December 20, 2018

2018 retrospektiivis

2018 oli kindlasti märgiline aasta. Kui proovin iseloomustada seda ühe märksõnaga, nagu olen teinud kahel möödunud aastal (2016 - rahu; 2017 - kohalolek), jään esialgu vastuse võlgu. Pähe turgatab elunautlemine. Ehkki jõudsin selle aastanumbri sees lõpetada ülikooli, tundub mulle tagasi vaadates, et töötamise ja lullilöömise vahekord oli küll kõvasti viimase poole kallutatud. Või olen ma lihtsalt valikuliselt kogu oma nähtud vaeva unustanud...? Pilte vaadates, päeviku sissekandeid lugedes ja mälusoppides sobrades kerkivad esmalt silme ette päike, vein, muusika ja mõnusad jutuajamised.

Ometi tean, et see pole päris kõik. Helgete mälestuste all peituvad tumedamadki, mille mu mälu esmalt osavasti ära blokeerib. Kaotusi oli, mitu. Ehkki olen hakanud endale tasapisi teadvustama, et mul endal tuleb ühel päeval maise eluga lõpparve teha, on mul veel väga, väga palju vaja harjuda mõttega, et mida vanemaks elan, seda enam näen teisi riburada pidi suremas. Ma ei unusta kunagi üht iseäranis kaunist ja selge tähistaevaga maikuuööd, mil toomingate kange lõhn ulatus katusele, kus me kolme sõbrannaga neljandat sõpra leinasime. Ka suguvõsas esines kaotusi ja raskemaid haiguseid, millest ükski ei ole jätnud mu hinge ilma terava täkketa. 

Andsin endale suvekuudel korralikult piitsa. Kõige ilusa ja kauni varjus, mida Euroopas reisides kogesin, maadlesin oma hüppeliselt langenud enesehinnanguga. Mind ennastki vapustanud jälestus iseenda vastu tumestas kõiki muuseumide, kirikute ja viinamarjaistanduste külastamisi. Olin küll pealnäha õnnelik, kuid kandsin endas igal sammul kaasas rõhuvat raskust. 
Sain oma deemonitest võitu* kirjutamise ja mõtlemise toel. Oh juudas, ma mõtlesin nii, et aju tossas! Sõnastasin pidevalt oma probleeme ümber, kritseldasin märkmikusse kõikvõimalikke lahendusskeeme ja koostasin tegevusplaane. Toetan oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja mõtet, et paljudes meie probleemides on eelkõige süüdi oskamatus iseendale sõnastada, milles mure üleüldse seisneb - see teeb mõistagi probleemi lahendamise keerukaks. Sõnades peitub maagia. 
*Ma ei julgeks tegelikult lubada, et olen kõik oma deemonid lõplikult seljatanud, ent kindlasti läheb mul hetkel kordades paremini kui suvekuudel. 

Sain nii mõnegi äraütlemise osaliseks. Päris nõme oli. Kibe. Aga lohutan end mõttega, et tulevikus on palju toredam rääkida edulugu, mida ilmestavad arvukad konarused. Järsud sealjuures. Keda see lauge tähtede poole kulgemine ikka köidab, eks.

Aga meelikõditavaid hetki oli siiski rohkem. 2018 oli pikkade silmavaadete, karuste kallistuste ja võõraste kõnetamise aasta. Looduse ja linnamelu ja põletavate küsimuste ja uute maade ja naljakate maitsekoosluste ja pentsikute seikade ja oma moraalitundes kahtlemise ja üldse kõige-kõige aasta. Nii et võib-olla peaksin oma märksõna muutma. Mitte "elunautlemine", vaid "sinusoid". Ükski tunne ega aisting ei jäänud sel aastal kasutult norutama. Kõike sai: suhkrut, soola ja pipart. Ja vürtsköömneid. 

Lisan siia kombe kohaselt mõned pildid, mis suure sorteerimise käigus suunurgad üles kergitasid, ent mingil seletamatult põhjusel aasta jooksul postitamata jäid. Siin nad on!
Mont Blanc ja pagariäri augustikuises Barcelonas.
Minu kevadine Rostocki pesa. Selles lopsakas paradiisis ma aprillist juulini üksinda elasingi.
Bordeaux' öömelu septembris ja Eesti suvi augustis.
Lõuna-Rootsi jalgsimatk juunis.
Vasakul: Omas põhielemendis (loe: vees). Paremal: 100meetrisel teekonnal Viola suvekodust lähimasse pitsabaari, mille käigus suutsin plätud ära lõhkuda. Mõlemad juulikuises Itaalias.
Ja viimaks üks teraapia pilt.
Mida tarka ma ikka oskan 2019. aastalt soovida, eks ikka õnne ja (enese)armastust ja tervist ja kordaminekuid ja seiklusi. Rämedalt pappi võiks ka tulla muidugi. :D

December 17, 2018

Vahearuanne

Tutvusin eelmisel nädalal Narcissuse endaga. Noormehega, kelle imetlus iseenda vastu pimestas kõiki ruumisviibijaid. Teistega vesteldes pani ta enda hääle kõla teda erutusest vabisema ja vestluspartnerile silmavaatamise asemel naeratas ta aknaklaasi peegelduses iseendale. Selline pime enesearmastus oli nõnda siiras, et paratamatult pidin endale tunnistama, et kui paarissuhtes hoiaksid kõik oma partnerit pooltki nõnda jäägitult, oleksid kõik kooselud õnnelikud. 
Noormees oli libeda jutuga ning pealaest jalatallani hoolitsetud: raske kuldkella, Rainsi seljakoti ja stiilsete sokkidega. Kuidas ta saigi endasse ülepeakaela armumist vältida. „Ma olen ainult 22 ja selle üle uhke, sest minu arvates on noorte käes meie tulevik,“ tagus ta endale püstise ninaga vastu rinda, andes mõista, et ta muldvana neljakümnele lähenev vestluspartner taganegu parem heaga areenilt.
Veetsime koos kolm tundi ja ta suutis mulle selle ajaga migreeni tekitada. Aga just tänu temale sain uue sõbranna, kellega üksteise võidu noorhärra ütlemiste peale silmi pööritasime. Ühine vaenlane ühendab!
Nagu näha, olen vahepeal tegelenud jõulukaartide meisterdamisega. Mis nii viga, kui vanaema kapi otsast leiab kilode viisi riiet ja pitse ning mul pole tulemas ühtki eksamit! Ma ei tea, kas mul on kunagi varem olnud võimalust jõuludesse rohkem süveneda kui tänavu. Ega vist mitte. Ja ega vist mitte ka järgmise neljakümne aasta sees.
Eelmisesse nädalasse mahtus suisa neli filmielamust: "Bohemian Rhapsody", "Seltsimees laps", "Armastusega, Vincent" ja "Metspirnipuu". Ilmselt pole esimese kahe kohta mõtet suurt juttu teha, kuna iga filmisõber on need kindlasti juba ammu ära vaadanud ja veendunud, et tegemist on igati väärt linateostega. "Armastusega, Vincent" on maailma esimene täispikk maalitud animafilm ning saja ühe protsendiline esteetiline unelm. Lugu kätkeb Vincent van Goghi surmaga seonduvat müsteeriumit aasta pärast kunstniku väidetavat enesetappu. Kirsiks tordil on terve lugu maalitud Goghile omases stiilis. "Metspirnipuu" - Türgi tänavune võõrkeelse Oscari kandidaat - on samuti äärmiselt nauditav elamus, ent soovitan seda mammutpikka filmi vaadata ärksa vaimu ja kindlasti mitte tühja kõhuga. Viimasega läksingi alt, mistõttu piilusin viimasel tunnil mitu korda kella. Seda siiski üksnes oma nõrga sureliku ihu, mitte filmi kvaliteedi tõttu.
Avastasin Loomingu raamatukogu kaudu Gibrani proosaluule. Lõpetasin selle üsna kiirelt, sest mul on hetkel luulesse rohkem usku kui proosasse. "Uneskõndijad" on üks neist luuletustest, mis rohkem meelde jäid. Hetkel pooleliolevatest proosateostest on mul enim lootust lõpetada Fitzgeraldi "Sume on öö"; Ristikivi "Imede saares" pole ma veel täiesti kindel. Oi, ja suures koristustuhinas voodi alt leitud 2014. aasta juulikuu Nipiraamatut ei tohiks mingi hinna eest mainimata jätta!
Käisin ka Tallinnas Mondo jõulubasaaril ja Treffeneri klassikokkutulekul. Vaidlesin klassivennaga, et looming ei pea sündima üksnes meelemürkide ja kurvameelsuse pinnalt, nagu sageli romantiseeritakse. Elizabeth Gilbert on minuga samal meelel. Aga ega me ei saanudki teada, kummal siis õigus oli. Näis, kes meist esimesena oma loominguga kapist välja tuleb...

December 13, 2018

Segane emojimaailm + minu 2018. aasta enim kasutatud emojid

Järgnevat postitust lugema asudes tasub endale teadvustada, et teema, mida ma kohe-kohe lahkama asun, on nii pseudo kui veel üldse olla saab. Mõistagi ei ole see päris probleemide - haigused, sõda, nälg, surm - kõrval mainimist väärtki. Ja ometi kirjutan ma sellest, sest miks mitte natuke muiata. Ehk on keegi veel leidnud end arusaamatustest, mille on põhjustanud vastastikune vääritimõistmine netikommunikatsioonis.

Usun, et pea kõik*, kes igapäevaselt sotsiaalmeedias suhtlevad, on täheldanud, et sõnumite saatmine on peen kunst. Mitu "ha"-d keegi "haha"-sse kirjutas, kas "ok" lõppu lisati punkt või mitte, kas sõnum seen'iti lihtsalt ära või reageeriti sellele poolehoiu märgiks ka püstise pöidlaga... 
Vale emoji valikuga võib nõnda puusse panna, et ilmaasjata ei ilmu turundajatele suunatud sotsiaalmeedias navigeerimise teejuhte nagu seeni pärast vihma, nt The Definite Emoji Guide for Social Media Marketers ja 7 Ways to Use Emojis in Social Media Marketing
*Üheks erandiks on kindlasti Marco, kes kuulas mu juttu lahtise suuga ja väitis, et ta pole elu sees sellistele mõtetele aega raisanud...

Igapäevaelus ma seda keerukust reeglina ei märkagi - suhtlus omaealistega sujub nõnda orgaaniliselt, et mul ei teki tahtmist juukseid katkudes endalt küsida, mida kirjutaja silmas pidas. Mulle tundub - mõistagi üksnes nende suhtlusringide põhjal, milles ma ise figureerin -, et meie generatsioon, mille tähistamiseks on loodud suisa termin digital natives, peab üldjoontes* viisakalt kinni sotsiaalmeedia kirjutamata reeglitest, st ei kirjuta "ok" lõppu seda paganama punkti ega kasuta üleliia tihti passiiv-agressiivse alatooniga ":)"-emojit, jättes vestluspartneri maadlema mõttega, kas kirjutaja on solvunud või mitte. 
*Ometi näib mulle ka - jällegi üksnes iseenda subjektiivsele kogemusele tuginedes -, et juba paariaastane vanusevahe sotsiaalmeedias on kirjutamisstiili seisukohast kriitilise tähtsusega ja võib tugevasti mõjutada vastastikust arusaamist. Samuti kujundavad meie emojivalikuid isiklikud eelistused ja hoiakud - mulle näiteks ei istu, kui vestluspartner kasutab liiga tihti punastavat naerusmaili, kuigi paljud peavad seda tõenäoliselt armsaks ja turvaliseks poolehoiu märgiks.

Kõik muutub, kui mängu astuvad digitaalsed immigrandid - enne 80ndaid sündinud isikud, kes pole tehnoloogiaga sünnist saati sina peal olnud (link). Siis saab nalja. Muidugi mitte alati - tean omast käest digitaalseid immigrante, kes haldavad sotsiaalmeediat paremini kui ma ise. Aga mu ema emojivalikud Whatsappis toovad muige suule küll. Teinekord võtab minus maad suisa kahtlus: äkki ta hoopis trollib meid kõiki????
Siinkohal mõned vahvad kuvatõmmised Pedaja pere vestlusest.
Meenub ka heldimuspisaraid silma toov lugu sõbranna emast, kes tavatseb iga sõnumi lõppu kirjutada "ema." :') 

See selleks. Loo tuum on järgmine: kui emaga suheldes tekitab minus enamasti küsimusi emoji enda valik - nt "siin on nii soe" ja arbuusiviil -, siis hoopis rohkem segadust võib külvata fakt, et erinevate platvormide emojid pole üks ühele samad. Mäletate veel seda õndsat aega, mil iOS'ist saadetud grimass ilmus teistel platvormidel naeratusena ja Samsungist saadetud naeratus paistis kõikjal mujal silmapööritusena? Need segased ajad hakkavad vist meie kõigi õnneks lõpule jõudma: 2018: The Year of Emoji Convergence? 

Näiteks soostus Apple 2016. aastal grimassi naeratusega asendama, et teiste platvormidega paremini sobituda.
Allikas: link
Samuti on täieliku uuenduskuuri läbi teinud tantsija emoji - Apple'i mõjul on ülejäänud platvormid vaikse ohkega nõustunud, et tantsija tähendab just punase kleidiga siredasäärelist naist. Allpool tantsija emoji evolutsioon:
Allikas: link.

Apple asendas ka 2016. aastal püstoli emoji mängupüssi emojiga, Samsung järgis 2018. aastal Apple'i eeskuju. Ka Whatsappi 2017. aastal avaldatud emojide listis, mis - tõsi küll - tugineb suuresti Apple'i listile, asub päris relva asemel mänguasi. Jääb üle vaid oodata, kas teised platvormid võtavad uuenduse omaks või mitte. Mul isiklikult on sellest natuke kahju, sest naeratava näo ja relva kombinatsioon oli päris kasulik, kui oli tarvis edasi anda eksamieelset meeleolu, näiteks.

Ei saa väita, et 2018 oleks mu emojikasutuse koha pealt revolutsiooniline olnud. Ikka suuresti need samad vanad lemmikud, mis kõikjale sobivad: päikeseprillid iroonilise väite taga, pingul biitseps vestluspartnerile edusoovimise taga ja läikega süda kiindumusavalduse või meelit(at)use taga. Mõned uued tulijad siiski olid: helkivad tähed/haldjatolm (listis esimene) ja hundiratast viskav poiss. Siinkohal jagangi teiega emojivalikut, mis oli mul sel aastal Whatsappis "hiljuti kasutatud" lahtris alati käepärast.
Loodan väga, et 2019 toob endaga kaasa vähem segadust ja rohkem mõistmist! Ja WhatsApp võiks oma hundiratta emojit veidi korrigeerida.

December 10, 2018

Kange vanaema

Sõitsin mõneks ajaks vanaema juurde. Ta naases äsja operatsioonilt ja terve suguvõsa (mina sealhulgas) leidis ühiselt, et poleks kuigi tark tegu lasta tal üksinda küttepuid tassida ja jäist teed liivatada. Niisiis pesitsen mõnda aega siin.

Vanaema on mul vintske proua. Ma loodan, et ta ei jäta endast vintskemat muljet kui tegelikult. Vanaemal peab silma peal hoidma, et ta ise kõiki töid ära ei teeks, kui ma selja pööran. Ta on loomult kärme ega salli mingit jokutamist. Pidime esimesel päeval tavalised kardinad jõulukardinate vastu vahetama, kuid ma lubasin endale omaalgatuslikult luksust vetsu minna. Naastes avanes mulle järgnev vaatepilt: vanaemal oli kardina ots juba pihus ning silmis kaljukindel kavatsus tabureti otsa ronida. Vanaema, ütlesin ma karmilt, ära sa mitte mõtlegi!! Selleks ma ju siin olengi, et sa taburettidel ei kõõluks...
Ta kipub mind ka kole palju õpetama. Ähvardasin teda juba esimesel päeval, et kui ta kohe järele ei jäta, siis lidun seitsme tuule suunas ja tassigu oma puukorve ise. :D Vanaema helistas jalamaid tädi Helvele ja onu Priidule ning teatas, et lapselaps pani ta paika.
Muidu on meil siin koos väga tore, meie lainepikkused joonduvad kenasti pikkadeks paralleelseteks ahelateks. Vanaema on loomult vängem versioon minust endast - minus on tulevaste põlvkondade mõjul tema algne konsentraat lahjenenud, kuid siiski veel aimatav. Nagu heleroosas morsiski tunneb rüüpaja ära veel kange punasõstrasiirupi meki. Oleme siin küünlaid põletanud ja sauna kütnud ja ahjupeete valmistanud ja maja ehtinud, tassisin metsast kuuseoksi vaasi ja otsisin ülemistest kappidest vanaema heegeldatud lumehelbed välja. Päkapikud käivad meil ka. 

December 8, 2018

Vegan päkapikud ja Keenia toetuslaps

Mul pole viimased kolm aastat päkapikud käinud. 2015. aasta jõuluootus möödus Saksamaal – seal külastas mind päkapikkude asemel hoopis Nikolaus. Mul oli toona äärmiselt krapsakas korterikaaslane, kes meisterdas värvilistest makaronidest jõuluehteid ja kleepis köögilakke jõulukaarte. Asi tal siis kõige muu hulgas ka Nikolausi mängida. Aasta hiljem viibisin Norras ja veel aastake edasi Taanis. Sinna Nikolaus mind otsima ei tulnud. Nüüd resideerun taas vanemate kantsis ja ehkki ma ei lootnudki hommikuti sussi seest maiustusi leida, pani Marii kohe esimese detsembri hommikul tähele, et mina jäin tühjade kätega, tema mitte. Istus siis teine mureliku näoga diivanil ja pidas endaga nõu, mida küll ette võtta. Peagi ta nägu selgines. Leidis vist lahenduse. Õhtuks oli tal päkapikule kiri koostatud: „armas päkapikk palun too mu õele midagi veganit ta on meil ju vegan“. Teise detsembri hommikul vaatasid mulle sussi seest vastu kirsstomatid.

Käisin nädala sees ühel hommikupoolikul vanas koolimajas (mis on nüüdseks nõnda värskelt renoveeritud, et lõhnab veel värvi järele) Marii klassiga jõulukaarte ja -ehteid valmistamas. Kui lapsed end söömiseks üles rivistasid ja vanemad kahekümneks minutiks omapead jätsid, tõusis emade kurtmine: laps läheb igal õhtul nõnda hilja magama, et emal on tõsiseid raskusi pika ülevalpüsimise ja päkapiku mängimisega. Sinna sekka hirm, et äkki ärkab teine keset ööd üles ja muinasjutt ongi rikutud… „Aga mis sa lased lapsel sussi oma toa aknale panna, toogu elutuppa!“ kõlas kuskilt asjalik soovitus. „Mure lahendatud!“ 
Seedisin seda tarkusetera hetke, vaikne vaatleja nagu ma olin, ja kõrvetasin selle siis mälukurru sisse, et tulevikus meeles püsiks. 

Oma vana koolimaja oli mul eelmisel nädalal põhjust külastada veelgi. Viisin seal läbi kaks 45-minutilist ettekannet kaheksandale ja üheksandale klassile. Mu klassijuhataja tuli ekstra kuulama ja suskas mulle pihku omanimelise šokolaadi (Tiina - toim.), saabusid ka geograafia- ja ajalooõpetaja oma klassidega. Nii tore oli kõiki taas näha! Geograafiaõpetaja, hästi tragi ja hakkaja naine, küsis konkreetselt: "Noh, Maris, aga sa ümbermaailmareisile ei tahagi minna või?" - "Noh, eks ikka tahaks..." - "A ma ei saa aru, mis sa veel siin passid siis?"
Ta pani mind korralikult mõtlema. Ma ka ei saa aru.
Eelmisel nädalavahetusel sõitsime emaga Endla rappa päikesetõusu vaatama, sellest käigust ka tänased pildid. Päikest me ei näinud, küll aga kolme välistudengit, kellega saime tagasiteel mõnusasti jutu peale. Tegemist oli kahe sakslannaga, kellest üks tuli Rostocki külje alt, ja sloveenlannaga, kes elas kiviviske kaugusel kohast, kus ma Liisil suvel külas käisin (muide, meile kõigile kallis Liisi naases kolmapäeval pärast üheksat kuud noorsootööd Tartusse; korraldasime talle sel puhul väärika üllatusvastuvõtu). Rabatüdrukud olid käinud juba Peipsi ääres vene vanausulisi uudistamas, teadsid meie õ-tähe saamislugu ja plaanisid korraldada lähiajal brunch’i Muhu kanepiseemneleibade ja laia kohukesevalikuga. Tõime nad Tartusse tagasi. Nad elavad mõistagi Raatuse ühiselamus, minuti kaugusel minu elupaigast. Ma loodan väga, et kindlustasin endale meie üürikese autosõidu vältel kutse Muhu leibade degusteerimisele. 

PÖFF lõppes 2. detsembril. Et vaatasin festivali jooksul keskmiselt 2-3 filmi päevas, mõjus selline järsk lõpp kui võõrutusravi. Nüüd paranen jõudsasti. Ma ei lasku selles postituses põhjalikesse filmiarvustustesse, ent eelmise postituse filmisoovitustele lisaks väärivad vaatamist kindlasti ka „Gundermann“ ja „Metsikud väljad“. „Kärva maha, paps!“ ainult juhul, kui igale poole laias kaares pritsiv veri nalja pakub. Ülihästi tehtud film oli muidu, pälvis Venemaal kriitikute kiidulaulu ja puha. Mulle lihtsalt igale poole laias kaares pritsiv veri üle kõige peale ei lähe. 
Siit leiab kõik võidufilmid!
Ma polegi blogiveergudel paljastanud, et mul on alates septembrikuust Mondo Tarkusefondi kaudu toetuslaps Keenias, neljanda klassi tüdruk Cynthia. Finantseerin tema õpinguid. Viiekümneeurone aastane püsimakse, mis võrdub umbes ühe Werneri koogilõiguga kuus, katab terve kooliaasta kulud. Kirjutasin talle eelmisel nädalal esimese kirja ka, mille võtan homme Tallinnasse kaasa - lähen nimelt Mondo jõulubasaarile appi (müüme üheteistkümnest viieni Mondo kontoris kooki ja õiglast käsitööd, astuge läbi!). Mondo vabatahtlikud toimetavad kirja Cynthiale ning jaanuaris on lootust tema kohta rohkem kuulda. Olen põnevil! Üks asi on teada, et kuskil peaks vist minu toetusel mingi laps koolis käima, sootuks midagi muud on lugeda tema enda kätega kirjutatud kirja...

Mu enda magistripaberid edenevad aeglaselt, ent järjekindlalt. Bakatöö asejuhendaja soostus mu harda palve peale mulle soovituskirja kirjutama. Püha mooses! Kartsin, et ehk ta ei mäletagi mind enam, ent ta tõstis oma helde kiidulauluga mu enesehinnangut mitme pügala võrra. Mõtlesin, et teinekord tasub lasta suvalistel inimestel endale soovituskirju kirjutada, kui meel mõru...

Võtan nüüd ahjust piparkoogid (selle aasta esimesed!) ja muljetan varsti jälle! Peatse lugemiseni!

November 29, 2018

Palju PÖFFi filmisoovitusi ja veidi olmet

"Kas leili tohib visata?" uuris vanem proua saunas. Kõik kolm lavalolijat noogutasid. Proua valas kerisele terve pangetäie vett, nii et kerkiv veeaurusahmakas lükkas saunaukse lahti. Natukese aja pärast kostis proua pettunult: "Näh, midagi ei tulnudki ju..."
*
Seedin ikka veel PÖFFi raames nähtud "Free solot" - portreedokumentaali Alex Honnoldist, mis hoidis mul oma pingelisusega terve aja ihukarvad püsti ja peopesad niisked. Fantastiliste looduskaadritega film kajastas mägironimist kogu selle ilus ja valus. Filmist jäi kõlama Honnoldi mõttetera, et inimesed, kelle jaoks on siin maises ilmas tähtsaim õnnelikkus, ei saavuta kunagi midagi suurt. Seevastu inimesed, keda tiivustab ideaalne sooritus, ületavad inimvõimete piire ja muudavad maailma. Viimaste hulka luges ta mõistagi ka iseenda ning kuna tema väljaöeldut illustreerisid hanszimmerlik muusika ja National Geographicu väärilised kaadrid temast endast ronimas üles mööda El Capitani peegelsiledat seina (praeguse seisuga on Honnold ainus inimene, kes on sellega hakkama saanud), oli raske temaga mitte nõusse jääda. Aga seda ei tahaks ma küll uskuda, et sooritusele orienteeritus on ainuvõimalik eeldus muutuseks. Kindlasti leidub neid veel küllaga. Uudishimu, näiteks.
Teine raputav filmielamus: Egiptuse koomiliste elementidega läbi põimitud psühholoogiline thriller "Külaline". Olen hiljuti avastanud, et thriller on täiega minu žanr - ilmselt just seetõttu, et selles on reeglina kindlustatud pinge ja ootamatud narratiivipöörded, mis võivad mõnes poeetilises rahulikult kulgevas draamas sootuks olemata olla; õudusfilmide austamiseks olen liiga pehme. Pingest ei jää puudu ka "Külalises": ehkki lõviosa filmist jälgib lihtsalt vestlust professorist pereisa, tema abikaasa, tütre ja viimase külla kutsutud peigmehe vahel, ei suutnud ma oma pilku ekraanilt rebida. Natuke taustainfot tegelaste kohta, mis annab ehk aimu, miks vestlus nõnda palju kirgi küttis: moslemist pereisa on liberaalsete vaadetega mõtleja, akadeemik ja filosoof, kes taunib usuhullust ning katsub ühiskonnas populariseerida kainet mõistust ja ligimiesearmastust, mis oleks sõltumatu inimeste usulisest kuuluvusest. Ta on õnnelikus abielus kristlasega ja kaevatud mitmel korral kohtusse. Külla kutsutud peigmees pooldab jäigalt põhimõtet, et moslemite ülem kohus on oma (ainuõiget) usku levitada ning üksikud inimelud, mis tuleb selle nimel ohverdada, pole midagi ülevama eesmärgiga võrreldes. "Külaline" on mõtlemapanev, teravmeelne, nauditavate karakterite ja ootamatute pööretega, PÖFFi kodulehelt võib selle kohta lugeda umbes stiilis: ""Külaline" võib lõpetada võõrkeelsete filmide Oscari nominatsiooniga. Ja me ei imestaks, kui see jõuaks kaugemalegi." Ma ka ei imestaks, muide.

Väga meeldis ka poliitiline thriller "(I)slämm", mis oli segu vihast, luulest, religioonist, eelarvamustest, konfliktidest, perekonnast ning ennatlikest järeldustest. Lugu portreteerib noort palestiina päritolu Austraalias elavat pereisa, kelle hidžaabi kandev noorem õde jääb pärast üht luuleõhtut teadmata kadunuks. Mees, kes on viimastel aastatel oma aktivistist õest võõrandunud, kistakse sündmuste ja tunnete pöörisesse, kus on keeruline teha vahet tõel ja valel. Nagu selgub, on kadunuke sotsiaalmeedias oma vihaste poliitiliste värsside tõttu kõvasti sõimu ja ähvardusi saanud. Ometi teeb meedia pärast kadumisjuhtumi väljakuulutamist ennatliku kannapöörde ning järeldab õhust võlutud argumentidele toetudes, et tõenäoliselt põgenes noor naine riigist, liitumaks islami radikaalidega. Kuna ta kannab ju hidžaabi ja on oma luules kritiseerinud Austraalia ühiskonnakorraldust... Mis edasi saab, peate ise vaatama! 

Ah, no mis seal ikka, kui juba thrillerite soovitamiseks läks, siis siin veel üks vihje: ka "Emainstinkt" on ihukarvu kergitav linateos! Kahe naabrinaise - kes on ühtlasi parimad sõbrannad, kusjuures nende üheealised pojad on omakorda parimad sõbrad - idülliline elu pööratakse hoobilt pea peale, kui ühe ema poeg kukub aknast alla. Teine ema, kes õnnetust pealt näeb, ei suuda katastroofi ennetamiseks piisavalt kiiresti tegutseda. Näib, et esimese ema peas hakkab üha enam küpsema uskumus, et tegelikult viivitas sõbranna meelega ning et tema poeg oleks võinud ellu jääda. Sõbrannale tundub üha enam, et leinav ema sepitseb kättemaksu ning on sihikule võtnud tema poja. Või on see kõik üksnes tema enda hullu fantaasia vili? Et neile küsimustele vastuseid leida, peate jällegi ise vaatama!
Draamadest ka. Huvitaval kombel olen viimasel ajal näinud hulgaliselt erinevaid "Võta või jäta"-laadseid mängufilme: meenuvad belglaste "Elevant ja liblikas", leedukate "Saša oli siin" ja norrakate "Kui ma ei jaksa". Kõik on verivärsked linateosed ja põimuvad omavahel huvitavaks mustriks. Belgia film viib kokku isa ja viieaastase tütre, Norra film narkosõltuvuses isa ja kaheksa-aastase poja - kumbki mees pole oma last varem näinud. Leedu filmis otsustab lapsendamissooviga paar üheks päevaks enda hoole alla võtta 12aastase orvuks jäänud poisi, teades, et õhtul tuleb ta lastekodusse tagastada. Filme läbivateks ühisteks märksõnadeks on kõhklus, kõnekas vaikus, uue rolliga kohanemine, enese kokkuvõtmine, terendav lootuskiir. Nagu "Võtas või jätaski". Ükski film ei saa konkreetset õnnelikku lõppu, nii et klassikalise happy end'i austajaile võivad need osutuda mõnevõrra traumeerivateks kogemusteks. Ometi kumab kõigist läbi südantsulatavat soojust. Ja meesnäitlejad on kõik eranditult väga kuumad.

Viimasel ajal olen tavapärasest rohkem puutunud kokku selle maailmaga, mida ma oma roosas mullis elades üldse ei tunne. PÖFFil linastus dokumentaalfilm "Kurvi taga", mis heitis pilgu lapiku maa austajate jahmatavalt suurele kogukonnale. Sellele järgnes vestlusvoor AHHAA peaplanetaristiga. Guugeldasin hiljem Eesti lameda maa uskujate kogukonda ega suutnud otsustada, kas nutta või naerda. Lisaks sellele tutvustasid Laura, Hele-Riin ja Jete mulle tutvumissaiti majajataha.com - selle peale naersime küll päris korralikult. Stiilinäiteid: "pilt on 100% minu" ja "olen sale, paks ei ole".

Üleeile hilisõhtul pärast pikka PÖFFi vahetust koju kõndides sadas aeglaselt lund ja et mu kõrvaklappidest tuli parajasti "Visions of Gideon", valdas mind säärane meeleliigutus ja rahu, mida pole juba ammu tundnud. Imeline kombinatsioon, soovitan!

November 26, 2018

Lõpetamine

Nagu põgusalt juba mainitud sai, lõpetasin vahetult enne eelmises postituses kirjeldatud Malerwegi matka Rostocki ülikooli. Vanemad sõitsid koos Mariiga ekstra Eestist kohale, Marco tuli Taanist. Tundub, et üritus oligi märgiline üksnes meie endi jaoks; sakslastel on lõpetamisest sügavalt savi. Esiteks ei kiirusta neist keegi ülikooli lõpetamisega - minu kursuselt sai lisaks minule lõpudiplomi veel vaid üks tütarlaps. Isegi kui lõpetatakse, ei peeta eriti vajalikuks enda tseremooniale kohale tulla. Kui saabutakse, siis teksades ja võib-olla veidi pidulikumas pluusis. Ning võib juba aimata, et kuna sakslastel on probleeme iseenda lõpetamisele ilmumisega, ei tule kellelgi pähegi, et võiks ilmuda sõprade lõpetamisele...
Nõnda juhtuski, et veetsin mitu päeva ja ööd enne lõpetamist saksa sõpradega ninapidi koos, väisasime kambakesi erinevaid üritusi, mängisime lauatennist, sõitsime Wismarisse, võtsime ühes eriti alternatiivses klubis osa hiphopi rip off'ist, korraldasime filmiõhtu, magasin nende sohvadel - ometi ei tulnud keegi selle pealegi, et võiks uurida, kus ja mis kell mu lõputseremoonia toimub. Enamik neist olid õnnelikud, et said mu taas üle kaeda, ja sõitsid nädalavahetuseks rahuliku südamega Rostockist minema. Ma ei hakanud peale käima ka, et oot, mismõttes, te ei tulegi mind embama või?? Kultuuriline värk, lohutasin end. Nad tegelikult armastavad sind väga, Maris, nad armastavad sind väga...

Ega see tseremoonia ülemäära põnev olnudki, räägiti ellu astumisest ja ühe ukse sulgemisest, teise avamisest. Marii, kes õpib juba esimesest klassist saksa keelt, säras iga kord, kui tundis dekaani kõnes ära mõne ich'i või und'i. Ma usun, et reis oli talle parajaks keelekümbluseks, nii et tõsiasi, et ta pidi selle nimel mõnest saksa keele tunnist puuduma, polnud teab mis raskete tagajärgedega. 
Muide, boonusena üks pärl Mariilt: "Maris, küsi mu käest pereliikmeid saksa keeles koos artiklitega, aga ainult venda mitte, see ei jää mulle üldse meelde!"
Uuendasin oma CV'd ja päris tore tunne on, et saab kirjutada ülikooli taha 2015-2018, mitte enam 2015-present. Rohkem drastilisi muutusi pole ma täheldanud. Mõnes kohvikus saab kindlasti klienditeenindajana tööd. 

November 22, 2018

Malerweg 2018

Nagu lubasin, teen pisikese kokkuvõtte sügisvärvides Malerwegist - matkarajast, mis on inspireerinud paljusid suuri kunstnikke, sh Caspar David Friedrichit ("Maler" tähendab saksa keeles maalikunstnikku ja "Weg" teed). Paljastan juba etteruttavalt, et matkarada väärib oma nime täielikult - niivõrd palju hingematvaid vaateid, tühjust ja üksidlust. Saan täiesti aru, miks Malerweg on juba aastasadu loomehingi ligi meelitanud nagu küünlaleek koiliblikaid. Sügavat aupaklikkust tekitab kunstnike visadus molbertite ja lõuendite tassimisel. See on pühendumus, ma ütlen!
Malerweg asub Ida-Saksamaal Tšehhi piiri ääres ning kulgeb mööda Elbet. Klassikaliselt läbitakse matkarada päripäeva: alustatakse Dresdeni külje alt Liebethalist, mis asub Elbest põhja pool, ja seigeldakse läbi Wehleni, Hohnsteini, Altendorfi, Neumannmühle ja Schmilka - sealt saab praamiga üle Elbe sõita ning matkata vastaskaldal Dresdeni suunas tagasi, lõpp-peatusega Pirnas. Mõistagi võib alustada ka Pirnast ja läbida matkarada vastupäeva. 
Teekond on jagatud kaheksaks etapiks, kusjuures alloleval kaardil tähistab iga punane punkt soovituslikku vahepeatust/ööbimispaika. Otsustasime Marcoga soovitusi kuulda võtta ega katsetanud hullumeelset teeme-mitu-etappi-päevas-taktikat. See oli igati mõistlik otsus, sest novembrikuus matkamine on midagi sootuks muud kui juunis. Kui juunikuisel Rootsi matkal trampisime kõige vingemal matkapäeval maha 41 kilomeetrit - mis nii viga, kui kell 22 on ikka veel valge! -, siis nüüd nüüd hakkas juba kella poole viiest tasapisi hämarduma. Viieks ei seletanud silm metsa all enam midagi. 
Lühemad päevad tähendasid varasemaid ärkamisi ja lühemaid distantse - idee kottpimeda metsa all ekslemisest ei kütnud just ülemäära kirgi (see juhtus siiski kahel korral). Üles-alla ronimist tuli seevastu ette rohkem kui Rootsis. Õhtuti ei kurtnud kõige rohkem jalad, vaid hoopis õlad, mis pidid kogu toidumoona kaasas tassima.
Allikas 
Kõik pisikülakesed, kus ööbisime, olid nõnda väikesed, et neis puudusid toidupoed ja sularahaautomaadid. Hohnstein meeldis meile mõlemale kangesti, kuid nunnumeetri esimese auhinna pälvis siiski Schmilka - pisikesi pagarikodasid ja tulukesi täis külake, mis asub Tšehhi piirile nõnda lähedal, et jalutasime sealt viienda etapi õhtul niisama läbi (kas pole mitte tore öelda, et jalutasime niisama Tšehhist läbi?). Neljas ja viies etapp (Altendorf - Neumannmühle ja Neumannmühle - Schmilka) kulgesid läbi rahvuspargi, nii et seal me isegi ei hellitanud lootusi oma toiduvarusid täiendada. Ainus tsivilisatsioonikese Elbe kaldal oli Bad Schandau. Levisid kuuldused, et seal pidavat leiduma isegi Lidl...  
Olime kolmanda päeva õhtul Altendorfi jõudes suures kiusatuses - kas peaks ehk kindluse mõttes poes ära käima...? Retk Bad Schandausse oleks väldanud tunnikese. Siis oli meil veel piisavalt toidumoona, õlad karjusid, et me seljakottidesse grammigi juurde ei lisaks, me olime päevast väsinud ja voodi oli ka nii pehme, et lõime käega. Kuuendaks päeval teel Schmilkast Gohrischisse olime aga nõnda suures kitsikuses, et sõitsime praamiga üle Elbe ja käisime Bad Schandaus siiski ära. Seal oligi Lidl. Juudas, kuivõrd imeline tunne oli pärast pikka võileibade ja pähklite perioodi lüüa oma hambad mahlasesse õuna!!  


Etappidest osutus meie mõlema vaieldamatuks lemmikuks neljas, mis oli kirjade järgi "challenging". Tundsin selle ees suurt aukartust, kuna teist ja kolmandat kirjeldati kui "moderately demanding", ometi oli mul tõusude ajal keel täiesti vestil. Kui palju väljakutsuvamaks saab veel minna...? 
Tõele au andes eelistaksin iga kell neljandat etappi. Oli küll palju kaljude otsas turnimist, aga enamasti pääses nõlvadest üles mööda redeleid. Jäid ära piinarikkad metsaalused Jakobi mäe laadsed tõusud, mis vältasid sadu meetreid... Pealegi tähendas tõus kaljude otsa jalustrabavaid vaateid.
Seevastu teine etapp, mille pärliks on Bastei kindluse varemed (just Bastei pildid saate esimese viiekümne tulemusena siis, kui Malerwegi guugeldate), valmistas paraja pettumuse. Väljusime metsast ja leidsime end ühtäkki keset autosid ja siin-seal ringi siblivaid pühapäevaturiste, kes tippisid, Nikoni peegelkaamera kaelas, mööda korralikult sillutatud teerada vaateplatvormile, tulistasid sarivõttega kolmkümmend ühesugust kaadrit, tegid kaaslasega selfie, haigutasid ja kõndisid tagasi autosse, sellal kui Instagrami story üles laadis.
Peitsime Bastei juures endi seljakotid kaljunuki taha ja laskusime omal initsiatiivil oru põhja. Tagasiteel tõime sealt nördimusega üles hulgaliselt plastpudeleid ja kohvitopse. Basteist eelmaldumine oli suureks kergenduseks. Polnud inimesi, polnud prügi.
Bastai, 2. etapp.
Reflekteerisime igal õhtul päeva jooksul esile kerkinud takistusi ja murekohti, muutusime teineteise suhtes arvestavamaks ja paindlikkumaks. Mina olen õppinud Marco eeskujul aeglasemalt sööma, näiteks - alla tunnised lõunapausid on meie puhul äärmiselt haruldased. Tema on selgeks saanud, et alati ei pea mõtlematult iga puud ja kivi kommenteerima, et oleks ainult midagi öelda (niimoodi kirjapanduna kõlab see, nagu ma oleksin eriti tõrges matkakaaslane).
Panime uuteks matkadeks kõrva taha ka hulga õppetunde, nt "mida varem päevaga alustada, seda pingevabam","korralike taskutega riietus on kohustuslik" ning "kaardist tasub alati pilti teha, sest tont teab, mitmekümne kilomeetri pärast seda uuesti näeb". Tegelikult tasuks arvestada ka võimalikest halvima ilmaga - ehkki meil vedas roppu moodi, oleksime paduvihma ajal (mis pole novembrikuus sugugi haruldane näht) täiesti hätta jäänud.
Külmarohuks oli meil, muide, kaasas pudelitäis ürdirummi, kus sees 29 erinevat taime. Naljakas, et iga kord, kui võtsime lonksu, istudes ise männiokste, vaigu ja sambla vahel, tundus rummi maitse täiesti talutav, nii et sai rüübata mitu mehist lonksu järjest. Seevastu õhtuti soojade linade vahel ei läinud piiskagi alla - juba ainuüksi rummi mõru lõhn tõi kurku kirbe sapi. Tuletasime sellest hüpoteesi, et ürdirumm läheb kergelt alla ainult siis, kui olla oma esivanemate juurtele lähedal, st metsikus looduses. Mida kaugemale triivida esivanemate radadelt, seda kangemini maitseb ka ürtidest märjuke. 
Ülevalt vs alt, 4. etapp:
Barbarine, 7. etapp.
Ilusaid hetki oli kaheksa päeva jooksul palju, sinna sekka mõned pipraterad, millest jõudu kogusime. Eriti kirkates värvitoonides on mu mällu sööbinud matka lõpetamine Pirnas - sõitsime S-Bahniga tagasi Dresdenisse, kusjuures ma sain S-Bahni kitsukeses tualetis riideid vahetada!!! Matkasaabaste jalastvõtmine oli samuti suureks kergenduseks (haha, ilmselgelt pidi hea matk olema, et kõige helgemalt meenutan just selle lõpetamist...).

Kokku läbisime kaheksa päevaga 160,37 kilomeetrit ja 225 864 sammu, näljane hing ihkab juba lisa. Euroopas leidub niivõrd palju kauneid radu! Kõige enam tõmbavad mind hetkel Rumeenia, Itaalia ja Island. Aga ega kogu aeg ka ei saa. Kui elukutseliseks elunautlejaks otsustan hakata, siis küll.

November 19, 2018

Tagasi kodus

Tere, blogisõbrad! Olen taas Eestis, (baka)kraadi võrra kangem ja kaheksapäevase matka võrra rikkam. Võtan nii Rostocki ülikooli lõpetamise kui ka matka lähipäevil eraldi kokku, tulin siia vaid kiiruga aru andma, et olen hetkel ametis magistripaberite esitamise ja PÖFFi korraldamisega. 
PÖFF on paras lust: olen see asjapulk, kes kõnnib raadiosaatjaga ringi ja teeb filmidele sissejuhatusi. Kaelakaardiga on mul kõigile seanssidele ligipääs garanteeritud - olen neid nüüdseks juba küllaga vaadanud ja usun, et festivali lõpuks on mul filmidest küllastumus tekkinud. Siis ei taha mitu kuud ühtki ekraani näha, praegu võtan viimast. Tiimis viibides olen saanud taas kinnitust arusaamale, et kõigi suurte festivalide, laulupidude ja ürituste korraldamine toetub üksnes pisikese tuumiku õlule, kes siis tossavate ajudega kõigile probleemidele paindlikke ja leidlikke lahendusi genereerivad. Ööl vastu järgmise päeva esimest seanssi aetakse kõlareid taga ja nii edasi. Paras tohuvabohu. Ometi lahendatakse kõik probleemid niivõrd delikaatselt, nii et väljastpoolt ei saa arugi, milline segadus siseringis valitseb.
Tegin vahepeal TOEFLi testi. Selgus üllatav tõsiasi, et test pakub ligipääsu ka kolmandatele osapooltele - kui see piisavalt hästi ära teha, hakkavad USA ülikoolid ise kirjutama, ega ma ei tahaks nende juures doktorikraadi omandada. Sellised ülikoolid, kuhu ma päriselt minna tahaks, mõistagi ei kirjuta.
Vend sai täna kahekümneseks ja vintskleb eksistentsiaalses ma-pole-elus-veel-midagi-saavutanud-kriisis. Mäletan seda veel väga hästi. Õde on varjamatult nördinud, sest iga kord, kui ma ära olen, õnnestub tal Kiki enda sappa meelitada, kuid minu koju saabudes järgneb kass taas ainult mulle. Ja ma isegi ei ürita ta poolehoidu kuidagi võita. Marii nimetab seda ülimaks ebaõigluseks. 
Olin oma teeseene vahepeal nõnda elujõuliseks kasvatanud, et proovisin teda eile esimest korda poolitada. See pool, mille edasi kinkisin, sai endale igasuguste kahtlusteta väga armastava kodu. Jälgisin teeseene uut peremeest, kes oma uue lemmikuga innukalt juttu ajas, ja tabasin end mõttelt, et peaks enda omaga ka ehk rohkem sõprust sobitama.
Loen Kaugveri "Jumalat ei ole kodus", mille leidsin Veski tänavalt pappkastist, ja olen positiivselt üllatunud. Goodreadsis seisab kellegi sapine arvustus, et autor on kiiruga rea kusagilt kuuldud lugusid kokku traageldanud ja kerge filosoofilise kastmega üle valanud, aga minu võlub see filosoofiline kaste ära küll. Käisin eelmisel nädalal ka Vanemuises "Mees, kes teadis ussisõnu" vaatamas ja julgen soovitada - pole ammu niivõrd huvitava lähenemisega Vanemuise tükki näinud. Mõtlen nüüd, et võib-olla innustun ma lihtsalt keskmisest kergemini.
Sellega tänaseks kõik, astuge kindlasti PÖFFilt läbi ja olge muidu mõnusad! Kinos näeme! :)

November 8, 2018

Miks mulle meeldib olla eestlane?

Nagu kaks eelmist postitust, on seegi ette kirjutatud - kui kõik on sujunud plaanipäraselt, peaksin viibima hetkel kusagil Saksamaa mägedes. Sel puhul oleks äärmiselt paslik välja tuua punktid, miks tahaksin vaatamata rinnus pakitsevale reisikirele lõppkokkuvõttes oma juured siiski Eesti mulda ajada.

Niisiis, mulle meeldib olla eestlane, sest...

...me oleme väikesed ja asjalikud. Otsused sünnivad kiiresti. Ei pea imbuma läbi sügavalt juurdunud hierarhiakihtide, et kõrgemale positsioonile tõusta - piisab, kui potentsiaalsetele partneritele koostööpakkumisega meil saata, milles lepitakse kokku, et "davai, muidugi teeme ära (kohe)!"

...laiendus eelmisest punktist: tulenevalt väikesest rahvaarvust on üksikisiku arvamusel palju rohkem kaalu ning ühiskonnas kõlapinna leidmine on suhteliselt hõlbus. Olen 97% veendunud, et minul eestlasena on Kersti Kaljulaidi kõnetamine kordades lihtsam kui mõnel prantslasel Macroni (aga mõistagi ei pruugi see nii olla, tulistan puusalt).

...meid treenitakse juba väikesest peale iseseisvaks. See on iseenesestmõistetav, et kui välismaailmas ellu tahad jääda, õpid soravalt ära vähemalt kaks võõrkeelt ja oskad 8-aastaselt ahju kütta ja oled üleüldse igal rindel enda eest väljas.

...meis on säilinud ürgne korilusinstinkt: niipea kui marja- ja seeneaeg on käes, lükkab mingi sisemine tung meid metsa, et talvevarusid täiendada. Väga normaalne on krõmpsutada kuusevõrseid ja jänesekapsast ja üleüldse igasugust rohelist kraami, mis metsas jalutades teele ette jääb.

...meil on rabad, metsad, valged suveööd ja saun.

...meil on (enamasti) peen sarkasmitaju.

...meil on maailma kõige ilusam keel. Punkt.
Reedan juba saladuskatte all, et rohkem ma neid postitusi ette ei kirjutanud, seega kaon mõneks ajaks pildilt. Peaksin naasma 13. novembri hilisõhtul, loodetavasti paljude muljete ja piltidega! Ja kõigi kümne sõrmega.