January 10, 2017

Mäletad, vennas, kuidas me kord nalja pärast aja seisma panime?

Täna õhtul kargas mulle taas pähe, et võiks püüda tuledesäras Tartut jäädvustada, enne kui kaunistused kokku korjatakse ja kuusk minema tassitakse. See mõte on end viimasel ajal ikka aeg-ajalt ilmutanud ning siis jälle unne suikunud. Täna tundus selle teostamiseks õige hetk. Niisiis sisenesingi veidi enne kella viit Raekotta mõttega end kellatorni kaubelda. Väga keeruline see polnudki: pidin ootama mõned minutid sekretäri nõusolekut, kes viibis parajasti linnapea juures koosolekul. Kui ta sealt väljus, ühmas ta lihtsalt võlusõnad "ah, minge muidugi", mispeale võttis mu saatja seinakapist suure raudvõtme, tõmbas selga sooja jope ja asus mind treppidest üles suunama. Olen seal üleval fotojahi raames neli aastat tagasi käinud ka, kuid toona oli mu privileegiks vist üksnes kella sihverplaati imetleda - vähemalt ei mäleta ma, et mulle oleks avatud ka see ihaldatud luuk, mis tõi nähtavale linna panoraami?! 
Vaade meeldis väga, lisaks kuulsin ära ka täistunni kellalöögid ja tegin saatjaga veidi juttu "Supilinna salaseltsi" võtetest Raekoja katsusel. Sain teada, et tõenäoliselt ei kuulutatagi kellatorni avalikult avatuks - eelkõige seetõttu, et torn on seestpoolt paras logudik ega vasta piisavatele turvanõuetele. Kel aga huvi omaalgatuslikult minna, sellele on uksed valla. :)

2 comments:

  1. OMG, seal on luuk ja veel suurepärase vaatega platsile?!
    Miks see küll nii suur saladus on... või nojah, lagunevad trepid ja värki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa vastasidki mu küsimusele: ilmselt meile ei avatud nelja aasta eest seda maagilist luuki! :D

      Delete