January 25, 2018

Surmast, veel

Ma olen elamise ja suremise teemat juba varem ka lahanud, siin kohe eriti põhjalikult. Mu vaated surma osas ei ole kahe aasta jooksul väga palju muutunud, küll aga lisaksin 2016. aastal üles tähendatud mõtetele omapoolseid täiendusi. 
Oleme ju kõik oma ähmases ja abstraktses tulevikus aset leidvast surmast teadlikud. Sellegipoolest kipume oma igapäevaelu korraldades seda teadmist alla suruma. Loogiline ka - kuidas niimoodi üldse elada ja plaane saaks teha, kui tagakuklas vasardab pidevalt surmahirm. Kõige kummalisem inimeses pidi olema see, et hoolimata teadlikkusest omaenese surmast käitub ta nõnda, nagu ta elaks igavesti. Aga ehk võiks vahepeal siiski surmamõtteid mõlgutada, et elu perspektiiv paika loksutada.

Teadmine, et elu on ajutine, on mõjunud mulle vägagi tiivustavalt. See on pannud mind enda elu raskust ümber hindama: pole see midagi nii igikestvate tagajärgedega ja püsiv, kui olin seni endamisi romantiseerinud. Vastupidi: tegelikult olen vaid üürikesel läbisõidul (ja me kõik teame, millega see läbisõit kord päädib). Seega tasub elada sama mentaliteediga nagu ikka läbisõitudel: käsipagasiga, suure uudishimuga, väheste nõudmistega. Panustada kogemustesse ja inimsuhetesse, mitte asjadesse. Kümneeuroste odavlennupiletitega nädalavahetuseks spontaanselt Itaaliasse põrutades ei osta me ju endale samuti vanakraamikauplusest mälestuseks kummutit* - pole mõtet, sest kuhu seda ikka panna ja kes seda siis koju hakkaks tassima, eks. Sööks parem jäätist ja flirdiks kelneriga ja jätaks rahakotti mälestuseks muuseumipiletid. Mingis mõttes toimib elu täpselt samamoodi - mis kasu on surivoodil lebades aastate jooksul kokku kühveldatud kraamist, kui voodi ümbert puuduvad kallid inimesed (näiteks seesama kelner, kes süütust flirdist tuld võttis) ja peas ajab üks kahetsus teist taga.
(*Muide, mul ei ole midagi vanakraamikauplusest ostetud kummutite vastu - vajasin lihtsalt oma analoogia näitlikustamiseks midagi äärmiselt rohmakat, mida Ryanairi stjuardessid kindlasti heaks ei kiidaks!)
Sellest ideest ajendatuna ei tasu omaenese elu raskusesse kinni jääda, muretseda, põdeda; niisamuti ei maksa uskuda, et meile ongi määratud vaid üks taak, mis tuleb lõõtsutades ja küürus seljaga ristini vedada. Oleme vabad! Meid on õnnistatud demokraatia ja inimõigustega, nii et meie eneseteostust ei piira muremõtted Maslowi püramiidi põhivajaduste kindlustamisest. Vastupidi, meil on täielik privileeg keskenduda eneseteostusele ja -arengule. Miski ei takista meil luulet luua, operette laulda, savi voolida, tangot tantsida, hennakunsti praktiseerida, arvamusartikleid kirjutada, suitsusilmi joonistada, kleite õmmelda, seemneid külvata, lilli seada, leiba küpsetada, maja ehitada, maastikke pildistada, küpsiseid glasuurida, heliredeleid mängida, juukseid värvida, heli luua, saksofoni harjutada, veine degusteerida, siidisalli värvida, klaasi puhuda, akte maalida, prantsuse keelt õppida, kodukohvikut püsti panna, matkama minna, naaberriiki hääletada... Veel parem, me võime iga päev midagi uut valida, sest miks ka mitte. Me sureme nagunii ära. Einmal ist keinmal. Ma oleksin palju parema meelega klaasipuhuja ja pagar ja eesti keele õpetaja ja stand-up koomik kui ainult ühe kindla ameti või hobi esindaja, mille kaudu olen harjunud ennast defineerima. Minu sees on tuhat elu, tuhat miljon joobumust, nagu laulis Mari Jürjens. Ja umbes sedasama sõnas Hesse oma "Stepihundis" niisamuti.

NB! Ehkki arvan, et peaksime olema oma elu üüriksusest teadlikud ning seda omaenese kasuks pöörama, ei ole ma kohe kindlasti valmis veel susse püsti viskama! 'Cause I got so much life running through my veins...

//Ja pildil resideeruv kirjude sokkidega 19aastane nutitelefonisõltlane ei haaku kohe kindlasti postitusest läbikumavate morbiidsete mõtetega - tundus lihtsalt vahva pilt, mida jagada.

January 24, 2018

Ellujäämisretk

Meeleolumuusikat
Laupäevahommikul unise pilguga rongiaknast välja vaadates, Erki Pärnoja Himmelbjergetit kuulates ja sellest samast Himmelbjergetist mööda vuhisedes, mida me oma eelmise päeva sõgeda matka vältel külastada ei jõudnudki (teen sellest kohe juttu!) mõtlesin, et pagan küll. Oli see vast öö! Ei tea, kas Erkil olid meloodiat kirja pannes seljataga sarnased elamused... Igatahes omandas tema tõlgendus Himmelbjergetist minu jaoks sootuks uue tähenduse.

Kõik algas ju vägagi paljulubavalt. Pidime hommikul Aarhusest umbes 50 kilomeetri kaugusele Silkeborgi hääletama, et siis oma matkaga alustada. Google Maps tõotas, et teekond meie broneeritud varjualuseni vältab kõige rohkem kolm ja pool tundi. Käkitegu! Mõtlesime viieks, maksku mis maksab, kohal olla - läheb ju pimedaks. Arvestasime paraja ajavaruga - kella üheteistkümneks olime juba ühe teoloogiatudengiga Silkeborgi sildi alla jõudnud. Jäi üle vaid suund võsa poole võtta ja ulualune üles otsida. Meie sohver oli ise, muideks, tegelikult teel ülikooli (st Aarhuse südalinna), ent korjas meid linna äärest peale ning otsustas, et mis see väike ring talle siis ära ei ole. Teel Silkeborgi rääkisime lunastusest ja piiblist. Päris kindlasti oli see üks mu elu kirkamaid pöidlaküüte - teoloogiatudengiga võistleb üksnes üks isehakanud režissöör, kes abiellunud oma naisega Las Vegases viis korda üksnes 24 tunni jooksul ja pääsenud sellega Guinessi rekordiraamatusse. Ja kokku olevat ta oma abikaasaga abiellunud seitse korda. Nad tundusid vähemalt piltide põhjal väga õnnelikud.
Olukord hakkas kiskuma kiiva, kui me ei olnud kella poole viieks mitte oma ulualuse läheduseski. Himmelbjergetini andis veel samuti astuda. Otsustasime seda hommikul kaema minna, sest pimedas ei oleks me temast tõenäoliselt teab mis suurt rõõmu tundnud, ja lõime käega ka oma algsele ulualusele. Guugeldasime teisi ööbimispaiku. Eeldasime, et eelnev broneering polegi nõnda vajalik - kes meid ikka keset jaanuariööd mõnes hütis ees ootab, eks. Niisiis seadsime sammud lähima suunas. Seda andis alles otsida. Meie peale vajus jaanuariöine pimedus, nii et koukisime kottidest taskulambid ja juhindusime kottpimeda metsa sees üksnes habraste valgusvihkude toest. Leidsime suure vaevaga õige koha - üksnes selleks, et avastada, et see oli vaid tühipaljas telkimisplats. Telki meil ei olnud, nii et minu peast käis läbi mitu mõtet: (a) kõmpida tagasi linna, võtku see pealegi pool ööd; (b) vilistada ning keerata ennast kuuse all magamiskotis kerra.
Koondasime mõtteid ning otsisime Google Mapsi satelliitvaate abil üles lähima maja, mis jäi meist poole tunni kaugusele. Võtsime otsustavalt suuna sinnapoole, et paluda hardalt küüti Silkeborgi. Sealt edasi oleks valikut juba palju: kas leida mõni ulualune või hüpata ehk veel mõnele hilisõhtusele rongile Aarhuse suunas. Selle küllaltki lühikese teekonna jooksul vajusin põlvini mutta ja tõmbasin ära midagi oma põlveõndlas - muid vapustusi õnneks üle elada ei tulnud. Õnnelikult päral, koputasime uksele ja kandsime ette pisaraid kiskuva loo sellest, kuidas oleme juba päev otsa metsas ekselnud ega suuda oma varjendit leida; kas pererahvas oleks palun-palun nii tore ja viskaks meid sutsti Silkeborgi, aitäh-aitäh. Pereisa sügas lõuga ja tuli enda arvates geniaalsele ideele: ta viib meid hoopis ühe teise ulualuse juurde, mis tema teada eksisteerib kohe päris kindlasti. Ju sai ta meie jutu serveeringust veidi valesti aru; uskus, et meie põhieesmärk oli ikkagi metsas ööbida ja linnaminek oleks olnud vaid algse plaani lahjendus. Niisiis seisimegi veerand tundi hiljem kolmekesi varjualuse ees ning enne veel, kui kuidagi reageerida jõudsime, oli pereisa "edu" hüüdnud ja kummide vilinal vilinal metsast välja tagurdanud.
Noh...
Ma ei ole päris kindel, kas seda kolmest püstisest puuseinast ja katuseviilust koosnevat seadeldist varjualuseks sai kutsuda. See tähendab, muidugi sai: oma põhieesmärki - varju pakkumist - täitis see kindlasti. Lihtsalt sõna varjualune kangastus mulle endale rohkem õdusa puuhütiga, umbes nagu meil tüdrukutega Norras vedas.
Tegemist oli äärmiselt terava ootused vs. reaalsus kontrastiga: teate küll, kuidas filmides juuakse praksuva kaminatule ees veini, sellal kui akna taga vingub maru, ja siis armatsetakse sealsamas karusnahkadel. Vahetasime pilgu, millest oli igasuguse kahtlusevarjundita selge: riiete ärakoorimine ei tulnud kõne allagi. Vastupidi: ajasime selga, mis vähegi kannatas, ja litsusime endid ühte magamiskotti (jah!!!!!! Sest kõigest, mis metsamatkale minnes maha võiks unustada, oli mu kaaslane koju jätnud oma magamiskoti...).
Magamisest ei saanud sel ööl juttugi teha: lõdisesime teineteise vastas, katsusime säilitada enam-vähem normaalset kehatemperatuuri ja ootasime hinge kinni pidades hommikut, et võiks juba püsti karata ja liikuma hakata. Öö kestis kaua. Kui hakkas heledamaks tõmbuma, hüppasime jalule. Kumbki ei maininud poole sõnagagi Himmelbjergetit - mõlema ainsaks sooviks oli võimalikult ruttu Silkeborgi jõuda, et rongiga koju (magama) sõita. Ka eelmisel päeval välja mõeldud kaunis plaan, mis nägi ette esmalt kohvikus maandumist ja enese kostitamist, läks vett vedama: haarasime kiiruga 7-Elevenist XL-mõõdus kohvid ja istusime rongi. Ja kuulasime Erki Pärnoja Himmelbjergetit.
Tagasi suurlinnas (sest Aarhus oma 300 tuhande elanikuga on siiski võrdlemisi suur linn), tõmbasime ninasõõrmeisse asfaldi hõngu ja kepselesime kui noored vasikad. Ah, tsivilisatsioon! Dušš oli sel hommikul eriti soe ja voodi eriti pehme. Ja mida rohkem aeg edasi tiksus, seda magusamaks muutusid ka möödunud ööpäeva läbielamised. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks (ja pakub häid lugusid, millega hiljem seltskonnas esineda)!

*Kõik pildid on püütud purki enne seda, kui olukord lootusetuks kiskus. 

January 22, 2018

Minu elu prükkarina

Nüüd, kus mu novembrikuus kirja pandud prügisukeldumisteemaline artikkel on viimaks ülikooli ajalehes avaldatud, on tagumine aeg heita valgust sellele toiduraiskamise vastu meelestatud maailmale, mis on kujunenud harjumuspäraseks osaks mu igapäevaelust, ent jäänud väljateenimatult blogimaailma kulisside taha. 
Lühidalt kokku võttes pole mu prügisukeldumise vaimustus kuhugi kadunud - vastupidi. Mul on juba harjumuseks kujunenud tühjade kottide kaasaskandmine, sest mine sa tea, kunas koduteel mõnest ahvatlevast toidumoona raskuse all ägisevast konteinerist möödun, eks. Küll aga on muutunud mu toidupäästmise taktika - aasta eest uut prügimaailma nuusutades (ülekantud tähenduses mõistagi; tegelikkuses katsusin oma haistmismeelt ignoreerida) tegutsesin rohkem omapäi, maandades oma adrenaliini ja maailmaparandamismõtteid regulaarse konteineritühjendusega. Nüüdseks olen nihkunud rohkem kollektiivsele tasandile, mis on säästnud mind ennast konteinerites kümblemast. 

Oma suureks õnnistuseks leidsin kohe Taani kolides säärase võrratu kontsepti nagu Folkekøkken -people's kitchen, nagu kutsume seda siin maakeeli. Põhiidee seisneb selles, et igal pühapäeval on meie kasutuses ruumikas köök, kuhu kogunevad igasugused huvitavad karvalised-sulelised - nii taanlased kui ka rahvusvahelised -, et üheskoos kokata. Laupäeviti saame tasuta lademetes puu- ja köögivilju, mida farmerite turul müüa ei suudetud, ja käesolevast valikust johtuvalt nuputame, mida võiks valmistada. Toit on alati suurepärane ja valik rikkalik. Meil on välja kujunenud küllaltki kokkuhoidev põhiliikmete grupp, keda võib silmata pea igal nädalal, ent alati leidub ka uusi inimesi, kes südamlikkusega vastu võetakse. Jõulude eel kuivas people's kitchen'i ring päris kokku - eks see oli suuresti sessi ja kõikvõimalike jõulupidude teene, et istusime detsembri lõpus pidulauas vaid kaheksakesi -, ent uus aasta on endaga kaasa toonud nii vanad kui ka uued näod. Eile oli meid hinnanguliselt kolmekümne ringis. 
Ka Norras toimis Folkekøkken'i kontsept päris hästi, ehkki pisut teises võtmes: meid ei oodatud mitte ise kokkama, vaid õhtul kuskil kaheksa paiku 50 krooni eest sööma. Folkekøkken'i tiim oli päeval ise vaaritanud. Jõudsin ka sinna paaril-kolmel korral, ent siinne rõõm ühisest kokkamisest-nuputamisest on kordades suurem.

Usun, et valisin Taani kolimiseks just õige aja - olin oma üürikese semestri jooksul tunnistajaks ka FællesSKABET'i avamisele. Tegemist on visiooniga, mille kohaselt saavad inimesed omavahel toitu vahetada. Kord nädalas täidetakse külmkapp projekti eestvedajate poolt toidupoolisega ning seejärel kutsutakse Facebooki vahendusel kõiki üles toitu koju viima. Samas võivad külmkapi sisusse panustada ka teised - nii hardcore-prügisukeldujad, kes on saanud suure noosi osaliseks kui ka täiesti tavalised lihtsurelikud, kes on näiteks reisile minemas ega soovi toitu raisku lasta. 
Sarnane kontsept töötab väga edukalt ka Rostockis - meil on WhatsAppis oma grupp, mille vahendusel antakse regulaarselt teada, millal on midagi juurde toodud. Tegemist on elu hõlbustava vahendusprotsessiga: kel pole soovi ega huvi ise konteinereid mööda käia, see saab oma tasuta toidukraami vägagi mugavalt ühest allikast kätte.
Siin nad siis on - tasuta külmik ja kapp Taanis:
(Muide, need kuldsed karbid üleval vasakul on täidetud šokolaadiassortiidega.)
Saksamaal toimusid veel kõikvõimalikud aiapeod ja piknikud. Seal on äärmiselt levinud Wohngemeinschaft'ides elamine - teatud linnaosades on tihtipeale enamik maju okupeeritud õpilaste poolt, kes jagavad omavahel sealseid kortereid. Eks sarnaste maailmavaadetega inimesed kipuvad lõpuks ikka kokku saama, mistõttu on Rostockis kujunenud välja nii mõnigi üliõpilaskorter, mis on üle linna tuntud oma aiapiknike ja praasnike poolest. Väisasin kevadel neist nii mõndagi ja lõpetasin tänu pranslasest Philippele isegi ühe Wohngemeinschaft'i aiapeo korraldustiimis. Käisin selle raames kahe sakslasest kutiga oma elu esimesel harcore-prügisukeldumise tuuril (autoga ja puha!) ning veetsin järgmise pärastlõuna koorides-hakkides-lõikudes-viilutades. Õhtuks oli aed täis inimesi, melu ja muusikat. Konkreetset tasu vaeva eest ei küsitud - mõni oli kodust koogi või küpsetatud leiva kaasa toonud, mõni poetas sümboolse summa annetuspurki (mille sisu, muideks, kulutati heategevuslikul otstarbel). 

Ainuüksi mõte aprillikuus säärasesse melusse naasmisest täidab mu elevusega. Tõtt-öelda olengi hetkel uue kodu otsinguil, sest ühikaelu ei tõmba enam. Mõnes ülalpool kirjeldatud Wohngemeinschaft'is lõpetamine oleks mõistagi kullaauku sattumine, ent ma ei kiirusta ajas ette. Üks samm korraga - kui ma ka ei lõpeta omadega majas, mis korraldab linna vingemaid aiapidusid, saan neist siiski osa võtta. Tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida.

January 18, 2018

Mõtteid ostukärust

Meeleolumuusikat 
Ühel krõbedal jaanuariööl kuskil kahe ja kolme vahel ostukärus koju vuhisedes - mõistagi keset autoteed, et oleks ikka suurem tõenäosus lollist peast surma saada (pesuehtne nicholassparksilik "What happens if a car comes?" - "We die"-laadne filmistseen mu oma elust) - tundsin end elavamana kui kunagi varem. Karge põhjatuul lennutas järjepideva jonnakusega juukseid vastu nägu, mis kleepusid kohemaid huulepalsamisse, ja puhastas samas ka tolmunud mõttekambreid. Siinkohal katsun valada need üürikesed ideevälgatused sõnade vormi, ehkki ebaõnnestun tõenäoliselt juba eos. 

Taani periood on toonud mu ellu imelise oskuse klammerduda igapäevaelu pisimomentide külge. Eks sel ole üpris konkreetne põhjus, nagu jõulueelses postituses sai ka juba südant puistatud: mu päikesekullane suhkruhõnguline mannavahumekiline romanss, millele pole tõenäoliselt määratud kuigi pikka iga. 
Kindlasti saaks suppi pärast mu kojulendu suure vaevaga pooles vinnas podisemas hoida, ent ehk ei maksa. Kummalgi meist pole aimugi, mida tulevik toob. Mõlemad tahame ajada oma rida. Poole südamega oma teise poole küljes rippumine, iseenese soovide pidev lahjendamine ja ohvrite toomine lämmataks piinava aeglusega meid mõlemaid. Mis ei tähenda, et see ei võiks toimida. Kindlasti võiks! Usun lihtsalt, et meil kõigil on kirjeldamatult palju võimalusi saamaks erinevais paigus erinevate inimeste kõrval õnnelikuks. Ehk peitubki elu ja inimsuhete võlu voolamise aktsepteerimises - äkki tulekski tervitada parajasti kevadise paisuveena ellu tulvanud inimesi sooja naeratusega, lubada neil enda südamesse pesa ehitada ja neist joobuda, kuid (ja see on nüüd väga tähtis!) lasta neil minna, kui aeg on küps. Usun siiralt, et elul on meile varuks veel palju paisuvesi, kui vaid söandame lahti lasta (mis ei tähenda sugugi unustada) ja vooluga kaasa minna. Rääkisin ka vanaemale sellest teooriast - ta arvas, et olen peast puhta soe.
Ühtlasi on mul teinegi teooria, nimelt: me praegune seis on nõnda kirjeldamatult kaunis just oma mittejäävuse tõttu. Oleme vägagi teadlikud peade kohal vasardavast tähtajast - täpselt kaks nädalat lahkumiseni - ja klammerdume teineteise potentsiaalsetele hõõrdekohtadele keskendumata koosveedetud aja külge. Teadvustame äärmiselt selgelt ühiseid momente. Ostukärus kojuvuhisemist. Südaöist kokkamist. Isiklikku karaokepidu voodilinade vahel kuskil kosmilises ärkveloleku ja uinumise vahepealses seisundis. Hommikust banaanipannkookide lõhna. Veekeetja podinat ja auravat piparmünditeed. Hambapesu. Tantsuõhtuid ja matku ja lauamänge ja uisutamisi. Pilke ja puudutusi ja neid ilusad-ilusad sõnu, mis kõnelevad sellest kohmakast a-tähega tundest. 
"It's going to be one of my favourite memories," kuulsin ühel õhtul mõrkjasmagusaid sõnu. Tunnen ise samamoodi. Kas poleks siis mitte patt seda mesimagusat nektarit kunstliku kuumutamisega kibedaks ajada?? Kust ma seda teadma peaksin, ah...
Aga aitab nüüd sellest läilast "The Notebook'i" ümberjutustamisest! Ehkki mu elu raskuskese on hetkel vägagi kindlalt kallutatud ühes teatud suunas, olen jõudnud veidi ka muid tähelepanekuid teha.
Olen mõelnud kodu definitsiooni laienemisele, näiteks. Kuidas mugavustsoonist väljumine, mille vajalikkust nii palju toonitatakse, ei tähenda mitte üksinda kõleda kesa peal vilu käes kükitamist, vaid uute soojade pesakeste loomist. Mõistmine, et kõikjal võib õnnelikult elada ning et ma ei pea ehitama oma maja ilmtingimata sellesama papli alla, kus mu vaarisa ja -ema esimest korda käest kinni hoidsid, et kogeda enneolematut õnnetunnet, on avanud minu jaoks täiesti uue maailma (mis ei tähenda, et mu meeli ei kõditaks mõte Eestimaa pinnale oma peenramaa ja moosiriiuli rajamisest). Adun nüüd selgelt, et mu kodud paiknevad teistes inimestes, pilla-palla keset maailma laiali. Selle asemel et nutta taga neid, keda parasjagu ei ole (oh, kui palju olen unistanud rändmuusiku elustiilist, kes kannab instrumentide asemel kaasas hoopis oma kõige kallemaid inimesi!), tuleb nautida nende seltsi, kes parajasti läheduses. Mis toob meid tagasi viivudes elamise ja tänulikkuse juurde. Oo, kuidas mulle meeldivad pisihetked! 
Selle peale soovitan ka üht üpris hiljuti loetud muheda alatooniga artiklit, mis oma iseäralikul, ent armsal moel paneb südamele, et elada tasub juba praegu, mitte kunagi hiljem ebamäärses tulevikus, mil meil on piisavalt... (vali lünka sobiv: raha, aega, prestiiži...). 
Suured eesmärgid on mõistagi samuti toredad. Selles pakitsevas uudishimus, mis kõrvetab rinnakorvi, on midagi äärmiselt paeluvat, tiivustavat ja edasiviivat. Samas ei leia ma, et elukestev selle suure unistuste poole rühkimine on ainus eeldus õnnelikuks eluks. Kindlasti mitte. Ei tasu sattuda ahastusse ja karta, et elu läheb raisku, kui silme ees polegi seda üht unistust. Piisab ka sellest, kui jagada oma kirg väiksemate eesmärkide vahel, mida elu järjepanu nina ette saadab. Ka sellise taktikaga on väärt elu garanteeritud. 

Olen küsinud endalt viimasel ajal sageli, kus näen end aasta pärast (aasta pole ju ometi nõnda lai ja abstraktne üksus?). Kristalselt ausaks jäädes pean aga vastama, et mul pole kõige õrnematki aimu. Kus iganes. Peaasi, et iseenese kallal töötamas ja rahul. 

Tegelikult oli mul plaanis kirjutada veel surmast, Kundera olemise talumatust kergusest, Jürjensi värsireast "minu sees on tuhat elu", mis haakub niivõrd kenasti Hesse "Stepihundiga", ja Tõnu Õnnepalu "Valede kataloogist", mille surma romantiseeriv hoiak ja elutülpimus mind nii tohutult ärritavad (ehk ei hakkaks need mõtted mulle niimoodi vastu, kui kuuleksin neid 105-, mitte 55aastase mehe suust), kuid las jääda nad praegu veel mustanditesse oma aega ootama.

//Pildid klõpsas muidugi Martin.