December 21, 2017

Viivituskuninganna Marise põhjalikud möödunu seletused

Üritan siin enda Spotify 2017 kokkuvõtvat playlist'i kuulates tänasesse postitusse paslikku meeleolumuusikat valida, kuid iga lugu kõditab mu närve ja saadab mööda selgroogu alla mõnujudinaid, nii et valiku langetamine pole sugugi kergete ülesannete killast. Kõik mu aasta jooksul kogetud mõrud ja magusad tundmused on sellesse pea seitsmetunnisesse playlist'i sisse põimitud - kuidas sa siis valid... 
Lähen hoopis kergema vastupanu teed ja jagan seda Frank Sinatra lugu, mis on mu peas helisenud viimased kaks ööpäeva ja jääb mulle ilmselt elu lõpuni meenutama öiseid jõulutuledes säravaid Kopenhaageni tänavaid.
Kullatükid Saksamaalt leidsid tee Taanisse.
Kopenhaagen tervitas mind kui vana sõpra, keda pole ammu näinud: lõi õlale sõbraliku matsu ja valas üle pulbitseva tänavameluga. Kõndisin lummuses mööda tuledesära ja ahmisin endasse kiiskavat linnamelu: kiirustavaid inimesi, karamelliseeritud mandlite hõngu ja heledaid poeaknaid.
Tõele au andes panustas mu lummusesse veel midagi enamat kui Kopenhaagen ise: ühe teise inimese soe pihk mu peos ja hingeaur mu näol, kui teineteise huultele ülemeelikuid suudluseid vajutasime. Ekslesime täielikult tänavate labürinti, kuulasime kõrvaklappidest Frank Sinatrat ja tantsisklesime mööda linna, olles täielikus ükskõiksuses ümbritsevast maailmast. Sel õhtul tundus küll, nagu elaksin filmis (igati "La La Land'i" vääriline stseen!)

Tunnen nüüd kohustust natuke ajas tagasi minna ja tagamaid selgitada. Kirjutasin ühte vanemasse postitusse saladusliku lause: "Olen lammutanud viimasel ajal massiliselt oma tõekspidamisi, hinnanud ümber kaljukindlaid seisukohti ja täiendanud lülihaaval oma elufilosoofiat." Sattusin nimelt Taani minnes ägedasse "tunded vs. ratsionaalne mõistus" sõtta ja otsustasin esmakordselt oma ratsionaalset tagakukla häält eirata (sedasama, mis tuletas ikka ja jälle meelde, et ma ei püsi kusagil üle poole aasta paigal, mistõttu oleks palju targem ja lihtsam üksinda toimetada kui hakata tunneterägastikus ekslema) ja tunnetele vaba voli anda. See on olnud siiani üks mu senise elu suhkrusemaid otsuseid, ehkki kohati kibeda kõrvalmekiga. Olen nüüdseks mõistnud, kui paganama hea on olla kellegi maailma raskuskese: kuivõrd tore on, kui vaasis lõhnavad punased roosid, kui keegi ilmub eksamieelsel ööl ukse taha, et tuua hommikuks šokolaadikooki, ja kui ärkan selle peale, et keegi tõmbab hellusega läbi juuste. Samas olen endalt tõsidusega pärinud, mida siis õigupoolest rohkem naudin: teist inimest ennast või pelgalt seda romantilist ideed, et mängin kellegi teise sümfoonias esimest viiulit. Algul uskusin, et puhtalt ideed: teadsin, et olen jaanuari lõpuks Taani tolmu jalgadelt pühkinud ja Tallinnas kaheks kuuks praktikat alustamas. Võtsin meie suhet kergusega ja vältisin teadlikult sügavamat kiindumust. Säärase muretuse alalhoidmine on aga muutumas üha raskemaks: nagu tunnistasin ka oma Saksamaa sõbrannadele, kes neljaks päevaks külla tulid, hakkab mu silmarõõm mulle iga korraga natuke rohkem meeldima. Eriti tugevalt pitsitavad rindu need tema mõtlematult pillatud laused, mis eeldavad ühist tulevikku: "Oh, we're going to have so much fun while I'm teaching you how to rollerskate", näiteks (selle lause eel oli ta äsja olnud tunnistajaks tõsiasjale, kuivõrd vilets uisutaja ma olen). Või siis "One day, I'll take you to Angola". (Sest uskuge või mitte, ehkki noormees on läbi ja lõhki taanlane, kasvas ta üles Angolas, Aafrikas!! Ulme - kõik maastikud ja vaated, mida ta on mulle näidanud, meenutavad pigem Marsi pinda kui Maad.)
Oh, jah. Eks näis, mis edaspidi saab. Jaanuari lõpus maksan tõenäoliselt oma südamevaluga selle eest, et otsustasin nõnda tormakalt emotsioonidele alluda. Aga ma ei kahetse. 
Koduteeks valmistumas.
Nagu nüüdseks juba postitusest ammu välja on koorunud, külastasid mind ka kaks kallist Saksamaa sõbrannat, Gweny ja Yara. Nemad olid kevadel võtmeisikuteks mu isolatsioonist väljatõmbamises ja ellu särtsu lisamises. Nendega koos koosnes mu elu ühtäkki taas miljonist armast pisimomendist, mitte üksnes suurte eesmärkide poole rühkimisest (töö, trenn ja ülikool). Käisime hommikuti järves ujumas ja herneraksus, maiustasime öösiti maasikapõldudel ja juurutasime endile sisse ühised õhtusöögitraditsioonid. Meie näppamiskultuur jätkus ka Taanis: nimelt sobrasime mu landlord'i kuuris, leidsime suured tangid ja sumpasime metsatuka sisse kuusepuuraksu. Teel pimedusse sai minul mõistagi aku tühjaks ja meid saatsid äärmiselt kahtlased hääled, ent need tühised faktorid meie pealehakkamist ei kahandanud. Terve kuusepuu kaasavõtmiseks osutusid meie tangid ilmselgelt ebapiisavaks, ent vaigulõhnalisi kuuseoksi tõime vaasidesse hulgi. Mõned neist on esindatud ka ülemisel pildil.
Olin enne nende tulekut oma viieks kuuks toanurka kopitama jäänud saksa keele oskuste pärast korralikult põdenud. Mu ainsaks sideks saksakeelse maailmaga olid 2,3 läbi loetud raamatut, WhatsAppi sõnumivahetused ja ülikooli poolt saadetud meilid, mida demonstratiivselt eirasin (muide, see jäärapäisus tõi kaasa minisüdamerabanduse, sest arvasin korraks, et magasin maha lõputööle registreerimise tähtaja - vist siiski mitte, nagu paaniline guugeldamine lootust andis, kuigi päris kindel ei ole; peab veel uurima). Avastasin aga oma suureks rõõmuks, et saksakeelne vestlus tuli välja täitsa soravalt - jõudsin juba lootust hellitada, et kui aprillis (kõigi eelduste kohaselt viimaseks semestriks) Rostocki naasen, ei pea ma veetma esimesi nädalaid tähestikulaulu ümisedes, et end taas lainele viia. Saab ka lihtsamalt.
Jõuluootuses Kopenhaagen 2017.
Peale sakslannade külaskäigu toimus veel palju põnevat. Suuline eksam, näiteks. Naljakas, et ehkki kinnitasin endale enne eksamile minekut, et mul pole seda hinnet tegelikult vaja ja tulemusest sügavalt savi, esinesin siiski kõvasti alla ootuste. Seega mingid alateadlikud ootused-lootused siiski olid. Läks tükk aega, kuni jõudsin uhkuse alla neelata ja oma võrdlemisi nigela hinde ära seedida, kuid olen nüüdseks vist endas rahu leidnud. Jaanuaris tuleb veel eksameid - küll siis hiilata saab!

Olid veel jõulupeod. Teeõhtud. Hüvastijätud. Vastvalminud ajaleheartikli viimase draft'i ärasaatmine. Õhtusöögid Katrina pool. Kopenhaagenisse hääletamine ja Kopenhaagen ise, millest juba piisavalt juttu sai tehtud. Kojulend. Eile öösel maandusingi otse Tartu lennujaamas, ajasin perega juttu ja taasavastasin, kui pehme ja mugav on mu kallis voodi. Naljakas, et täna hommikuks olid kõik tööle ja kooli kiirustanud - mina võtsin kuuma duši, seedisin möödunut ja adusin esmakordselt, et mul on nüüd tõepoolest vaheaeg. Aeg teha kokkuvõtteid läinud aastast ja vaadata tulevikku. Ideaalis loen veel läbi kaks raamatut, kuid ei julge pead anda. Kindlasti muljetan ja kuulan palju! Olen keha juba valmis pannud kuumadeks teeliitriteks, mida hakkan järjepanu kõrist alla kallama, et end kõigi oma kallite sõprade käekäikudega taas kurssi viia. Jõulud ju.

2 comments: