January 2, 2017

2k16

Kui peaksin võtma 2016. aasta kokku ühe sõnaga, valiksin selleks rahu. Rahu nii enese vaimse kui ka füüsilise minapildiga. Üldises plaanis oligi 2016 hästi suur iseenesega sõbrunemise ja leppimise aasta. Olen tunnetanud seda sõbrunemisprotsessi tegelikult juba kevadest saati, ent formuleerisin väljaöeldud mõtte just säärases sõnastuses jõuludel, mil meid külastas onu perekond. Kui tavaliselt vajan pärast nende - tarkade, ilusate, rikaste, edukate, ettevõtlike - külaskäiku vähemalt kolme päeva aega, et enda appi-mu-elu-on-nii-mõttetu-ja-tühi-meelsusest taas välja ronida, siis sel korral leidsin end nende edule siiralt kaasa elamast, ilma et see minu enesehinnangu kallale oleks kippunud. Sest lõpuks ometi tean päriselt, mida elult tahan - ja see ei ole sugugi enese teostamine ettevõtluses ja finantsmaailmas (teisisõnu maailmas, mida esindavad nemad). Otse vastupidi: umbsed kontoriruumid ei paelu üldse ning üha süvenev missioonitunne tirib õue, et võidelda meie (veel) sinise planeedi eest (mis mõningate skeptikute meelest on juba ammu maha kantud). 
Sellesama rinnus pakitseva missioonitunde leidmine on olnud nii paganama tore ja vabastav! Mu arvamust jagab ka Mihkel Kärmas, kelle sõnul on oma tee ja kutsumuse äratundmine suur õnn ja õnnestumine. Tsiteerin: "Aga ma näen palju ilma sihita inimesi, isegi enda lähedaste seas, kes rapsivad rahulolematult kogu elu, otsides nii töös kui ka inimsuhetes pidevalt midagi paremat, aga lõpuks ei saa ega saavuta õieti midagi." Olen võrrelnud end varem ikka eesliga, kes oma suures otsustusvõimetuses sureb nälga kahe heinakuhja vahel. Tahet ja pealehakkamist ju nagu oleks - aga mis kasu neist on, kui ma ei tea, millises valdkonnas neid rakendada! Kõik on ju nii pööraselt põnev ja millessegi laskumine tähendab paratamatult muust loobumist. Kutsumuse leidmine ongi selle probleemi lahendanud: kui varem hoidusin kategooriliselt millessegi süvenemast, hoidmaks pooles vinnas kõiksuguseid alternatiivseid variante, siis nüüd olen vajadusel valmis üeliigsest loobuma.
2017 saabus niimoodi:
Aastaga kohale jõudnud mõistmine, et tulevik viib mind nagunii rohelisemaid radu tallama ning halastamatu ärimaailma tippkiskja minust ei sirgu, mõjub kui rahustav süst: lõpuks ometi olen kallite sugulaste edulugude vastu immuunne ega nakatu meritokraatliku maailmavaate pisikuga, mille kohaselt on iseenese nullist ülestöötamine kindel tee õnneni. Jah, mis seal salata, raha on minu jaoks mõistagi samuti väga oluline, ent kui valik seisneb kullamägede ja enda kutsumuse vahel, valin ikka viimase. Eks siis näis, kummal koolkonnal on õigus: kas naiivikutel, kes sisendavad sotsiaalmeedia vahendusel julgustavalt, et "do what you love and money will follow", või küünikutel, kes skeptiliselt tähendavad, et "do what you love and you'll never have to work a day in your life... because nobody is hiring"
***
Möödunud aasta oli muidu veel hästi intensiivne iseenese ja keskkonna vahelise seose tunnetamise mõttes. Võrsusid kõiksugused uued mõtted ja ideed, nagu näiteks dumpster diving ja zero waste, veganlus ja fairtrade. Tekkisid uued reisisoovid. Eelnevate aastatega võrreldes sai sel aastal märgatavalt rohkem aega veedetud köögis. Õnneks jõudsin pliidi tagant välja ka! Norrasse, Lapimaale, Saksamaale, Slovakkiasse, Belgiasse ja otsapidi Hollandissegi. 

Sellega tõmbangi vana aasta otsad kokku ja keskendun uuele. Allpool järgnevad veel mõned muhedad hetked, mida tulevikus kindlasti mäletada!
Minu ja kaksikute kolmekordne sünnipäevaöö:
Lapimaa reis:
Rabahommik:
Viimane õhtu Rostockis:
Elu kõige külmem hommik:
Soovin omalt poolt ka head uut aastat kõigile blogilugejatele! Et 2017 oleks helde, kuid õpetlik, ja väga-väga põnev! Uute postitusteni! :)

No comments:

Post a Comment