January 25, 2018

Surmast, veel

Ma olen elamise ja suremise teemat juba varem ka lahanud, siin kohe eriti põhjalikult. Mu vaated surma osas ei ole kahe aasta jooksul väga palju muutunud, küll aga lisaksin 2016. aastal üles tähendatud mõtetele omapoolseid täiendusi. 
Oleme ju kõik oma ähmases ja abstraktses tulevikus aset leidvast surmast teadlikud. Sellegipoolest kipume oma igapäevaelu korraldades seda teadmist alla suruma. Loogiline ka - kuidas niimoodi üldse elada ja plaane saaks teha, kui tagakuklas vasardab pidevalt surmahirm. Kõige kummalisem inimeses pidi olema see, et hoolimata teadlikkusest omaenese surmast käitub ta nõnda, nagu ta elaks igavesti. Aga ehk võiks vahepeal siiski surmamõtteid mõlgutada, et elu perspektiiv paika loksutada.

Teadmine, et elu on ajutine, on mõjunud mulle vägagi tiivustavalt. See on pannud mind enda elu raskust ümber hindama: pole see midagi nii igikestvate tagajärgedega ja püsiv, kui olin seni endamisi romantiseerinud. Vastupidi: tegelikult olen vaid üürikesel läbisõidul (ja me kõik teame, millega see läbisõit kord päädib). Seega tasub elada sama mentaliteediga nagu ikka läbisõitudel: käsipagasiga, suure uudishimuga, väheste nõudmistega. Panustada kogemustesse ja inimsuhetesse, mitte asjadesse. Kümneeuroste odavlennupiletitega nädalavahetuseks spontaanselt Itaaliasse põrutades ei osta me ju endale samuti vanakraamikauplusest mälestuseks kummutit* - pole mõtet, sest kuhu seda ikka panna ja kes seda siis koju hakkaks tassima, eks. Sööks parem jäätist ja flirdiks kelneriga ja jätaks rahakotti mälestuseks muuseumipiletid. Mingis mõttes toimib elu täpselt samamoodi - mis kasu on surivoodil lebades aastate jooksul kokku kühveldatud kraamist, kui voodi ümbert puuduvad kallid inimesed (näiteks seesama kelner, kes süütust flirdist tuld võttis) ja peas ajab üks kahetsus teist taga.
(*Muide, mul ei ole midagi vanakraamikauplusest ostetud kummutite vastu - vajasin lihtsalt oma analoogia näitlikustamiseks midagi äärmiselt rohmakat, mida Ryanairi stjuardessid kindlasti heaks ei kiidaks!)
Sellest ideest ajendatuna ei tasu omaenese elu raskusesse kinni jääda, muretseda, põdeda; niisamuti ei maksa uskuda, et meile ongi määratud vaid üks taak, mis tuleb lõõtsutades ja küürus seljaga ristini vedada. Oleme vabad! Meid on õnnistatud demokraatia ja inimõigustega, nii et meie eneseteostust ei piira muremõtted Maslowi püramiidi põhivajaduste kindlustamisest. Vastupidi, meil on täielik privileeg keskenduda eneseteostusele ja -arengule. Miski ei takista meil luulet luua, operette laulda, savi voolida, tangot tantsida, hennakunsti praktiseerida, arvamusartikleid kirjutada, suitsusilmi joonistada, kleite õmmelda, seemneid külvata, lilli seada, leiba küpsetada, maja ehitada, maastikke pildistada, küpsiseid glasuurida, heliredeleid mängida, juukseid värvida, heli luua, saksofoni harjutada, veine degusteerida, siidisalli värvida, klaasi puhuda, akte maalida, prantsuse keelt õppida, kodukohvikut püsti panna, matkama minna, naaberriiki hääletada... Veel parem, me võime iga päev midagi uut valida, sest miks ka mitte. Me sureme nagunii ära. Einmal ist keinmal. Ma oleksin palju parema meelega klaasipuhuja ja pagar ja eesti keele õpetaja ja stand-up koomik kui ainult ühe kindla ameti või hobi esindaja, mille kaudu olen harjunud ennast defineerima. Minu sees on tuhat elu, tuhat miljon joobumust, nagu laulis Mari Jürjens. Ja umbes sedasama sõnas Hesse oma "Stepihundis" niisamuti.

NB! Ehkki arvan, et peaksime olema oma elu üüriksusest teadlikud ning seda omaenese kasuks pöörama, ei ole ma kohe kindlasti valmis veel susse püsti viskama! 'Cause I got so much life running through my veins...

//Ja pildil resideeruv kirjude sokkidega 19aastane nutitelefonisõltlane ei haaku kohe kindlasti postitusest läbikumavate morbiidsete mõtetega - tundus lihtsalt vahva pilt, mida jagada.

1 comment:

  1. Ma olen nõus sellega, et üldises plaanis on üsna eluterve see, et enamik käituvad ja alateadlikult suhtuvad nii, nagu nad elaksid igavesti. Eriti noorena veel, eks. Sest siis teed ka plaane kaugemaks tulevikuks ja ei karda, et midagi olulist jääb tegemata, kuna aega on vähe.

    On ka kindel populatsioon, kes on oma surelikkusest väga teravalt teadlikud, kuid kes selle kartmise asemel pigem mängivad mõttega tuua see kuupäev lähemale. Ja see võib omamoodi anda jõudu edasi elada - kui see kuupäev on enda valida ja elu saaks teoreetiliselt iga hetk lõpetada, siis ei pea seda tegema ju kohe. Siis ei ole nii pealetükkiv see mõte, et pean igavesti kannatama. Natuke ju võib ja tegelikult läheb alati läheb aja peale paremaks. Väga eluterve mõtlemisviis pole, aga potentsiaalsed enesetapjad ka sel hetkel just kõige tervema mõtlemisega ei tegele. Minu meelest oli sellisest mõttest juttu ka kuskil kirjandusteoses, mida gümnaasiumis lugesime, ehk oligi Hesse "Stepihunt".

    Loodan, et liiga morbiidseks ei läinud!

    PS! Nutitelefonisõltuvust ametlikult tegelikult veel maailmas olemas pole! :) Probleemi teadvustatakse, aga pole jõutud aru saada, kuidas seda täpsemalt defineerida. Ei taha tähenärija olla ja saan inimesena täiesti aru, aga mõtlesin, et see oleks tore silmaringilaiendus Sulle.

    ReplyDelete