August 26, 2017

Kolisin Taani

Jep!! Postituse pealkiri ei valeta - pakkisin tõepoolest kohvrid ja maandusin Aarhuses (mis oli mu kirjutamislembuse koha pealt väga vale otsus, võttes arvesse tõsiasja, et ma ei oska oma uue kodulinna nime õigesti käänata...). Olen siin nüüdseks resideerunud nädala, mille sisse näib ometi olevat mahtunud terve aasta jagu uusi muljeid. Nentisin juba Norras eelmist Erasmuse semestrit alustades, et võõrastesse olukordadesse viskumine toimib kui noorendav elueliksiir: saladus peitub selles, muljed on kompaktsemalt kokku surutud ning päevad nägude-, nimede- ja emotsioonidemerest tingituna poole pikemaks venitatud. Nõnda näibki, et olen veetnud seda eelviimast augustikuist nädalat juba terve igaviku, ehkki tegelikult on siiakolimisest tõepoolest möödunud vaid seitse nappi päeva. (Samas mäletan eelmisest Eramuse-kogemusest, et semestrile tagasi vaadates sai kahe käega peast kinni hoitud ja imestatud, kuhu kõik need kuud küll kadusid. Paradoksaalne tegelane see va riukalik aeg.)
Leidsin Aarhuses uued sõbrad, august 2017.
Arvan, et saabusin Aarhusi täpselt parajal ajal: siin leiab parajasti korraga aset mitu festivali, nii et tänavad on õhtuhämaruses täis inimesi, valgust, muusikat, tantsu ja naeru. Ma ei ole kindel, kas mulle oleks linn ilma selle festivalimölluta kohe meeldima hakanud: sel puudub säärane ahhetamapanev vau-efekt nagu Bergenil ja hubane turvatunne nagu Rostockil. Ja ometi! Mingi salapärane aura hõljub linna kohal, seda on selgesti tunda. See koosneb Tuborgi hõngust, mis kandub läbi õhu, kui inimesed pealava ees hüppavad ja kaasa laulavad, ning seguneb tolmuga, mille lükkavad tänavatelt lahti tuhanded rattad, soolakate merepiiskadega, mida käre tuul inimesteni lennutab, ja uute raamatute lõhnaga, mis märgib ühtlasi magusa suve lõppu ning uue (loodetavasti produktiivse) perioodi algust. 
Inimesed tunduvad toredad. Alguse asi: väga palju ühiseid üritusi, uusi nägusid, kohvi, õlut ja jututeemasid. Eks see ole ilmselt paratamatu, et enne, kui on võimalik Oma Inimesed mitmesajapealisest inimmassist välja noppida, tuleb väga paljudes ringkondades need tüüpilised "so where are you from/what are you studying?" vestlusmallid läbida. Eks ole näha, kuidas edasised suhete jõujooned kujunevad, aga praegu näib mulle küll, et on lootust üheks igati vahvaks semestriks! 
Näkid Kiidjärve-Taevaskoja matkarajal, august 2017.
Esmamulje taanlastest tuli mulle suure üllatusena. Muidu meenutavad nad igati norrakaid - stiilipuhtuselt (appi, 80% rahvusest võiks vabalt modellindusega tegeleda), temperamendilt, viisakuselt, inglise keele oskuselt. Aga nende soojus ja sõbralikkus jahmatasid mind. Ootasin, et nad käituvad endassetõmbunult nagu nende põhjanaabridki (kelle kõva kesta all leidus küll soe süda, aga oli siis alati aega seda kesta lahti muukida, eks), ent näib, et eksisin. Kõige eredamalt kerkivad silme ette kaks kuju: esmalt üks vanem härrasmees, kes tuli mulle õunu ja pirne pakkuma, sellal, kui ma tema õunasalu kõrval pesuresti abil (sest statiivi jätsin Eestisse) põldu pildistasin (ma elan kesklinnast väljas keset põlde ja tühjust). Meie napp vestlus kulmineerus sellega, et pakkusin end talle septembri lõpuks appi saaki koristama. Teine värvikas härrasmees, kelle pika halli habeme alt paistis paljas karvane rind ja kelle peas oli viltu vajunud villane viikingisarvedega saunamüts, astus ligi bussis ning tundis muret, kuidas ma seistes nõnda lugeda saan. 
Mis passid? Hiiumaa, august 2017.  
Mu landlord on üks huvitav kuju. Mulle näib, et ta on enese harimistuhinas läinud liiga kaugele, omandades üheksa keelt, ja teinud endale sellega karuteene. Nüüd ei suuda ta ilmselgelt otsustada, millises keeles püsida. Ainult inglise keeles kõnelemine näib olevat talle liialt igav, niisiis muudab ta aeg-ajalt omavoliliselt vestluse kurssi ning läheb saksa keelele üle. Et halli argipäeva särtsu lisada või nii. Algul proovis ta minuga purssida ka norra ja taani keeles, aga mõistnuna, et minust pole talle adekvaatset vestluspartnerit, andis pettunult alla. Kas ma kavatsen ka taani keelt õppima hakata, on ta minult paar korda lootusrikkalt uurinud, justkui oodates, et pärast esimest taani keele tundi õhinaga koju kalpsan ja kõik oma sügavaimad saladused hingelt puistan. Aeg-ajalt katsub ta mind ka oma eesti keele oskustega hämmastada, ehkki siiani on see pingutatult välja kukkunud. Eile surus ta mu oma (minu jaoks võõraste) külalistega pildile ning deklameeris nuppu vajutades võidukalt: "Üks, kaks, kolm!" Mingit erilist minupoolset vaimustustulva ei järgnenud, sest olin liialt segaduses sellest, millist reaktsiooni minult nüüd oodatakse. Käte kokku löömist...? (See-eest avaldas mulle väga muljet tema vannitoapeeglil asetsev JOIKi näoseep...)
Aga muidu on ta tore mees! Meie dialoogid on küll thelobsterlikult (kui keegi peaks olema "The Lobsterit" näinud) kramplik-viisakad ja koristamisega pingutab ta samuti piinlikult üle, aga see-eest kinkis ta mulle isalikult ühe aias kasvava õunapuu, lubas noppida peenralt melissi ning jättis mulle isiklikuks kasutamiseks tillukese privaatse sisehoovi, kuhu pääsen otse enda toast. Seal olen korraldanud kõik oma senised pudruhommikud ning päikesetervitused. Maaeluidüll missugune!
Et ta ise sõidab uuel nädalal aastaks Prantsusmaale (minu korterikaaslaseks saab hoopis tema 24aastane tütar, kelle sissekolimist suure huviga ootan), jääb siia tuppa küllaga kraami, mis on piisavalt mõttetu, et seda mitte kaasa vedada. Raamatute ja plaatidega suutsin leppida, ent mind altkulmu põrnitseva Beethoveni, Neitsi Maarja ja ristilöödud Jeesuse kujud pidin silme alt ära tõstma. Ei saanud hästi magada, kui nad mind üksteise võidu pilguga puurisid...
Sääre tirp, august 2017. 
Vot nii! Nõnda palju muljeid siis tänaseks Taani-perioodi algusest. Väisasin enne siiatulemist ju tegelikult ka kodumaad - hästi õnnelik kahenädalane ajaperiood mu elus sõprade ja pere keskel, mis nõuaks aga sootuks omaette postitust. Nii et las ta parem jäädagi...
Uute kirjutamisteni!

No comments:

Post a Comment