February 21, 2017

B-day feels

Ja märkamatult saabuski üks enamike inimeste jaoks täiesti tavaline südaöö, mis tõi minu jaoks lähemale viimase taksi ning ühtlasi õiguse kasiinos õnne proovida, kui vaid soov peaks tekkima. (Jutt käib siis mõistagi minu kahekümne esimesest sünnipäevast.)
Kogusin selle päeva puhul kokku sõbrad, kes polnud parajasti hõivatud mõnes teises linnas või riigis (sest tõepoolest, mida aeg edasi, seda huvitavamaks kõigi mu sõprade elud muutuvad ja seda erinevamatesse nurgatagustesse nad rändavad) ning korraldasin ühe talvise brunch'i looduses. Mainin kohe ära, et oma mõtetes nägin sellest sündmusest väga idealiseeritud pilti, kujutades ette kõrgeid sätendavaid hangesid, lume raskuse all kössi vajunud puid, metskitsi, päikesepaistet, sinist taevast ja tuulevaikust - tegelikkuses sain vihma, niiskuse, lörtsi, põhjatuule, pori ja jää. Õnneks ilmutasid kõik kohaletulijad suurt vahvust ega torisenud nurjunud ilmavaliku üle. Käisime kambakesi matkamas, mis oli teeolude tõttu üpris raskendatud ettevõtmine, ja kosutasime endid naastes pudru (!! pudrufänn minus andis endast menüüvalikul kõvasti märku) ja Sandra uneldmate šokolaaditordiga. Martin võttis enda kanda seltskonna fotograafi rolli, jäädvustades meie tiksumist läbi oma silmade (või õigemini objektiivi). Kõik allolevad fotod, välja arvatud teine, ongi tema poolt ajalooraamatu ridadele jäädvustatud.
Hommikused ettevalmistused peosmuutiks:
Üheksateistkümnenda ööl vastu kahekümnendat võõrustasime kaksikutega (kes mõlemad said samuti 21) nende pool Sandrat, Liisit ja Evelini, kusjuures meiega liitus skaibi teel veel Anu. Ning umbes ööpäev hiljem olime palutud Liisi poole lauamänguõhtule. Mina sõin siis pahaaimamatult enne kodust lahkumist kõhu kurgumulguni täis. Puhtalt selleks, et kohale jõudes avastada, et pidulikul laual ootasid meid isetehtud peediburgerid ja suus sulav šokolaadi-maapähklivõikook... Vaid tunnike varem koduse õhtusöögi heaks langetatud otsus kuulub kindlasti ühtede kibedaimate hulka mu elus (aga ometi ei takistanud see peediburgerist suurt mõnu tundmast - küll kunagi jooksma ka lähen)!

Mul oli tõesti imevahva päev ja tahaksin siinkohal veel kord kõiki tänada, kes mu päeva oma tulekuga või siis lihtsalt ilusate soovidega nõnda soojaks muutsid! Aitäh-aitäh kõigile, mul on teiega ikka nii pööraselt vedanud! :)

February 15, 2017

Lustakad aknad

Pikka juttu selles postituses ei tee, aga mõned pildifailid nõudsid häälekalt, et nad avalikkusele vaatamiseks paiskaksin. Niimoodi sündiski käesolev lustakate akende postitus. 
Muhedat vaatamist!

February 12, 2017

Olen end hingetuks hinganud (Indrek Hirv)

Ma ei saa sinna mitte midagi parata: kaskedel on minu jaoks mingi müstiline võluvägi, mis tõmbab mind ligi samasuguse lummusega nagu küünlaleek kõiksuguseid satikaid. 
Kui sellesse meelitavasse võrrandisse lisada veel lumi, hobused ja vareste läbilõikav kraaksumine, on tulemuseks vägagi elamusterohke jalutuskäik, millesarnaseid võtsid tõenäoliselt sagedasti ette kõik Jane Austeni romaanide tegelased (ehkki tegelikkuses oli mu marsruut võrdlemisi igav, kulgedes üksnes koduuksest ERMini ja tagasi). Perspektiivi küsimus!
Järgnevalt lisan portsu pilte, jätan teie kõrvu kõlama Mick Pedaja mahlase hääle ja tõmbangi sellega tänasele postitusele joone alla. Järgmiste kordadeni!

February 10, 2017

Millesse me end küll mässisime ehk Jaapani seikluste proloog

See on ainult raha, kiristasin hambaid, kui olin mõttetult sajalisi tuulde lennutanud. Ainult raha... Tegelikult suisa investeering: kuivõrd mitme olulise õppetunni võrra rikkam ma nüüd olen! 
Nagu näiteks? Mitte kunagi enam ei vali ma endale säärast lennukomplekti (isegi siis, kui see tundub alguses odavam!), kus tuleb 3 tunni jooksul Tokyos vahetada lennujaama, mis asub 80 kilomeetri kaugusel. Järgmisel korral kavatsen kindlasti teha ka linnukese sinna "jah, soovin pileti tagastusgarantiid" kastikesse, kui plaanin nõnda mitmest lennust koosnevat pikka retke, kus võib väga palju lörri minna. Ostan piletid otse lennufirmalt, mitte mingilt vahendussaidilt (või kasutan kliendisõbralikumat vahendajat), sest nagu nüüdseks õppinud olen, palub lennufirma tõrke ilmnemise puhul helistada vahendajale ja vahendaja lennufirmale. Niimoodi kestab pingeline ping-pongi matš neli närvesöövat päeva, kusjuures kellegagi otse rääkida ei saa, kõik suhtlevad ümber nurga ja kogu asjaajamine on nii neetult aeglane, et paratamatult hakkan aimama, kust Eno Raud oma "Kilplaste" jaoks ainest kogus... 

Jajah, kenad õppetunnid küll, ent miks peab kaasnema nendega nii suur närvikulu?? torisesin omaette. Sest tõepoolest - küll vaagisime Kristaga piletite muutmise varianti, küll olime valmis seda neetud lennujaama vahetama. Ühe inimesega rääkides kaldusime esimest varianti pooldama, teine sütitas meis "ah, tormame ja proovime"-meelsuse... Sain nende lõputute mitmetahuliste dilemmade tagajärjel raudkindlalt mõne halli juuksekarva võrra rikkamaks! Õnneks polnud ma selles supis üksi - tuju hoidis üleval Krista, kes hakkas alati väga õigel hetkel ümisema "Always look on the bright side of life'i". Neil viivudel meenus mulle ikka, et tegelikult on kõik ju hästi! Omast lollusest pillutasime tuulde küll plaanitust kõvasti rohkem, ent võinuks minna ka palju hullemini (siit kuni lõigu lõpuni lisada iga lause lõppu mõtteline üle õla sülitus ja ptüi-ptüi-ptüi). Tervis on ju korras! Kaasreisija Krista oma samuti! Piirid lahti! Seiklusjanu hinges möllamas! Me lähme kahe nädala pärast tõepoolest kolmeks nädalaks JAAPANISSE!
Oota mida? Millega? Ja kuidas?!
Tegemist on agrikultuuriteemalise lühiajalise töölaagriga, millest võtab osa seitse jaapanlast ja viis välismaalast (kellest kaks oleme meie). Töö olevat füüsiliselt kurnav, oot, kuidas see nüüd originaalis seisiski... "Work is relatively hard from early morning to evening with local farmers." Ei saa salata, et oleme väljakutse üle elevil! 
Leidsime selle EstYesi rahvusvahelisest andmebaasist. Valik langes Jaapanile, kuna tegemist on enam-vähem ainsa riigiga, mis ei küsi osalemise eest mitte mingisugust lisatasu - osta ainult piletid ja lenda kohale. Andsime EstYesile oma soovist teada, nemad kirjutasid korraldajatele ja sõlmisid lepingu. Asjaajamine käis suhteliselt kiirelt ja valutult. Uurisime mõistagi ka organisatsiooni tausta tegemaks kindlaks, ega meid ei oota ees pärisorjadeks müümine (nagu ema veel veidi kahtlustab). Tegemist paistab olevat igati laiahaardelise ja usaldusväärse organisatsiooniga, millel on sääraste laagrite korraldamisel pikaaegne kogemus. Sellegipoolest ei saa mainimata jätta, et suur osa meie ja liidri vahelisest kommunikatsioonist läheb tõlkes kaduma. Tõtt-öelda puudub meil endiselt korralik ülevaade sellest, MIDA me täpselt tegema hakkame. 

Toon välja mõned lemmikpärlid meile saadetud tekstidest:
"In the southern part of Ikata, we can see calm seas with white sand and in the northern, a saw-toothed coastline. They are full of nature, history, and smiles. You may be surprised at the beauty of the nature or the sweetness of the oranges."

"We will be divided into groups of 7 or 8 and will work with farmers on each orange farm, mainly harvesting and caring for orange trees that do not much rely on agricultural chemical fertilizer. Therefore, it is good for your health and the environment."
Kulus veidi aega, enne kui suutsin mööda vaadata armsast konstruktsioonist "they are full of smiles", ja hakkasin pöörama suuremat tähelepanu teksti sisule. Märksõnad "harvesting" ja "sweetness of the oranges" viitaksid ju justkui sellele, nagu hakkaksime apelsine korjama, st et need peaksid olema küpsed?! Samas arvas Google, et apelsinihooaeg lõppes Jaapanis mitu kuud tagasi ja parajasti pole seal midagi. Läkitasin siis oma segaduses meili meie liidrile Hirokile - muide, meiliaadressiks oli 1207kiki926@gmail.com ja ikooniks roheliste juustega animeteglane -, et uurida, kas meid oodatakse midagi korjama või külvama või ehk hoopis kõplama?? Kui juba küsimiseks läks, uurisin, kas oleks lootust kirsiõisi näha. Vastus kõlas sõna-sõnalt:
Dear Maris
In Ikata, farmers have a lot of kind of orange. 
Farmers are very busy in this season. 
Not over, just in harvest season. 
You have a lot of activity, maybe. 
Don't care. 
And Cherry blossom. 
Last year, it started to bloom on March 23 
this year , maybe almost same 
So maybe you can't see 
In Japan, somewhere, a kind of cherry blossom can come out early. 
Perhaps, you can see!!!
(lõppu oli lisatud palju pilte apelsinidest)
:D:D:D Kui keegi mulle nüüd lahti seletaks, kas me siis ikkagi hakkame korjama apelsine või mitte, oleksin meeletult tänulik!

Valitsev kaootilisus ei vähenda aga sugugi me reisiindu - otse vastupidi! Lööge kõik letti!! Kaks kanget eestlannat lähevad fantoomapelsine korjama (või pärisorjadeks) - muljetamismaterjalist siin puudust ei tohiks tulla.

February 6, 2017

Kaalikaekspordist ja muust

Tulin siia kuulutama uudist, et Kaspar Mänd kirjutas meie Euroopa Eestlaste Noortekoorile ja lubas meid Luxembourgi laagri lindistuste põhjal laulupeole, hõissa!

Sellega seoses meenus mulle aga sootuks teine mõte, mis võttis ilmet meie eelpool nimetatud laagris, kuid vajus Luxembourgi muljetest blogides unustuste hõlma. Nimelt püüdis mu kõrv kinni ühe bassi geniaalse rikastumisviisi, mis nägi ette massilist kaalikaeksporti Eestist Luxembourgi, kuna kaalikas kuuluvat seal eksootiliste juurikate alla ning olevat 5-10 korda kallim. Aga miks ka mitte, mõtlesin hetkelises eufoorias: olin oma peas juba laadimas veoautole suurt lasti ning nägin end vaimusilmas kihutamas mööda Lääne-Euroopa teid, kaalikad Poola auklikel teedel kastides hüppamas. Hiljem samal päeval tõmmati mu ideele (hah, oli see jee minu idee) kolinal vesi kaela, kuna luxembourglased ei hindavat kaalikat karvavõrdki: seda seostatakse seal endiselt talupojatoiduga, mida söödi vaesuse ja nälja ajal. 
Kui kahju, et uhkus ja eelarvamus pimestavad inimesi sedavõrd, et nad ei suuda mööda vaadata omaksvõetud hoiakutest, mõtlesin. Ja siinkohal ei räägi ma enam kaalikatest, eks. Metafoorilisel tasandil pean kaalikate all silmas kõike, mida inimesed pole mingite absurdsete hoiakute tõttu nõus omaks võtma. Kui paljut olen mina varem põlastanud, mis on hiljem osutunud positiivseks üllatuseks! "Ninja kilpkonnad", erinevad muusikažanrid, inimesed... Arvan, et elu oleks kindlasti palju kirkam ja ilusam, kui suudaksime mitte näha vaese talupoja toitu seal, kus lõhnavad tegelikult äsja ahjust võetud kaalikad, seest pehmed, kuid pealt kuldkrõbedad.
Kui peaksin oma viimaseid nädalaid kuidagi kirjeldama, valiksin nende löökfraasiks "vaimuelu õitseaeg".* Tõepoolest, olen nüüd üsna aktiivselt tegelenud valdkondadega, mis muidu tõsiselt kannatavad: kirjandus, teater, head filmid ning inspireerivad kohvikuvestlused (ja püha püss, täna leidsin end kudumast ja proosat loomast!). Kõnnin tänavatelgi õnnelikus katarsiseuimas. Mulle meenub, et Tätte oma "Vaikuse hääles" möönas umbes, et sama hulga kaifi saamiseks, mis tema kogeb kümne minuti jooksul mõtlikult Vilsandi laineid vaadates, peab linnainimene kuulama ooperit ja vaatama ühe draamatüki ja lugema läbi kaks-kolm raamatut (või midagi sellist). Hea teada, et mu terve nädala jooksul kogutud elamused võrduvad tunnetepuhanguga, mis läbivad teda kümne hommikukohvi joomiseks kuluva minuti jooksul!
(*See-eest on kahetsusväärselt tagaplaanile jäänud mu füüsiline õitseng - on üpris keeruline jooksma minna, haarav raamat käes...)

Teisest küljest pean nentima, et vaimuelu edendamine mu praeguse elustiili juures on parajaks katsumuseks. Nagu olen nüüdseks väga selgelt mõistnud, pole see enese toimetustele keskendumine nii kerge midagi, kui kodus käib pidevalt üks tants ja trall, taustaks üürgab My Little Pony multikas, vend viskab kontrollimiseks ette oma Tammsaare kirjandi ja Marii käib peale, et teda pulkadega sööma õpetaksin. Ma ei taha siinse eluolu üle sugugi kurta või nuriseda - küll aga olen jõudnud arusaamale, et vaimuelu edendamine nõuab teatavat isekust ja eraklikkust. Teate küll, poollagunevat tühja mõisa, trükimasinat, puupliiti, külmi tube, aovalgust akende taga ja ideaalvariandis seltsiliseks ka paari kassi... Ühesõnaga kõike, mis oli Kirjaniku tegelaskuju käsutuses Õnnepalu "Mandalas". (Üleüldse näib mulle, et see teos on löömas uppi mu kujutluspilti ideaalsest elust, nii et tunnen iga leheküljega üha suuremat tungi rändamiste kõrvalt ka mingi lobudiku skvottimisest ja paigalpüsimisest ja kannatamisest ja kirjutamisest. Küsimus, kuhu sellise perioodi oma eluteljel paigutaksin, on juba iseasi. Ilmselt järgmisesse ellu.)

//Käesoleva postituse pildid pärinevad Taevaskojas veedetud nädalavahetusest (nii et säh sulle, Jaan Tätte, kogesin sinuga võrdväärset hingelist kaifi). 

February 5, 2017