March 2, 2017

Jaapani update: oleme elus!!

Sõbrad, tahtsin üksnes kinnitada, et pärast kaht autosõitu, kolme lendu ja kolme bussi oleme Kristaga õnnelikult Jaapanisse jõudnud! Erinevate emotsioonide virrvarr on viimase nädala jooksul olnud meeletu: kohe reisi algul äärepealt rajalt murdnud haigus, viimase hetke jamad kindlustusega, pikad ootamised, uus kontinent, silmade eest kirjuks võttev suurlinn, uutmoodi loodus, uued inimesed, primitiivsed elamistingimused, täiesti võõras töö... Ma võiks ennast lõhki kirjutada!
Mainin kohe etteruttavalt ära, et olengi siin jooksvalt tublisti reisipäevikut pidanud, nii et õnneks on suurem osa mõtetest-tunnetest sõnadesse vormitud. Et meil on aga igapäevaselt käed-jalad tööd täis (ning niigi üürikest vaba aega ei söanda ju kah ninapidi arvutis veeta), ei oska ma lubada, millises tempos jõuan oma Jaapani muljeid arvutisse toksida. Apelsinide korjamisele pühendan kindlasti eraldi postituse - kasutan kõige vahetumaid mõttekatkeid otse apelsinisalust. Sain nimelt ühe lõunapausi ajal ühe puu all tuulevarjus oma emotsioonid üles tähendatud, ninas värskete apelsinide hõng.
Meie esimesed Jaapani muljed pärinevad kaootilisest Osakast, kus veetsime oma lennu ja midnight bus'i vahel hea hulga tunde. Muide, midnight bus'i näol oli tegemist päris pesuehtsa Rüütlibussiga, ainult et voodite asemel koosnes buss allalastava seljatoega üksikutest toolidest, mis oli võimalik muust maailmast kardinatega eraldada. Tähendab, see oli võimalik aknapoolsete toolide puhul - õnnetu keskmine rida, milles istusime mõistagi meie, paiknes täiesti eraldamatuna keset bussi vahekäiku, nii et salamisi veidi magada üritades tundsime endid avaliku elu tegelastena. Pisut õnnestus siiski sõba silmale saada. Vahepeal ärkasin ka üles ja võin vanduda, et aeg-ajalt buss lihtsalt seisis teepervel, uksed suletud ja kardinad all. Mind närib kahtluseuss, et kümnetunnise retke oleks võinud päevasel ajal ka poole kiiremini seljatada...

Aga Osaka siis! Tundsin end nagu laps kommipoes, kui sealset tänavamelu pildile püüdsin. Täiega vilgas siblimine tänavatel, lakkamatult voolav inimmass, rütm, valgus, autod... Nagu chinatown, ainult et terve linna mõõtmetes. 
Inimesed näisid üllatavalt normaalsed. Pean tunnistama, et mul oli vist anime ja "Lost in translation'i" (ja üleüldise euroopaliku hoiaku, mis peab jaapanlasi pigem nunnudeks askeldajateks kui tõsiseltvõetavateks isiksusteks???) mõjul kujunenud arusaam, justkui oleksid jaapanlased kõik üliveidrad, kihistades naeru ja kandes ruudulisi seelikuid ja nummisid roosade südamekestega kaunistatud jänkudega T-särke ja viltust tukka. Ning ärgem unustagem nende ülisuurt peace-märgi näitamise meelsust! 
Tegelikult mõjus tänavapilt suisa jahmatamapanevalt normaalselt ja euroopalikult: beežid, tumesinised ja -rohelised, mustad, pruunid ja hallid toonid, valdavalt ikka stiilipuhtus ja minimalism. Üleilmastumise võlu, mõtlesin, kui ühest suurest "La La Land'i" postrist mööda jalutasime. Kaob küll eri nurgataguste iseloom ja omapära, ent nii pagana lohutav on võõras kohas ringi vaadates silmata The North Face'i jopet või Emma Stone'i portreed! Teisalt muidugi ülimalt kahju: palju ägedam oleks ju pärast kodus mingitest jänkupluusidega ja kiisuvurrudega keskkooliõpilastest muljetada! 
Üleilmastumise musternäide leidis minu jaoks aset meie apelsinifarmeri pisikeses garaažis, kui ta lülitas sisse ABBA kuldsed hitid. "Kas sa tunned neid???" uuris ta minult täiesti tarbetult, kui muusika taktis pead nõksatasin ja vuuleevuud kaasa ümisesin.
Ekraanide asemel valitseb suurlinna bussijaamas säärane bussigraafikusüsteem.
  
Sääraseid kirjumirjusid joogiautomaate leidub liialdamata igal sammul: nii suures linnas kui ka pisikesel 42 püsielanikuga mäenõlval.
Siinsed elamistingimused ehmatasid meid algul nõnda ära, et tegime esimesel õhtul madratsitele vajudes ilustamata plaani, kuidas haigestuda ja kindlustuse kuludel tagasi lennata. See haigestumise plaan polnud sugugi nõnda teostamatu, sest meie pisikeses toakeses ei küündinud temperatuur 7-8 kraadist kõrgemale. Isegi viis kihti vatitekke polnud piisavad, et hoida ära kontideni ulatuvat rõskust. Olukord paranes märgatavalt kolmandal päeval, mil suutsime endile soojapuhuri smugeldada. Nüüd oleme juba optimistlikult "teeme ära!"-vaimus. Kinnitan liialdamata, et Jaapanil on meile nii meeletult palju pakkuda! Alustades väikestest üllatustest, kui avastad, et ilmateates näidatakse, millistes piirkondades tasuks maski kanda (õietolm!), ja lõpetades suuremat sorti südamelöökide vahelejäämisega, kui oled järginud looduse kutset ega suuda vetsupoti küljest loputusnuppu leida...
Sellisel toonil täna lõpetangi. (Kinnitan enne, et lõpuks siiski leidsin (Krista abiga) selle kurikuulsa nupu.) Keeran kähku põhku, sest ehkki homme ei tule tavapärase tööpäeva kombel kell 06.10 tõusta, pole meile jäetud aega ka lõunani põõnamiseks. Lähme nimelt keskkoolinoortele oma riikidest pajatama. Klopsisime just Kristaga mingisuguse esitluse kokku, mida iseloomustavad klassikalised lööksõnad "sood" ja "Skype" ja "laulev revolutsioon". 
Loodetavasti läheb täie ette!

Head ööd ja palju tervisi seitsme tunni kauguselt tulevikust! :)

//Muide, tänasesse õhtusse veel üks uskumatu lugu: leidsime Kristaga külmiku küljest tuttava olemisega ESTONIA kirjaga Eesti rahvarõivastes tüdruku külmkapimagneti! Siit, sõna otseses mõttes pärapõrgust: puuhütikesest, mis asub kusagil 42 elanikuga asustatud mäenõlvakesel Ehime prefektuuris Jaapanis!!!!!!! Pean tunnistama, et võttis sõnatuks küll!

2 comments:

  1. Apelsinidega seoses kujutasin ikka ette suvist soojust, ent nähes sind esimesel pildil üleni pikkades riietes ja salliga ning kirjeldades, kuidas toas on 7-8 kraadi .... nojah. Kas apelsinidel külm ei hakka?

    Saadaks sinna päikesesoojust, kuid ei ole seda siingi palju. Saadan siis jõudu ja jaksu külmale vastu panna!

    Aa ja seda ka, et tehke tööd ja nähke vaeva, muidu tuleb armastus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahahaa, tänud! Kulub marjaks ära.

      Siin on kuskil 10 kraadi ringis ja apelsinid paistavad selle üle väga rõõmsad, lihtsalt tuul on üsna jahe. Ikkagi ookean ju.

      Delete