February 21, 2018

Sünnameeleolukilde

Selleaastane sünnipäev möödus rahulikus, isegi laisapoolses taktis. Suurimad saavutused: saatsin professorile tähitud kirjana lõputööle registreerimise ankeedi ja sain lõpuks ometi Aarhuse ülikoolilt kätte oma transcript of records'i. Jalutasin hilisel hommikutunnil (et mitte öelda suisa ennelõunal) "Riinukese valsi" saatel läbi vanalinna tööle, kus hävitasime kolleegide seltsis süümepiinadeta Karu Talu šokolaadi, lugesin naerulsui õnnitlusi ja vastasin kõnedele, õhtustasin üle saja aasta (täpsustus, tegelikult üle aasta ja kaheksa kuu!) kunagise kalli klassi- ja hiljem lihtsalt kooliõe Kristiga, leidsin koju jõudes ukse tagant kuninglikud liiliad, ajasin juttu oma majaomanikuga - pesuehtsa babuškaga - tema noorus- ja armuaegadest, jõin õhtul Valteriga (oma korrusekaaslasega, kui see termin sobib iseloomustama meie kooseluvormi) segiläbi õlut ja kalja ning nuputasin, kellelt võis pärineda see salapärane kulleriga Mondosse saadetud kirju tulbikimp, mis algas sõnadega "Hei, päikesekiir" - mu esimene assotsiatsioon - kindlasti ema! - läks vett vedama. Öösel jõudsin tõele jälile: Marilind. Otse Türgi päikese alt! Mul on ikka fantastiline sõpruskond!
Mondos pillas üks kolleeg fraasi, et mul vaesekesel on sünnipäev kole masendaval ajal. Ei saa midagi lahedat ette võtta. Aias piknikku pidada, tünnisauna ronida, jalgrattamatkale minna ega metsas telkida. Eks ma olen ka ise oma veebruarikuist ilmaletulekut küllaga neednud - eriti teiste inimeste mahlasel maasikahooajal toimuvaid sünnipäevapidusid väisates. Samas hakkasin mõtlema, et suvel naudin ju elu nagunii. Mul pole otseselt vaja mingit lisastiimulit, et end hästi tunda - niigi ööbin metsas ja käin tünnisaunas. Samas üks helge päikesekullane päev keset jäist veebruarikuud on täpselt midagi sellist, millega hinge kosutada. Ma ei peagi midagi tegema. Piisab juba sellest, et välismaailm mu aastakümnetetaguse ilmaletuleku üle rõõmu üles näitab. Eile kindlasti näitas! Suplen siiamaani oma õnnejoovastuses ega suuda oma tänutunnet sõnadesse vormida. Kui ka kõik muu on praegu lahtine, siis ühes olen kindel: mul on ümbritsevate inimestega pööraselt vedanud.
Tänase meeleolumuusika kaudu iseloomustas mind Liisi möödunud nädalavahetuse sünnatähistamisel - mängisime oma sõpruspundiga mulle 11. klassi kirjandustunnist tuttavat mängu. Pidime toona klassis igaüks valima kolm kõige rohkem enda kohta käivat pala ja laskma teistel pimesi arvata, kellega tegemist. Tegime sedasama nädalavahetusel endi keskis ja lisasime uue dimensiooni: valisime laule ka teistele. Ettevõtmise tulemusena valmis kuldaväärt playlist, mida me siis mõtliku näoga kuulasime, paberileht põlvil ja pastakas suus, et katsuda laevade pommitamise kombel lauludele ja nendega seotud inimestele pihta saada. Raske oli, kusjuures. Nii palju laulud oleksid nii paljudele meist sobinud. Eks me ole vist kõik lootusetud unistajad, romantikud, seiklejad ja maailmaparandajad...

No comments:

Post a Comment