December 30, 2017

Järelhüüe aastale 2017

Kui 2016. aasta võtmesõnaks oli rahu (eelmise aasta kokkuvõtvat postitust saab lugeda siit), siis 2017. aastat jääb meenutama kohalolek. Kui eelmist aastat iseloomustavad drastilised avastused iseenda kohta (eelkõige huvi veganluse ja prügisukeldumise vastu), siis sel aastal juba teadsin, mis mulle meeldib - oli aeg vilja lõigata. Tajusin, milliste inimeste/organisatsioonidega lõimuma peaksin ja lõin suurema vaevata uusi sidemeid; leidsin oma suureks heameeleks, et võõraste inimestega suhtlemine tuleb välja palju kergemini. Usun, et olen muutunud avalamaks ja väliskeskkonna suhtes heatahtlikumaks. Üleüldse suhtun ümbritsevasse kõvasti tšillimalt.

Olin kohal. Mitte üksnes oma harvades pöörastes ettevõtmistes (nagu Jaapani apelsinisalus töötamine ja Taanis uue semestri alustamine), vaid just rutiinses igapäevaelus. Teadvustasin lõhnu, maitseid ja värve. Mäletan eriti värskelt üht hiliskevadist pärastlõunat Rostockis, mil jalutasin sadamast kodu poole. Mingil põhjusel olid mu meeled ebatavaliselt erksad - imesin endasse eranditult kõik mööduvate inimeste vestluskatked, soolakad merepiisad, autode taustamüra ja taamalt kostuvad meloodialõigud. Viibisin iga ihurakuga täielikult selles hetkes - mineviku ja tulevikuta - ja olin hingepõhjani rahul. 

Näitasin üles tänulikkust. Mõistsin, et me - armetud inimesed, kes ei hooma suurt pilti - ei oska aimatagi, mis on meile endile kõige parem. Arvame küll, et teame, mis meid õnnelikuks teeks - püstitame ootusi ja hoiame pöialt, et elu meile vastu tuleks. Enamasti ei tule. Võib-olla jäid meie hoolega seatud eesmärgid meie enda õnnele ja heaolule jalgu - me ei oleks osanud oma sõgedemais unenägudeski ette kujutada, et mõne teise nurga taga ootaks midagi veel paremat. Seega ei tasu võtta oma ebaõnnestumisi liiga raskelt; ju olid elul meile vingemad plaanid. Pettusin aasta jooksul korduvalt: Itaalia ja Hispaania ülikoolidesse vahetussemestrile kandideerimisest ei tulnud midagi välja, Veneetsia filmifestivalile žüriiliikmeks ei saanud, Omaani kõrberetkele mind samuti ei valitud... Kuid nendest ebaõnnestustest johtuvalt leidsid aset hoopis teist masti imelised sündmused. Kiindusin Taanisse näiteks - riiki, mis polnud algselt mu valikute listiski, sest olin pimestatud oma Hispaania plaanist. 
Loo moraal: iga sündmus (ka tagasilöök) meie elus on millekski hea, sest hoiab meid liikumises. Tähtis ongi pidev voolavus - parem ebaõnnestuda ja edasi triivida kui umbe kasvada konstantses paigalseisus. Seega mitte pettumustest heituda! Küll ootab kuskil pettumuskäärude taga veelgi ilusam jõesuue. Sellele arusaamale jõutakse enamasti - tõsi küll -  alles hiljem möödunule tagasi vaadates. Siis saab rahulolevalt ohata ja tõdeda, et elu ei peagi vastama sajaprotsendiliselt ootustele, et olla ometi vaimustav.
2017 on ehe näide. Kohe kindlasti ei vastanud see mu püstitatud ootustele. Ent ilmtingimata oli see vaimustav.

Siinkohal jagan teiega mõnd südamelähedasemat hetke möödunust: Jaapan, Alpid, Veneetsia, kodu, Saksamaa, Taani. Piltidelt puuduvad kallid inimesed, kes selle aasta minu jaoks nii tähenduslikuks tegid, mõtted, mida mõlgutasin, emotsioonid, mida kogesin, õppetunnid, mis kõrva taha panin. Ometi annavad need mingi kokkuvõtliku kujutluspildi kohe-kohe lõppevast aastast. Seega head vaatamist!
Et 2018 tuleks veelgi mitteootuspärasem! Head vana aasta lõppu ja kogemusterohket uut, kallid lugejad!

December 26, 2017

2017 helis, pildis ja sõnas

2017 hakkab lõppema, mistõttu on just praegu paras aeg meenutamaks, mida aasta jooksul kogesin ja tundsin. On suur õnn, et taipasin aasta jooksul üles märkida, mis loetud ja nähtud sai - vastasel juhul oskaksin praegu kirjutada üksnes viimasest kahest nädalast. Aasta on ju pikk ja mälu auklik - ei tasu sellele lootma jääda.

KIRJANDUS
Võin endale sel aastal õlale patsutada ja kinnitada, et kirjanduselu õitses. Lõpetasin 24 teost, pooleli on veel terve posu. See on mu iga-aastane jõuluaegne needus: kõik sugulased mäletavad veel seda pisikest raamatukoid, kes neelas lehekülgi suurema isuga kui kiirnuudleid (mis oli ometi üks Marise lapsepõlve lemmiktoite), ja sokutavad tema suureks sirgunud versioonile kuusepuu alla raamatuid. Selle üle on suurel Marisel mõistagi ülihea meel. Lihtsalt kõrgel raamatukuhjal on omad kõrvalefektid. Peamiselt Marise lühisessejooksutamine. Vaimustus lämmatab hinge ja tahaks ju kõik ruttu-ruttu jõulude ja uue aasta vahel alla neelata. Hetkel ootavad oma järge John Williamsi "Stoner", mis kõneleb Tšehhovi väikestest inimestest, Õnnepalu "Valede kataloog" ja "Inglise aed" ning Vaarandi "See kauge hääl".
Oma selleaastase lugemuse võlgnen peamiselt kahele faktorile: (1) tühjale ja kõledale jaanuarikuule, mil mul polnud suurt muud teha kui lugeda ja tulutult ARKi sõidueksameid sooritada (kui kurb, et kõnelen neist mitmuses...), ja (2) mu Taani pesa asukohale linnast väljas, mis sundis igapäevaselt ühistransporti kasutama. Koolimaterjalidele keskendumine ei tulnud loksuvas bussis välja, ent erinevate romaanide süžeed viisid mõtted edukalt võõrastele radadele. Kevadtalvel otsisin inspiratsiooni ja lohutust lihtsuse võlust: kõrvu jäid kõlama Coelho "Alkeemik", Õnnepalu "Mandala" ning Hesse "Siddharta" ja "Hommikumaaränd", mis kõik omavahel kenasti haakusid. Kevade poole olin sügavalt raputatud "I am Malalast" ja Hosseini "Tuhandest hiilgavast päikesest" - uurisin sel ajaperioodil hästi palju lisaks Islami, terrorismi ja naiste õiguste kohta; võib-olla oli see ka põhjuseks, mistõttu valisin endale Aarhuses terrorismiteemalise kursuse. Kolmandaks liikmeks sobitus eelmainitud kombosse veel hilissuvel loetud Dina Nayeri "Ein Teelöffel Land und Meer". Pimedal hilissügisel olin kütkestatud Arundhati Roy "Väikeste asjade jumalast", mille nüüd, kaks aastat pärast alustamist, lõpuks ometi võiduka lõpuni vedasin (iga kavala keelelise konstruktsiooni juures mõnust habisedes), Nechama Deci "Dry tears'ist", mis polnud klassikaline II maailmasõja aegne juudiverega üle küllatud horror (ehkki sisaldas küllaga kohti, mis panid vere näost lahkuma), ja Lisa Genova "Still Alice'ist", mis käsitles Alzheimerit ja tõi kaasa tõdemuse, kui tänulik olen selge mõistuse ja terava vaimu eest. Aasta lõpp on möödunud Ashilevi "Kehade metsa", Ehini "Kohtumiste" ja Hvostovi "Šokolaadist printsi" tähe all.
Lähiajal tahaks jõuda veel Gilberti "Big magic'uni". Samuti kükitavad lugemislistis juba pikemat aega Joyce'i "Ulysses" ja Atwoodi "The handmaid's tale". Ning tõele au andes ahvatleb Martin mind juba mõnda aega "Fight club'ist" ette loetud sügavate tsitaatidega...
TEATER
Kui kirjandusvallas võisin enda üle põhjusega uhkust tunda, siis teatriga on kõvasti kehvemad lood. Ei jõudnud nii palju, kui oleks võinud, liiati siis nii palju, kui oleks tahtnud. Väga-väga meeldis mulle Vanemuise "Meister ja Margarita", samuti "Rehepapp", mille kohta olin lugenud seinast seina arvustusi. Mõtteainet pakkus veel Sadamateatris lavastunud "Suluseis", Luxembourgis vaatamas käidud "Uinuv kaunitar" ja Rostocki lavakooli noorte "Sturm und Strang" Herderi ainetel. Sellega aga, piinlik tunnistada, mu kogemused enam-vähem ka piirdusid...

FILM
2017 oli dokumentaalide aasta. Korraldasin kaht filmifestivali ja liitusin Aarhuses õdusate dokkfilmiõhtute korraldustiimiga. Teenisin ligipääsu igasugusele põnevale kraamile: mesilastele, Tokyo iidolitele, presidendivalimistele, USA teismeliste hingeelule, Michelini tähtedele, kliimasoojenemisele, sõjale...
Oli ka igasuguseid vahvaid mängufilmielamusi: üliveider "The Lobster", mida vaatasin üksinda kodus teki all, inspireeriv "La la land" Elektriteatris Kristaga, muhe tšehhikeelne "Idioot" Freetrade'i veini ja Anuga Rostockis, kelmikas "Armastuse lugu" Laura ja Marioniga Tartuffil ning viimase sekundini pingul hoidev "Memento" kamba taanlastega mu pehmes voodis.
Eraldi plusspunktid lähevad mu selleaastasele lemmikanimafilmile "Baleriin" - filmi lõppedes on põsevalu garanteeritud (see on põhjustatud mõistagi terveks filmiks näkku kleepunud laiast muigest).

MAITSED
2016. aasta hittideks olid vaieldamatult peet, ingver, kookospiim ja maguskartul; sel aastal kuulus mu süda köömnetele, tahiinile, oliiviõlile, päikesekuivatatud tomatitele, oliividele ja datlitele. Palju mõjutas mind kindlasti päikeseküllane Itaalia, kuid mitte ainult. Üldiselt kehtis reegel, et mida iganes ma ka ei valmistanud, köömnete või päikesekuivatatud tomatite lisamine oli alati hea mõte.
Ja oh, olgu õnnistatud see kurikuulus päev, mil avastasin magusläägete datlite ja mõru kõrvalmekiga tahiini sõltuvusttekitava kombinatsiooni...

MUUSIKA
Muusika vallas on kõige raskem mingisugust mustrit taga ajada. Kuulasin laiahaardeliselt, valimatult, hektiliselt - johtuvalt tunnetest ja käesolevast eluperioodist. Hiljuti oli mu elus suur Maarja Nuudi loomingut kummardav periood; sellele eelnes sügav Bon Iveri periood, James Blake'i periood, Ultramelanhooli periood, Passengeri periood, Sons of the East'i periood... Vahva on mõtetes neid üürikesi artistiperioode ajas tagasi kerida; eraldi perioodi tiitlile pretendeerivad kindlasti veel Gorillaz, Liisi Koikson, Kaleo, Rammstein, Greg Laswell, The Lumineers, alt-J, Led Zeppelin, Erki Pärnoja, Vance Joy, Mari Pokinen, Chet Faker, Rebecca Ferguson, Milky Chance, Kodaline, Arctic Monkeys, Wild Nothing, Cahoo ja Põhja Konn.
Ning muidugi mõista mu sõbranna, iidol ja tulevane superstaar Evelin Kivi, kes avaldas septembris oma esimese ametliku singli!
Soovin kõigile oma blogilugejatele rahulikku jõuluaega ning endale rohkem teatrikülastusi uude aastasse. Rohkem kirjanduslikku omaloomingut samuti. Natuke olen juba nuusutanud sisemist vabavärsimeistrit enda sees, kes tärkas sügisel ja lunastas mulle oma kirja pandud sõnadega kõik kingipakid jõuluvanalt (fun fact, ka vanaema esines sel aastal 11aastase Marise jõululuuletusega, mille ta koristades leidis), kuid peaksin end tegelikult rohkem tagant sundima. Miks ma küll kogu aeg ära unustan, kui tore on vabavärss, ah.

*Piltide autoriks on mu personaalfotograaf Martin, kes saavutas peegeldusefekti CD-plaati horisontaalselt objektiivi all hoides. 

December 21, 2017

Viivituskuninganna Marise põhjalikud möödunu seletused

Üritan siin enda Spotify 2017 kokkuvõtvat playlist'i kuulates tänasesse postitusse paslikku meeleolumuusikat valida, kuid iga lugu kõditab mu närve ja saadab mööda selgroogu alla mõnujudinaid, nii et valiku langetamine pole sugugi kergete ülesannete killast. Kõik mu aasta jooksul kogetud mõrud ja magusad tundmused on sellesse pea seitsmetunnisesse playlist'i sisse põimitud - kuidas sa siis valid... 
Lähen hoopis kergema vastupanu teed ja jagan seda Frank Sinatra lugu, mis on mu peas helisenud viimased kaks ööpäeva ja jääb mulle ilmselt elu lõpuni meenutama öiseid jõulutuledes säravaid Kopenhaageni tänavaid.
Kullatükid Saksamaalt leidsid tee Taanisse.
Kopenhaagen tervitas mind kui vana sõpra, keda pole ammu näinud: lõi õlale sõbraliku matsu ja valas üle pulbitseva tänavameluga. Kõndisin lummuses mööda tuledesära ja ahmisin endasse kiiskavat linnamelu: kiirustavaid inimesi, karamelliseeritud mandlite hõngu ja heledaid poeaknaid.
Tõele au andes panustas mu lummusesse veel midagi enamat kui Kopenhaagen ise: ühe teise inimese soe pihk mu peos ja hingeaur mu näol, kui teineteise huultele ülemeelikuid suudluseid vajutasime. Ekslesime täielikult tänavate labürinti, kuulasime kõrvaklappidest Frank Sinatrat ja tantsisklesime mööda linna, olles täielikus ükskõiksuses ümbritsevast maailmast. Sel õhtul tundus küll, nagu elaksin filmis (igati "La La Land'i" vääriline stseen!)

Tunnen nüüd kohustust natuke ajas tagasi minna ja tagamaid selgitada. Kirjutasin ühte vanemasse postitusse saladusliku lause: "Olen lammutanud viimasel ajal massiliselt oma tõekspidamisi, hinnanud ümber kaljukindlaid seisukohti ja täiendanud lülihaaval oma elufilosoofiat." Sattusin nimelt Taani minnes ägedasse "tunded vs. ratsionaalne mõistus" sõtta ja otsustasin esmakordselt oma ratsionaalset tagakukla häält eirata (sedasama, mis tuletas ikka ja jälle meelde, et ma ei püsi kusagil üle poole aasta paigal, mistõttu oleks palju targem ja lihtsam üksinda toimetada kui hakata tunneterägastikus ekslema) ja tunnetele vaba voli anda. See on olnud siiani üks mu senise elu suhkrusemaid otsuseid, ehkki kohati kibeda kõrvalmekiga. Olen nüüdseks mõistnud, kui paganama hea on olla kellegi maailma raskuskese: kuivõrd tore on, kui vaasis lõhnavad punased roosid, kui keegi ilmub eksamieelsel ööl ukse taha, et tuua hommikuks šokolaadikooki, ja kui ärkan selle peale, et keegi tõmbab hellusega läbi juuste. Samas olen endalt tõsidusega pärinud, mida siis õigupoolest rohkem naudin: teist inimest ennast või pelgalt seda romantilist ideed, et mängin kellegi teise sümfoonias esimest viiulit. Algul uskusin, et puhtalt ideed: teadsin, et olen jaanuari lõpuks Taani tolmu jalgadelt pühkinud ja Tallinnas kaheks kuuks praktikat alustamas. Võtsin meie suhet kergusega ja vältisin teadlikult sügavamat kiindumust. Säärase muretuse alalhoidmine on aga muutumas üha raskemaks: nagu tunnistasin ka oma Saksamaa sõbrannadele, kes neljaks päevaks külla tulid, hakkab mu silmarõõm mulle iga korraga natuke rohkem meeldima. Eriti tugevalt pitsitavad rindu need tema mõtlematult pillatud laused, mis eeldavad ühist tulevikku: "Oh, we're going to have so much fun while I'm teaching you how to rollerskate", näiteks (selle lause eel oli ta äsja olnud tunnistajaks tõsiasjale, kuivõrd vilets uisutaja ma olen). Või siis "One day, I'll take you to Angola". (Sest uskuge või mitte, ehkki noormees on läbi ja lõhki taanlane, kasvas ta üles Angolas, Aafrikas!! Ulme - kõik maastikud ja vaated, mida ta on mulle näidanud, meenutavad pigem Marsi pinda kui Maad.)
Oh, jah. Eks näis, mis edaspidi saab. Jaanuari lõpus maksan tõenäoliselt oma südamevaluga selle eest, et otsustasin nõnda tormakalt emotsioonidele alluda. Aga ma ei kahetse. 
Koduteeks valmistumas.
Nagu nüüdseks juba postitusest ammu välja on koorunud, külastasid mind ka kaks kallist Saksamaa sõbrannat, Gweny ja Yara. Nemad olid kevadel võtmeisikuteks mu isolatsioonist väljatõmbamises ja ellu särtsu lisamises. Nendega koos koosnes mu elu ühtäkki taas miljonist armast pisimomendist, mitte üksnes suurte eesmärkide poole rühkimisest (töö, trenn ja ülikool). Käisime hommikuti järves ujumas ja herneraksus, maiustasime öösiti maasikapõldudel ja juurutasime endile sisse ühised õhtusöögitraditsioonid. Meie näppamiskultuur jätkus ka Taanis: nimelt sobrasime mu landlord'i kuuris, leidsime suured tangid ja sumpasime metsatuka sisse kuusepuuraksu. Teel pimedusse sai minul mõistagi aku tühjaks ja meid saatsid äärmiselt kahtlased hääled, ent need tühised faktorid meie pealehakkamist ei kahandanud. Terve kuusepuu kaasavõtmiseks osutusid meie tangid ilmselgelt ebapiisavaks, ent vaigulõhnalisi kuuseoksi tõime vaasidesse hulgi. Mõned neist on esindatud ka ülemisel pildil.
Olin enne nende tulekut oma viieks kuuks toanurka kopitama jäänud saksa keele oskuste pärast korralikult põdenud. Mu ainsaks sideks saksakeelse maailmaga olid 2,3 läbi loetud raamatut, WhatsAppi sõnumivahetused ja ülikooli poolt saadetud meilid, mida demonstratiivselt eirasin (muide, see jäärapäisus tõi kaasa minisüdamerabanduse, sest arvasin korraks, et magasin maha lõputööle registreerimise tähtaja - vist siiski mitte, nagu paaniline guugeldamine lootust andis, kuigi päris kindel ei ole; peab veel uurima). Avastasin aga oma suureks rõõmuks, et saksakeelne vestlus tuli välja täitsa soravalt - jõudsin juba lootust hellitada, et kui aprillis (kõigi eelduste kohaselt viimaseks semestriks) Rostocki naasen, ei pea ma veetma esimesi nädalaid tähestikulaulu ümisedes, et end taas lainele viia. Saab ka lihtsamalt.
Jõuluootuses Kopenhaagen 2017.
Peale sakslannade külaskäigu toimus veel palju põnevat. Suuline eksam, näiteks. Naljakas, et ehkki kinnitasin endale enne eksamile minekut, et mul pole seda hinnet tegelikult vaja ja tulemusest sügavalt savi, esinesin siiski kõvasti alla ootuste. Seega mingid alateadlikud ootused-lootused siiski olid. Läks tükk aega, kuni jõudsin uhkuse alla neelata ja oma võrdlemisi nigela hinde ära seedida, kuid olen nüüdseks vist endas rahu leidnud. Jaanuaris tuleb veel eksameid - küll siis hiilata saab!

Olid veel jõulupeod. Teeõhtud. Hüvastijätud. Vastvalminud ajaleheartikli viimase draft'i ärasaatmine. Õhtusöögid Katrina pool. Kopenhaagenisse hääletamine ja Kopenhaagen ise, millest juba piisavalt juttu sai tehtud. Kojulend. Eile öösel maandusingi otse Tartu lennujaamas, ajasin perega juttu ja taasavastasin, kui pehme ja mugav on mu kallis voodi. Naljakas, et täna hommikuks olid kõik tööle ja kooli kiirustanud - mina võtsin kuuma duši, seedisin möödunut ja adusin esmakordselt, et mul on nüüd tõepoolest vaheaeg. Aeg teha kokkuvõtteid läinud aastast ja vaadata tulevikku. Ideaalis loen veel läbi kaks raamatut, kuid ei julge pead anda. Kindlasti muljetan ja kuulan palju! Olen keha juba valmis pannud kuumadeks teeliitriteks, mida hakkan järjepanu kõrist alla kallama, et end kõigi oma kallite sõprade käekäikudega taas kurssi viia. Jõulud ju.

December 1, 2017

I was sad and drunk and blogging

Jätkuks sellele postitusele. Ei julge lubada, et suudan sel aastal minu, Krista, Katsi ja Evelini iga-aastase blogmas'iga sammu pidada, ent algus on igatahes tehtud!