January 18, 2017

Kisun end natuke paljaks

Viimasel nädalal on mu peas ringi tiirelnud nii mõnigi tavapärasest kraadi võrra tõsisem mõte, mis ihkab üle kõige sõnadesse valamist. Mis seal siis ikka, teen seda kohe avalikult!

Üha rohkem hakkan inimestega suheldes aru saama, et mu teismeiga võinuks olla poole muretum, kui ma oleksin suutnud iseenda kompleksidest mööda vaadata ning mõista, et teised pole samuti iseendiga alati rahul. Justnimelt võinuks, sest ilmselgelt ei saanud ma toona sellega hakkama - teiste sisemistest heitlustest kuulen tagantjärele alles nüüd. Esimest korda avas selle mõttelaeka mu peas Bergenis kohatud soomlasest sõbranna, kellega tundsin igal teisel lausel samastumismomente. Kord sisustasime terve kolmetunnise rongisõidu teemal enesehinnang ja söömishäired, nii et jutt lakkas vaid hetkelisteks hingetõmbepausideks. Täitsa lõpp, mõtlesin toona: ma poleks elu sees uskunud, et säärasel perfektsel inimesel on kunagi üleüldse komplekse esinenud! Ja teate mis? Täpselt sedasama ütles tema minule. 
Kiire ülevaade neist kiivalt saladuses hoitud kompleksidest siis. Tõepoolest, pea terve mu teadlik elu on möödunud iseenese keha põlates ning nõtke pihaga suguõdesid kadestades. Kuskil kuuenda klassini mäletan oma elu valdavalt süngetes toonides, sest pilkeid tuli ikka ette - mitte just harva - ja sõpru mul eriti ei olnud. Kuues klass tõi kaasa toitumishäired: piitsutasin end karmilt, kui olin aplalt "söönud koolis 2,5 viinerit" (toidupäevik 16.02.2009). Mingil hetkel nägin enda kohta välja paras kõrend, kuid rahule ei jäänud ma siiski. Enesehinnang null. Nagu nüüd tagantjärele mõistan, olin potentsiaalselt langemas anoreksia küüsi. Mis mind sinna lõksu sattumast päästis - ma ei teagi. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et seitsmendast klassist läks elu vahvamaks, vaatevälja ilmusid kõiksugused toredad inimesed, keda õppisin kutsuma sõpradeks, ja enesehinnang tõusis. Julgesin taas sööma hakata. Kosusin jälle, kuid hakkasin end võtma nii, nagu olin. Üldiselt suhtusin iseendasse sõbralikult - kuni mõnest täispikkuses peeglist möödumine või teksapükste ostmine mind mõneks ajaks uuesti muserdusse tõukas. Olukorda tõi värskendust alles viimase aasta jooksul aset leidnud Enesega Rahusõlmimise Protsess (mis on tugevalt seotud Toiduga Leppimise Teekonna ja Tervislikuma Vormi Saavutamisega). Jätan selle teema täna küll aja- ja energiakulu mõttes vahele, ent luban, et lahkan seda mõnel teisel korral selle võrra põhjalikumalt!

Täna tahtsingi tegelikult välja jõuda sinna, et sageli ei pruugi meile enese vigadele keskendumise tuhinas pähegi mahtuda, et teised on ümberringi samuti rahulolematud. See pole üksnes meie hoolimatuse süü: mittemärkamist soodustab minu arvates suuresti ka maskide loomine, mis toimub hoogsalt sotsiaalmeedia julgustaval toel.
Ma ei kuulu päris nende hulka, kes usuvad, et Instagram on üdini võlts, ent vastab tõele, et igaühel on seal vaba voli valida, mida ja kuidas kujutada. Noh, elu kõige hullemal päeval võib soovi korral postitada pildi pannkoogikuhjast ja nii edasi. 
Ehe näide näiliselt perfektse eluga tüdrukust on mu Bergeni-aegne korterikaaslane, kelle piltidelt vaatab alati vastu naeratav nägu: jälle uus mägi, jälle uus linn... Tema profiili põhjal ei arvaks sugugi, et tegelikult möödus terve tema vahetussemester 98% ulatuses Netflixist sarju vaadates. Ja ma ei liialda! Varavalgest hiliste õhtutundideni kuulsin läbi õhukeste seinte lakkamatut Ameerika komöödiatele omast kõnemaneeri ja publiku naeru, mis katkes vaid nendeks üürikesteks hetkedeks, kui ta kööki lipsas ja kausitäie hommikuhelvestega oma tuppa naasis. Ta ei lugenud kunagi raamatut. Teinud süüa. Käinud jooksmas või õhtuti järve ääres jalutamas. Hulkunud linna peal. Tundnud huvi kellegagi suhtlemise vastu peale oma kahe USA sõbranna. 
Teda kõrvalt jälgides mõtlesin omaette ikka, et - olen juba unustanud, kuidas see tsitaat originaalis kõlas - meie eludes on palju suurem roll sellel, kuidas veedame oma argipäevi, kui sellel, milliseid seiklusi aeg-ajalt ette võtame (ja teistele vaatamiseks serveerime). Tavapäevad pajatavad meie isiku kohta rohkem kui need highlight'id, mille kaudu meeldib meile endid defineerida. Ma ei taha tegelikult sugugi väita, et minu viis elamiseks on kuidagi õigem (armas taevas, mis on üldse õige viis elamiseks??), kuid tunnen lihtsalt südamepõhjas, et mu pisike elu ühes väikeste argirõõmudega on rohkem korda läinud, kui see sisaldab lõputu sarjaralli asemel hommikust pudrukeetmist ja jalutuskäiku järve ääres.

//Tänastele piltidele on püütud Palalinna suusaradade maagia, mida Anna mulle juba ammu-ammu reklaamis.

4 comments:

  1. Hakkasin mõtlema, et kus on siis need inimesed, kes väidavad, et neil oli varateismelisena sõpru? Minu senine subjektiivne maailmakogemus on selline, et ma ei ole juhtunud ühegi sellisega seni lapsepõlve kogemustest veel rääkima.

    On sellised inimesed üldse olemas?

    Aitäh ka selle mõtte eest tavaelu ja highlightide kohta. Olen nõus su väitega osaliselt: ka igapäevaelu on oluline pajataja inimese kohta, ent minu meelest näitab midagi ka juba see, mida inimene peab oma elus highlightiks ja milliseid highlighte ta kogeb.

    Ma ei ole muidu tundnud kihku suusatama minna, ent su pildid panid selle näima nii idüllilise! 'Tea, peaks ehk isegi minema?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, mulle näib samuti, et valdav osa toredaid ja seltskondlikke inimesi, kellega rääkinud olen, väidavad, et neil oli varateismelisena teiste hulka sulandumisega raskusi. Aga see väljend "teiste hulka" annab ju mõista, et sõpruskonnad siiski eksisteerisid? Meie põhikooliklassis vähemalt leidus neid küll - vähemalt nii näis kõrvalt.

      Igaks juhuks mainin veel, et ma ei tee highlight'e sugugi maha, need on mu elus väga tähtsal kohal! Aga ma mõtlen, et kui keegi tahaks mind sügavamalt tundma õppida, siis aitaks teda palju rohkem mu argirutiini jälgimine (kas ma joon kohvi? pakendan poes iga asja väikesesse kilekotti? kardan pimedust? kuulan rõhuvat muusikat?) kui nende harvade highlight'ide, mille kaudu mulle ennast esitleda meeldib (kolisin Saksamaale ja Norrasse - üsna abstraktsed faktid ju, millest kõrvalolija loeb heal juhul välja, et olen vististi uudishimulik ja seltskondlik? Või äkki hoopis püsimatu ja kärsitu?? Või äkki hoopis põgenen millegi eest??).

      Ja mine muidugi suusatama, kuniks veel lund jagub!

      Delete
  2. Minul oli küll varateismelisena sõpru, kaks klassiõde. Siis oli loomulikult draamat rohkem ja tihti oli teemaks "äkki on mu parimal sõbrannal hoopis keegi teine parim sõbranna kui mina?!". Aga need inimesed, kellega olen praegu tihedamalt kontaktis, ilmusid ikka alles kuskil gümnaasiumis välja.

    See highlighti ja tavaelu mõte on väga hea, olen ise ka midagi sarnast mõelnud. Instagrami paratamatult jõuab just see, mida keegi ise oluliseks või vaatamise vääriliseks peab. Kurb on see, et teised teevad sellest tihti valed järeldused ning võrdlevad nähtut enda TERVE eluga, ka halbade päevadega, mis Instagrami teistel ju ei jõua.

    Minul on hoopis selline mõttetera varuks: Yesterday is not ours to recover, but tomorrow is ours to win or lose. Kuigi me saame nüüd aru, et kunagine käitumine ja enda hurjutamine tõi pigem halba kaasa, siis nüüd ei saa me sinna suurt midagi parata - mis oli, oli. Kurb, et oli enda vastu liigset rangust, kuid hea, et see on möödas. Saame vaid õppida sellest ja tänasele, homsele paremini vastu minna. Hea, et sa oled Enesega Rahusõlmimise Protsessiga juba algust teinud, sest pikk elu on veel ees vastavalt sellele elada.

    Ise olen enda välimust võtnud nii kaua kui mäletan sedasi, et mõjutada seda ei saa ja kui pole kõige ilusam, no ju siis pole. Ikka imetlesin kõhnemaid ja nägusamaid plikse, kuid endasse suhtusin jätkuvalt nii, et ju ma siis olengi suurema kondiga ja nii on. Kui ma vaatan siis neid pilte umbes 13-14-aastasest minust, kes oli "suurema kondiga" - no tegelikult väga sihvakas ja kena, lihtsalt teised olid liigkõhnad minu kõrval :D Küll aga ei ole ma kunagi enda naeratust sallinud ja seetõttu pole minust teismelisena peaaegu mitte ühtegi pilti, kus hambaid näha oleks. Kord narriti mind laagris hobuseks ja see jättis piisava märgi, et jumala eest mitte hammastega naeratada. Kuigi hambad on samad, siis nüüd ma seda enam nii ei pelga - on milline on, kui parata midagi ei saa, las ta siis olla :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil leidus ka ikka kõvasti draamat! Kohati näis, et sumiseva tüdrukutepundi näol oli tegemist ussipesaga, kus puhusid iga natukese aja tagant uued tuuled vastavalt sellele, kuidas jõuvahekorrad moodustusid ning kes kellega taas ei rääkinud. Aga MIKS küll - ma ei taha uskuda, et varateismelised on loomu poolest automaatselt halvad ja soovivad teistele liiga teha. Ealine iseärasus? Oskamatus oma hormoone ja äkilisi tujusid vaka all hoida? Egotsentriline maailmapilt? Soov iseend kehtestada? Ilmselt kogu see kompott kuidagi kokku.

      Mulle meeldib ka sinu mõte ja olen ise tulihingeline ah-oli-mis-oli-usu pooldaja, minevikumälestustel end enam reeglina kollitada ei lase. Sellest hoolimata on neid hea aeg-ajalt analüüsida - just õppimise ja enesetäiendamise eesmärgil. Ikka helgema tuleviku hüvanguks!

      Ja tead, minu naeratust kutsuti kunagi hamstri irveks, see pani ikka paraja paugu! Sellegipoolest olen 90% oma piltidest sellesama klassikalise hamstrinaeratusega - olen jõudnud järeldusele, et olgu siis pealegi hamster, ikka jään naeratades piltidel ilusam kui ilma naeratuseta! :D

      Delete