January 31, 2017

Olen jäälillemüüja suvel (Indrek Hirv)

Eile leidis aset üsnagi pentsik seik.
Nimelt võttis isa sügisel pähe mõtte, et võiks lisaks oma ammu-ammu omandatud B- ja C-kategooriale ka E-kategooria load ära teha, et siis tulevikus oma suva kohaselt rekkale järelhaagiseid taha kruttida ning Skandinaaviasse erinevaid kaupu transportima asuda. Kas see mõte ka kunagi teoks saab, seda näitab aeg, ent nüüdseks on ta jõudnud sinnamaale, kus tuleb maadelda teooriatestide kallal. Nagu eile tema suurimaks jahmatuseks* (*sest ta on ilmselt harjunud identifitseerima end eksimatu rooliässa ja maanteekunnina) selgus, läks tal üpris palju vastuseid mööda - niisiis istusin ta kõrval ja selgitasin oma mälu piires, miks üks või teine variant sobib või ei sobi.
Vaatlesime parajasti küsimust, mis uuris, millal tuleb ohutulesid kasutada. Tema oli jätnud märkimata variandi "hädapeatumise korral". Eeldasin, et tegemist oli lihtsalt näpukaga, kuna temasugune liiklusveteran peaks säärast asja kindlasti teadma. Tema aga puuris vastustelehte, silmad hämmeldusest punnis, ja sõnas ilmse umbusaldusega (oh, ma ei unusta seda kunagi!): "See ei ole ju üldse loogiline - teen näiteks peatuse, et metsa kusele minna, ja pean ohutuled sisse lülitama või?!?!" Jõllitasin teda paar sekundit, lastes ta sõnumil oma peas ilmet võtta. "Siin pole SEDA hädapeatumist mõeldud," sain lõpuks suust.
Lõpetasin täna Nobakovi "Lolita". Mõtteainet jagus seal küllaga, kuid kõige rohkem jäi mind kummitama järgmine lause:
"Me kõik imetleme litritest sätendavat köietantsijat, kes kalgis prožektorivalguses üligraatsiliselt ja üliosavalt kõnnib pinguletõmmatud traadil; ent võrratult haruldasem kunst on turnida lontivajunud traadil, klouniürp seljas, ja mängida purjus meest!"

Kindlasti annab selle mingisse oivalisse elulisse konteksti pigistada, ent hetkel ei turgata mulle pähe ükski. Ent mine sa tea, võib-olla on mind alles ootamas hetk, mil löön käega vastu laupa ning taipan: jah, just! Just see ongi see metafooriline lontis köis ning mina see kirevais rõivais purjus narr!

Alustasin hetke eest "Vihurimäega" - teos, mille kallal pusisin ka oma suures "Videviku"-saaga lõõmas, kuna peategelane Bella tõi sealt üpris arvestaval hulgal näiteid ja paralleele, kuid jäin omadega ummikusse. Sel korral saan ehk paremini hakkama! Ühtlasi kõditab mind juba tagakuklas meeldivalt teadmine, et järgmisena ootab ees "Alkeemik". Oh, olen (kas või ajutiselt) taasavastanud heade raamatute võlu!

No comments:

Post a Comment