December 26, 2017

2017 helis, pildis ja sõnas

2017 hakkab lõppema, mistõttu on just praegu paras aeg meenutamaks, mida aasta jooksul kogesin ja tundsin. On suur õnn, et taipasin aasta jooksul üles märkida, mis loetud ja nähtud sai - vastasel juhul oskaksin praegu kirjutada üksnes viimasest kahest nädalast. Aasta on ju pikk ja mälu auklik - ei tasu sellele lootma jääda.

KIRJANDUS
Võin endale sel aastal õlale patsutada ja kinnitada, et kirjanduselu õitses. Lõpetasin 24 teost, pooleli on veel terve posu. See on mu iga-aastane jõuluaegne needus: kõik sugulased mäletavad veel seda pisikest raamatukoid, kes neelas lehekülgi suurema isuga kui kiirnuudleid (mis oli ometi üks Marise lapsepõlve lemmiktoite), ja sokutavad tema suureks sirgunud versioonile kuusepuu alla raamatuid. Selle üle on suurel Marisel mõistagi ülihea meel. Lihtsalt kõrgel raamatukuhjal on omad kõrvalefektid. Peamiselt Marise lühisessejooksutamine. Vaimustus lämmatab hinge ja tahaks ju kõik ruttu-ruttu jõulude ja uue aasta vahel alla neelata. Hetkel ootavad oma järge John Williamsi "Stoner", mis kõneleb Tšehhovi väikestest inimestest, Õnnepalu "Valede kataloog" ja "Inglise aed" ning Vaarandi "See kauge hääl".
Oma selleaastase lugemuse võlgnen peamiselt kahele faktorile: (1) tühjale ja kõledale jaanuarikuule, mil mul polnud suurt muud teha kui lugeda ja tulutult ARKi sõidueksameid sooritada (kui kurb, et kõnelen neist mitmuses...), ja (2) mu Taani pesa asukohale linnast väljas, mis sundis igapäevaselt ühistransporti kasutama. Koolimaterjalidele keskendumine ei tulnud loksuvas bussis välja, ent erinevate romaanide süžeed viisid mõtted edukalt võõrastele radadele. Kevadtalvel otsisin inspiratsiooni ja lohutust lihtsuse võlust: kõrvu jäid kõlama Coelho "Alkeemik", Õnnepalu "Mandala" ning Hesse "Siddharta" ja "Hommikumaaränd", mis kõik omavahel kenasti haakusid. Kevade poole olin sügavalt raputatud "I am Malalast" ja Hosseini "Tuhandest hiilgavast päikesest" - uurisin sel ajaperioodil hästi palju lisaks Islami, terrorismi ja naiste õiguste kohta; võib-olla oli see ka põhjuseks, mistõttu valisin endale Aarhuses terrorismiteemalise kursuse. Kolmandaks liikmeks sobitus eelmainitud kombosse veel hilissuvel loetud Dina Nayeri "Ein Teelöffel Land und Meer". Pimedal hilissügisel olin kütkestatud Arundhati Roy "Väikeste asjade jumalast", mille nüüd, kaks aastat pärast alustamist, lõpuks ometi võiduka lõpuni vedasin (iga kavala keelelise konstruktsiooni juures mõnust habisedes), Nechama Deci "Dry tears'ist", mis polnud klassikaline II maailmasõja aegne juudiverega üle küllatud horror (ehkki sisaldas küllaga kohti, mis panid vere näost lahkuma), ja Lisa Genova "Still Alice'ist", mis käsitles Alzheimerit ja tõi kaasa tõdemuse, kui tänulik olen selge mõistuse ja terava vaimu eest. Aasta lõpp on möödunud Ashilevi "Kehade metsa", Ehini "Kohtumiste" ja Hvostovi "Šokolaadist printsi" tähe all.
Lähiajal tahaks jõuda veel Gilberti "Big magic'uni". Samuti kükitavad lugemislistis juba pikemat aega Joyce'i "Ulysses" ja Atwoodi "The handmaid's tale". Ning tõele au andes ahvatleb Martin mind juba mõnda aega "Fight club'ist" ette loetud sügavate tsitaatidega...
TEATER
Kui kirjandusvallas võisin enda üle põhjusega uhkust tunda, siis teatriga on kõvasti kehvemad lood. Ei jõudnud nii palju, kui oleks võinud, liiati siis nii palju, kui oleks tahtnud. Väga-väga meeldis mulle Vanemuise "Meister ja Margarita", samuti "Rehepapp", mille kohta olin lugenud seinast seina arvustusi. Mõtteainet pakkus veel Sadamateatris lavastunud "Suluseis", Luxembourgis vaatamas käidud "Uinuv kaunitar" ja Rostocki lavakooli noorte "Sturm und Strang" Herderi ainetel. Sellega aga, piinlik tunnistada, mu kogemused enam-vähem ka piirdusid...

FILM
2017 oli dokumentaalide aasta. Korraldasin kaht filmifestivali ja liitusin Aarhuses õdusate dokkfilmiõhtute korraldustiimiga. Teenisin ligipääsu igasugusele põnevale kraamile: mesilastele, Tokyo iidolitele, presidendivalimistele, USA teismeliste hingeelule, Michelini tähtedele, kliimasoojenemisele, sõjale...
Oli ka igasuguseid vahvaid mängufilmielamusi: üliveider "The Lobster", mida vaatasin üksinda kodus teki all, inspireeriv "La la land" Elektriteatris Kristaga, muhe tšehhikeelne "Idioot" Freetrade'i veini ja Anuga Rostockis, kelmikas "Armastuse lugu" Laura ja Marioniga Tartuffil ning viimase sekundini pingul hoidev "Memento" kamba taanlastega mu pehmes voodis.
Eraldi plusspunktid lähevad mu selleaastasele lemmikanimafilmile "Baleriin" - filmi lõppedes on põsevalu garanteeritud (see on põhjustatud mõistagi terveks filmiks näkku kleepunud laiast muigest).

MAITSED
2016. aasta hittideks olid vaieldamatult peet, ingver, kookospiim ja maguskartul; sel aastal kuulus mu süda köömnetele, tahiinile, oliiviõlile, päikesekuivatatud tomatitele, oliividele ja datlitele. Palju mõjutas mind kindlasti päikeseküllane Itaalia, kuid mitte ainult. Üldiselt kehtis reegel, et mida iganes ma ka ei valmistanud, köömnete või päikesekuivatatud tomatite lisamine oli alati hea mõte.
Ja oh, olgu õnnistatud see kurikuulus päev, mil avastasin magusläägete datlite ja mõru kõrvalmekiga tahiini sõltuvusttekitava kombinatsiooni...

MUUSIKA
Muusika vallas on kõige raskem mingisugust mustrit taga ajada. Kuulasin laiahaardeliselt, valimatult, hektiliselt - johtuvalt tunnetest ja käesolevast eluperioodist. Hiljuti oli mu elus suur Maarja Nuudi loomingut kummardav periood; sellele eelnes sügav Bon Iveri periood, James Blake'i periood, Ultramelanhooli periood, Passengeri periood, Sons of the East'i periood... Vahva on mõtetes neid üürikesi artistiperioode ajas tagasi kerida; eraldi perioodi tiitlile pretendeerivad kindlasti veel Gorillaz, Liisi Koikson, Kaleo, Rammstein, Greg Laswell, The Lumineers, alt-J, Led Zeppelin, Erki Pärnoja, Vance Joy, Mari Pokinen, Chet Faker, Rebecca Ferguson, Milky Chance, Kodaline, Arctic Monkeys, Wild Nothing, Cahoo ja Põhja Konn.
Ning muidugi mõista mu sõbranna, iidol ja tulevane superstaar Evelin Kivi, kes avaldas septembris oma esimese ametliku singli!
Soovin kõigile oma blogilugejatele rahulikku jõuluaega ning endale rohkem teatrikülastusi uude aastasse. Rohkem kirjanduslikku omaloomingut samuti. Natuke olen juba nuusutanud sisemist vabavärsimeistrit enda sees, kes tärkas sügisel ja lunastas mulle oma kirja pandud sõnadega kõik kingipakid jõuluvanalt (fun fact, ka vanaema esines sel aastal 11aastase Marise jõululuuletusega, mille ta koristades leidis), kuid peaksin end tegelikult rohkem tagant sundima. Miks ma küll kogu aeg ära unustan, kui tore on vabavärss, ah.

*Piltide autoriks on mu personaalfotograaf Martin, kes saavutas peegeldusefekti CD-plaati horisontaalselt objektiivi all hoides. 

2 comments:

  1. Sain nii palju uut kraami oma "lugeda" "vaadata" "kuulata" jne listidesse! Olen väga inspireeritud aastat 2018 erinevate kunstiteostega rikastama ja äärmiselt meelitatud, et ka mina siin mainitud sain!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jippikajee, sel juhul on mu 2017 täie ette läinud!
      Ja 2018 ei saa latti madalamale lasta, vaata ikka et lippu kõrgel hoiad oma loominguga!

      Delete