February 6, 2017

Kaalikaekspordist ja muust

Tulin siia kuulutama uudist, et Kaspar Mänd kirjutas meie Euroopa Eestlaste Noortekoorile ja lubas meid Luxembourgi laagri lindistuste põhjal laulupeole, hõissa!

Sellega seoses meenus mulle aga sootuks teine mõte, mis võttis ilmet meie eelpool nimetatud laagris, kuid vajus Luxembourgi muljetest blogides unustuste hõlma. Nimelt püüdis mu kõrv kinni ühe bassi geniaalse rikastumisviisi, mis nägi ette massilist kaalikaeksporti Eestist Luxembourgi, kuna kaalikas kuuluvat seal eksootiliste juurikate alla ning olevat 5-10 korda kallim. Aga miks ka mitte, mõtlesin hetkelises eufoorias: olin oma peas juba laadimas veoautole suurt lasti ning nägin end vaimusilmas kihutamas mööda Lääne-Euroopa teid, kaalikad Poola auklikel teedel kastides hüppamas. Hiljem samal päeval tõmmati mu ideele (hah, oli see jee minu idee) kolinal vesi kaela, kuna luxembourglased ei hindavat kaalikat karvavõrdki: seda seostatakse seal endiselt talupojatoiduga, mida söödi vaesuse ja nälja ajal. 
Kui kahju, et uhkus ja eelarvamus pimestavad inimesi sedavõrd, et nad ei suuda mööda vaadata omaksvõetud hoiakutest, mõtlesin. Ja siinkohal ei räägi ma enam kaalikatest, eks. Metafoorilisel tasandil pean kaalikate all silmas kõike, mida inimesed pole mingite absurdsete hoiakute tõttu nõus omaks võtma. Kui paljut olen mina varem põlastanud, mis on hiljem osutunud positiivseks üllatuseks! "Ninja kilpkonnad", erinevad muusikažanrid, inimesed... Arvan, et elu oleks kindlasti palju kirkam ja ilusam, kui suudaksime mitte näha vaese talupoja toitu seal, kus lõhnavad tegelikult äsja ahjust võetud kaalikad, seest pehmed, kuid pealt kuldkrõbedad.
Kui peaksin oma viimaseid nädalaid kuidagi kirjeldama, valiksin nende löökfraasiks "vaimuelu õitseaeg".* Tõepoolest, olen nüüd üsna aktiivselt tegelenud valdkondadega, mis muidu tõsiselt kannatavad: kirjandus, teater, head filmid ning inspireerivad kohvikuvestlused (ja püha püss, täna leidsin end kudumast ja proosat loomast!). Kõnnin tänavatelgi õnnelikus katarsiseuimas. Mulle meenub, et Tätte oma "Vaikuse hääles" möönas umbes, et sama hulga kaifi saamiseks, mis tema kogeb kümne minuti jooksul mõtlikult Vilsandi laineid vaadates, peab linnainimene kuulama ooperit ja vaatama ühe draamatüki ja lugema läbi kaks-kolm raamatut (või midagi sellist). Hea teada, et mu terve nädala jooksul kogutud elamused võrduvad tunnetepuhanguga, mis läbivad teda kümne hommikukohvi joomiseks kuluva minuti jooksul!
(*See-eest on kahetsusväärselt tagaplaanile jäänud mu füüsiline õitseng - on üpris keeruline jooksma minna, haarav raamat käes...)

Teisest küljest pean nentima, et vaimuelu edendamine mu praeguse elustiili juures on parajaks katsumuseks. Nagu olen nüüdseks väga selgelt mõistnud, pole see enese toimetustele keskendumine nii kerge midagi, kui kodus käib pidevalt üks tants ja trall, taustaks üürgab My Little Pony multikas, vend viskab kontrollimiseks ette oma Tammsaare kirjandi ja Marii käib peale, et teda pulkadega sööma õpetaksin. Ma ei taha siinse eluolu üle sugugi kurta või nuriseda - küll aga olen jõudnud arusaamale, et vaimuelu edendamine nõuab teatavat isekust ja eraklikkust. Teate küll, poollagunevat tühja mõisa, trükimasinat, puupliiti, külmi tube, aovalgust akende taga ja ideaalvariandis seltsiliseks ka paari kassi... Ühesõnaga kõike, mis oli Kirjaniku tegelaskuju käsutuses Õnnepalu "Mandalas". (Üleüldse näib mulle, et see teos on löömas uppi mu kujutluspilti ideaalsest elust, nii et tunnen iga leheküljega üha suuremat tungi rändamiste kõrvalt ka mingi lobudiku skvottimisest ja paigalpüsimisest ja kannatamisest ja kirjutamisest. Küsimus, kuhu sellise perioodi oma eluteljel paigutaksin, on juba iseasi. Ilmselt järgmisesse ellu.)

//Käesoleva postituse pildid pärinevad Taevaskojas veedetud nädalavahetusest (nii et säh sulle, Jaan Tätte, kogesin sinuga võrdväärset hingelist kaifi). 

No comments:

Post a Comment