September 19, 2017

Põhjalik ülikoolipostitus

Uus semester algas pauguga: ei olnud aega silmigi pilgutada, kui ühtäkki läks selliseks intensiivseks lugemiseks, et hoia ja keela! Reaalseid kontakttunde on meil siin väga vähe, nii et tehniliselt on vaba aega jalaga segada, ent tegelikkuses tiksub igal vähegi vabamal hetkel tagakuklas mõte, et miks sa, Maris, ometigi ei loe. Seega olengi viimasel ajal ajutiselt raamatukokku ümber kolinud, silmad krillis ja ranne kilomeetritepikkustest markerijuttide vedamisest valus. Mu highlighter sai kahe nädalaga tühjaks, see on vist uus rekord.

Samas ei saa ma sugugi väita, et mul ülikoolist juba kopp ees oleks: kõik teemad pakuvad nii paganama suurt huvi, et teinekord jooksevad üle kogu kere adrenaliinijudinad, kui ajaga võidu loen, sellal kui aknatagune maailm mähkub rõskesse septembrilõpupimedusse. (Tundub, et nohikutel pole sugugi tarvis kaljult alla hüpata, et oma adrenaliinidoosi kätte saada - piisab ka ainuüksi mingist mega-hüper-arusaamatust metatekstist läbinärimisest.)
Lisaks toetab mind tohutult teadmine, et leidub teisigi saatusekaaslasi, kes kössitavad armutute tekstide raskuse all ja üritavad endile kindlamat jalgealust leida. Ühisest kannatamisest tulenev ühtekuuluvustunne on võimas! Ja üheskoos on täitsa talutav õppida - kui vahepeal piisavalt kohvipause teha. :)
Aga aitab üleüldisest muljetamisest, lähen konkreetsemalt oma tunniplaani juurde!
Võtan sel semestril osa kolmest magistrikursusest, kuna poliitikateaduskond ei pakkunud ühtki ingliskeelset bakakursust. Kõik need toimuvad seminarivormis ja on üles ehitatud pigem meievahelisele vabale mõtte- ja koostööle kui juhendajapoolsele informatsiooni ettesöötmisele. Loenguid ei ole.

Ma pole oma kursuste järjestushierarhias sugugi kindel, ent naudin vist kõige rohkem kursust nimega the political psychology of terrorism and intergroup conflict. Suurimad plusspunktid lähevad meie kadestamisväärsele õppejõule - kolmekümneaastasele hämmastavate teadmistega sakslannale, kes on vahepeal Taanis ja USAs igasuguseid kraade omandanud ja jõudnud nii muuseas neli aastat Lähis-Idas elada, Norras mingisugust praktikat teha ja veel paljugi muud, mis ma kõik mõistagi ära olen unustanud... Tegemist on igas mõttes minu female-crush'iga - mulle näib, et kõik omadused, mida inimeses hindan, on temas kümnekordselt võimendunud. Lisaks oma ala sajaprotsendilisele valdamisele oskab ta kõiki osavalt mõttetöösse kaasata ja ilmutab meie soovide/ettepanekute osas suurt paindlikkust - on näha, et ta tunneb meie vastu huvi ega näe meid järjekordse liinitoodanguna, kellele tuleb mingid aegunud raamatuteadmised pähe taguda. Ta meenutab täiega üht mu Bergeni õppejõudu - samamoodi ülitarka ja imetlusväärset naisterahvast, kes andis selle teemaga üpris haakuvat kursust: the commecialization of security in peace and conflict. Ma olen vist ööliblikas, keda tõmbavad lõkketulena blondid targad põhjamaa naised, kes tegelevad vägivallatemaatikaga.
Aga kui õppejõu vaimustusest mööda vaadata, pean tunnistama, et kursus on ka sisu poolest ääretult huvitav. Psühholoogiaperspektiiv on vaat et rohkemgi esindatud kui poliitika oma, lahkame kõiksuguseid vägivaldset käitumist põhjendavaid grupi- ja identiteediteooriaid. Hetkel oleme veel üpris sissejuhatavas faasis, et mõista, kus peituvad vägivalla juured, ent varsti-varsti jõuame mahlaka tuumani ja räägime terrorirünnakutest. 
Teisele kursusele - cosmpolitanism: politics and justice in a global era - annan kõrged punktid just selle sisu tõttu. Teema on täiega minu teetass: lühidalt kokku võttes tegeleme küsimusega, kuidas globaliseeruvas maailmas kaasaegsete probleemidega (kliimasoojenemine, vaesus, ebavõrdsus jne) toime tulla. Cosmopolitanism on kontsept, mille kohaselt oleme kõik maailmakodanikud ja kuulume globaalsesse kogukonda - peaksime üheskoos probleemide lahendamise nimel töötama. Cosmopolitanism'i teooria juured ulatuvad tagasi juba antiikajastu filosoofideni (siinkohal tahaksin tervitada kahe aasta tagust Marist, kes oma kõige esimesel ülikoolisemestril kahe käega peast kinni hoidis ja küsis, millal ometi läheb edasises haridustees tarvis antiikajastu filosoofide riigiteooriaid, suutmata uskuda tuutorite kinnitusi, et nende juurde pöördutakse järgnevatel aastatel veel korduvalt tagasi). Sellele ideele sõdivad vastu globaliseerumist taunivad õpetlased, kes pooldavad riigipiiridest ja regionaalsetest haldusüksustest kinnipidamist. Olen leidnud end olukorrast, kus loen kõiki neid seisukohti ja saan justkui kõigi põhimõtetest aru, tundes teatavat empaatiatki - ja siis mõtlen, et mis, pagan küll, see õige lahendus või kuldne kesktee siis on. 
Ainus miinus: kursus on väga teooriapõhine. Ehkki kõik teooriad, mida käsitleme, on huvitavad ja olulised, on need noh... ainult teooriad.
Viimane kursus, ühtlasi kõigile vahetuspolitoloogidele kohustuslik - Danish politics and welfare in comparative perspective - on eelneva kahe kõrval nagu puhkus. Tunnen end (ja ma ei ole ainus!) taas nagu keskas: mul on esimest korda üle kahe aasta tunne, et suudan kerge vaevaga toimuvat jälgida ja hallata. Ka lugemine ei valmista  peavalu: tekstid on reeglina puhtdeskriptiivsed ja lähevad kohe iva juurde, mitte ei keeruta kassikarja kombel ümber palava pudru. Ma ei tunne ennast tundides nagu väga-väga armetu laiaks litsutud kärbes, kes vaatab imetluse ning aukartuse seguga ülevate metateooriate poole ja õhkab, et oh, kui ma seda kõike vaid hoomata suudaks... Vastupidi! Üle kahe ja poole aasta on mul see-on-tehtav tunne sees. Ja see on nii tore! Vahepeal oligi meelest läinud, et tegelikult saab väga edukalt õppida ka normaalses tempos ja loomupäraselt - mitte raamatukogus adrenaliinikrampides värisedes.

Olen varasematelt vahetusõpilastelt kuulnud, et tegelikult ei tasu üldse põdeda. Nõudmised ei olevat üldse nii hullud kui tundub ja lõpuks saavad kõik nagunii eksamitest läbi. Ma täitsa usun, et nõnda ongi - eriti mõeldes tagasi eelmisele Erasmuse-kogemusele. Samas kui juba siin olla, siis võiks ikka raskema teadmistepagasiga tagasi tulla kui minnes, onju.
Ja üleüldse, mida ma siin muidu ikka oma vaba ajaga teeksin - läheksin näiteks Vejlesse värviliste vihmavarjude alla või?

2 comments:

  1. Maris, tean seda suure lugemiskoorma tunnet vägagi hästi! Mu tunniplaani vaadates võiks mõelda, et mis see siis ära ei ole, kuid vabad hetked kuluvad tihti materjalide kodus lugemisele. Ja kui parajasti ei loe, on kogu aeg selline tunne, et peaks, et vähegi järjel püsida. Aga noh, kaks aastat olen ju läbi vedanud, miks ei peaks siis kolmandal? Adrenaliinisööstu tundnud nagu pole, ent kui hästi läheb, on materjalid huvitavad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, ma olen mõelnud, et ma veidi igatsen seda keskkooli kaheksast neljani rutiini: olid küll pikad ja väsitavad päevad, anti ka koduseid töid, aga kogu põhiasi selgitati ära ikkagi tundides ja päris üksinda ei pidanud uute kontseptide/valemite/teooriatega rinda pistma. Nüüd on jäetud kõik iseenese hooleks ja õppejõult enam ei eeldata, et ta su kôrvale tuleb ja kõik ilusti lahti seletab.
      Keskas polnud vaba aega sugugi jalaga segada, aga vähemalt oli selge, millal lõppes töö ja algas lõbu. Nüüd on see töö ja lõbu vahekord kogu aeg väga hägune!

      Delete