October 1, 2017

Mols Bjerge rahvuspark

Olen end nüüdseks mitmel rindel vabatahtlikuks värvanud, mistõttu käisin möödunud neljapäeval Tokyo Idols'i esitlust pildistamas (tegemist oli vägagi mõtlemapaneva dokumentaaliga Jaapani iidolikultuurist, mis viis mu mõtted tagasi kevadtalvistele Jaapani radadele - ajaperioodile mu elus, mil sai Kristaga küpses eas hallijuukseliste farmerite käe all veelgi küpsemaid apelsine korjatud ja vaikselt täheldatud, et naiste positsioon ühiskonnas on midagi hoopis muud, kui oleme Läänes harjunud). Aga mitte sellest ei kavatsenud ma täna pajatada! Filmiesitluse pildistamise tarbeks tuli tühjendada mälukaart, kus ootasid kannatlikult pildid ühest rahvuspargi külastusest, mis kuulub Taani suurimate hulka. Siin nad on! 
Otsus kaheksaks tunniks müttama minna oli tegelikult üpriski riskantne - siin ei tea kunagi, millal võid täiesti helesinise taeva all välkkiirelt läbimärjaks sadada -, ent tasus end kuhjaga ära. Meie vahvat matkajate vennaskonda (see tähendab mind, Judithit, Marenit, Florieni ja Domieni) õnnistati suurepärase päevaga, mis laadis meie akud nädalase D-vitamiini doosiga - veetsime selle lehmade, lammaste, hobuste ja kõikvõimalike muude karvaliste-suleliste seltsis. Isegi metshirvega silmitsesime mõned viivud üpris ligidalt tõtt.

Tänane meeleolumuusika on kedranud mu peas juba viimased viis päeva - täpsemalt sellest "teeõhtust", mille korraldasime pooleldi-Uus-Meremaa-pooleldi-Taani-Katrinaga, kes elab mu naabruses (ja arvestades seda, kuivõrd kaugel paiknen tsivilisatsioonist ja üleüldisest ühendusest maailmaga, oli säärase sõbranna leidmine Aasta Avastus!). Teeõhtu läks jutumärkidesse, kuna tegelikult tähistasime äärmiselt edukat dumpster dive'imise saaki: Katrina oli nimelt leidnud kastitäie veini...
(Siinsest õitsevast dumpster dive'imise kultuurist, mille tõttu kulus mul septembris söögile müstiliselt vähe raha, pean veel eraldi juttu tegema... Nagu ka ülikoolide võrdlusest (neli ülikooli kahe aasta jooksul, heh), inimsuhetest ja armastusest, enda minapildi aktsepteerimisest, juunikuisest Veneetsia-külastusest Johannaga (haha!) ja üleüldistest mõtetest-tunnetest-tegemistest... Möönan, et mitte esimest korda ei seisa ma silmitsi selle kurikuulsa liialt-palju-mõtteid-liialt-vähe-aega blogineedusega - vastupidi, tegemist on juba vana sinasõbraga.)
Aga enda õigustuseks veel nõnda palju, et eelpool mainitud "teeõhtu" kulmineerus siiski kannutäie aurava virsikuteega, mille hävitasime kahe peale murettekitavalt kiiresti. Istusime põrandal, filosofeerisime elu mõttest ja eesmärkidest. Ja kuulasime mõistagi tänast meeleolumuusikat. 
(Olgu ka mainitud, et mainitud õhtu andis mulle vägagi hea aimduse sellest, mida tähendab "hygge" - see ülipopulaarne segadust külvav tõlkimatu sõna Taani ja Norra kultuuris, mis tähendab põhimõtteliselt segu millestki mõnnast ja hubasest (ja jõulusest) ja soojast. Nüüd ma siis adun!)

4 comments:

  1. Palun-palun asu neid ideid kirja panema! Tahaksin väga teada ... :)

    Tervisi ja päikest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuniks jätkub lugejaid, kes 13 minutit pärast postitamist juba kommenteerivad, jätkub ka motivatsiooni kirjutada - teen kõik endast oleneva! :)

      Päikest vastu!!

      Delete
  2. No hea töö, Maris. Sellise cliffhangeri siin õhku jätnud oma tulevaste postituste ideedega, et jää või arvuti taha refreshi nuppu vajutama.

    ReplyDelete
  3. :D:D:D "Sherlocki" tegijad on mind nende cliffhangerite koha pealt karastanud haha.
    Ja ootan endiselt sinu 8 järjestikust posti...

    ReplyDelete