February 12, 2017

Olen end hingetuks hinganud (Indrek Hirv)

Ma ei saa sinna mitte midagi parata: kaskedel on minu jaoks mingi müstiline võluvägi, mis tõmbab mind ligi samasuguse lummusega nagu küünlaleek kõiksuguseid satikaid. 
Kui sellesse meelitavasse võrrandisse lisada veel lumi, hobused ja vareste läbilõikav kraaksumine, on tulemuseks vägagi elamusterohke jalutuskäik, millesarnaseid võtsid tõenäoliselt sagedasti ette kõik Jane Austeni romaanide tegelased (ehkki tegelikkuses oli mu marsruut võrdlemisi igav, kulgedes üksnes koduuksest ERMini ja tagasi). Perspektiivi küsimus!
Järgnevalt lisan portsu pilte, jätan teie kõrvu kõlama Mick Pedaja mahlase hääle ja tõmbangi sellega tänasele postitusele joone alla. Järgmiste kordadeni!

No comments:

Post a Comment