December 30, 2017

Järelhüüe aastale 2017

Kui 2016. aasta võtmesõnaks oli rahu (eelmise aasta kokkuvõtvat postitust saab lugeda siit), siis 2017. aastat jääb meenutama kohalolek. Kui eelmist aastat iseloomustavad drastilised avastused iseenda kohta (eelkõige huvi veganluse ja prügisukeldumise vastu), siis sel aastal juba teadsin, mis mulle meeldib - oli aeg vilja lõigata. Tajusin, milliste inimeste/organisatsioonidega lõimuma peaksin ja lõin suurema vaevata uusi sidemeid; leidsin oma suureks heameeleks, et võõraste inimestega suhtlemine tuleb välja palju kergemini. Usun, et olen muutunud avalamaks ja väliskeskkonna suhtes heatahtlikumaks. Üleüldse suhtun ümbritsevasse kõvasti tšillimalt.

Olin kohal. Mitte üksnes oma harvades pöörastes ettevõtmistes (nagu Jaapani apelsinisalus töötamine ja Taanis uue semestri alustamine), vaid just rutiinses igapäevaelus. Teadvustasin lõhnu, maitseid ja värve. Mäletan eriti värskelt üht hiliskevadist pärastlõunat Rostockis, mil jalutasin sadamast kodu poole. Mingil põhjusel olid mu meeled ebatavaliselt erksad - imesin endasse eranditult kõik mööduvate inimeste vestluskatked, soolakad merepiisad, autode taustamüra ja taamalt kostuvad meloodialõigud. Viibisin iga ihurakuga täielikult selles hetkes - mineviku ja tulevikuta - ja olin hingepõhjani rahul. 

Näitasin üles tänulikkust. Mõistsin, et me - armetud inimesed, kes ei hooma suurt pilti - ei oska aimatagi, mis on meile endile kõige parem. Arvame küll, et teame, mis meid õnnelikuks teeks - püstitame ootusi ja hoiame pöialt, et elu meile vastu tuleks. Enamasti ei tule. Võib-olla jäid meie hoolega seatud eesmärgid meie enda õnnele ja heaolule jalgu - me ei oleks osanud oma sõgedemais unenägudeski ette kujutada, et mõne teise nurga taga ootaks midagi veel paremat. Seega ei tasu võtta oma ebaõnnestumisi liiga raskelt; ju olid elul meile vingemad plaanid. Pettusin aasta jooksul korduvalt: Itaalia ja Hispaania ülikoolidesse vahetussemestrile kandideerimisest ei tulnud midagi välja, Veneetsia filmifestivalile žüriiliikmeks ei saanud, Omaani kõrberetkele mind samuti ei valitud... Kuid nendest ebaõnnestustest johtuvalt leidsid aset hoopis teist masti imelised sündmused. Kiindusin Taanisse näiteks - riiki, mis polnud algselt mu valikute listiski, sest olin pimestatud oma Hispaania plaanist. 
Loo moraal: iga sündmus (ka tagasilöök) meie elus on millekski hea, sest hoiab meid liikumises. Tähtis ongi pidev voolavus - parem ebaõnnestuda ja edasi triivida kui umbe kasvada konstantses paigalseisus. Seega mitte pettumustest heituda! Küll ootab kuskil pettumuskäärude taga veelgi ilusam jõesuue. Sellele arusaamale jõutakse enamasti - tõsi küll -  alles hiljem möödunule tagasi vaadates. Siis saab rahulolevalt ohata ja tõdeda, et elu ei peagi vastama sajaprotsendiliselt ootustele, et olla ometi vaimustav.
2017 on ehe näide. Kohe kindlasti ei vastanud see mu püstitatud ootustele. Ent ilmtingimata oli see vaimustav.

Siinkohal jagan teiega mõnd südamelähedasemat hetke möödunust: Jaapan, Alpid, Veneetsia, kodu, Saksamaa, Taani. Piltidelt puuduvad kallid inimesed, kes selle aasta minu jaoks nii tähenduslikuks tegid, mõtted, mida mõlgutasin, emotsioonid, mida kogesin, õppetunnid, mis kõrva taha panin. Ometi annavad need mingi kokkuvõtliku kujutluspildi kohe-kohe lõppevast aastast. Seega head vaatamist!
Et 2018 tuleks veelgi mitteootuspärasem! Head vana aasta lõppu ja kogemusterohket uut, kallid lugejad!

2 comments:

  1. Vot sellega ma aastavahetusel valesti läksingi, et seda postitust kohe läbi ei lugenud. Nüüd tekkis endalgi lõpuks see uue aasta tunne ja oskan suurema tänutundega ühele veidrale aastale enda elus nägemist öelda. Ootan juba suure põnevusega, mida põnevat ja ilusat siit blogist järgmisel aastal leidma hakkan!

    ReplyDelete
  2. Ole sa tänatud tiivustavate sõnade eest! Ma ise olen ka põnevil, ootame siis üheskoos! ☆☆

    ReplyDelete