January 30, 2017

Esimesest võõrkeelest

Kümne päeva eest ilmus Õpetajate Lehes artikkel pealkirjaga "Esimene võõrkeel võiks olla hoopis saksa keel". Eks selleteemalisi arvamusi ole varemgi teatud aja tagant meediasse paisatud, põhiseisukohad on jäänud üldjoontes samaks: inglise keel pressib end tänapäeval nagunii jõuliselt peale, seega miks mitte alustada õpinguid mõne rohkem pusimist nõudva keelega. Seegi artikkel pole oma olemuselt mingi erand. Tsiteerin:
"Viimasel ajal jääb nii õpetajate kui ka ministeeriumi keeleosakonna ekspertide sõnavõttudest üha tihemini kõlama arvamus, et otstarbekas pole alustada mitte inglise, vaid mõne n-ö raskema keelega, mille omandamine võtab rohkem aega."
Lisan lõigukese ka Eesti Goethe Instituudi kodulehelt:
"Uuringud on näidanud, et kui laps õpib esimese võõrkeelena mitte inglise keelt, vaid mõnda muud keelt, siis suure tõenäosusega räägib ta keskkooli lõpetades kahte võõrkeelt kesktasemel. Alustades aga inglise keele õppimist esimese võõrkeelena, ei jõuta tihtipeale teise keelega nii kaugele."

Mina, kellel mul on olnud õnne õppida A-keelena saksa keelt, kiidan säärased väljaütlemised heaks. Võttes arvesse asjaolu, et tegemist pole kiivalt saladuses hoitud, vaid aeg-ajalt avalikkuse ette kerkiva teemaga, võiks ju eeldada, justkui liiguks üldine arusaam ja tendents selles suunas, et propageerida alternatiivsete (saksa, vene, prantsuse) keelte osakaalu esimese võõrkeelena?! Ometi nihkub kõik hetkel hoopis vastupidises suunas...
Näib, et Goethe Instituudi pingutustest hoolimata (saan aru, et nüüd püütakse juba lasteaialastesse saksa keele pisikut süstida) ei jätku meil alg- ja põhikoolis (veel vähem gümnaasiumis!) piisavalt noori, kes kõneleksid A-võõrkeelena midagi muud peale inglise keele. Kõige suuremad otsustajad on siinses olukorras mõistagi emmed-issid, kes määravad oma seitsmeaastase võsukese tulevased keele-eelistused. Säärases vanuses ei räägi ükski laps veel iseenda eest! Ma ei kujutaks elu sees ette kuueaastast Mariid oma isiklike veendumuste eest sõdimas - ta on suuteline tuliselt demonstreerima oma tahet siis, kui küsimus puudutab lumepükste kandmist või My Little Pony lasteaeda kaasa tassimist.
Kuid isegi juhul, kui vanemad on langetanud oma valiku näiteks saksa keele kasuks, ei välista see keelegruppide sulgemist edasistes kooliastmetes. Tean, et pärast meie põhikooliklassi laialivalgumist pidid nii mõnedki keskkoolis istuma nende seltsis, kes olid alustanud saksa keelt B-keelena, ja töötama sellesama õpiku kallal, mis meil sai kaheksandas klassis läbi võetud. Mul läks Treffneris õnneks: meile avati eraldi A-keele rühm, mis koosnes kuuest õpilasest (terve 180pealise lennu peale!). Martinil, kes astus keskkooli kolm aastat hiljem, enam nõnda ei vedanud: nemad omaette rühma ei saanud.
Käisin hiljaaegu vestlemas oma endise klassijuhatajaga (kes - üllatus-üllatus! - õpetas samuti saksa keelt) ning kuulsin, et peagi tahetakse Eestis üleüldse kaotada saksa keelediplomi sooritamise võimalus. Selle alalhoidmisel ei nähta enam mõtet, kuna niigi punasesse raamatusse kuuluvate sooritajate ring kuivab iga aastaga üha enam kokku. Mul oli seda nii paganama kahju kuulda, sest kui oma kooliaastatele tagasi vaatan, ei saa ma üle ega ümber tõsiasjast, kuivõrd palju on saksa keel mulle juurde andnud. 
Tõsi, kooliajal pigem nautisin tõika, et saksa keele õppijaid oli vähe: jagasin põhikooli lõpuaastateks ära, et kui tahan mingis aines linna (või miks mitte ka riigi) tasemel silma paista, võin heaga unustada füüsika, matemaatika ja bioloogia - peaksin keskenduma hoopis saksa keele lihvimisele. Järgnevate aastate jooksul saigi saksa keelest minu nišš: käisin erinevatel olümpiaadidel, etluskonkurssidel ja lugemisvõistlustel, jäädes sellega silma põhilisele tuumikule, kes neid üritusi korraldas. Peamised konkurendid olid enam-vähem teada ja et neid polnud just ülemäära palju, oli mul nii mõnelgi korral õnne särada ka pjedestaalil - saavutus, millega ma poleks tõenäoliselt elu sees toime tulnud mõnel inglise keele olümpiaadil. Seal sulandunuks ma lihtsalt halli massi. Tänu saksa keelele õnnestus mul 2014. aasta suvel veeta ka kolm nädalat Torgelowis rakubioloogiat õppides, kusjuures Saksamaa tasus ise meie luksusliku elamise, rikkalikud toiduportsud ja põnevad väljasõidud. Eestlasi oli aga juba siis teiste riikidega võrreldes arvuliselt kõige vähem ja nüüdseks on sinna kandideerimise võimalus meilt üldse ära võetud.
Saksa keele tähtsus mu elus kulmineerus DAADi stipendiumi saamisega, mis võimaldas välismaale ülikooli suunduda. Ja et sain juba välismaa meki suhu, tundus ahvatlev ka Erasmust proovida - miski, milleni ma poleks võib-olla muidu jõudnud. Siit algab väga hägune oleks-poleks oletuste maailm: ma ju ei tea mõistagi, mis oleks leidnud aset paralleelelus, kus mul puudunuks saksa keele trump. Kaldun siiski arvama, et ma poleks viitsinud taga ajada mingisugust inglise keele stipendiumit, kuna saksa keele puhul ammutasingi ju jõudu peamiselt mõttest, et olen enam-vähem ainus, kes seda ihaldatud stippi taga ajab. Inglise keele puhul... tõenäoliselt mitte.

Tahtsingi välja jõuda tõdemuseni, et ehkki tundsin kooliajal salamisi rõõmu, et meid nii vähe oli, teeb mind üldist pilti vaadates väga kurvaks, et üha suurem osa lastevanematest valib oma järelkasvu esimeseks keele-eelistuseks inglise keele (massiline tendents, mille tulemusel ei pääse inglise keele sundkorras A-keelena õppimisest ka need üksikud, kelle vanemad midagi muud valivad). Pooldan ise tugevalt mõtet, et tänapäevases globaliseeruvas maailmas pole vanematel küll mingit põhjust muretseda, et nende lapse inglise keel kiduraks jääks, kui sellega veidi hiljem alustada. Võit, mis saadakse aga mõne teise keele soravamalt valdamise näol, on kirjeldamatu.

//Tänase postituse (juba jõululaupäeval kaadrisse püütud!) jäädvustus näitlikustab minu ja Martini tõlgendust arhailis-getolike sugemetega perepildist.

2 comments:

  1. Perepilt on väga huvitav. Te näete välja nagu abielupaar, ent ma ei suuda otsustada, kumb siis tähtsam on: Kas Sina, sest su pea on kõrgemal ja sa oma tugeva käega nagu kindlustad, et Martin oleks Sinust madalamal või siis Martin on perepea, sest ta saab istuda ja Sina tehku kõik võimalik, et ta elu mugav oleks?
    Ja see soojak on siis justkui teie kodu. Ilma akendeta ja tabalukuga. Loodan siiski, et leiate endale ka teise tooli ja ma ei pea võimuhierarhia pärast pead murdma!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siin ei tohiks küsimustki olla: loomulikult olen mina tähtsam!! :D (Martin ainult arvab, et istumine kindlustab talle alfa positsiooni (aga nagu juba meie põhikooliaegne kehalise kasvatuse õpetaja nentis: mees on mõistagi perekonna pea... ja nutikas naine on kael, mis seda pead pöörab.))

      Ja haha, uue tooli leidmise pärast ma nii väga ei muretseks - küll aga uue kodu leidmise!

      Delete