August 31, 2017

Sakslaste kiiksudest + minu uus linn piltides

Mul kripeldab juba pikemat aega hingel üks teema, millele olen tahtnud valgust heita: sakslaste käitumismallid. Terve juuni ja juuli vältel mängisin sakslaste seltskonnas oma peas tabavate tähelepanekutega, nii et hirnu või herneks, ent mu loid käsi ei tõusnud neid pea ümber ringi laperdavaid mõttekilde kinni püüdma ning blogiveergudele mustvalgeks sõnajoruks teisendama. Eestisse naasmise hetkeks oli mu südi plaan juba hääbunud, ent nüüd, pärast pea kahenädalast taanlaste jälgimise perioodi, tabasin end ühtäkki mõttekäigult, mille poolest sakslased õigupoolest taanlastest erinevad. Et mu sissevaade taanlaste hingeellu on aga endiselt naeruväärselt napp, ei julge ma teemal "sakslased vs. taanlased" sõna võtta. Teemal "eestlased vs. sakslased" aga juba küll! Mõistagi puhtalt omaenese subjektiivse mätta otsast ning takkapihta läbi prillide, mida mõjutavad kindlasti mu lapsepõlv, elutee number, vihatuim põhikooliõpetaja ja piinlikuim seik - seega peavad objektiivse tõe tagaajajad täna kahjuks tühjade kätega jääma. 
Ühtlasi külvan teid üle piltidega oma uuest kodulinnast - linnast, mille viiendaks võimuks on igas värvitoonis, konditsioonis ja suuruses kaherattalised. Head vaatamist! 
Sakslased on väga intensiivsed suhtlejad. Intensiivsed selles mõttes, et nad viibivad igas vestluses vahetult kohal, mõtlevad kiiresti kaasa ning lajatavad kiirelt vastuseid. Alguses ei saanud ma sellest aru - uskusin, et mul on vestlushoo jälgimisega raskusi pelgalt meievahelise keelebarjääri tõttu -, ent teisel ülikooliaastal hakkasin aduma, et põhiväljakutse seisneb minu jaoks selles, et ma pole harjunud piisavalt aktiivselt kaasa mõtlema ja mis peamine, kuulama. Mind hämmastab, kuidas sakslased suudavad hallata suures vestlusringis üheaegselt kõiki vestlusliine, ilma et keegi peaks häält tõstma või enda seisukohta kuidagi eraldi toonitama. Leidsin end näiteks sellisest situatsioonist: aiapidu; laua ümber istumas umbes viieteistpealine vestlusring, kus inimesed lobisesid omakorda kahe- ja kolmepealistes pundikestes. Samas näis, et lisaks oma partneri sõnavoolule registreerisid nad ühtaegu ära ka ülejäänud pundikeste jututeemad; polnud üldse haruldane täiesti normaalse häälega teisele pundile midagi vahele pista ja nõndaviisi vestlusega ühineda. Kusjuures inimesed teistes pundikeses näisid olevat pidevalt valmis selleks, et keegi võib kohe-kohe nende juttu vaikselt kommenteerida, nii et nad ei mõmisenud mõistmatult "mmm ah mida?" (nagu mina, kes ma selliseid vaheletorkeid oodatagi ei osanud), vaid arendasidki teemat sujuvalt edasi. Leidsin end selle suve jooksul korduvalt olukordadest, kus mu vestluspartner mind nügis, kuna keegi minust umbes 150 valgusaasta kaugusel oli meie kahe vahelisse (no mitte just privaatsesse, ent siiski üksnes meid kaht puudutavasse??) vestlusesse poolsosinal midagi vahele poetanud ja ootas nüüd vastust.
Veel üks situatsioon: astusin üsna viimasel minutil seminariruumi, kus kõik toolid olid juba hõivatud. Otsisin pilguga mõnd vaba kohta, kui mu pilk langes puhtjuhuslikult kursaõele ruumi kaugeimas otsas, kes oli täiesti normaalse hääletooniga pooleli lausega umbes et "...võid endale väljast tooli tuua". Ma peaaegu ei märganudki seda! Manasin silme ette pildi sellest, kuidas sarnane situatsioon oleks Eestis aset leidnud. Mu kujutlusse kerkis natuke groteskne koomiksitegelane, kes tõmbaks esmalt kätega õhku suuri poolkaari, et saavutada minuga silmside (olles vajadusel valmis toolile seisma, et end nähtavaks teha) ning formuleeriks alles seejärel rohkete žestide abil hästi suure suuga lause "too endale väljast tool!"
Arvan, et põhjus, miks mul esines intensiivse kuulamisega nõnda suuri raskusi, peitub selles, et eestlaste seas oleks teiste vestluste (pealt)kuulamine lihtsalt ebaviisakas (??). Nõnda olen juba maast madalast harjunud üleüldises vestlussuminas alateadlikult taustamüra välja lülitama ning ainult enda partnerile keskenduma. Suure ühise vestlusringi puhul, kus igaüks sõna sekka võib pista, mõistagi mitte, ent mitme erineva liini puhul küll. Ja ma vannun, et see meeleheitlik kõrvade kikitamine, millega suvel kõvasti tegelesin, oli päris arvestatav trenn (mul tuli ju ometi kakskümmend aastat vaegkuulmist tasa teha)!
Lisaks mu loiule kuulmismeelele leidus veel teinegi põhjus, miks mul esines kohati raskusi vestluses püsimisega. Ei, see polnud enam keelebarjäär - mugav vabandus, mille kaela veeretasin esimesel aastal kõik arusaamatused ja möödarääkimised. See oli jututeemade pinnapealsus ja tühisus. (Subjektiivne mätas ja elutee number, subjektiivne mätas ja elutee number!!!!) Mäletan üht seika sädistava inimsumma sees, mil nentisin, et mul ei ole lihtsalt mitte midagi kaasa rääkida - mitte et ma ei oskaks ühtki lauset formuleerida, vaid kuna me õigupoolest ei rääkinudki millestki. Ja ometi olid kõik sakslased mu ümber selles mittemillegirääkimises nii paganama head! Justkui oleks kõik välksignaalid, mis aju vastu võttis, automaatselt suu kaudu väljunud. Ja mina veel tundsin ise kevadel nõnda suurt uhkust oma uue small talk'imine oskuse üle! Ja tegelikult tunnen siiamaani. Seal on väga suur vahe, kas pead võõra inimesega kerget vestlust, et vältida piinlikku vaikust, või lahkad kursakaaslastega peensusteni suvalise mööda lipanud koera karvatooni.
See ei tähenda, et sakslastega ei saaks üldse maailmaasju arutada (meenub üks väga pikk suveöö Rostocki tänavatel, mil sai Gwennyga võõraste inimeste majatreppidel kõiksugustel teemadel pead murtud) või et mu jutuajamised eestlastega mööduksid Kanti ja Heideggeri vahelisi maailmavaatelisi põrkumisi analüüsides. Ometi näib mulle, et eestlastega juttu puhudes jääb ära see kommenteerin-kõike-mida-näen-ja-haistan-tasand - selle asemel valitseb vaikus, mille kestel mõlemad vestluse osapooled kogetud info omaks võtavad. Ja lähevad siis eluga edasi. Mulle turgatas just pähe üks emakeeletund kümnendas klassis, mil õpetaja, pärast seda, kui klassivend oli kontrolltöö tagasi saanud ja võidurõõmsalt "NELI MIINUS!!" huilanud, selja sirgu ajas ja talle lajatas, et too peaks endale aju ja suu vahele mingi filtri tekitama, sest kõik ei pea kohe vahetult teada saama, mida ta kogeb. Mulle näib, et teatud mõttes peitub selles soovituses kogu eestlaste mentaliteet - pigem tasub ikka mõte enda peas üheksa tiiru läbi vaagida, enne kui see välja paisata. Või olen ma millelgi väga valel jälil?!
Mul ei olnud tõtt-öelda üldse plaanis nõnda kriitiliseks minna, kuna tegelikult meeldivad mulle sakslased väga. Selle tõestuseks ka mõned toredamad faktid:
*Sakslased on äärmiselt entusiastlikud paljajalu paterdajad - kohe, kui maapind on piisavalt üles sulanud, et jalg haakub rohkem kui libiseb, jäävad kingad kapinurka ja kodudest väljutakse paljajalu. Paljaid taldu ja varbaid silmab kõikjal: tänavatel, toidupoodides ja isegi loengusaalides.
*Sakslastel on hästi tugevalt sisse kodeeritud "Gesundheit'i!" ("terviseks!") soovimine, kui keegi aevastab. Tuleb sul näiteks loengusaalis aevastus peale, satud igast ilmakaarest lendavate gesundeitide rahe alla, mis võib mõne nõrganärvilise tooli vastu päris kössi vajutada. Sama stsenaarium toimub ka ühistranspordis ning üleüldse igal pool avalikus ruumis. Eestis ma vist väga tihti terviseks ei soovi, 50/50. Sõltub sellest, (a) kui ametlikud on mu suhted aevastajaga ehk siis kui thelobsterlikult piinlik on meie vestlus (siis soovin alati) ning (b) kui väga ma loodan, et aevastaja ka tegelikult terveks saaks.
Ja lõpetuseks veel kaks fakti, mil pole küll midagi pistmist sakslastega, küll aga Saksamaaga (vähemalt Rostockiga):
*Kohe, kui maapind on piisavalt vähelibisev ja paljuhõõrduv, et sakslased võivad kingad koju jätta, ilmuvad tänavatele ka eriti suured, paksud ja limased nälkjad, kes on mahedama kliima tõttu oma Eesti liigivendadest tõepoolest kordades mõjuvõimsamad. Eriti meeldib neile välja ilmuda õhtuhämaruses.
*Õnneks leidub tänavatel ka positiivsemaid üllatusi: nimelt kasvavad kõikjal (parkides, parklates, autoteede ääres) metsikud põldmarjapõõsad, lihtsalt nopi ja pugi palju jaksad (loodetavasti siiski mitte autoteede kõrvalt). Põhjus, miks see uudis mind nõnda rõõmustas, peitub selles, et Eestis pidasin põldmarju ikka pigem rariteediks - mingil ajahetkel kasvas vanaemal aianurgas kolm naabrinaiselt saadud vart, kuid need võttis külm ära ja mu edasised kokkupuuted põldmarjadega on olnud põgusad. Üldiselt olen neid silmanud vaid turul hingehinna eest... Vanaema augustikuist tomati- ja basiilikulõhnalist kasvuhoonet ei ületa küll miski, ent kaks meetrit kõrge ja kuus meetrit lai kooliteele jääv põldmarjapõõsas teeb ka päeva täitsa rõõmsaks!
Sellega tõmban mõneks ajaks sakslastele ja Saksamaale joone alla. Päris lahti ma neist ei saa - nimelt selgus, et nagu Bergeniski, moodustavad Aarhuses lõviosa vahetusüliõpilastest just sakslased. Seega on üsna suur tõenäosus, et võõra inimese juurde minnes ja "are you from Germany?" küsides kõlab vastuseks jaatus. 
Katsun edaspidi ka taanlasi tähelepanelikumalt silmas pidada. Mine sa tea, ehk õnnestub mõne nüüdisaegsema tegelase pealiskihi alt ürgne viikingihing välja koorida.

2 comments:

  1. Mulle väga meeldib su avastus sakslaste suhtlusstiili kohta. Muidugi eeldades, et see tõele vastab. Püüdsin ette kujutleda, kui keeruline võis olla sellist tähelepanekut teha ja kuivõrd sakslaste stiiliga kohanemine võib nõuda pingutust ja mugavustsoonist väljumist. Peab ikka palju jaksama kohaneda kui pidevalt riiki ja kultuuri vahetada.

    Kas Sul kunagi on olnud ka kultuurišokki kodumaale tagasi tulles?

    Eestlaste mõtete korralikult seedimise mentaliteedi teema jätkuks - võib-olla on erinevus tingitud vaikusearmastusest eestlaste seas? Seega kui pidevalt jagada kõike kogetut ja pinnapealsena näivat, siis rikutakse püha vaikus. Ja püha vaikuse rikkumine peab olema põhjendatud, oluline, mingit väärtust kandev.
    Ehk saab "Terviseks!" mitte soovimist ka seostada püha vaikuse mitte rikkumisega? Et pole vajadust vaikust reostada nii paljude "Terviseks!" soovidega?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on õigus, uue stiiliga harjumine nõudis tõepoolest pingutust. Samas ei olnud see nii raske, nagu postitust lugedes ilmselt arvata võiks - uue stiiliga kohandumine toimus siiski käsikäes keeleoskuste lihvimisega, nii et ma alguses ei saanud arugi, et olin midagi ka oma suhtlusstiilis muutnud. See mõistmine jõudis kohale alles hiljem, kui hakkasin aduma, et Eestis ma vist küll nõnda ei räägiks...

      Sellega seoses: ma ei ole tundnud Eestis väga dramaatilist kultuurišokki, nagu mind ette hoiatati, ent sellised väikesed meenutused stiilis "ah õigus jaa, siin ei kuulatagi pealt kõiki seltskonna vestlusliine" on tulnud küll mõningase üllatusena.

      Usun, et sul on püha vaikuse tähtsustamise koha pealt õigus. Mikita ütleks ilmselt selle peale (umbes), et eestlased on viimased, kellel on tehnoloogia ja kultuuri kõrvalt säilinud veel side ürgse loodusega; eestlastel on tarvis vaikuses akusid laadida, omaette sisse-välja hingata ja rahus muljeid seedida. Vaikus on põliste eestlaste jaoks püha ning võrreldav võib-olla mõne teise kultuuri jumalusega. Kes mediteerib, palvetab ja paastub, kes korjab vaikuses seeni. (Ma pole enam kindel, kust lõppes Mikita piir ja algas Marise oma.)

      Delete