February 28, 2018

Vaikus enne tormi

Annan juba ette teada, et alljärgnev meeleoluspekter on aegunud: eile lõuna paiku oma mõtteid nördinult üles tippides jäi astumata viimane saatuslik samm, nimelt postituse avaldamine. Tänaseks on kanged tundmused kõvasti lahjenenud - nagu oleks keegi supilusikatäiele vanaema suhkrusele mustsõstrasiirupile kaks kanistritäit allikavett lisanud ja ära seganud. Sellegipoolest luban postitusel armulikult ilmavalgust näha - natuke mustsõstramekki on allikaveel siiski veel juures ja kogu aeg ei peagi kirjutama suhkrust ja jahust ja maasikavahust. 
*
Ma teadsin, et ei saa igavesti jääda elu laineharjale purjetama. Ma teadsin, et mu tavapärane rahulolu kipubki sinusoiditaoliselt lainetama. Ma teadsin, et puhutine mõõn on vajalik elu tõusudele väärtuse lisamiseks. Ja ometi on mind tabanud ajutine madalseis (või mis madalseis, pigem lihtsalt viimase aja suurest õnnest märksa madalam seis) pärast niivõrd fantastilist vahusel laineharjal surfamist ja hoovustega muretult kaasa liuglemist karjuvalt morjendav. 
Veetsin eile terve pika päeva sügavas diskussioonis iseenesega, et oma segased tundmused sõnadesse teisendada. Rääkisin kõigile neilegi, kes parajasti kuuldekaugusesse sattusid. Mul on veel erksalt meeles viimane jutuajamine keskkooliaegse kirjandusõpetajaga - sõbrannaga, nagu kirjeldaksin meie suhet nüüd, mil olen end õpilase madala rohujuure staatusest välja rebinud. Sõime ta Raadi pesakeses minu küpsetatud porgandipirukaid ja vestlesime keele võimust. Täpsemini sellest, kuidas me sõnavara määrab suuresti selle, millisena maailma tajume. Tema sõnul on primaarse sõnavaraga inimene suuteline kogema üksnes primaarseid tundmusi (viha, õnne, solvumist), samas kui laiema sõnavaraga inimene eristab ka keerukamaid tundmustekihte. Loogiline ju: kuidas saakski inimene tuvastada endas härdumuse, kui ta pole kindel, mida see tähendab... Samast loogikast lähtuvalt saavat sõnade abil tegeleda ka iseenda kurbusega: eks õnnetusetunnegi lokka paljuski selle najal, et inimene ei oska iseendale sõnastada, mis täpselt õnnetuks teeb. Ja kui ise ka aru ei saa, kuidas siis üldse paranemist loota...
Ma usun, et sain sisemiste diskussioonide ja iseendale probleemi edasi-tagasi ketramise ja leierdamise tagajärjel oma hingemõõna põhjusele enam-vähem pihta küll. Müsteeriumiks jääb, kas tegemist on hootiste virtsapiiskadega, mis end muidu päikeselise ja selge taevalaotuse taustal ilmutavad, või tuleks end valmis panna suuremaks roojalaviiniks. Eks me näe!! 

Aga tegelikult on ju kõik hästi. Kuulasin eile Diana ettekannet Uganda ratastoolis naistest, kelle elujärg on alles hiljaaegu koostöös Mondoga hüppeliselt paranenud, ja jäin pärast tööpäeva lõppu kuulama veel Mondo Akadeemiat Põhja-Korea poliitvangide teemal. Ei olnud üleüldse kerge kuulamine. Kalibreeris sisemaailma ja iseenese murede tähtsu(setu)se korralikult ära. 

February 26, 2018

Minu AW stuffist inspireeritud elu

*Olustikupilt pärineb fooritagusest kõnelusest Katsiga teel Maksimarketisse sõpradele süüa varuma, mil ta nägi lihtsalt lõpmata ilus välja... Ja lund sadas mõistagi ka.

February 25, 2018

EESTI 100 (soliidse hilinemisega)

Täna* teen mõtetes pai
kõigile neile
väga vähestele
inimestele maailmas,
kes teavad,
kui hea on noorte kaskede ja kadakate lõhn,
kui hästi maitsevad vanaema suhkrusaiad,
kui tugev on ühislaulmise võim,
kui käre on saun,
kui vaikne on talv,
kui kauge on silmapiir
ja kui tähtis on ID-kaardi-lugeja.
Palju õnne meile! ♥
(*täna=tegelikult eile - toim.)

February 21, 2018

Sünnameeleolukilde

Selleaastane sünnipäev möödus rahulikus, isegi laisapoolses taktis. Suurimad saavutused: saatsin professorile tähitud kirjana lõputööle registreerimise ankeedi ja sain lõpuks ometi Aarhuse ülikoolilt kätte oma transcript of records'i. Jalutasin hilisel hommikutunnil (et mitte öelda suisa ennelõunal) "Riinukese valsi" saatel läbi vanalinna tööle, kus hävitasime kolleegide seltsis süümepiinadeta Karu Talu šokolaadi, lugesin naerulsui õnnitlusi ja vastasin kõnedele, õhtustasin üle saja aasta (täpsustus, tegelikult üle aasta ja kaheksa kuu!) kunagise kalli klassi- ja hiljem lihtsalt kooliõe Kristiga, leidsin koju jõudes ukse tagant kuninglikud liiliad, ajasin juttu oma majaomanikuga - pesuehtsa babuškaga - tema noorus- ja armuaegadest, jõin õhtul Valteriga (oma korrusekaaslasega, kui see termin sobib iseloomustama meie kooseluvormi) segiläbi õlut ja kalja ning nuputasin, kellelt võis pärineda see salapärane kulleriga Mondosse saadetud kirju tulbikimp, mis algas sõnadega "Hei, päikesekiir" - mu esimene assotsiatsioon - kindlasti ema! - läks vett vedama. Öösel jõudsin tõele jälile: Marilind. Otse Türgi päikese alt! Mul on ikka fantastiline sõpruskond!
Mondos pillas üks kolleeg fraasi, et mul vaesekesel on sünnipäev kole masendaval ajal. Ei saa midagi lahedat ette võtta. Aias piknikku pidada, tünnisauna ronida, jalgrattamatkale minna ega metsas telkida. Eks ma olen ka ise oma veebruarikuist ilmaletulekut küllaga neednud - eriti teiste inimeste mahlasel maasikahooajal toimuvaid sünnipäevapidusid väisates. Samas hakkasin mõtlema, et suvel naudin ju elu nagunii. Mul pole otseselt vaja mingit lisastiimulit, et end hästi tunda - niigi ööbin metsas ja käin tünnisaunas. Samas üks helge päikesekullane päev keset jäist veebruarikuud on täpselt midagi sellist, millega hinge kosutada. Ma ei peagi midagi tegema. Piisab juba sellest, et välismaailm mu aastakümnetetaguse ilmaletuleku üle rõõmu üles näitab. Eile kindlasti näitas! Suplen siiamaani oma õnnejoovastuses ega suuda oma tänutunnet sõnadesse vormida. Kui ka kõik muu on praegu lahtine, siis ühes olen kindel: mul on ümbritsevate inimestega pööraselt vedanud.
Tänase meeleolumuusika kaudu iseloomustas mind Liisi möödunud nädalavahetuse sünnatähistamisel - mängisime oma sõpruspundiga mulle 11. klassi kirjandustunnist tuttavat mängu. Pidime toona klassis igaüks valima kolm kõige rohkem enda kohta käivat pala ja laskma teistel pimesi arvata, kellega tegemist. Tegime sedasama nädalavahetusel endi keskis ja lisasime uue dimensiooni: valisime laule ka teistele. Ettevõtmise tulemusena valmis kuldaväärt playlist, mida me siis mõtliku näoga kuulasime, paberileht põlvil ja pastakas suus, et katsuda laevade pommitamise kombel lauludele ja nendega seotud inimestele pihta saada. Raske oli, kusjuures. Nii palju laulud oleksid nii paljudele meist sobinud. Eks me ole vist kõik lootusetud unistajad, romantikud, seiklejad ja maailmaparandajad...

February 19, 2018

Vahepealsetest keerdkäikudest ja kemplustest

Viimased päevad on möödunud lõputööle registreerimise tähe all. Nagu ikka, oli sellega üks igavene jamamine (ja tõtt-öelda pole ma senimaani 100% kindel, kas üritus ka läbi läks). Mul oli nimelt telefoni teel vaidlus ühe tõreda saksa tädiga eksamikeskusest, kes ei tahtnud sugugi leppida mu eksamiavaldusega PDF-formaadis, raiudes monotoonselt, et blankett asugu, palun väga, seitsmeteistkümnendaks veebruariks reaalajas tema ees kirjutuslaual. Võitlesin kihuga visata telefon jonnijoru saatel käest ja paluda emmel arusaamatus ära klaarida - pidin endale meelde tuletama, et tõenäoliselt on mu enda šansid ebakõla silumisel suuremad kui vaesel emmekesel, kes ei teagi, milles asi. Täiskasvanuelurõõmud! 
Ladusin tädi ette oma trumbid: teen ise parajasti erialapraktikat Tallinnas (rõhutasin eriti sõna eriala-), üks mu juhendajatest veedab parasjagu praktilist semestrit Inglismaal (rõhutasin sõna praktilist) ja teine juhendaja viibib Lõuna-Saksamaal (rõhutasin sõna teine, et mu lõputöö idee mõjuks ekstra läbimõelduna - mul on plaan nii paigas, et olen ühe professori asemel valinud suisa kaks!). Lõpuks tädi leebus (pärast seda, kui oli kristalselt selgeks teinud, et oleksin pidanud lihtsalt kõigega varem alustama). Blankett võib esialgu ilmuda ka PDF-formaadis. Hiljem saabugu ta aga, maksku mis maksab, ja nii kiiresti kui võimalik posti teel otse eksamikeskusesse tädi kirjutuslauale. Olgu ma tänulik, et minu nimel erandeid tehakse. Olin. 
(KUI ikka tehakse - tädi pole mu PDFile enam kuidagi reageerinud.)
Lõputöö teema tekitab minus elevust, liblikaid ja kananahka. Viimase kahe nädala jooksul on kõik märgid - peamiselt Mondos kohatud inimesed ja nende najal üles ehitatud teema- ja kontaktivõrgustik - tõuganud mind lõpliku lõputöö pealkirja formuleerimise suunas. Ma pole juba aastaid saanud elukärestikus allavoolu sõuda. Pidevalt käib mingi taplus ja eneseteostuse nimel sõdimine. Nagu lõhekalal, kes üritab kõigest väest jõuda kudemispaika - mis sest, et see jääb ülesvoolu ja vahepealsetel jõelõikudel ootavad teravahambulised näljased grislid... 
Seda mõnusam on praegu visata end laisa grisli kombel selili ja korraliku rasvapolstri najal veepinnal ulpida. (Kuni tuleb taas mingi error, nii et transformeerun sügava ohke saatel grislist taas lõheks, et püüda teravate hammaste vahel ellu jääda.)

Veel toimusid lauamänguõhtud, uute inimeste ja (mitte enam nii väga uue) linna tundmaõppimine. Karu Talu Šokoloaadi külastamine ja sinnasamma oma hinge mahamüümine. Kerge bürokraatiline peavalu, mis päädis sellega, et saan nüüd Tallinna ühistranspordis tasuta sõita ja mul on taas (nii elementaarne rõõm kui see ka pole!) Eesti ravikindlustus. Silmarõõmu külaskäik, mis sisaldas endas Milky Chance'i konterti, lumist rabamatka ja seebivahust vanniskäiku koos Vana Tallinna ja vastlakuklitega. Nädalavahetusel pidasime sõprade ringis ette ära ka minu ja kaksikute äärmiselt sulni 3x22 sünnipäevapeo, mis sisaldas endas korralikult maitsvat toitu, mahedat muusikat ja kvaliteetset vürtsikaskanget parajalt laagerdunud huumorit. 

Meenutan seda kõike rongis, kõrvaklappidest mängimas vaheldumisi Liisi soovitatud The Head and the Heart ja Katsi soovitatud Frank Ocean (priimad mõlemad!) ning süles kapsaks loetud Õnnepalu (mul on endiselt tagasihoidlik plaan talle kirjutada!), olles teel otse esmaspäevahommikusele kella kümnesele Mondo koosolekule. Ootan juba kohveiinilaksu ja kui veab, siis ka Muhu pagarite leiba. Eeloleval nädalal vahustame sheavõid juurde ja paiskame veebipoodi müüki. On põhjust olla eluga rahul.

*Uusi pilte mul eriti ei ole, seega peate täna paraku leppima selle kahe nädala taguse suusatamas(pildistamas-)käiguga.

Sarjast "kus me kõik istusime, kui mu silmarõõm siin käis"

I
Istume läbipõimunud jalgadega
trammis number neli,
mis viib meid lennujaamast 
otse Tallinna südalinna,
et saaksin su sealt vedada 
Piritale
oma voodilohku
radiaatori kõrval.

II
Istume nõukaaegses
kooruva värvikihiga
tulise veega täidetud
plekist vannis
ja
silmitsen sind läbi
Vana Tallinna koorese likööriga 
täidetud
ümara pitsiklaasi,
mis moonutab su nägu,
venitades naeratuse veelgi laiemaks.

III
Mitu tundi hiljem istume
lilltikandilise pitslaudlinaga kaetud
hommikusöögilaua taga
polsterdatud tagumikuosaga
kipakal toolil,
imeme suhkruroogu
ja vaatame aknast välja.

IV
Lamame kõrvuti,
silmad vangistatud teineteise silmisse,
selga kõrvetamas kärssav radiaatoriõhk,
ja räägime aeglasel,
madalal häälel
ilusatel (valusatel)
teemadel.

(Aeglasel ja madalal,
et olla uhkem 
ja tugevam
sest reetlikust
silma tükkinud veest.)

V
Istume taas
läbipõimunud jalgadega
trammis number neli,
mis viib meid Tallinna südalinnast 
otse lennujaama,
et saaksid sealt lennata Stockholmi
ja hiljem Oslosse - 
teadmata,
kas kunagi veel.

February 8, 2018

Mõneks ajaks Tallinna kodanik + muljeid kõige lahedamast praktikast

Täiega veider mõelda, et kõigest nädala eest veetsin Taanis oma viimast ööd. Vahepeal jõudsin jagada viimased tugevad kallistused, kuumad suudlused ja haprad lubadused ning võtsin suuna Tartusse vanematekoju; leidsin tee sõpradega kohvitama ja jutustama, brunch'ima, vanaema juurde suusatama ja - tõsi ta on - pühapäeva õhtuhämaruses ka spordikotiga Tallinnasse. 
Bussiga pealinna poole sõites ei adunud ma veel üldse, et kohe-kohe algab täitsa uus eluperiood mu elus. Kaks kuud näilist vabadust ülikoolist, mille jooksul tuleb sooritada oma erialapraktikad ja tegeleda potentsiaalse lõputöö teemaga. (Tegelikult oli plaanis kirjutada ka viimane Taani perioodi jooksul lahtiseks jäänud uurimistöö võiduka lõpuni, ent see (juba algusest peale mitte kõige tugevam) soov on uute elamuste ja muljete pealetungil üha enam hääbumas. "Tõtt-öelda pole sul ju neid ainepunkte vaja," nurrub mugavus, "ja milleks siis enda varjust üle hüpata, et taas kord endale midagi tõestada?!" (Ma ei tea, kas mu sisemine mugavus on väga elutark, nii et peaksin teda kuulda võtma, või lihtsalt laisk. Ilmselt mõlemat. Aga mulle meeldib mõelda, et pigem ikka elutark.))
Tallinna bussijaama jõudmise hetkeks oli mu kõrval istuv onu, kellega sai tee jooksul vahetatud rohkem kui paar sõna metsloomade talvitumisest, libistanud mu pihku oma visiitkaardi - kui uues linnas abi peaks vaja minema... Sellest žestist tiivustatud, jäin pingile ootama oma uut elukaaslast, kes pidi mu Piritale sõidutama.
Veebipoe inventuur täies hoos.

Oma Pirita elamise leidsin ehteestlaslikku teed pidi - ikka tutvuste kaudu. Pesitsen ema kunagise töökaaslase ema ja pojaga. Sellest, et Valter (viimatinimetatu) on muhe vend, sain aru juba siis, kui ta pani autos käima "Stairway to heaven'i". Veel paremaks läks siis, kui ta uuris, kas tahaksin enne kojujõudmist ka Prismast läbi hüpata.
Jagan temaga ülemist korrust, vanaema toimetab all. Majas heljub veel nõukahõng - eriti vannitoas, kus tulikuuma ja jääkülma dušijuga eraldab vaid pool millimeetrit dušinupu kruttimist. Pesemaskäik on seega alati karastav seiklus omaette. 
Mu tuba on minimalistlik, ent sisaldab endas kõike eluks vajalikku. Kohe radiaatori kõrval asub mu voodiase; sellele lisaks on mul veel kirjutuslaud tooliga, kapp ja lamp. Toolileenil asuvad lohakalt riided, nurgas seisab spordikott, laual lebavad läbisegi raamatud ja pall tahket sheavõid, mille olen Mondos sheavõid pakendades endale ülejääkidest kokku kaapinud, arvuti täidab muusikakeskuse rolli, akna ees ripuvad pitskardinad ja radiaator soojendab selga. Idüll missugune. 
See "loe ja saa targaks!" riiul on kõige ilusam asi, mida mu silmad eal on näinud! Tohututes kogustes väärt materjali kõigest, mida oluliseks pean - naistest, keskkonnast, vaesusest, kliimast, koostööst, ebavõrdsusest ja paljustki muust.
Aga mis sheavõipall? Ja mis Mondo? 
MTÜ Mondos teengi veebruaris-märtsis oma praktikat. Tegemist on Eesti suurima arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegeleva organisatsiooniga. Nende tegevusvaldkond on väga laiaulatuslik: õiglase šokolaadi kampaaniad, dokumentaalfilmiõhtud, seminarid, vabatahtlike lähetamised koostööriikidesse (nt Uganda, Afganistan, Keenia), noorte hariduse toetamine, hügieenitingimuste parandamine, naiste õiguste eest võitlemine, arenguriikide majandusliku toimetuleku suurendamine... Näiteks on koostöös Mondoga loodud Ghanasse naiste sheavõitsehh ja korvipunujate tsehh, Keeniasse põllumajandus- ja õmblusühistu.  Nende naiste toodangut imporditakse õiglase hinna eest Eestisse, kaubaga saab tutvuda Mondo kontoris ja Mondo veebipoes (mida haldan muideks mina, sotsiaalse ettevõtluse praktikant. 8) Luban, et valik läheb vingemaks ja müüki tuleb seninägematut kaupa - ega ma ilmaasjata viimast kaht päeva ninapidi white box'is tooteid pildistades ei veetnud!). Ostud on personaalsed - näiteks on korvidel kaasas foto samast naisest, kes korvi punus. Säärane vahetu side tootja ja tarbija vahel on äärmiselt liigutav.

Ja muide, veebipoest ei pea tingimata iseendale midagi soetama, et ometi head teha ja kogukonda toetada (promo, promo)! 15 annetud euro eest saab üks Afganistani tüdruk endale koolikoti, 40 eurot kindlustab päikesepaneeli Birma kooli, 11 euro eest viiakse läbi õmbluskursus Keenia naisele ja kuue euro eest saadetakse Keenia naisele kana. (Sõbrapäev on ju tulemas, teate küll.) Sellegipoolest: kui keegi soovib iseendale midagi soetada, siis võib üsna kindel olla, et sheavõi pakendasin oma armastavate kätekestega justnimelt mina. :) 
Olengi viimastel päevadel tegelenud erinevate pisiasjadega: toodete pildistamine, inventuur, klientidega suhtlemine, veebipoe keskkonna tundmaõppimine, sheavõi pakendamine, pakkide postitamine jne. Suuremas plaanis hakkan hoolt kandma - nagu juba kõlama jäi - veebipoe eest. Tegelikult käisid ka mingid Instagrami jutud... Instagrami platvorm on Mondol veel täiesti välja arendamata, nii et kui selle kuidagi käima saaks, peaks mu kommunikatsiooniteaduskonna professor küll mõnust habisema. Ja et mu poliitikateaduskonna professor kurvastama ei peaks, katsun ka mingit otsesemalt poliitikat puudutavat teemat oma praktikasse sisse põimida. Pidin märtsis saama enda korraldada vabalt valitud ürituse, nii et eks ma nüüd pean endaga aru ja kogun hoogu.
Mina ja mu käsi koos õiglase kohviga.
Mondo mees(või õigemini lõviosas nais-)kond on ülivahva. Tunnen end seal toimetades äärmiselt tšillilt. Lust on töötada tiimis, kus igapäevase chit-chat'i sisse põimuvad laused stiilis "ahjaa, täpselt nagu tookord seal Ghanas" (miski oleks nagu pildil valesti - tundub lihtsalt nii sürr, et kirjutuslaua taga istub malbe blond eestlanna ja nendib, et täpselt nagu tookord seal Ghanas...). 

Ümbruskond sümpatiseerib mulle samuti. Telliskivi! Käisin eile pärast tööpäeva kuulamas Maryliis Teinfeldti nullkuluarutelu ning talle küsimusi esitades jõudis mulle pärale, et tegemist on lihast ja luust inimesega, mitte kõrge ebajumalannaga. See oli üks igati tore arusaam. 

Sel noodil lõpetangi tänaseks ja poen põhku - brainstorm bakatöö võimalike pealkirjade teemal lükkub jällegi lähemale viimasele võimalikule tähtajale, kuid vähemalt sai üle pika aja blogitud!