January 4, 2017

Unistustest

Käisin eile hilisõhtul Kristaga "La La Land'i" vaatamas. Võtsin sealt kaasa mõtte, et unistused ei tohiks saada meie kinnisideeks, st isegi oma hingepõhja sügavaima unelma puhul tasub säilitada avatud meel. See tõdemus jõudis minuni viimase viie minuti jooksul, mil nägin Ryani silmis kahetsust ja tema versiooni sellest, kuidas kõik oleks võinud olla. 
See pilk äratas mitmeid mõtteid. Võib-olla ei peakski kaks inimest teineteisest lahkuma, et oma individualistlikke unistusi jahtida? Võib-olla (lihtsalt võib-olla) tuleks kalli inimese enda kõrval hoidmiseks lasta lahti oma jäikadest tõekspidamistest, sest sellesama kalli inimeseta kaotaksid need nagunii oma väärtuse? Võime olukorrale vastavalt oma plaane muuta pole nõrkus: džässiklubi saab avada ka Pariisis, mitte tingimata Los Angeleses selles uberikus, mis kunagi vaimusilmas nähtud. Arvan, et möönduste tegemine on hoopiski tugevus, mille arvelt jääb meie kõrvale ka inimene, kes muudab elu täisväärtuslikuks. 
Samas elame ju ainult korra, mistõttu ei tea me oma plaanis mööndusi tehes, et algse unistuse üksühene järgimine poleks täit rahu toonud. Vastupidi: pärast oma originaalplaani muutmist on üsna kerge hakata kaaslast süüdistama kõiges, mis parajasti valesti läheb. 
Mine võta siis kinni. Ryani valulik pilk filmi lõpus tõestas, et algse unistuse realiseerimine ei taga veel täielikku õnne. Oleks ta aga samale järeldusele jõudnud ka kohe oma unistuses järeleandmisi teinuna (valinuna säärase elu, mille puudumist hiljem valusalt kahetses)? Ma natuke kahtlen selles.

Sirvisin täna Fred Jüssi märkmeid ja leidsin puhtjuhuslikult ühe 1971. aasta sissekande, mis sobib siia konteksti kui rusikas silmaauku:
"Teeradade ühinemine on näilik. Ühte teed ei ole, on kaks teineteise peale tallatud teed, mis mõlemad alateadlikult või teadlikult nutavad taga oma iseseisvust ja vabadust, mille käes nad vabana tegelikult kannatavad."

Sellisel noodil täna lõpetangi. Postituse mõte oli vist, et unistada tuleb kahtlemata - aga samal ajal tasub silmas pidada kriitilist piiri, mille ületamine täiuslikkuse tagaajamise eesmärgil kaotaks meie eludest selle, mis on juba väga hea. Niimoodi sõnastatuna näib mulle, et samale tõeterale oli üles ehitatud terve Disney "Printsess ja konn". Ja üks ponimultika episood, mida end eile Marii kõrvale vaatama unustasin.

2 comments:

  1. Oeh... Su blogi on niivõrd hea, siiras ja soe (selline tunne tekib lugedes), et tahaks Sind lihtsalt kallistada. Rääkimata sellest, et kuidagi oskad Sa õigel ajal õigetest asjadest (minu jaoks) kirjutada. Saadan päikest siit kuumast Austraalia suvest :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See kommentaar tegi meele nii-ii rõõmsaks (päriselt ka), tuhat tänu ja soojad kallid mere taha vastu! :)

      Delete