October 24, 2017

Mina ja mu ülikoolid

Siin ta lõpuks on - pikalt plaanitud ideerägastik blogipostituse kujul. Põhjus, miks olen ülikoolipostitust nõnda kaua edasi lükanud, peitub tõsiasjas, et kui veeretasin oma peas sinna-tänna erinevaid mõttekilde ja tähelepanekuid ühest või teisest haridusasutusest, millega olen viimase kahe aasta jooksul rinda pistnud, tundus üldpilt nõnda haldamatu segapundar, et andsin juba eos (peaaegu) alla. Õnneks mitte täielikult - viimases hädas proovisin siia-sinna turritavat mõtterägastikku halastamatult hekikääridega kärpida. Tundub, et mitte päris edutult: mul õnnestus taandada see hüper-multi-dimensionaalne tohuvabohu üpriski normaalsele (ja lakoonilisele) tabelile. Sellest kohe edaspidi.

Millised intensiivsed kaks (ülikooli)aastat on need olnud! Kohvrid ja kolimised, uued näod ja reeglid, linnad ja keeled ja käitumismallid... Kui tõele au anda, olen omadega üpris läbi. Sugugi mitte võtmes, et enam üldse ei taha, jaksa ega suuda - tegelikult naudin üliõpilase staatust väga ja kui vaid saaksin, jääksingi vist elu lõpuni õppima (selle asemel, et mingit päris tööd teha) -, kuid ei saa salata, et igatsen vaheldust. Hetkel tiksub tagakuklas mõte, et pärast uue semestri lõpuspurti, kaht praktikumi ja lõputöö kaitsmist (kui kõik laabub plaanipäraselt, mõistagi!) võtan aja maha. Olen kurgumulguni küllastunud nendest formaalsustest ja viitamistest ja lõpututest tsiteerimistest... Aga see on juba sootuks teine jutt! 

Siinkohal juhin teid põgusalt läbi viimase kahe aasta pildikollaaži: (1) 2015. aasta septembris verivärske tudengina Juuliusel kätt surumas (esimest korda iseseisva elu peal, võtsin Tartu kodust kaasa terve autotäie eluks vajalikku kraami); (2) umbes kuu aega hiljem esmakordselt oma Rostocki campus'e ees (tulin kahe kohvriga ja lasin emal korralikult pakke järele saata); (3) 2016. aasta sügisel õnnelikult Bergenis (ühest kohvrist piisas, ema saatis kastiga õunu); (4) 2017. aasta sügisel vähemalt niisama õnnelikult Aarhuses (tulin kohvriga ja emaga jäi justkui jutt, et ta saadab midagi kui tarvis, ent seni pole me veel sel teemal suhelnud...(venitasin postituse avaldamisega liiga pikalt, ta jõudis talvemantli saata)).
Enne veel, kui tabeli kallale asun (mis asub järgmise piraka tekstilõigu all), toon eraldi välja, et kõik, mis sinna kirja sai, on üks suur subjektiivne üldistus; mu muljed TTÜst päädivad pelgalt kahenädalase sealolekuga enne Saksamaale lendamist, mille jooksul ma kõigisse loengutesse ei jõudnud, ning ega ma Aarhuseski veel teab mis pikka aega õppinud ei ole (aga õnneks ei takista see üldistamast)! Kui see teid ei sega, siis olete igati oodatud mu tabeli seletust lugema!

Suhted professoritega. Nii Aarhuses, Bergenis kui ka Rostockis olen tundnud, et mind koheldakse kui võrdset. Professorid ei trooni kuskil peadpööritavates kõrgustes, nii et tuleb põlvili laskuda ja pea kuklasse ajada, vaid rõhuvad ise igati võrdsusele ja vendlusele.  Aarhuses ja Bergenis tehti kohe semestri alguses selgeks, et oleme kõik sina peal ja uhkeldavad fraasid meievahelistes meilides nagu "sincerely yours" on üleliigsed; Aarhuses lisandus sellele veel professorite kõrge huvi meie rahuolu edendamise osas: pea iga tunni lõpetab väike tagasisidering, mille tulemusena muutub päriselt ka õppetöö struktuur, kui keegi meist peaks mõnele kitsaskohale viitama. Rostockis käib viisaka pöördumise juurde küll "Herr" või "Frau" ja vastav perekonnanimi, kuid Bergenile ja Aarhusele omane familiaarsus on ometi säilinud. Üks mu lemmik-Herr'idest tavatses alati, käed laiali ja naerukurrud sügavale näkku uuristatud, terve seminariruumi poole pöörduda, justkui tahaks heatujuliselt kõiki ruumisviibijaid emmata. Seevastu säilis Tallinnas täiega õpetaja ja õpilase vaheline õhustik: oli selgelt tunda, kes troonis hierarhiaredeli tipus ning kes kobas alumistel pulkadel. 
Suhted kaaslastega. Aarhuse kohta on kõige kergem vastata: suhted on soojad. Juba enne semestri ametlikku algust grupeeriti meid mitu tiiru ümber ja ühendati igatepidi, et me üksteist tundma õpiksime. Ponnistused on vilja kandnud: ruumi sisenemine ei ole individuaalne akt, mille käigus naeratatakse ehk ühele-kahele tuttavale näole, vaid rohkem nagu keskkoolis oma klassi keskele astumine. Kõik on enam-vähem teada kujud. Õppetöö toimub samuti suures osas gruppides ning lisaks sellele oleme veel tunniväliselt pisematesse konspekte jagavatesse salkadesse koondunud, et natukenegi viilida ja koormust jagada. Nii Bergenis kui ka TTÜs olid õpilastevahelised suhted jahedamat laadi. Mingit tähelepanuväärset muljetamist-grupeerumist ei toimunud, pigem sisenesid kõik oma arvutitega, kuulasid ära õppejõu jutu ja tõttasid siis edasi. Tärnid lisasin tabelisse toonitamaks, et kaaslased ei olnud kindlasti ebaviisakad või üleolevad - lihtsalt loengutesse ilmumise ajendiks polnud sotsialiseerumine, vaid ainepunktide kogumine. Rostockiga on keerulisemad lood. Olen seal veetnud rohkem aega, näinud erinevaid õppevorme ja õppinud kahes erinevas teaduskonnas (nii poliitikas kui ka meedias)... Long story short: sõltub! Üldiselt meeldivad mulle politoloogid oma vahetuse poolest rohkem kui meediatudengid, ehkki ilmselt on see põhjustatud asjaolust, et olen nendega lihtsalt rohkem aega veetnud (ja sinna vahetuse levelile küündinud). 
Jooksvad kodutööd. Selle üürikese aja jooksul, mil TTÜs õppisin, mässasin ja stressasin igasuguste jooksvate pisiülesannetega, mis tuli järgmiseks nädalaks sisse anda. Ülejäänud ülikoolides sellist asja reeglina ei esine. Kui tegemist ei ole praktiliste seminaridega, kulgeb õppetöö Rostockis küllaltki kindlat rada pidi: semestri alguses lepitakse kokku, kes teeb kunas suulisi ettekandeid (kusjuures suulistele ettekannetele on üles ehitatud lõviosa seminaridest - hoiatus, seminarid võivad muutuda väga üksluiseteks). Ja nii ongi - üllatusi reeglina ei esine. Pärast kohustusliku esitluse ettekandmist algab vabadus, mis kestab kuni semestri lõpus aset leidvate mahukate Hausarbeit'ideni. Ka Bergenis ja Aarhuses tehti kohe semestri alguses selgeks, kes kunas ettekandega esineb ning millal tuleb sisse anda mõni assignment. Ahjaa, lugeda tuleb muidugi jooksvalt - nii Bergenis, Aarhuses kui ka Rostockis. Ent kui nüüd mõtlema hakata, siis kummalisel kombel pääsesin Rostockis lugemisest üsna kergesti - ilmselt seetõttu, et seal ei meenuta seminarid lugemiskontrolle (nagu Aarhuses).
Tabel 1. Marise ülikoolide sarnasused ja erinevused luubi all.
Õppemahtude ja ECTSide vahekord (=lebodus). Kui TTÜs aineid valisin, tahtsin natuke nutta. Milline punnitamine niivõrd väheste punktide nimel! Aine keskmiseks väärtuseks oli kuskil kolm närust punkti, mis tähendab, et semester nõudis vähemalt kümne aine rindel pingutamist. Bergen pakkus sellele üüratut kontrasti: läbisin semestriga 50 ainepunkti, ilma et oleksin tundnud end kuidagi kurnatuna. Ainepunktide teenimine oli seal häbematult lihtsaks tehtud: külastasin üht 10punktilist loengut, mis leidis aset kord nädalas ega olnud kohustuslik. Ainsaks aine läbimise eelduseks oli kolmepäevase take-home-exam'i sisse andmine, mis oli küll täiesti hull kehaväline kogemus (72 tundi palavikulist silmadekrillitamist jutti), ent sellele kolmepäevasele kramplikule kirjutamisele vaatamata olid kümme punkti väga kergelt pälvitud. Aarhuses pole punktide teenimine pooltki nõnda lihtne - võtsin kohustuslikud 30, kuid tunnen, et nõudmised kasvavad üle pea. Õnneks olen viimaste nädalate jooksul taastanud oma keskkoolile äärmiselt omase küll-saab-deviisi ega stressa üle, mis on õppimise kõvasti talutavamaks muutnud (eks vabamalt võtmisesse panustavad ka need jagatud konspektid, millest põgusalt juttu tegin...) Rostocki mahtude ja nõudmiste vahekord näib mulle kuldse keskteena: ei liiga hullumeelne, ei liiga leebe. Õppetöö on jagatud kohustuslikesse 12punktilistesse moodulitesse, mis koosnevad omakorda 2-3 ainest. "Mõistlik" läks tabelis kaldkirja ja pälvis lisatärni, kuna kõik need Rostocki ained, mille nõudmised niivõrd mõistlikud ei tundunud, õnnestus mul Bergenis ja Aarhuses millegi toredamaga asendada...
Campuse-kesksus. TTÜ oli omaette linnak: elati koos, õpiti koos, söödi koos, pidutseti koos. Aarhuseski on campus'e-hõng selgesti tajutav: meile kuulub täitsa oma helekollane hoonetekompleks, mille ümber keerleb põhiline üliõpilaselu. Seevastu ei ela me pead-jalad koos, vaid igaüks kuskil erinevas linnakaares - kuhu iganes õnnestus elamine krabada. Bergenis elasime me, 80% vahetustudengitest, kõik koos Fantofti ühiselamus, millest õhkus tugevalt nõukahõngu, ent ülikoolihooned paiknesid hajali ja ühest loengust teise jõudmiseks tuli võtta ette maalilisi jalutuskäike vanalinnas. Rostockis lasub õppetöö põhirõhk Ulmenampus'el (seal leiavad aset kõik politoloogialoengud, keeletunnid, debatid ja väitlused, koor...), kuid mu kõrvaleriala - meedia - on paisanud mu ka teistesse ilmakaartesse, sh DDRi-aegsesse haiglatorni, mis on niivõrd-kuivõrd seminarikõlblikuks muudetud, ja ülikooli uhkesse peahoonesse, kuhu mul ei oleks muidu peale ava- ja lõpuaktuse asja. Enamik sõpru elab korterites, mitte ühikas, kuid reeglina kõik samas linnaosas: Kröpeliner Tor Vorstadt'is. 
Valikuvabadus. Rostockis peame läbima kohustuslikud moodulid, kuid aineid, mida nende raames pakutakse, saab reeglina valida ja kombineerida; need varieeruvad erinevate semestrite lõikes. Bergenis olid mul täiesti vabad käed: sain näiteks kirja ühe kursuse antropoloogiateaduskonnast, mis luges hiljem Rostockis terve mu rahvusvaheliste suhete moodulina, heh. Aarhuses pidime valima kolm kursust kümne ingliskeelse magistrikursuse hulgast. Tundub nagu üpris hea diil, aga natuke jäi hingele kripeldama tõsiasi, et teiste teaduskondade poliitikaga seotud kursusi (Ida-Euroopa majanduspoliitika arengut, näiteks!) meil mingil põhjusel võtta ei lubatud. Last but not least, Tallinn! Piinlik, aga mul oleks ainete valimise osa justkui peast pühitud! Vist ei saanud eriti valida? Valisin tõenäoliselt seda, mis oli juba ette antud... (Aga võib-olla sai ka.)

Vot nii.
Olemas! Kirjas! Miljon! Vabandan juba ette, kui nüüd pikka aega mu sulest midagi ei ilmu - pean tegema raamatukogus tasa kogu selle aja, mis sai veedetud lugemise asemel seda postitust kirja pannes. :D

October 23, 2017

Õhtune chill


#MeToo

Ehkki sotsiaalmeedias leviv #MeToo liikumine on äratanud minus positiivseid tundeid, ei adunud ma kuni eilseni, kuivõrd tähtsa liikumisega on tegelikult tegemist. Eile võtsin osa #MeToo Aarhuse kogunemisest, mille raames jagati liigutavaid lugusid ja mõeldi üheskoos, mis edasi. Osavõtjad ei olnud üksnes naised - minu jaoks väga positiivne üllatus! Saabusin üritusele kindlate ootusteta ning lahkusin harda ja liigutatuna. Suurt analüüsi ei tee, kuid jagan paari mõtet, mis teistega vesteldes peas küpsesid. 

(1) Me ei näe teiste sisse. Seda on nii-nii tähtis meeles pidada! Ruumi astudes märkasin rõõmsaid ja rahulolevaid inimesi, kes näisid igati normaalsed ja terved. Igaühega neist võinuksin vabalt samastuda. Siis läks aga lugude jagamiseks - püha müristus! Mõistmine, kui palju valu ja kannatusi võib peituda tugeva pealispinna all, võttis põlvist nõrgaks. Mõni oli oma hingehaavadega juba kauem elanud ja minevikuga rahu sõlminud, samas kui mõni puistas südant esmakordselt. Oli nii sügavaid nuukseid kui ka tuliseid pisaraid. Tundsin kõigi nende vaprate lugusid jagavate naiste vastu sügavat poolehoidu ja mõistsin, et lause "you know my name, not my story" pole minu jaoks kunagi varem tugevamini naelapead tabanud.

(2) Kuigi läksin üritusele mõttega, et minuga pole küll kunagi midagi juhtunud, muutsin vestluste käigus meelt. Mõistsin, et kõik need väikesed ja tähtsusetud seigad, mis omal ajal kuhugi tagumisse ajusoppi peidetud said, et mitte sääsest elevanti teha, väärivad tegelikult suurt tähelepanu. See ei ole okei, et ma võtan neid situatsioone täiesti normaalsena ja katsun lihtsalt unustada. Mida kõneleb see meie ühiskonna arusaamade kohta? Et see ongi puhtalt noorte tüdrukute probleem, kui nad oma nõidusliku sarmiga vaesed mehed nõnda üles kütavad, nii et viimastel ei jää muud üle kui nende suunas nilbeid kommentaare lennutada?
Suhtun nüüd teisiti ka vägistamisse: tegemist pole tingimata säärase aktiga, nagu enamasti kujutatud filmides (teate küll, et pimeduse varjus hüppab põõsast välja vägivaldne võõras kuju, kes surub noa kõrile ja siis vägistab), vaid see võib olla vabalt toime pandud mõne tuttava poolt. Sain aru, kui lähedal olen kahel korral oma elus olnud vägistamisele, ise hoomamata, millega tegu. Õnneks on mul seni pööraselt vedanud - paljudel kahjuks mitte.

(3) Siit veel üks mõttearendus: ehkki mõistan täielikult, et see on haige ja vale (mõistsin juba siis), tundsin oma haavatavas nooruses paratamatult nende sõbrannade üle teatavat kadedust, keda (nagu mulle vähemalt tundus) tihemini tänavatel kõiksuguste kommentaaride ja hüüdnimedega pommitati (!??!?!?!?!??!). Mida ütleb see ühe noorukese teismelise kohta? Et soov olla märgatud ja ihaldatud on nii tugev, et lepiks isegi lihatükiks tembeldamisega? 
Või lasub tegelik süü taas ühiskonnal, mis on seadnud normid (naine, kes paneb mehed endale järele vilistama = ilus ja tahetud naine), mis ajavad ühe noore teismelise pea sassi? Mõttekoht.

Sellised emotsioonid siis täna.

October 1, 2017

Mols Bjerge rahvuspark

Olen end nüüdseks mitmel rindel vabatahtlikuks värvanud, mistõttu käisin möödunud neljapäeval Tokyo Idols'i esitlust pildistamas (tegemist oli vägagi mõtlemapaneva dokumentaaliga Jaapani iidolikultuurist, mis viis mu mõtted tagasi kevadtalvistele Jaapani radadele - ajaperioodile mu elus, mil sai Kristaga küpses eas hallijuukseliste farmerite käe all veelgi küpsemaid apelsine korjatud ja vaikselt täheldatud, et naiste positsioon ühiskonnas on midagi hoopis muud, kui oleme Läänes harjunud). Aga mitte sellest ei kavatsenud ma täna pajatada! Filmiesitluse pildistamise tarbeks tuli tühjendada mälukaart, kus ootasid kannatlikult pildid ühest rahvuspargi külastusest, mis kuulub Taani suurimate hulka. Siin nad on! 
Otsus kaheksaks tunniks müttama minna oli tegelikult üpriski riskantne - siin ei tea kunagi, millal võid täiesti helesinise taeva all välkkiirelt läbimärjaks sadada -, ent tasus end kuhjaga ära. Meie vahvat matkajate vennaskonda (see tähendab mind, Judithit, Marenit, Florieni ja Domieni) õnnistati suurepärase päevaga, mis laadis meie akud nädalase D-vitamiini doosiga - veetsime selle lehmade, lammaste, hobuste ja kõikvõimalike muude karvaliste-suleliste seltsis. Isegi metshirvega silmitsesime mõned viivud üpris ligidalt tõtt.

Tänane meeleolumuusika on kedranud mu peas juba viimased viis päeva - täpsemalt sellest "teeõhtust", mille korraldasime pooleldi-Uus-Meremaa-pooleldi-Taani-Katrinaga, kes elab mu naabruses (ja arvestades seda, kuivõrd kaugel paiknen tsivilisatsioonist ja üleüldisest ühendusest maailmaga, oli säärase sõbranna leidmine Aasta Avastus!). Teeõhtu läks jutumärkidesse, kuna tegelikult tähistasime äärmiselt edukat dumpster dive'imise saaki: Katrina oli nimelt leidnud kastitäie veini...
(Siinsest õitsevast dumpster dive'imise kultuurist, mille tõttu kulus mul septembris söögile müstiliselt vähe raha, pean veel eraldi juttu tegema... Nagu ka ülikoolide võrdlusest (neli ülikooli kahe aasta jooksul, heh), inimsuhetest ja armastusest, enda minapildi aktsepteerimisest, juunikuisest Veneetsia-külastusest Johannaga (haha!) ja üleüldistest mõtetest-tunnetest-tegemistest... Möönan, et mitte esimest korda ei seisa ma silmitsi selle kurikuulsa liialt-palju-mõtteid-liialt-vähe-aega blogineedusega - vastupidi, tegemist on juba vana sinasõbraga.)
Aga enda õigustuseks veel nõnda palju, et eelpool mainitud "teeõhtu" kulmineerus siiski kannutäie aurava virsikuteega, mille hävitasime kahe peale murettekitavalt kiiresti. Istusime põrandal, filosofeerisime elu mõttest ja eesmärkidest. Ja kuulasime mõistagi tänast meeleolumuusikat. 
(Olgu ka mainitud, et mainitud õhtu andis mulle vägagi hea aimduse sellest, mida tähendab "hygge" - see ülipopulaarne segadust külvav tõlkimatu sõna Taani ja Norra kultuuris, mis tähendab põhimõtteliselt segu millestki mõnnast ja hubasest (ja jõulusest) ja soojast. Nüüd ma siis adun!)