January 31, 2017

Olen jäälillemüüja suvel (Indrek Hirv)

Eile leidis aset üsnagi pentsik seik.
Nimelt võttis isa sügisel pähe mõtte, et võiks lisaks oma ammu-ammu omandatud B- ja C-kategooriale ka E-kategooria load ära teha, et siis tulevikus oma suva kohaselt rekkale järelhaagiseid taha kruttida ning Skandinaaviasse erinevaid kaupu transportima asuda. Kas see mõte ka kunagi teoks saab, seda näitab aeg, ent nüüdseks on ta jõudnud sinnamaale, kus tuleb maadelda teooriatestide kallal. Nagu eile tema suurimaks jahmatuseks* (*sest ta on ilmselt harjunud identifitseerima end eksimatu rooliässa ja maanteekunnina) selgus, läks tal üpris palju vastuseid mööda - niisiis istusin ta kõrval ja selgitasin oma mälu piires, miks üks või teine variant sobib või ei sobi.
Vaatlesime parajasti küsimust, mis uuris, millal tuleb ohutulesid kasutada. Tema oli jätnud märkimata variandi "hädapeatumise korral". Eeldasin, et tegemist oli lihtsalt näpukaga, kuna temasugune liiklusveteran peaks säärast asja kindlasti teadma. Tema aga puuris vastustelehte, silmad hämmeldusest punnis, ja sõnas ilmse umbusaldusega (oh, ma ei unusta seda kunagi!): "See ei ole ju üldse loogiline - teen näiteks peatuse, et metsa kusele minna, ja pean ohutuled sisse lülitama või?!?!" Jõllitasin teda paar sekundit, lastes ta sõnumil oma peas ilmet võtta. "Siin pole SEDA hädapeatumist mõeldud," sain lõpuks suust.
Lõpetasin täna Nobakovi "Lolita". Mõtteainet jagus seal küllaga, kuid kõige rohkem jäi mind kummitama järgmine lause:
"Me kõik imetleme litritest sätendavat köietantsijat, kes kalgis prožektorivalguses üligraatsiliselt ja üliosavalt kõnnib pinguletõmmatud traadil; ent võrratult haruldasem kunst on turnida lontivajunud traadil, klouniürp seljas, ja mängida purjus meest!"

Kindlasti annab selle mingisse oivalisse elulisse konteksti pigistada, ent hetkel ei turgata mulle pähe ükski. Ent mine sa tea, võib-olla on mind alles ootamas hetk, mil löön käega vastu laupa ning taipan: jah, just! Just see ongi see metafooriline lontis köis ning mina see kirevais rõivais purjus narr!

Alustasin hetke eest "Vihurimäega" - teos, mille kallal pusisin ka oma suures "Videviku"-saaga lõõmas, kuna peategelane Bella tõi sealt üpris arvestaval hulgal näiteid ja paralleele, kuid jäin omadega ummikusse. Sel korral saan ehk paremini hakkama! Ühtlasi kõditab mind juba tagakuklas meeldivalt teadmine, et järgmisena ootab ees "Alkeemik". Oh, olen (kas või ajutiselt) taasavastanud heade raamatute võlu!

January 30, 2017

Esimesest võõrkeelest

Kümne päeva eest ilmus Õpetajate Lehes artikkel pealkirjaga "Esimene võõrkeel võiks olla hoopis saksa keel". Eks selleteemalisi arvamusi ole varemgi teatud aja tagant meediasse paisatud, põhiseisukohad on jäänud üldjoontes samaks: inglise keel pressib end tänapäeval nagunii jõuliselt peale, seega miks mitte alustada õpinguid mõne rohkem pusimist nõudva keelega. Seegi artikkel pole oma olemuselt mingi erand. Tsiteerin:
"Viimasel ajal jääb nii õpetajate kui ka ministeeriumi keeleosakonna ekspertide sõnavõttudest üha tihemini kõlama arvamus, et otstarbekas pole alustada mitte inglise, vaid mõne n-ö raskema keelega, mille omandamine võtab rohkem aega."
Lisan lõigukese ka Eesti Goethe Instituudi kodulehelt:
"Uuringud on näidanud, et kui laps õpib esimese võõrkeelena mitte inglise keelt, vaid mõnda muud keelt, siis suure tõenäosusega räägib ta keskkooli lõpetades kahte võõrkeelt kesktasemel. Alustades aga inglise keele õppimist esimese võõrkeelena, ei jõuta tihtipeale teise keelega nii kaugele."

Mina, kellel mul on olnud õnne õppida A-keelena saksa keelt, kiidan säärased väljaütlemised heaks. Võttes arvesse asjaolu, et tegemist pole kiivalt saladuses hoitud, vaid aeg-ajalt avalikkuse ette kerkiva teemaga, võiks ju eeldada, justkui liiguks üldine arusaam ja tendents selles suunas, et propageerida alternatiivsete (saksa, vene, prantsuse) keelte osakaalu esimese võõrkeelena?! Ometi nihkub kõik hetkel hoopis vastupidises suunas...
Näib, et Goethe Instituudi pingutustest hoolimata (saan aru, et nüüd püütakse juba lasteaialastesse saksa keele pisikut süstida) ei jätku meil alg- ja põhikoolis (veel vähem gümnaasiumis!) piisavalt noori, kes kõneleksid A-võõrkeelena midagi muud peale inglise keele. Kõige suuremad otsustajad on siinses olukorras mõistagi emmed-issid, kes määravad oma seitsmeaastase võsukese tulevased keele-eelistused. Säärases vanuses ei räägi ükski laps veel iseenda eest! Ma ei kujutaks elu sees ette kuueaastast Mariid oma isiklike veendumuste eest sõdimas - ta on suuteline tuliselt demonstreerima oma tahet siis, kui küsimus puudutab lumepükste kandmist või My Little Pony lasteaeda kaasa tassimist.
Kuid isegi juhul, kui vanemad on langetanud oma valiku näiteks saksa keele kasuks, ei välista see keelegruppide sulgemist edasistes kooliastmetes. Tean, et pärast meie põhikooliklassi laialivalgumist pidid nii mõnedki keskkoolis istuma nende seltsis, kes olid alustanud saksa keelt B-keelena, ja töötama sellesama õpiku kallal, mis meil sai kaheksandas klassis läbi võetud. Mul läks Treffneris õnneks: meile avati eraldi A-keele rühm, mis koosnes kuuest õpilasest (terve 180pealise lennu peale!). Martinil, kes astus keskkooli kolm aastat hiljem, enam nõnda ei vedanud: nemad omaette rühma ei saanud.
Käisin hiljaaegu vestlemas oma endise klassijuhatajaga (kes - üllatus-üllatus! - õpetas samuti saksa keelt) ning kuulsin, et peagi tahetakse Eestis üleüldse kaotada saksa keelediplomi sooritamise võimalus. Selle alalhoidmisel ei nähta enam mõtet, kuna niigi punasesse raamatusse kuuluvate sooritajate ring kuivab iga aastaga üha enam kokku. Mul oli seda nii paganama kahju kuulda, sest kui oma kooliaastatele tagasi vaatan, ei saa ma üle ega ümber tõsiasjast, kuivõrd palju on saksa keel mulle juurde andnud. 
Tõsi, kooliajal pigem nautisin tõika, et saksa keele õppijaid oli vähe: jagasin põhikooli lõpuaastateks ära, et kui tahan mingis aines linna (või miks mitte ka riigi) tasemel silma paista, võin heaga unustada füüsika, matemaatika ja bioloogia - peaksin keskenduma hoopis saksa keele lihvimisele. Järgnevate aastate jooksul saigi saksa keelest minu nišš: käisin erinevatel olümpiaadidel, etluskonkurssidel ja lugemisvõistlustel, jäädes sellega silma põhilisele tuumikule, kes neid üritusi korraldas. Peamised konkurendid olid enam-vähem teada ja et neid polnud just ülemäära palju, oli mul nii mõnelgi korral õnne särada ka pjedestaalil - saavutus, millega ma poleks tõenäoliselt elu sees toime tulnud mõnel inglise keele olümpiaadil. Seal sulandunuks ma lihtsalt halli massi. Tänu saksa keelele õnnestus mul 2014. aasta suvel veeta ka kolm nädalat Torgelowis rakubioloogiat õppides, kusjuures Saksamaa tasus ise meie luksusliku elamise, rikkalikud toiduportsud ja põnevad väljasõidud. Eestlasi oli aga juba siis teiste riikidega võrreldes arvuliselt kõige vähem ja nüüdseks on sinna kandideerimise võimalus meilt üldse ära võetud.
Saksa keele tähtsus mu elus kulmineerus DAADi stipendiumi saamisega, mis võimaldas välismaale ülikooli suunduda. Ja et sain juba välismaa meki suhu, tundus ahvatlev ka Erasmust proovida - miski, milleni ma poleks võib-olla muidu jõudnud. Siit algab väga hägune oleks-poleks oletuste maailm: ma ju ei tea mõistagi, mis oleks leidnud aset paralleelelus, kus mul puudunuks saksa keele trump. Kaldun siiski arvama, et ma poleks viitsinud taga ajada mingisugust inglise keele stipendiumit, kuna saksa keele puhul ammutasingi ju jõudu peamiselt mõttest, et olen enam-vähem ainus, kes seda ihaldatud stippi taga ajab. Inglise keele puhul... tõenäoliselt mitte.

Tahtsingi välja jõuda tõdemuseni, et ehkki tundsin kooliajal salamisi rõõmu, et meid nii vähe oli, teeb mind üldist pilti vaadates väga kurvaks, et üha suurem osa lastevanematest valib oma järelkasvu esimeseks keele-eelistuseks inglise keele (massiline tendents, mille tulemusel ei pääse inglise keele sundkorras A-keelena õppimisest ka need üksikud, kelle vanemad midagi muud valivad). Pooldan ise tugevalt mõtet, et tänapäevases globaliseeruvas maailmas pole vanematel küll mingit põhjust muretseda, et nende lapse inglise keel kiduraks jääks, kui sellega veidi hiljem alustada. Võit, mis saadakse aga mõne teise keele soravamalt valdamise näol, on kirjeldamatu.

//Tänase postituse (juba jõululaupäeval kaadrisse püütud!) jäädvustus näitlikustab minu ja Martini tõlgendust arhailis-getolike sugemetega perepildist.

January 23, 2017

Luxembourg

...oli üllatavalt igav. Mitte et tal otseselt midagi viga oleks olnud, lausa vastupidi! Kõik nägi välja väga ilus, puhas ja klanitud. Mulle tundus lihtsalt, et kõigi nende Kesk-Euroopale iseloomulike elementide (teate ju küll, ratsanike monumendid, kuldsed vabadussambad, Neitsi Maarja skulptuurid ja üksteise külge ehitatud heledad majad) kõrval puudus linnal igasugune omapära; Luxembourgi vaim, mis mind ikka ja jälle tagasi meelitaks. Ju on mul lihtsalt mõneks ajaks ajaks neist tüüpilistest Euroopa ratsanikest küllastumus tekkinud. Tahaks midagi uut ja huvitavat! Mošeesid, iglusid, tuuleveskeid, jurtasid, ulpivaid parvmaju, sibulkupleid ja getosid - mida iganes. 
(Appi, see vingumine annab mõista, justkui oleksin meeletult Euroopas ringi rännanud, mis ei vasta ju sugugi tõele...)
Tegelikult teen Luxembourgile veidi liiga, kui väidan, et seal üldse isikupära ei leidunud: mind hämmastas, kuivõrd paljudest järsakutest ja astangutest see koosnes. Tegemist on üllatavalt... sügavakihilise linnaga, tabasin end mõttelt, kui seisin vana linnamüüri varemetel (või olid need siiski kunagise kindluse jäänukid?) ja vahtisin otse enda all haigutavasse süvikusse, mis oli samuti täidetud linnaga. Panin tähele ka mõningaid elumaju, mis asusid nibin-nabin kuristiku serval. Neid oli minusugusel argpüksil päris kõhe vaadata: tundus, et akna külge kinnitatud pelargoonikastide järele küünitamine võis lõppeda väga õnnetult. Ka autosõit üles-alla võis Marie sõnul kõrvad lukku lüüa - mina seda ei tundnud, kuna mu parem kõrv oli sinnalennu tagajärjel niigi kolm päeva järjest lukus (tunne, mis juba loomu poolest pole kuigi meeldiv, ent millele lisas vürtsi asjaolu, et viibisin kriitilises kas-saame-laulupeole-või-ei-laagris, kus terane kuulmine tulnuks kindlasti kasuks).
Aga Luxemburg (nüüd räägin riigist endast, mitte enam pealinnast) jättis vähemalt autoaknast väga sümpaatse mulje. Hästi palju viinamarjaistandusi ja kohalikke veinitegijaid, mõõdukalt lehtpuumetsi ja taamal vine tagant paistmas Saksamaa tuulikud. Idüll missugune!
Lugesin lennukis läbi ka säärase maailmakirjanduse tähtteose nagu Markii de Sade "Justine". See oli ilma naljata üks rusuvamaid teoseid, mida olen oma elu jooksul kohanud: mõtled, et no enam täbaramaks ei saa ju olukord kuidagi minna, kuid eksid; no SIIN võiks ometi peategelanna kannatustele lõpp tulla - aga ei. Kui "Justine" oleks mingi ilmastikunähtus, siis arvatavasti niiskus: selline, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt tungib läbi pealispinna ja toob endaga kaasa pehkimise, mädanemise, kopituse ja hallituse. Pärismaailmas näiteks talumajades, metafoorilisel tasandil inimhinges. Tunnen meeletut võidurõõmu, et end teosest läbi närisin, ent ei saa salata, et suuremalt jaolt pakubki mulle kergendust fakt, et ma ei pea seda enam kätte võtma. Järgmisel korral midagi kergemat, palun!
Muide, sain teada, et just Sade nime järgi on võetud kasutusele mõiste sadism. Talle oli äärmiselt omane võte, mis segas omavahel filosoofilised arutelud ja võikad-himurad piinamisstseenid. "Justine" on ses mõttes kindlasti sadismi etalon. Nii et kelle elus on liiga palju ilu ja kergust - aga palun!

January 18, 2017

Kisun end natuke paljaks

Viimasel nädalal on mu peas ringi tiirelnud nii mõnigi tavapärasest kraadi võrra tõsisem mõte, mis ihkab üle kõige sõnadesse valamist. Mis seal siis ikka, teen seda kohe avalikult!

Üha rohkem hakkan inimestega suheldes aru saama, et mu teismeiga võinuks olla poole muretum, kui ma oleksin suutnud iseenda kompleksidest mööda vaadata ning mõista, et teised pole samuti iseendiga alati rahul. Justnimelt võinuks, sest ilmselgelt ei saanud ma toona sellega hakkama - teiste sisemistest heitlustest kuulen tagantjärele alles nüüd. Esimest korda avas selle mõttelaeka mu peas Bergenis kohatud soomlasest sõbranna, kellega tundsin igal teisel lausel samastumismomente. Kord sisustasime terve kolmetunnise rongisõidu teemal enesehinnang ja söömishäired, nii et jutt lakkas vaid hetkelisteks hingetõmbepausideks. Täitsa lõpp, mõtlesin toona: ma poleks elu sees uskunud, et säärasel perfektsel inimesel on kunagi üleüldse komplekse esinenud! Ja teate mis? Täpselt sedasama ütles tema minule. 
Kiire ülevaade neist kiivalt saladuses hoitud kompleksidest siis. Tõepoolest, pea terve mu teadlik elu on möödunud iseenese keha põlates ning nõtke pihaga suguõdesid kadestades. Kuskil kuuenda klassini mäletan oma elu valdavalt süngetes toonides, sest pilkeid tuli ikka ette - mitte just harva - ja sõpru mul eriti ei olnud. Kuues klass tõi kaasa toitumishäired: piitsutasin end karmilt, kui olin aplalt "söönud koolis 2,5 viinerit" (toidupäevik 16.02.2009). Mingil hetkel nägin enda kohta välja paras kõrend, kuid rahule ei jäänud ma siiski. Enesehinnang null. Nagu nüüd tagantjärele mõistan, olin potentsiaalselt langemas anoreksia küüsi. Mis mind sinna lõksu sattumast päästis - ma ei teagi. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et seitsmendast klassist läks elu vahvamaks, vaatevälja ilmusid kõiksugused toredad inimesed, keda õppisin kutsuma sõpradeks, ja enesehinnang tõusis. Julgesin taas sööma hakata. Kosusin jälle, kuid hakkasin end võtma nii, nagu olin. Üldiselt suhtusin iseendasse sõbralikult - kuni mõnest täispikkuses peeglist möödumine või teksapükste ostmine mind mõneks ajaks uuesti muserdusse tõukas. Olukorda tõi värskendust alles viimase aasta jooksul aset leidnud Enesega Rahusõlmimise Protsess (mis on tugevalt seotud Toiduga Leppimise Teekonna ja Tervislikuma Vormi Saavutamisega). Jätan selle teema täna küll aja- ja energiakulu mõttes vahele, ent luban, et lahkan seda mõnel teisel korral selle võrra põhjalikumalt!

Täna tahtsingi tegelikult välja jõuda sinna, et sageli ei pruugi meile enese vigadele keskendumise tuhinas pähegi mahtuda, et teised on ümberringi samuti rahulolematud. See pole üksnes meie hoolimatuse süü: mittemärkamist soodustab minu arvates suuresti ka maskide loomine, mis toimub hoogsalt sotsiaalmeedia julgustaval toel.
Ma ei kuulu päris nende hulka, kes usuvad, et Instagram on üdini võlts, ent vastab tõele, et igaühel on seal vaba voli valida, mida ja kuidas kujutada. Noh, elu kõige hullemal päeval võib soovi korral postitada pildi pannkoogikuhjast ja nii edasi. 
Ehe näide näiliselt perfektse eluga tüdrukust on mu Bergeni-aegne korterikaaslane, kelle piltidelt vaatab alati vastu naeratav nägu: jälle uus mägi, jälle uus linn... Tema profiili põhjal ei arvaks sugugi, et tegelikult möödus terve tema vahetussemester 98% ulatuses Netflixist sarju vaadates. Ja ma ei liialda! Varavalgest hiliste õhtutundideni kuulsin läbi õhukeste seinte lakkamatut Ameerika komöödiatele omast kõnemaneeri ja publiku naeru, mis katkes vaid nendeks üürikesteks hetkedeks, kui ta kööki lipsas ja kausitäie hommikuhelvestega oma tuppa naasis. Ta ei lugenud kunagi raamatut. Teinud süüa. Käinud jooksmas või õhtuti järve ääres jalutamas. Hulkunud linna peal. Tundnud huvi kellegagi suhtlemise vastu peale oma kahe USA sõbranna. 
Teda kõrvalt jälgides mõtlesin omaette ikka, et - olen juba unustanud, kuidas see tsitaat originaalis kõlas - meie eludes on palju suurem roll sellel, kuidas veedame oma argipäevi, kui sellel, milliseid seiklusi aeg-ajalt ette võtame (ja teistele vaatamiseks serveerime). Tavapäevad pajatavad meie isiku kohta rohkem kui need highlight'id, mille kaudu meeldib meile endid defineerida. Ma ei taha tegelikult sugugi väita, et minu viis elamiseks on kuidagi õigem (armas taevas, mis on üldse õige viis elamiseks??), kuid tunnen lihtsalt südamepõhjas, et mu pisike elu ühes väikeste argirõõmudega on rohkem korda läinud, kui see sisaldab lõputu sarjaralli asemel hommikust pudrukeetmist ja jalutuskäiku järve ääres.

//Tänastele piltidele on püütud Palalinna suusaradade maagia, mida Anna mulle juba ammu-ammu reklaamis.

January 12, 2017

Kriitik hoiab sõnu enne kirjutama hakkamist kaks päeva näljas (Indrek Hirv)

Sellest on tegelikult möödas juba jupp aega, mil venna ühte pealtnäha täiesti ilmetusse võserikku tirisin, et ta minust paar(sada) uut ülesvõtet teeks. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud: kõvasti külmetanud, siis sulale läinud, taas külmetanud ja "Sherlocki" kaks uut osa ilmunud. Olen end sisse sättinud vanemate pessa Tartusse, kusjuures tuttava kool-kodu-ujumine rütmi puudumine on tõuganud mu armastatud kodulinna sootuks uue pilguga vaatama. Näiteks olen käinud nüüdseks endise klassiõe juures joogas (mitte pelgalt niisama joogas, vaid YogaFuncis), katsetanud ääri-veeri Arcticut ja pidanud maha korraliku vegan feast'i uute nägude keskel. Eile sai lõpuks ometi nähtud ka Eesti Rahva Muuseum ja lõpetatud kõrge virn National Geographicuid (mida hävitasin ühtekokku kolm päeva). Lausa veider on vaadata oma eksamiteks valmistuvaid sõpru, kes korraldavad ööraamatukogus õpisessioone, venda, kes hommikust õhtuni kuskil eemal viibib (koolis, nagu välja tuleb), ja vanemaid, kelle nägu on samuti näha vaid pärast kella seitset õhtul. Rutiinist ajutiselt väljamurdnuna pole sugugi niisama lihtne meeles pidada, kui tähtsat osa see muidu inimeste eludes etendab. 
Järgmiseks nädalavahetuseks lendan Luxemburgi Euroopa Eestlaste Noortekoori proovi (jõudsin selle kooriga rutakalt liituda pärast Saksamaale kolimist, kuid kohtunud olen nendega vaid korra nädalapikkuses augustikuises laagris), sest katsume endiselt laulupeole pääseda. Tohutult optimistlikult ma meie võimalustesse ei suhtu, sest repertuaar on nõudlik, tenorid vähemuses ja aega praktiliselt üldse mitte, kuid proovida tasub ju siiski. (Mul on juba pealkirigi välja mõeldud Instagrami pildile iseendast sinise kleidi ja karikakrapärjaga rahvamassi keskel). 
Oleme Kristaga otsinud endile kogemuse mõttes ka rahvusvahelisi projekte ning vähemalt praegu tundub, et üks Jaapani organisatsioon täitsa tahaks meid... Kuna mind on aga kasvatatud siiski ebausklikus vaimus, mis tähendab, et pelgan ärasõnumist kui tuld, ei julge ma selle teema kohta rohkem ühtki sõna kirja panna. Niigi sai juba liiga palju öeldud. Tuleb loota, et (korduv) üle õla sülitamine päästis mu! Ptüi-ptüi-ptüi.

Oma "minust"-lehte uuendasin ka veidi - ikkagi uus pilt, tsipake värskenenud mõtted ja ivake muutunud mina. Baas on ikka sama vana Maris.

January 10, 2017

Mäletad, vennas, kuidas me kord nalja pärast aja seisma panime?

Täna õhtul kargas mulle taas pähe, et võiks püüda tuledesäras Tartut jäädvustada, enne kui kaunistused kokku korjatakse ja kuusk minema tassitakse. See mõte on end viimasel ajal ikka aeg-ajalt ilmutanud ning siis jälle unne suikunud. Täna tundus selle teostamiseks õige hetk. Niisiis sisenesingi veidi enne kella viit Raekotta mõttega end kellatorni kaubelda. Väga keeruline see polnudki: pidin ootama mõned minutid sekretäri nõusolekut, kes viibis parajasti linnapea juures koosolekul. Kui ta sealt väljus, ühmas ta lihtsalt võlusõnad "ah, minge muidugi", mispeale võttis mu saatja seinakapist suure raudvõtme, tõmbas selga sooja jope ja asus mind treppidest üles suunama. Olen seal üleval fotojahi raames neli aastat tagasi käinud ka, kuid toona oli mu privileegiks vist üksnes kella sihverplaati imetleda - vähemalt ei mäleta ma, et mulle oleks avatud ka see ihaldatud luuk, mis tõi nähtavale linna panoraami?! 
Vaade meeldis väga, lisaks kuulsin ära ka täistunni kellalöögid ja tegin saatjaga veidi juttu "Supilinna salaseltsi" võtetest Raekoja katsusel. Sain teada, et tõenäoliselt ei kuulutatagi kellatorni avalikult avatuks - eelkõige seetõttu, et torn on seestpoolt paras logudik ega vasta piisavatele turvanõuetele. Kel aga huvi omaalgatuslikult minna, sellele on uksed valla. :)

January 4, 2017

Unistustest

Käisin eile hilisõhtul Kristaga "La La Land'i" vaatamas. Võtsin sealt kaasa mõtte, et unistused ei tohiks saada meie kinnisideeks, st isegi oma hingepõhja sügavaima unelma puhul tasub säilitada avatud meel. See tõdemus jõudis minuni viimase viie minuti jooksul, mil nägin Ryani silmis kahetsust ja tema versiooni sellest, kuidas kõik oleks võinud olla. 
See pilk äratas mitmeid mõtteid. Võib-olla ei peakski kaks inimest teineteisest lahkuma, et oma individualistlikke unistusi jahtida? Võib-olla (lihtsalt võib-olla) tuleks kalli inimese enda kõrval hoidmiseks lasta lahti oma jäikadest tõekspidamistest, sest sellesama kalli inimeseta kaotaksid need nagunii oma väärtuse? Võime olukorrale vastavalt oma plaane muuta pole nõrkus: džässiklubi saab avada ka Pariisis, mitte tingimata Los Angeleses selles uberikus, mis kunagi vaimusilmas nähtud. Arvan, et möönduste tegemine on hoopiski tugevus, mille arvelt jääb meie kõrvale ka inimene, kes muudab elu täisväärtuslikuks. 
Samas elame ju ainult korra, mistõttu ei tea me oma plaanis mööndusi tehes, et algse unistuse üksühene järgimine poleks täit rahu toonud. Vastupidi: pärast oma originaalplaani muutmist on üsna kerge hakata kaaslast süüdistama kõiges, mis parajasti valesti läheb. 
Mine võta siis kinni. Ryani valulik pilk filmi lõpus tõestas, et algse unistuse realiseerimine ei taga veel täielikku õnne. Oleks ta aga samale järeldusele jõudnud ka kohe oma unistuses järeleandmisi teinuna (valinuna säärase elu, mille puudumist hiljem valusalt kahetses)? Ma natuke kahtlen selles.

Sirvisin täna Fred Jüssi märkmeid ja leidsin puhtjuhuslikult ühe 1971. aasta sissekande, mis sobib siia konteksti kui rusikas silmaauku:
"Teeradade ühinemine on näilik. Ühte teed ei ole, on kaks teineteise peale tallatud teed, mis mõlemad alateadlikult või teadlikult nutavad taga oma iseseisvust ja vabadust, mille käes nad vabana tegelikult kannatavad."

Sellisel noodil täna lõpetangi. Postituse mõte oli vist, et unistada tuleb kahtlemata - aga samal ajal tasub silmas pidada kriitilist piiri, mille ületamine täiuslikkuse tagaajamise eesmärgil kaotaks meie eludest selle, mis on juba väga hea. Niimoodi sõnastatuna näib mulle, et samale tõeterale oli üles ehitatud terve Disney "Printsess ja konn". Ja üks ponimultika episood, mida end eile Marii kõrvale vaatama unustasin.

January 2, 2017

2k16

Kui peaksin võtma 2016. aasta kokku ühe sõnaga, valiksin selleks rahu. Rahu nii enese vaimse kui ka füüsilise minapildiga. Üldises plaanis oligi 2016 hästi suur iseenesega sõbrunemise ja leppimise aasta. Olen tunnetanud seda sõbrunemisprotsessi tegelikult juba kevadest saati, ent formuleerisin väljaöeldud mõtte just säärases sõnastuses jõuludel, mil meid külastas onu perekond. Kui tavaliselt vajan pärast nende - tarkade, ilusate, rikaste, edukate, ettevõtlike - külaskäiku vähemalt kolme päeva aega, et enda appi-mu-elu-on-nii-mõttetu-ja-tühi-meelsusest taas välja ronida, siis sel korral leidsin end nende edule siiralt kaasa elamast, ilma et see minu enesehinnangu kallale oleks kippunud. Sest lõpuks ometi tean päriselt, mida elult tahan - ja see ei ole sugugi enese teostamine ettevõtluses ja finantsmaailmas (teisisõnu maailmas, mida esindavad nemad). Otse vastupidi: umbsed kontoriruumid ei paelu üldse ning üha süvenev missioonitunne tirib õue, et võidelda meie (veel) sinise planeedi eest (mis mõningate skeptikute meelest on juba ammu maha kantud). 
Sellesama rinnus pakitseva missioonitunde leidmine on olnud nii paganama tore ja vabastav! Mu arvamust jagab ka Mihkel Kärmas, kelle sõnul on oma tee ja kutsumuse äratundmine suur õnn ja õnnestumine. Tsiteerin: "Aga ma näen palju ilma sihita inimesi, isegi enda lähedaste seas, kes rapsivad rahulolematult kogu elu, otsides nii töös kui ka inimsuhetes pidevalt midagi paremat, aga lõpuks ei saa ega saavuta õieti midagi." Olen võrrelnud end varem ikka eesliga, kes oma suures otsustusvõimetuses sureb nälga kahe heinakuhja vahel. Tahet ja pealehakkamist ju nagu oleks - aga mis kasu neist on, kui ma ei tea, millises valdkonnas neid rakendada! Kõik on ju nii pööraselt põnev ja millessegi laskumine tähendab paratamatult muust loobumist. Kutsumuse leidmine ongi selle probleemi lahendanud: kui varem hoidusin kategooriliselt millessegi süvenemast, hoidmaks pooles vinnas kõiksuguseid alternatiivseid variante, siis nüüd olen vajadusel valmis üeliigsest loobuma.
2017 saabus niimoodi:
Aastaga kohale jõudnud mõistmine, et tulevik viib mind nagunii rohelisemaid radu tallama ning halastamatu ärimaailma tippkiskja minust ei sirgu, mõjub kui rahustav süst: lõpuks ometi olen kallite sugulaste edulugude vastu immuunne ega nakatu meritokraatliku maailmavaate pisikuga, mille kohaselt on iseenese nullist ülestöötamine kindel tee õnneni. Jah, mis seal salata, raha on minu jaoks mõistagi samuti väga oluline, ent kui valik seisneb kullamägede ja enda kutsumuse vahel, valin ikka viimase. Eks siis näis, kummal koolkonnal on õigus: kas naiivikutel, kes sisendavad sotsiaalmeedia vahendusel julgustavalt, et "do what you love and money will follow", või küünikutel, kes skeptiliselt tähendavad, et "do what you love and you'll never have to work a day in your life... because nobody is hiring"
***
Möödunud aasta oli muidu veel hästi intensiivne iseenese ja keskkonna vahelise seose tunnetamise mõttes. Võrsusid kõiksugused uued mõtted ja ideed, nagu näiteks dumpster diving ja zero waste, veganlus ja fairtrade. Tekkisid uued reisisoovid. Eelnevate aastatega võrreldes sai sel aastal märgatavalt rohkem aega veedetud köögis. Õnneks jõudsin pliidi tagant välja ka! Norrasse, Lapimaale, Saksamaale, Slovakkiasse, Belgiasse ja otsapidi Hollandissegi. 

Sellega tõmbangi vana aasta otsad kokku ja keskendun uuele. Allpool järgnevad veel mõned muhedad hetked, mida tulevikus kindlasti mäletada!
Minu ja kaksikute kolmekordne sünnipäevaöö:
Lapimaa reis:
Rabahommik:
Viimane õhtu Rostockis:
Elu kõige külmem hommik:
Soovin omalt poolt ka head uut aastat kõigile blogilugejatele! Et 2017 oleks helde, kuid õpetlik, ja väga-väga põnev! Uute postitusteni! :)