October 29, 2018

Teeseen ja luhtunud antropoloogikarjäär

Meeleolumuusikat
Kuulasin ühe kõrvaga pealt, kuidas Marii lobises telefonis oma parima sõbrannaga. "Tead," ohkas ta raskelt, "mul on veel igavam kui pudelikorgil prügikastis."

Viimasel ajal on mu sõprusringis mingil seletamatul põhjusel kirgi kütnud sotsiopaatide teema. Oleme nende kohta üpris palju lugenud ja paratamatult endilegi sotsiopaatidele omaseid tunnusjooni külge pookinud. "Pagan, äkki ma olengi, nii et ma ise ei tea...?" küsisin endalt õõnsal häälel (nohu kohta guugeldades lõppevad otsingud ju pahatihti samamoodi vähidiagnoosiga). Ajapikku on kahtlused hajunud. Lõplikult peletas need venna teeseene-saaga, mis tõestas, et suudan ilmutada empaatiavõimet isegi siis, kui tegemist on inimestest kõvasti primitiivsemate eluvormidega. Avastasin nimelt nädalaid pärast venna Londonisse kolimist riidekapilt ühe unarusse jäänud teeseene, millest oli mitu suurt tükki puudu, ja tundsin südames teravat pitsitust. Vaeseke! Nüüdseks oleme emaga teeseene rohke suhkruteevee ja hellitavate sõnadega taas elule putitanud - see on peaaegu täielikult paranenud ja kääritab meile nüüd rõõmsalt kombutsat. (Kui keegi on teeseenest huvitatud, muide, siis mul on enampakkumisel...)

Ehkki pesitsen taas Eestis, hoian silma peal veel ka Rostocki ülikooli tegemistel. Täna leiab näiteks suures auditooriumis aset Eesti-teemaline loeng, rõhuasetuseks "100 aastat iseseisvumisest - mis edasi?". Ostsin just päev enne infolehe lugemist piletid homseks Saksamaale, seega ei saagi ma - 22 aastat empiirilisi vaatlusi läbi viinud antropoloog - kontrollima minna, ega nad juhuslikult Lätist ei räägi...
Saksamaale lendan ülikooli lõpetamise eesmärgil; pärast seda on meil Marcoga plaanis kaheksaks päevaks Saksamaa ja Tšehhi piiri lähistele matkama minna, sinna. Et selleks ajaks on kätte jõudnud rõsked novembrikuuööd, loobusime juba eos naiivsest mõttest telkida. Niisiis tuli läbida tugevaid peavaluhoogusid soodustav hostelite broneerimise protsess 1994. aastast pärinevatel kodulehekülgedel. Meilivahetuses kutsuti mind nii härra Pedajaks kui ka perekond Pedajaks, aga lõpp hea, kõik hea. Saime vist hakkama!

Koostasin Saksamaale lendamiseks nimekirja ka. See on järgnev:
*kleit
*normid riided
*matkariided
Vaim on täiega valmis, nagu näha!

October 25, 2018

Pipi, TED, Kris ja vanaema

Jõin laupäeval liitrite viisi teed ja kirjutasin vabavärssi. Saatsin õhtul mõned leheküljed vennale - üldsegi mitte mõttega, et ta neid kriitiliselt hindama peaks, mu eesmärgiks oli lihtsalt ta meelt lahutada. Kaks päeva hiljem (ta on neis asjus üsna aeglane) süttis ühtäkki venna Facebooki online-nupp ja ta hakkas palavikuliselt tagasisidet saatma. Tuli 17 sõnumist koosnev jada stiilis: "nt see pipi luuletus. Kuidas sa seal pilve peal oled ja herneid mugid. Mis eesmärki taotleb sõna "kahtlane"? Ja teisest luulest. Kus sa kirjutasid et oled piinatud poeet vms. Siis ma vb teeks kas nii et paneksin ka teistele tegelastele mingisuguse omadussõna ette. Voi votaksin "piinatud" ära. Sest imo ei sobi see koige paremini kontekstiga (a'la miks minategelasel on väga dramaatiline ja ilukirjanduslik roll ja teistel pole)". Ütleme nii, et kogusin end vastamiseks üsna kaua. Ei teadnud, kuidas ilusti öelda, et "sa ei pidanud kritiseerima, tainapea, ma olin tegelikult üpris rahul".

Olen alatasa kimpus küsimusega, kuidas ellu rohkem TED-talk'e integreerida. Kuulan neid nüüd enamasti hommikuti teel raamatukokku. Üks neist pealkirjaga There's more to life than being happy pani mu iseäranis mõtlema. Emily räägib väga ilusatest ja õigetest asjadest. Et elu eesmärgiks ei peaks olema mitte õnnelikkus, vaid tähenduslikkus. Õnn on nagu habras liblikas, see tuleb ja läheb. Seega ei tohiks meie elud olla orienteeritud üksnes õnneotsingutele, õnnekütid lõpetavad pahatihti õnnetuna. Tähendusrikas elu seevastu kosutab meie hinge palju sügavamal tasandil. Emily sõnul toetub tähendusrikas elu neljale tugisambale: kuuluvustundele, eesmärgile, transtsendentsusele ja enda elust narratiivi loomisele (storytelling). Viimane neist on minu arvates kõige paeluvam. Ehkki me ei saa muuta fakte, võime iga kell muuta viisi, kuidas neid tõlgendame. On ju lõppkokkuvõttes meie endi valik, kas võtame läbikukkumisi kui hinnalisi õppetunde või universumi vandenõud meile käru keerata. Emily väidab, et selge narratiivi loomine aitab meil mõista, kes me oleme - samal ajal ei tasu unustada, et narratiivid on meie võimuses, nii et saame neid (ja nende kaudu oma minapilti) iga kell muuta. Tore ju.

Teine väärt TED-talkHow nationalism and globalism can coexist. Wanis murrab elegantselt üldlevinud arvamuse, justkui oleksid rahvuslus ja enese määratlemine maailmakodanikuna tingimata teineteist välistavad. Uskusin seda klassikalist emb-kumb pilti vist isegi. Võtsin Taani semestril osa kosmopolitanismi kursusest, mille raames olin sunnitud endale soetama telliskivi mõõtu esseede kogumiku - selles esindasid erinevad poliitilised mõtlejad selgesti kas rahvuslust või kosmopolitanismi, vastasleerile laoti peenelt (st hästi palju võõrsõnu kasutades) puid alla ja üleüldse püüti vastaste aateid naeruvääristada. Väike spoiler Wanise kõnest: tegelikult võivad rahvuslus ja globaalse kogukonna meelsus eksisteerida ka käsikäes. Tsiteerin: "So once and for all, being a globalist doesn't mean betraying your country. It just means that you have enough social empathy, and you project some of it outside your national borders." Aamen.

Meie tänaval liigub juba pikemat aega ringi üks pruunitriibuline kass, kelle meie suur kassisõber Marii ristis hiljaaegu Liiliaks. Seejärel kuulis ta alumiselt naabritädilt, et Liilia olevat hoopis isane, ent ta taastus sellest jahmatavast hoobist üpris kiiresti. Liilia ristiti kiiruga Kristoferiks, lühendatult Krisiks. Eile olevat Kris Mariid Lutsu raamatukokku saatnud. Marii sõnul laabus kõik viperusteta, "tuli ainult palju murunäksimispause teha".

Käisin vanaemaga Werneris kohvitamas. Ta oli nii õnnelik, sest oli bussis tuttavat näinud ja saanud tema ees kiidelda, et lapselaps ise kutsus ta välja.

Loen "Thérèse Desqueyroux'i" ja teate, nii tore on. Samas olen täheldanud, et lugemispüsivus hajub viimasel ajal üha enam - kui valida saab, siis pigem kirjutan. Kulgen mingis paralleeluniversumis: kõnnin tänaval ja räägin mõttes oma fiktsionaalsete tegelastega. "Iris, mida ma sinuga küll peale hakkan?" ohkasin üleeile Kaubamaja mänguväljakul raskelt.
Pildil varahommikused asjatajad. Ma olen ikka läbi ja lõhki hommikuinimene.

October 22, 2018

Üks sügavalt oktoobrikuukollane postitus

Mu igapäevasele marsruudile kodu - asjaajamised - kodu jääb üks oranžikas maja, mille esimesel korrusel elab üks kergelt kiilanev keskealine mees, kel pole elutoakardinaid. Niisiis saan tahes-tahtmata ta elust osa nagu tüdruk rongis. Hommikuti ei ole teda kunagi näha, aga õhtuti lösutab ta enamasti diivanil, telekapult käes, ja mõnikord on ta sülle pugenud üks pisike pikkade ruugete karvadega koer. Mõnikord vaatab mees just siis aknast välja, kui ma harjumuspäraselt sisse piilun, ja jalad, millel on inerts sees, kannavad mu tema aknasuurusest vaateväljast välja alati enne, kui mu suu jõuab naeratuse vormida.

See selleks. Murdsin täna kõvasti pead selle üle, mis mul kõik on, ühest kümneni. See osutus kõvasti raskemaks, kui oleksin oodanud, aga sain hakkama. Niisiis, mul on...
1 suur pseudoprobleem,
2 lahedat lähitulevikuväljavaadet,
3 sünget saladust,
4 üksikut sokki,
5 to-do listidega sedelit,
6x tunnis pissihäda,
7 sooja kampsunit,
8 raamatut pooleli, aga tegelikkuses viis neist vist igaveseks,
9 päeva Saksamaale lendamiseni,
10 lollikindlat retsepti, mis õnnestuvad alati (+veel mõned, mis alati ei õnnestu).
Tänase postituse meeleolumuusika pärineb filmist "Call me by your name", mis jättis mu hinge niivõrd sügava jälje, et olen seda endaga viimased nelikümmend tundi kõikjal kaasas kandnud: Tähtveres, Karlovas, Ülejõel, kesklinnas. Kes selle filmi teemal südant puistata soovib, kõnelgu julgesti!

Pildid pärinevad eelmisest nädalast, mil Toomemägi oli veel tunduvalt kollasem.

October 18, 2018

Uus domeen + argipäeva võludest

Sõbrad, mul on ülimalt hea meel tervitada teil aadressil www.marispedaja.ee! Suure tõenäosusega poleks see õnnestunud mu sõbranna Evelinita, sest domeeni ühildamine blogiga valmistas meile mõlemale parajat peavalu. Matsime sellesse üritusse tuhandeid sekundeid - mina vähem, tema rohkem - oma väärtuslikust noorusest, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Aga tulemus on teie ees! Lisaks nipet-näpet veel mõned muutused siin-seal. Viin talle nädalavahetusel koogi.

Käin nüüd iga päev kohusetundlikult ülikooli raamatukogus kirjutamas. Hakkan seal juba nägusid ära tundma. Iseäranis on mulle silma jäänud üks kiitsakas hallipäine vanamees, kes saabub alati täpipealt kell üheksa, kohmitseb aeglaselt, ent väärikalt riidekappide juures, ronib aeglaselt, ent väärikalt trepist üles ja suundub siis aeglaselt, ent väärikalt lugemissaali taha paremasse nurka, ajalehtede juurde. Seal istub ta oma harjumuspärase laua taha, laotab enda ette ajalehe ja hakkab seda ülima põhjalikkusega lugema, parema käe nimetissõrm järge hoidmas. Umbes kella üheteistkümne paiku mässib ta kaela ümber kitsa kreemja salli ja lahkub aeglaselt, ent väärikalt saalist.

Kolm korda nädalas käin Auras ujumas. Sealgi tuvastan juba nägusid. Mõned on tuttavad varasemast ajast - vanad treenerid ja piletimüüjad -, ent leidub ka uusi, kes on nüüdseks juba peaaegu armsaks saanud. Esimesel korral sattusin samale rajale ühe neiuga - Merikesega, nagu hiljem saunas teada sain -, kes kõnetas mind sõnadega "oi, sul on ka henna". Oli. Suisa kaks: üks liblikamuster paremal randmel ja umbes meetripikkune lillemuster paremal jalal. Mul on paar hennade usku saksa sõbrannat. "Jah," vastasin uhkusega ja tõmbasin vasaku käega kergelt üle parema randme. Kogu mu uhkus oli nagu niuhti maha pühitud. Kloor ju.

Jalutasin esmaspäeval pärast tavapärast raamatukogu ja Aura tiiru Ihastesse, et aidata vanaema "mõningates aiatöödes", nagu ta ise palus. Nagu peagi selgus, oli vanaema "tööde" all silmas pidanud üksnes männiokste kärutamist metsast, et saaks rododendronid talveks sooja. Kogu üritus koos metsatiiruga ja rododendronite soojustamisega nõudis meilt alla tunni. Ülejäänud õhtupooliku veetsime punast veini juues ja ossaa raks, mida enam sekundiseierid edasi nihkusid, seda rõõmsamaks muutus vanaema tuju. Tõotasime teineteisele hardalt, et maksku mis maksab, peame järgmisel nädalal kohvikusse minema.

Lõpetasin Mehis Heinsaare "Ülikonna". Hetkel on mu elus käsil üsna pöördeline aeg: pöördun nimelt üha rohkem novellide ja miniatuuride usku. Neid tillukesi laastukesi on mõnus kiirelt kohvi kõrvale rüübata, kui jõud parajasti pehkinud kännust üle ei käi. Raamatuid on mul lugemislistis kümnete kilode viisi ja neid tuleb kiiremini peale kui ma eest ära lugeda jõuan. Mu kirjutuslauale on tekkinud erinevad raamatuhunnikud, mille võib ristida vastavalt tiitlitega "loetud", "lugemisootel", "pooleli" ja "pooleli, tõenäoliselt igaveseks". 
Juba ammu-ammu soovitas Maris mulle Mauriaci "Öö lõppu", kõneldes midagi prantsuse kirjandusele omasest muhedusest. Ma ei tea prantsuse kirjandusest just ülemäära palju, mistõttu tundsin teose vastu suurt huvi. Paraku sattusid mu teele ikka jälle teised teosed, enne kui jõudsin raamatukogus M-täheni tüürida. Aga mõnikord võtab elu ohjad enda kätte. Jalutasime täna lõunapausi ajal Kaisaga Tähtveres ja leidsime "Öö lõpu" pappkastist, mille keegi oli (ilmselt kolimise käigus) Veski tänavale tõstnud. Oh seda rõõmu!!

October 15, 2018

Pildistada või hetke nautida?

Selline hamletlik küsimus mõlgub viimasel ajal mu peas üha rohkem. Nagu te ehk teate, olen hingelt kirglik pildistaja. Samas leian end mõnikord viivudes, mis on niivõrd magusad, et kaamera väljavõtmine tekitab natuke häbi - reeturlik katikuklõps rikuks kogu hetke maagia. Selline piinlikkus kaasneb teinekord ka püüuga mõtteid sõnadesse valada (ikka lähevad kõik olulised nüansid ja varjundid kaduma, nii et lõpptulemuseks on kõvasti banaalsem versioon sellest, mis algselt meeles mõlkus, teate ju küll). See pole just kõige õnnestunum võrdlus, millele olen elu jooksul tulnud, ent ehk ajab asja ära.
Samas olen omal nahal kogenud, et fotod taaselustavad mälestusi. Kui tore on fotode najal ajas tagasi rännata, nostalgitseda ja rõõmustada! Hinges kripeldab kahtlus, kas need mälestused säiliksid ka siis, kui puuduks neid äratav pildimaterjal.
Ma kardan unustada. Hirmsal kombel. Mingis mõttes on mu kirg fotograafia vastu (kõigi muude põhjuste hulgas) ajendatud püüdlustest oma elu arhiveerida. Et need värvid, lõhnad ja helid saaksid mingilgi kujul jäädvustatud - olgu siis pealegi visuaalse pildimaterjalina. Pikslitesse pakituna ootavad nad siis kannatlikult JPEG-(eredamad neist isegi RAW-)formaadis, kuni nende juurde naasen ja ajas tagasi uitan. Tänane blogipostitus kannab mu mõtted tagasi eilsetele varahommikustele Laeva soo radadele, näiteks. Nägime emaga kampa tetresid ja kella kümneks hommikul oli meil juba 75% päevasest sammunormist läbitud.
Tänane meeleolumuusika on ajendatud laupäevaõhtusest Kaisa autorikontserdist Fahrenheit 451 raamatutoas. "Üheksandaks laineks" kujunes mingil seletamatul põhjusel suvise Sloveenia reisi ajal minu ja Liisi põhilauluks, mistõttu oli väga liigutav seda nüüd tagantjärgi laivis kuulda. Fahrenheiti raamatutuba meenutas kangesti Sigatüüka raamatukogu ja mõistagi mu tulevast kodu - on lausa patt, et ma polnud sinna varem sattunud! 

October 11, 2018

Peeglike, peeglike seina peal

Lugesin Feministeeriumist Piret Eesmaa artiklit pealkirjaga "Ma olen paks" ja sattusin selle kaudu artiklile "How to talk to your daughter about her body". See oli oma olemuselt väga lihtne: ära räägi sellest üldse. Ära tee ühtegi märkust oma tütre kaalunumbri kohta, ära kommenteeri teiste naiste kehasid, ära irise enda keha üle ning ära kohe kindlasti mitte pea tema ees dieeti. Julgusta oma tütart mängima jalgpalli, sest selle kaudu õpib ta arvestama ülejäänud meeskonnaga, ja sisenda talle, et värskes õhus jooksmine vähendab ta stressitaset. Tehke koos salatit ja küpsetage rasvast šokolaadikooki. Pane talle südamele, et temast kiirgaks headust teiste vastu, aga ära unusta lisamast, et ta armastaks ka iseennast. Artikkel lõppes äärmiselt kena mõtteteraga, et keha peaks olema üksnes hinge tööriist (või kuidas iganes tõlkida heakõlaliselt lauset "Remind your daughter that the best thing she can do with her body is to use it to mobilize her beautiful soul").

Mõtlesin, et lapse- ja nooruspõlv, kus keha ei oleks mu jaoks nõnda suur number olnud, oleks möödunud kordades helgemates toonides. Eesmaa kirjutab artiklis järgnevat: 
"See mure pole justkui “päris” probleem. Aga tegelikult on see nii reaalne, et kui ameerika teadlased küsisid 33 000 naiselt, mida nad kõige parema meelega elus saavutaksid, vastasid nad, et ennekõike meeldiks neile kaotada mõned kilod [siia on lingitud Naomi Wolfi 1991. aastal ilmunud teos nimega "The Beauty Myth"]. See tähendab, et kõik need naised ei jõuagi kunagi oma tegeliku potentsiaali kasutamiseni, sest nad lihtsalt ei suuda hoolida millestki muust kui ainult sellest, millised nad välja näevad – ja asi POLE ainult nende peades."
Oi, kui keegi annaks mulle euro iga raisatud (kilo-)džauli eest, mille oleksin võinud suunata oma potentsiaali avardamisse, mitte oma keha pärast põdemisse! Oleksin miljonär. Rääkimata sellest, et tõenäoliselt ka kordades edukam inimene.
Omistan kehale endiselt ülemäära suurt tähtsust ja kulutan asjatult energiat selle piidlemisele peeglist, ehkki tean, et tegelik mina, kui midagi sellist üldse eksisteerib (kas eksisteerib??), pole mu keha. Ma pole peegleid kunagi ülemäära usaldanud. Ilmselt seetõttu, et need on salakavalad. Kord näitavad oma suva kohaselt üht pilti, siis sootuks teist. Olen endamisi aru pidanud, kas mitte erinevad peegeldused pole põhjuseks, miks mu enesehinnang päevast päeva nii drastiliselt kõigub. Ühe peegelduse mõjul hoobilt tekkinud enesekindlusesööst puruneb klirinal järgmise - mitte nii särava - peegelduse mõjul. Oleks siis, et ma saaks aru, milline ma tegelikult välja näen - hakkaks seda pilti aktsepteerima ja asi vask. Aga need erinevad peegeldused (jätan siinkohal fotod välja, need on veel täiesti omaette ooper) ajavad segadusse. Kas te pole vahel mõelnud, et elu oleks hulga muretum, kui peegleid ei eksisteerikski?

Ideaalis tahaksin jõuda välja punkti, kus mul ei oleks tarvis ammutada kiitust välismaailmalt (välismaailma all pean eelkõige silmas komplimente tegevaid inimesi, ent siia kuuluvad ka need va reeturlikud peeglid), et end oma kehas veetlevana tunda. Olen enda kallal kõvasti tööd teinud ja usun, et selline stsenaarium on saavutatav. Mu senised tähelepanekud annavad (üllatus-üllatus!) alust eeldada, et kõige baasiks on siiski end hästi tundev vaim. Mida enam vaimu poputada, seda enam löövad särama ka silmad. Praegusel eluperioodil katsungi teadlikult oma vaimu kuulata ja nuumata. Silmad säravad vist tõesti rohkem kui muidu. Aga kes teab, võib-olla hakkan lihtsalt palavikku jääma. (Sügis ju.)

October 8, 2018

Minikultuurinurk

Täna jagan teiega, kallid lugejad, oma viimase nädala kultuurielamusi. Ma pole eriti kogenud arvustaja ega julge lubada, et ma midagi salaja välja ei lobise, mida te ehk sugugi teada ei taha, kuid annan endast parima. Lugemine omal vastutusel!
*
TEATER.
Vanemuise repertuaari kuuluv "Viini veri" oli silmadele tõeline puhkus, esteetiline unelm. Sirelilillad toonid, tantsijannade kaharad kleidid ja nutikad koreograafilised lahendused mõjusid vägagi nauditavalt. Sisuliselt oli "Viini veri" justkui eeskujulik näide õpikust, kuidas teha korraliku janti: selgesti tajutavad olid nii sissejuhatus, sõlmitus kui ka kulminatsioon, loo edenedes lisati vurtsu aina juurde ja hing ihkas teada, kuidas lootusetult sõlme keerutatud suhete sasipundar lõpus lahti harutatakse. Lõpp oli mõistagi õnnelik, kõik laabus raskusteta. Hiljem Shakespeare'is muljetades ja Old Tbilisit juues tõi Anu välja, et täpselt nagu kriminullis: kogu aeg tead, et kurjategija nabitakse kinni, küsimus seisneb vaid selles, kuidas. "Viini veres" oli samuti algusest peale teada, et lõpus loksub kõik paika, aga mitte see, kuidas. Tüki lõpus tekitas mus veidi meelehärmi asjaolu, et kõik tehti vaatajale puust ja punaseks ette: kes kellega millist salaplaani haudus, kes kellele soovis õpetust anda. Mul on keskkooli kirjandustundidest meeles õpetussõnad, et lugejale ei meeldi, kui autor nämmutama kukub ja sellega lugeja taibukust alahindab - viimase vaatuse ajal tundus kohati, et ka publiku nutikust ja erinevate seoste loomise võimet oli alahinnatud. Aga seda trotslikku mõtet sai kergesti ignoreerida. Tuli vaid joobuda kuldsest šampanjast, mida voolas laval ojadena, ja unustada end Straussi imelisse muusikasse, kleitide kahinasse ja kuldsesse Viini atmosfääri.
Üks teistlaadi muljetus ka: etenduse õhtul oli laval suisa kolm sünnipäevalast, niisiis laulsime hiljem kõik üheskoos sünnipäevalaulu. Püüdsin ka. See kõlas laval seisvate sopranite kõrval nii koledalt, et andsin pärast kolme silpi (õn-ne soo-) alla.
KIRJANDUS.
Lõpetasin neljapäeval Kaplinski 2007. aastal ilmunud tähtteose "Seesama jõgi", mille kallal olin pusinud juba üpris pikka aega. Laias laastus võib mind vallanud emotsioonid jagada kolme faasi: vasikavaimustus, tüdimus ja leppimine. Alustasin innukalt: mõistsin, et tegemist on täpselt minu tassikese teega. Imetlesin Kaplinski teadmiste põhjatuna näivat varasalve ja habisesin kõigi nende tarkuseterade ees, mis olid tihedalt pikitud pea igasse lausesse. Teos oli mul kahe nädala eest Prantsusmaalgi kaasas - lasin meie võõrustajail tõlkida prantsuskeelseid salme, mida teoses ikka ette tuli, ja arutasin sakslannadega saksakeelsete värsside ridade vahede üle. Ajapikku hajus teose lumm. Sündmustik kulges liiga aeglaselt, olles ehitatud üles peamiselt introverdist teadmishimulise üliõpilase sisemonoloogidele, ja tihe mütoloogilistest viidetest kubisev tekst mõjus väsitavalt. Kohati kippus pähe küsimus, ega Kaplinski mitte meelega ei targuta. Lasin lausetest stiilis "Ema või vanaisa olid talle jutustanud, kuidas lord Byron oli ujunud üle Hellespontose Euroopast Aasiasse või vastupidi, ja „Loomingust“ luges ta tõlkes Swinburne’i luuletust ujuja mõtisklustest motoga Somme mollior unda – laine on pehmem unenäost" diagonaalis üle. Lõpp läks õnneks taas põnevaks, viimane neljandik raamatust lausa lendas. Jäin lõpplahendusega rahule ja loodan, et suudan mõnekümne aasta pärast ka teose keskosast rohkem rõõmu tunda. Praegu päästsid Kaplinski teose minu jaoks küll vaid algus ja lõpp.
*
Asusin põhjalikumalt uurima ka Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse varamut, mis on kordades rikkalikum kui eeldasin. Avastasin Hellati 1976. aastal välja antud "Naiste maailma", millega olen jõudnud peaaegu lõpusirgele. Teose sündmustik leiab aset Maaga sarnasel planeedil nimega Rendon, mille on põhiosas enda võimu alla allutanud naised. Mehi, kelle suhtearv on naistega võrreldes tühine, peetakse range järelvalve all eraldi asulates, nende roll seisneb naiste viljastamises. Ühekordset ühenädalast visiiti Armastuse Paleesse võivad taotleda vaid 22-28-aastased täie tervise ja viljakuse juures olevad naised, kel tuleb läbida hulk sobivust kinnitavaid teste ja tasuda kopsakas lõiv - need, kel see ei õnnestu, ei kohta oma eluea jooksul ainsamatki meest. Meeste ülesandeks on nelja silma all vastu võtta ja viljastada klien-, vabandust, sõbratare, et populatsioon säiliks. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui Armastuse Paleesse saabub noor hakkaja teadlane, kellele on määratud Teaduste Akadeemia poolt stipendium, et ta võiks üht lihast ja luust meessoo esindajat uurida - ta kogub nimelt ainest oma magistriväitekirjaks pealkirjaga "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses". Väike spoiler: nad armuvad (kes oleks osanud seda ette näha, eks!) ja taotlevad õigust pärast neile määratud nädala lõppu kokku jääda. Järgneb tuline sõnasõda kolme osapoole - Teaduste Akadeemia, Rahvastuskomisjon ja Naiskogu - vahel, mille raames peetakse suuremaid ja väiksemaid erakorralisi istungeid, kuhu kaasatakse esmakordselt Naiste Maailma ajaloos ka meessaadikud... Lugu on hoogne ja haarav, kuigi sündmusteahela jälgimine on keerukate terminite ja nimede paljususe tõttu paras pähkel. See ei häiri, vaid tekitab mõnusat hasarti. Küll aga on seni veidi silma kriipinud tegelaste keevalisus ja kalduvus pidevalt tühjalt kohalt nähvata, turtsuda või nina kirtsutada - raske on nendega hingeliselt samastuda. Eks nende käitumises peegeldub ka ENSV-aegse meesautori visioon naise iseloomust, mis, olgem ausad, on üsna üldlevinud tänapäevalgi. Sellegipoolest loen Hellati teose lähipäevil kindlalt lõpuni ja soovitan soojalt teistelegi!
FILM.
Eelmise nädala sees sattusin Elektriteatri Jaapani kuu filmiõhtute raames vaatama ka mängufilmi "Elu on ilus - Irodori", mis põhines tõestisündinud lool. Film kajastab ühe väikese Jaapani külakese igapäevaelu, mille vananev elanikkond katsub vaevaga ots otsaga kokku tulla. Kui ühe noormehe peas võrsub idee alustada "lehe äriga", mille idee seisneb erineva kujuga taimelehtede müümises peentele restoranidele toitude kaunistamiseks, laidetakse idee külaelanike poolt valjuhäälselt maha. Kolm naist otsustavad siiski õnne proovida, sest midagi pole kaotada - üks on laste ja lastelaste poolt hüljatud, teine täielikult abikaasa hirmuvalitsuse all ning kolmas hiljaaegu suurlinnas abikaasast lahku läinud ja naasnud kolkakülasse oma vana ema eest hoolt kandma. "Lehe ärist" võrsub ajapikku sadu miljoneid jeene sisse toov ettevõte. Võib-olla polekski film mulle nõnda hinge läinud, kui selles poleks leidunud niivõrd palju äratundmismomente: tuttavad olid nii põllumaana kasutatavad mäenõlvad, söömiskultuur, kilekotid, kirjud joogiautomaadid, hingematvad loodusvaated, restoranide sisustus, valged risttahukakujulised neljarattalised kui ka jaapanlaste kalduvus pidevalt kummardada ja koogutada.... Oleksin justkui kandunud tagasi 2017. aasta kevadtalve, mille veetsin Jaapani apelsinisaludes. Sisu kohta nõnda palju, et lõpp kippus venima: sealt, kus film võinuks loogiliselt lõppeda, küteti üles järgmine konflikt, millele järgnes veel paar tagasihoidlikumat vapustust ja šokki. Muidu igati positiivne vaatamine, per aspera ad astra!

//Piltidel mu maiad sõbrannad Clissonis erinevaid jäätiseid arvustamas, september 2018.

October 4, 2018

Kolm suurimat viimase poole aasta õppetundi

Nüüd, kus olen viimase poole aasta suurematele sündmustele valgust heitnud, oleks paslik jagada ka mõningaid elulisi õppetunde - eks ikka tõestamaks, et viimased kuud ei ole mitte kasutult itsituste saatel möödandikku lahustunud. Üht-teist õpetlikku sai ka ajukurdudesse uuristatud! Eks pisemaid elult vastu näppe saamisi tuli ette hulga, kuid blogis tutvustamiseks valisin neist välja kolm kõige värvikamat. Siin nad on!

1. Sa ei tea, mis on millekski hea.
Käisime juunis Marcoga Rootsis matkamas. Kohtusime Kopenhaagenis ja sõitsime bussiga Malmösse, mis asub Rootsi lõunatipus, 600 kilomeetrit Stockholmist. Umbkaudne plaan oli kuskilt metsa siseneda ja kuus päeva hiljem Stockholmi all metsast väljuda, kuna mul olid selleks ajaks ostetud lennupiletid marsruudil Stockholm-Helsingi-Tartu. Täpsem plaan nägi ette, et läbime lõigu Sörmlandsledenist - tuhandekilomeetrisest läbi Rootsi kulgevast matkarajast, mis jõuab otsapidi ka Stockholmi välja. Mõeldud-tehtud! Otsustasime hääletada Malmöst Norrköpingisse, sest just seal ristus maantee matkarajaga ning meil olnuks mõnus metsa putkata. Google Mapsi andmetel jäi Norrköpingist Stockholmi umbkaudu 160 kilomeetrit - ideaalne kuue päeva marsruut, mõtlesime meie. Kui raske see ikka olla saab, rõõmustasime. E4 maantee viis (noh, endiselt viib) Malmöst otse Stockholmi välja (küll inimesed juba seda mööda sõidavad, eksole) ja meie ülesandeks jäi vaid õigel hetkel maha hüpata.  
Hehe.
Hakkasime hääletama kell üks päeval ja kella kümneks õhtul olime jõudnud 3 erineva juhiga umbes 30 kilomeetri kaugusele algpunktist. Käsi südamel, see polnud just vaimustavaim algus matkale. Olime raisanud terve päeva, millest poole võinuks ideaalis juba matkamisele kulutada, ja passisime selle asemel igavledes maantee ääres, iga kord mõne auto lähenedes erutudes ja siis jälle pettudes. Olin tige, et me polnud hetkekski kaalunud bussipiletite ostmist, kuna "hääletamine on ju nii palju huvitavam".
Kui olukord hakkas omandama juba lootusetuid noote, otsustasime siiski öise Flixbussi kasuks. Norrköpingisse sellega ei saanud, küll aga Södertäljesse. Sealgi ristus maantee Sörmlandsledeniga. Google'i andmetel oli Södetäljest Stockholmi üksnes 37 kilomeetrit vantsimist - mida me siis viis päeva teeme, ahastasin. Ainult lesime ja sulistame? Tulime ju ometi matkama!
Hehe.
Jõudsime varahommikuks Södertäljesse, otsisime üles õige teeotsa ja hakkasime astuma. Selgus, et Sörmlandsledeni matkarada on kordades pikem kui Google'i poolt arvestatud vahemaa Södertälje ja Stockholmi vahel - kulges see ju risti-rästi läbi metsa, viskas sisse lookeid ja kaari. Arvutasime välja tegeliku vahemaa - umbkaudu 120 kilomeetrit. Viieks allesjäänud päevaks täpselt paras. Mitte liiga intensiivne (sai hommikuti rahus linnulaulu peale ärgata, järves sulistada ja hommikusööki nautida), kuid siiski piisavalt pinget pakkuv. Kui meie esialgne plaan - alustada Norrköpingist - oleks seevastu õnnestunud, oleks meie seis olnud ikka õige nigel, kui selgunuks, et ups, tegelik marsruut on Google'i andmetest umbes kolm korda pikem...
Eks selline arusaam jõuabki kohale üksnes retroperspektiivis. Olevikus elades me ju ei tea, et meie plaanid pole tegelikult piisavalt taibukad ja nende läbikukutamisega teeb universum meile suure teene. Tegelikult pole me üleüldse pädevad otsuste langetamiseks, sest meil pole ju aimugi, millega meie otsused kulmineeruvad... (Selles järelduses peitub juba mõjutusi Milan Kunderalt.) 
Umbes niimoodi algasid kõik matkahommikud. Kuskil Sörmlandsledenil, juuni 2018.
2. Sa ei tea, milliste inimestega oled võimeline läbi saama, kuni sa pole nendega piisavalt aega koos veetnud.
Vahetult enne Rootsi matka võtsin osa haridusliku suunitlusega ökosotsialistlikust seminar-laagrist nimega Ecosocialist Educational Convergence. Osalema tõukas mind eelkõige huvi laagris käsitletavate teemade vastu: eco-philosophy, climate and capitalism, social ecology jt. Olin juba mõnda aega salaja aru pidanud, kas ökodiktatuur ja ajutine despootia oleksid õigustatud, kui küsimus seisneb näiteks heitgaaside järsus vähendamises, tagamaks kõigile universaalsed inimõigused, mis on hetkel  kliimasoojenemise tõttu välistatud (eksisteerib ju suisa termin "kliimapõgenikud"). Olin Aarhuse semestril tutvunud mõningate filosoofide seisukohtadega, mis väidavad, et on, ja ka nendega, mis väidavad, et püha müristus, mitte mingi hinna eest. Lootsin laagris oma põletavatele küsimustele vastuseid leida.
Nagu eelmises postituses mainitud, ei uskunud ma laagri alguses kohe üldse, et võiksin laagrilistega ühise keele leida: tulime täiesti erinevatest taustsüsteemidest. Ju mõjusin mina neile, kes olid üles kasvanud ökokülades või skvotitud majades, läänelike mugavustega ärahellitatud printsessina, ja nemad, kes ei tundnud kella ja veetsid seminaridesse ilmumise asemel aega suitsetades või päikeselaigus mediteerides, mõjusid minule vastutustundetute lillelastena. Sisetunne ütles, et pole minu inimesed. Sellist masti inimestega tavaolukorras kohtudes oleks mu pilk neist tõenäoliselt üle libisenud, otsimaks teistsuguste tunnusjoontega karaktereid, kes võiksid mulle kõhutunde järgi paremini sobida - õnneks kahenädalases laagris muust maailmast äralõigatuna polnud selleks võimalust. Tuli leppida. (Või noh, võinuksin muidugi ka nurgas mossitada, aga otsustasin mitte.)
Käsi südamel, mõnikord tuleb olla sundolukordadele tänulik. Katkistele liftidele. Keskkooliklassidele. Kahenädalastele laagritele keset eimidagit. Ma poleks elu sees avastanud niivõrd huvitavate lugudega inspireerivaid inimesi, kui poleks olnud seda ühendavat sundpinda, mis meid sidus. Usun, et ühise pinna olemasolul on tehniliselt võimalik kõigiga lähedaseks saada - tarvis läheb vaid aega, avatud suhtumist ja kannatlikku meelt. Paraku on argielus ikka kergem teha shortcut'e ja lühikese analüüsi tulemusena kõnetada inimesi, kes võiksid meiega potentsiaalselt klappida. Käitun ise samamoodi. Ja selle tulemusel avastangi üha uusi inimesi, kes mõtlevad, käituvad ja viskavad nalja, noh, kui just mitte päris samamoodi nagu mina, siis kindlasti mitte ülemäära teistmoodi. Rohkem sundolukordi ellu, ma ütlen!
Tarkusterade noppimise vahel puhkamas. Seekord Sloveenias, juuli 2018.
3. Inimesed on hingelt suured aitajad.
Mulle on juba varastest noorusaastatest külge poogitud arusaam, et parem on olla vait ja lasta teistel arvata, et oled loll, kui suu avada ja seda arvamust kinnitada. Sellele juhtmõttele toetub terve mu elukorraldus! Ehkki säärase tõekspidamisega elul on mõned plusspooled - üldiselt kipun vist jätma endast hulga asjalikumat muljet kui tegelikult -, kaasneb sellega kordades rohkem häda. Hirm rumalana näimise ees on parajaks ristiks kaelas. Üliõpilaskontekstis näiteks: parem ikka kodus üksinda pusida, nutta ja elu eest guugeldada kui auditiooriumis käsi tõsta ja lasta professoril end korrata. 
Alles viimastel aastatel olen õppinud, et enese närvide säästmiseks on üks hõlbus moodus: abiküsimine. Senised kogemused on näidanud, et inimesed aitavad meelsasti - kes siis ei tunneks end kõrvust tõstetuna, kuid talle abiküsimisega au osutatakse! Tahame ju kõik hinges end kasulikuna tunda. (?) 
Selles veendusin ka kevadel Rostockis lõputööd kirjutades. Vaatasin tõtt oma prestiižsse pealkirjaga ja tundsin end kui hunnik õnnetust. Millest ma, lihtsurelik, peaksin küll alustama?!
Võtsin südame rindu ja hakkasin maad kuulama. Hing värises küll, kui kirjutasin esmakordselt Riigikantselei strateegiabüroosse ja Landestag'i - aga teate mis juhtus? Seal töötasid kenad abivalmid inimesed! Mulle tuldi niivõrd armsasti vastu, mu kirju saadeti mööda meililiste ringi, mulle organiseeriti intervjuupartnereid ning lõpuks käisin nii Eestis kui ka Saksamaal erinevates riigiastutustes ja MTÜ-des kohal, et lõputöö tarbeks ainest koguda. Nii vahva! Lubasin endale, et küsin tulevikuski tihemini abi.

Järgmise poole aasta jooksul loodan veel rohkem õppida. (Eriti tore oleks muidugi, kui see toimuks teiste eksimuste arvelt...)

Tänase meeleolumuusika kohta veel niipalju, et soovitan seda kuulata kõigil, kes elavad endiselt eksiarusaamas, nagu kõlaks saksa keel koledalt ja vägivaldselt (see müüt saab lõpuks ometi kummutatud!).
Tänaseks kõik, järgmiste muljetusteni!

October 3, 2018

Dialoog Elisa Raamatuga

Täna leidis minu ja Elisa Raamatu vahel telefonitsi aset üks pentsik dialoog. Parajalt tragikoomiline ja nunnu, et seda siin jagada.
Lugu algas sellega, et otsisin üleeile tasuta audioraamatute äppe, laadisin alla äpi nimega Audiobooks ja kuulasin Emajõe, Raadi ja Kõrveküla vahel joostes läbi Kafka „Metarfoosi“. Silm jäi pidama ka Elisa Raamatu äpil, mis sai niisamuti huvi pärast alla tõmmatud. Selgus, et tegemist on siiski e-raamatu-, mitte audioraamatuäpiga, niisiis kaotasin huvi. Kui on valida, kas lugeda paberilt või telefoniekraanilt, eelistan sada korda paberit!!!
Eile TÜ raamatukogus istudes sain Elisa Raamatust kõne – sooviti rääkida „Elisa Raamatuga seoses“. Moment polnud küll parajasti sobiv, ent olin valmis põhimõtteliselt rääkima, niisiis leppisime kõnelemiseks kokku hilisema aja. See läks, tõsi küll, vett vedama. Täna saime siiski oma jutud aetud! Panen siinkohal kirja meie lihtsustatud dialoogi – välja on jäetud kõiksugused tühifraasid, kuid dialoogi tuum on säilinud. Skaudi ausõna! Vestlus salvestati!
*
Selgituseks:
H = Helistaja
M = Mina

H: „Tere, helistan teile taas siit Elisa Raamatust, eile õhtul pidime rääkima, aga ei saanud teid enam kuidagi kätte…“
M: „Tere, tõsi ta on, sattusin nimelt kinno ja telefon oli hääletu peal.“
H: „Ohhoo, no väga põnev! Aga tahaksin rääkida teiega natuke Elisa Raamatust, on teil pärast äpi tõmbamist tekkinud juba ka mingeid küsimusi?“
(Siinkohal seletasin, et otseselt mitte; tõmbasin küll äpi, kuid ilmselt ei hakka selle kaudu e-raamatuid lugema, olen päris raamatute fänn.)
H: „Ahsoo, või nii. Mina ise olin ka suur paberraamatute austaja, aga enam mitte. Katsun teile seletada, miks on e-raamatud tavaraamatutest kõvasti etemad. Esimene põhjus. Satute kindlasti pidevalt olukordadesse, kus võiks lugeda, ent raamatut pole kaasas. Mina isiklikult küll kogu aeg sattusin!“
M: „Ee, ei, tegelikult mitte. Mul on alati väga teadlikult kotti pistetud mõni teos, mida järjekordades või bussis lugeda. Pealegi on see osa mu imidžist – ikka on endal parem tunne istuda bussipeatuses ja lugeda paberraamatut kui jõllitada telefoniekraani ja lasta möödujatel arvata, et olen järjekordne hukka läinud noor, kel pole paremat teha kui nutitelefonis passida,“ naljatasin.
H: „Nii, mhmh, okei. Ega teiste arvamusest ei tasu lasta end niimoodi kõigutada, muide. Nii, teine põhjus. Raamatukogud! Ma saan aru, et see raamatukogude lõhn ja kõik see, aga järjekorrad on ju pikad ja peab ootama ja alati ei jõua õigeks ajaks raamatuid läbi lugeda ja… (kandev paus)“
M: „See on ehk pigem probleemiks uudiskirjanduse puhul – siis peab, tõepoolest, end raamatukogus järjekorda panema. Aga ma pole veel kunagi kogenud, et Tuglas või Lermotov raamatukogust otsas oleksid. Mind hetkel ükski uudisteos nii hullult ei põleta ka, et üldse oodata ei jaksaks.“
H: „Olgu siis nii, aga kolmas põhjus: lennureisid!!!! Kas te reisite ka tihti? Väärtkirjandus kaalub nii palju ja kui tahta lennukis lugeda, siis läheb pea kogu käsipagasi kaal raamatute alla!!!“
M: „Lennureise on viimasel ajal tulnud tõesti üsna tihti ette, aga ühe-kahe raamatu seljakotti pistmine pole veel kordagi probleemiks osutunud. Ma loen lennukis väga meelsasti.“
H: „Olgu…“
Mõtlesin talle natuke vastu tulla.
M: „Olen ise küll ühele põhjusele mõelnud, miks e-raamat võiks mugavam olla. See helendab pimedas, pole vaja õhtuti voodis lugedes muretseda lisavalgustit ega midagi.“
H: „Jah, just, mõelge!!!! E-raamatutel on tõesti helendav ekraan!!!“
Siinkohal kordasin taas kindlalt, et helendavast ekraanist hoolimata jään esialgu veel paberraamatutele truuks. Tõmbasime otsad kokku, laususime vastastikku tänusõnad teineteisele pühendatud aja eest ning lubasin kindlasti Elisa Raamatu poole pöörduda, kui mul peaks veel küsimusi tekkima. 
Loodan, et nad saavad helendava ekraani argumenti edaspidi kellegi teise peal katsetada.

October 1, 2018

Blogi taassünd + viimase poole aasta seletusi

Tere taas, kallid blogisõbrad! Olen tagasi oma blogiajaloo pikamalt kirjutamispõualt - ja päriseks. Mul on plaanis see pesake taas elule puhuda, sest üks arukas sõber kummutas mu pessimistliku ah-kellele-kiire-elutempo-kõrvalt-mu-mõtted-ikka-korda-lähevad-meelsuse ja nõudis rangel häälel, et taas klaviatuuriga sõprust sobitaksin. Küll mul on ikka targad sõbrad!
Et viimasest sissekandest lahutavad meid valgusaastad, pakitseb mus tung teid oma viimase aja suuremate ettevõtmistega kurssi viia. Edaspidi väldin säärast deskriptiivsust ja jätkan pigem selles vaimus, et pajatan viimaste kuude õppetundidest, jagan tähelepanekuid, muljetan kirjandusest ja teatrist... Mine sa tea, ehk avaldan mõnel ühiskonnas poleemikat tekitaval teemal arvamustki! Postitused hakkavad kohustuslikus korras ilmuma igal esmaspäeval ja neljapäeval, kuid mu praeguse ideenappuse juures varitseb päris suur oht, et jooksen mõne nädalaga ideedest tühjaks. Nii et kui teil peaks jaguma kuldseid mõtteid, millest võiksin kirjutada, siis ärge hoidke neid üksnes enda teada. :) 
Endla raba. August 2018.
Häbelikud sõbrad Piusa ürgoru matkarajal + Äntu Sinijärv. August 2018 + september 2018.
Jäin pooleli märtsikuus - sel eluperioodil töötasin MTÜ Mondos sotsiaalmeedia praktikandina, üürisin Pirital üht väikest tuba ja kirjutasin oma kaustikusse usinalt luuletusi, mis jõudsid vahepeal blogiveergudelegi. Olin toona üpris värskelt armunud, mures kaugsuhte hoidmise ja lõputöö teema valimise pärast. Võin juba etteruttavalt öelda, et nüüd pole ma enam ei värskelt armunud ega ka mures lõputöö teema valimise pärast - kaugsuhtest on kujunenud elustiil ja lõputöö sai juba juuni alguses sisse antud. :) Aga ärgem rutakem sündmustest ette, kõigest järjekorras!

Suundusin aprilli alguses viimaseks semestriks tagasi Rostocki. Sain elada sõbranna sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis erialapraktikat. Kõik klappis imehästi! Korter oli hele ja avar; kuulasin seal hommikuti prantsuse armastuslaule, kasvatasin meeletutes kogustes lilli ja kirjutasin rõdul võrkkiiges kärmes Allegro's oma lõputööd. Lõputöö teemaks valisin kestliku arengu eesmärkide (Sustainable Development Goals, SDGs) implementeerimise Eestis ja Saksamaal võrdlevas perspektiivis - tuginesin mõlema riigi statistikaaruannetele ja viisin läbi seitse eksperdiintervjuud. Kogu protsess oli jube põnev ja mõnusalt närve kõditav - kogu aeg oli tunne, et aeg saab kohe-kohe otsa. Õnneks ei saanud.  
Selisoo matkarada. August 2018. 

Käisime Taanis natuke taimi ostmas, et olemist rohelisemaks muuta. Aprill 2018.
Lisaks oma bakatöö kirjutamisele liitusin sõbranna Gwenyga ülikooli Kanupolo tiimiga ja hakkasin tema eestvedamisel käima improteatris. Kanupolo on pallimäng, mida harrastatakse süstades. Jõe peal. Hea ülevaate saamiseks tasub visata pilk peale Google'i pildiotsingule - sealt kumab veidi läbi ka mängu vägivaldne foon. Taktika on lihtne: jõel on väravad, pall lastakse lahti, mängijad panevad kõik selle poole ajama, vastaseid tuleb rammida ja blokkida nii palju kui võimalik ning kui süst ümber läheb, nii et jääd pea alaspidi vee alla kõlkuma, siis tuleb end kõhulihaste toel taas veepinnale vinnata. Viieteistkümnest mängijast olime mina ja Gweny ainsad õrnema soo esindajad ning tõele au andes oli see iga trenniga aina märgatavam. Alustasime kõik enam-vähem võrdsel (loe: kehval) tasemel: lihvisime erinevaid aerutamisvõtteid ja sõitsime slaalomit. Kui pall tuli mängu, said meessoo esindajad mängutehnika ühtäkki palju paremini käppa, nii et üsna varsti hoidsime Gwenyga mõlemad põhitaplusest kõrvale. Kanupolo meenutas kangesti Näljamängude madinat küllusesarve ümber. 
Aga üks konkreetne boonus oli Kanupolo trennidel küll: käisime kevade poole jõge prügist puhastamas ja aerutasime kui noored jumalad. Vedasime pilliroost välja kümnete kilode viisi koli - meie kõige uskumatumaks leiuks osutus massiivne rauast tool. Vean kihla, et Kanupolo trennidest omandatud oskusteta poleks me seda tooli leidnud!

Improteatrisse jooksime märgade ja lõdisevatena otse Kanupolo trennist. Improteatri keskmeks oli grupp keskealisi feministe, kes olid aastate eest Rostocki improteatrile alguse pannud. Mul oli alguses võrdlemisi raske - kui muidu pole saksakeelne suhtlus enam probleemiks, siis improtundides selgus - üllatus-üllatus -, et improviseerimine nõuab kalambuuritamisoskust ning keelenüansside ja -kihtide tundmist hoopis vilunumal tasandil. Hea huumor on ikka jõle peen kunst. Sõdisin endaga pärast esimest kaht proovi päris tõsiselt, kas peaksin edasi jääma või mitte, ja otsustasin - taevale tänu! - jäämise kasuks. Mind võeti äärmiselt soojalt vastu, mu hootine segadus ja kentsakad fraasid põhjustasid kõigis emalikku heldimust. Või nii mulle vähemalt näis. Gweny pihtis mulle Prantsusmaal, et pärast mu lahkumist olla kuulda olnud, keegi võiks kusagilt uue Marise välja võluda. :') Aga ärme kiirusta sündmustest ette!
Rootsi matk. Juuni 2018.
Kaks nädalat enne lõputöö sisseandmist võtsin osa kahenädalasest ökosotsialistlikust laagrist, mis oli äärmiselt kirgastav kogemus: leidsin end ühtäkki anarhistide, aktivistide ja hipide keskelt, kes käisid ringi paljajalu ja arutasid, kes oli erinevate protestide käigus kapitalismi kummardavate valitsustegelaste pihta rohkem Molotovi kokteile visanud. Kui algul näis, et pärinen sootuks teiselt planeedilt ja ühise suhtluspinna leidmine on võimatu, siis laager muutis mu seisukohta drastiliselt - pöördun selle punkti juurde natukeseks tagasi ka neljapäevases postituses. Käisin korraks lõputööd sisse andmas ja naasin laagrisse, et oma uut masti sõpradega koosveedetud ajast maksimumi välja pigistada.

Lõputöö viimaks sisse antud ja laagrilised nelja ilmakaarde laiali saadetud, pakkisin seljakoti ja läksin oma silmarõõmuga (ah, aitab kah sellest palava pudru ümber keerutamisest, ta nimi on Marco) Rootsi matkama. Ka sellele seiklusele on mul plaanitud lõiguke tulevases postituses. Ütlen niipalju, et veetsime nädala oma tibukollases telgis Rootsi metsade, kaljude, männipuulõhna ja järvesilmade vahel. Soojendasime oma kaasaskantaval gaasipliidil Knorri suppe ja sõime maapähklivõileibu. Lähenesime lõuna poolt Stockholmile, et jõuaksin õigeks ajaks Stockholmist startivale lennukile. (Jõudsin.)
Lendasin viivuks Eestisse, aga ainult viivuks. Paljuks ei jätkunud aega. Martin lõpetas keskkooli, mõned sõbrad ülikooli(d)! Lisaks veetsin Anuga ürgse jaaniöö Palupõhja leiliruumi ja Emajõe vahet pendeldades, ehkki mul polnud algselt jaanideks ühtki plaani. See oli äärmiselt positiivne vapustus.
Sloveenia. Juuli 2018.
Sama.
Naasin Rostocki, ent taas ainult viivuks. Sõbranna sõbranna (nüüdseks juba ka minu sõbranna) oli Berliinist tagasi ja vajas oma korterit. Pakkisin kohvri ja saatsin selle Eestisse; korraldasime meie aias ühise hommikutundidesse veniva grillipeo ja järgmisel päeval vinnasin endale selga seljakoti, et alustada eurotrippi. Mu neli kõige lähedasemat Rostocki sõbrannat tulid mind bussijaama saatma, seisid rivis ja lehvitasid mulle valgete salvrätikutega, kui neist Flixbussiga möödusin. See oli üks äärmiselt meeliülendav moment! Kibe ja magus korraga (nagu paljud möödunud suve hetked).

Alustasin Berliinist. Veetsin seal küll vaid loetud tunnid, ent sellegipoolest kohtusin ühe eesti keelt kõneleva sakslannaga, kellega olin esmakordselt tutvunud nädala eest Palupõhja saunalaval! Maailm on ikka imelik küll... Uus sõbranna tutvustas mulle varjatud järve, milleni jõudmiseks pidi ronima üle kahe traataia, nii et see ei tundunud küll eriti seaduslik, aga ta rahustas mu maha ja käskis järvest mõnu tunda. Mõnus järv oli tõesti.

Sealt edasi sõitsin Sloveeniasse Liisile külla. Oh, taasnägemise rõõm! Jäin nädalaks; selle aja jooksul jõudsime hääletades Sloveeniale korraliku ringi peale teha. Käisime mägedes matkamas ja Sloveenia kahe kuulsaima järve ääres, tutvusime Ljubljanaga ning vaatasime Liisi voodis filme. Kõik hääletuskogemused olid omamoodi kirkad, kuid ilmselt elu lõpuni jääb mulle meelde see punane tuletõrjebuss, mille armatuurlauale oli tõstetud sinine vilkur ning mille sees istus viis sloveenlast, üks sakslanna ja (jää)karune koer. Lisaks lebasid bussinurgas veel matkakotid ja hiiglaslik kanuu... Terve sõidu vältel täitis bussi kaootiline jutuvada ning kui bussilt maha saime, jäime teineteisele tummalt silmi pilgutades otsa vahtima. Kas see päriselt juhtus just...?
Kiidjärve-Taevaskoja-Kiidjärve matkarada. August 2018.
Jätkasin Itaalias. Taaskohtusin seal oma Aarhuse-semestri poliitikute gängiga. Meid oli viis: sakslanna Maren, belglane Domien, itaallanna Viola (kes oli ühtlasi meie võõrustaja) ning tema poiss-sõber Mattia. Veetsime päeva Roomas ja võtsime seejärel suuna Viola suvekoju, mis asus Apulia maakonnas Lõuna-Itaalias. Oh, jälle niivõrd palju muljeid (nii häid kui ka halbu)! Tuli ette tõsist kannatuse proovilepanekut, kui viie inimese vaated ideaalsest puhkusest ei tahtnud ühtida, ent retroperspektiivis meenuvad siiski eelkõige ilusad momendid: hilisõhtune disko pitsabaaris, biitlite "Yesterday" esitamine koos tänavamuusikuga, igaõhtused aperatiivid, kaljuhüpped helesinisesse laguuni ning hilisõhtune suplus ja päikese merrevajumise jälgimine. Oh, ja põrgukuumus! Praeguseks on teravad mälestused sellest neljakümnekraadisest leitsakust juba hajunud, ent kuskil aju tagumises sopis pesitseb veel hajus mälestus sellest uskumatust leitsakust.
Itaalia polnud Lõuna-Prantsusmaast väga kaugel... Kohtusin Marseille'is oma Uus-Meremaa sõbrannaga, kellega tutvusin esmakordselt aasta eest Taanis ning kes töötas parajasti Prantsusmaal au pair'ina. Veetsime koos kolm ilusat päeva, misjärel tundsin selgelt, et on aeg koju pöörduda. Olin päikesest ja pidevast seljakoti otsas elamisest kurnatud. Päris viperusteta see kojupöördumine siiski ei läinud...
Lõuna-Itaalia. Juuli 2018. 
Võtsin lennuki Barcelonast Riiga vahemaandumisega Kaliningradi lennujaamas. Seal mind arreteeriti. 8) 8) 8)
Istusin omapäi ja ootasin oma saatust, süda eelmise öö vintsutustest paha ja paanika kurku pitsitamas. Üks tõreda häälega (ja püssiga) mees oli mu passi ära võtnud ning käis mind aeg-ajalt kui kurjategijat vaatamas. Koeraga. Ja püssiga.
Selgituseks: mul polnud viisat. Välisministeeriumi kodulehel seisab mustvalgel, et EL'i kodanik ei vaja Venemaa viisat, kui viibib alla 24 tunni lennujaama transiiditsoonis - niimoodi kinnitati mulle ka telefonis. Helistasin enne lendu ekstra nii Välisministeeriumile kui ka viisaametisse, kuna veidi kripeldas. 
Kohale jõudes selgus tõsiasi, et pisitillukeses Kaliningradi lennujaamas polnud transiiditsooni - ainus võimalus oligi siseneda otse riiki, viisakontrollidest mööda. Seal probleem tekkiski. Üritasin käte ja jalgadega selgeks teha, et mul pole plaaniski riiki siseneda, tahaksin jubedasti vaid Riia lennule. Mind koheldi kui viisakriminaali ja talutati eraldi ruumi. Vahepeal pistis pea sisse üks naine, kes uuris, kas see on mu esmakordne viisarikkumine. Jaurasin trotslikult, et mina pole midagi rikkunud, kuna mul pole plaaniski Venemaale siseneda - ja pealegi, Välisministeerium on minu poolel!!! Ja terve EU kah tegelt. Need sõnad ei avaldanud mingitki mõju. Jäin taas üksi. Vahepeal nutsin salaja paar peatäit. Kuulsin midagi Minski saatmisest. Pidasin hinge kinni. Varsti tormati sisse (siis ma enam ei pillinud) ja nõuti, et maksku ma aga trahv ära - siis võin riiki siseneda. Ei maksa ma midagi, vaidlesin vastu, ja riiki ka ei sisene! Riia lennust olin selleks ajaks lootusetult maha jäänud.
Näis, et nad ei osanud minuga midagi peale hakata. Kusagilt ilmus pilet Barcelonasse. Püssi ja koeraga mees käratas midagi, mis kõlas nagu "nudavajj", ja seejärel saadetigi mind Barcelonasse tagasi. Seal kõndisin leti juurde ja palusin rahulikul häälel järgmist lendu Riiga, justkui oleksin Tartu bussijaamas ja ostaksin bussipiletit Tallinnasse. (Sel korral üle Kaliningradi enam õnne ei proovinud.)
Lõuna-Itaalia hommikuidüll. Juuli 2018. 
Nantes, Prantsusmaa. September 2018.
Riia lennujaam oli kui kodu! Sealt jõudsin suuremate viperusteta oma armsasse Tartusse. Peagi tuli Marco külla. Sõitsime autoga ringi ja avastasime Eesti kaunist loodust: käisime nii varahommikuudus laugastes suplemas kui ka Taevaskojas mustikal. Ööbisime vanatädi Peipsi-äärses suvemajakeses. Seejärel tutvustasin uhkusega Tartut, kusjuures täiesti puhtjuhuslikult oli käes magusaim osa Tartu suvest: mõistagi tARTuFF. Armastusfilmifestivalil istuda on sootuks teine tera, kui aeg-ajalt saab kellegi huultele mustikamaitselisi suudluseid vajutada! Seda, et Eesti külaskäik osutus edukaks, kinnitas ka mu äärmiselt valiv kass, kes otsustas viimasel ööl Marco jalgadel nurru lüüa. Ülejäänud perekonnaga tutvumine oli selle kõrval juba käkitegu.

Septembris seisis minulgi ees Perega Tutvumine. Marco perega, mitte enda omaga. Lendasin Taani, kus pendeldasime nädal aega erinevate suguvõsaharude ja peretuttavate vahet. Otse loomulikult sõime palju koduseid toite. Katsusin olla "mina ise", nagu kõik sõbrad soovitasid. Külaskäigud läksid mulle väga hinge: Marco vanaema imepisikese niidiga heegeldatud taskurätt ja tädi kikerhernevedelikust ekstra minu jaoks küpsetatud peened vegan-beseed võtsid südame hardusest värisema küll. Arutasime Marcoga, et nüüd, kus mõlema perekonnad on meid aktsepteerinud, on tulevikus kordades nadim lahku minna, kui see peaks vajalikuks osutuma. Me pole enam sugulaste peades mingid abstraktsed nimed, vaid lihast ja luust (toredad) inimesed...
Viinamarjasuhkur ja peaaegu biitlid. Prantsusmaa, august 2018.
Soolamekilised laguunid Apulias. Juuli 2018.
Nüüd jõuan selle postituse algstaadiumis etteruttavalt pillatud lauseni "Gweny pihtis mulle Prantsusmaal..."
Olime kolme Saksamaa sõbrannaga plaaninud juba pikalt taasühinemist Prantsusmaal. Lendasin Taanist otse sinna. Või tegelikult mitte otse. Mul oli Londonis 20-tunnine vahepaus, mistõttu läksin külla vennale, kes oli kaks päeva tagasi Londonisse kolinud, et ülikooliga alustada! What are the odds...? (Jummel, seda kõike kirja pannes kõlab see nii, nagu mul oleks meeletutes kogustes raha tuulde lennutada, ent tegelikult on kõik mu reisid säästlikud: lendan odavlennufirmadega või veel parem, hääletan ja/või sõidan Flixbussiga, ööbin tuttavate pool või Couchsurf'in, ostan kõige odavamaid kaerahelbeid ja keedan hommikuti putru... Ja noh, punane vein on lõunamaal odav!)

Päikeseküllane Prantsusmaa reisike sobis kontrastiks Eesti sombstele ilmadele kui rusikas silmaauku! Ajasime tänavail suvaliste inimestega juttu, Couchsurf'isime, kohtusime mu prantslannadest sõbrannadega, kes viibisid mu esimesel Rostocki-aastal Erasmuse programmiga Rostocki ülikoolis ning tegid meile nüüd tuuri. Ühel meie võõrustajaist oli triibuline kass, teisel üliküpseist piima tilkuvaist viigimarjadest kubisev puu - ma ei teagi, kumba eelistasin... Käisime ka viinamarjapõldudel saagikoristusest järele jäänud viinamarjakobaraid nosimas ja tundsin ilma naljata, kuidas fruktoos mu veres trikke tegi. Muidugi tuli ette ka hõõrdekohti, ent lõppkokkuvõttes jään reisi meenutama siiski positiivsel noodil (F-duuris).
Kuskil Clissoni ja Nantes'i vahel viinamarjapõllul. September 2018.
Nüüd olen taas kodumaal ja ausõna mõneks ajaks paigal! Soovin ekstra välja tuua kolm toredat seika, nimelt...
*Annetasin viimaks ometi verd ega suuda järgmist korda ära oodata. Miks ma niivõrd kaua ootasin ja pabistasin?! Mulle näib, et verest vabanemisega, täpselt nagu juuste lõikamisega, sain ühtlasi lahti mingist rõhuvast taagast ning ammutasin uut energiat, millega pimedusele vastu minna. 
*Muretsesin enesele Spotify Premiumi ja tundsin, kuidas elukvaliteet tõusis!!!
*Ostsime isaga piletid Metallica kontserdile!!!!

Milline on mu praegune elukorraldus, tulevased plaanid ja prioriteedid? Novembri algul leiab Rostockis aset ametlik lõputseremoonia (alles!) - sinna lähen arvatavasti kohale, et mõne tähtsa professoriga oma (tõenäoliselt üpris higiseks tõmbunud) kätt suruda. 2019. aasta augustist soovin alustada magistriõppes jätkusuutliku arengu erialal. Eks näis, kas Rootsis või Hollandis. Või üldse kusagil mujal. 
Paar matka on ka plaanis. Noolin silmadega üht veebruarikuist rahvusvahelist projekti. Ja ideaalis jõuan kevadel Workaway'ga ka kaugematele radadele... (Ideaalis.)
Praegu valitseb mu elus pikalt taga igatsetud eneseharimise periood: loen nagu hull, kirjutan nagu hull, kuulan podcast'e ja käin teatris. Hakkan käima, see tähendab. Piletisadu hullutas mu. Tegelikult ei käi mulle keegi pinda ega sunni sebima, ent olen iseenese kupjaks, et praegusest hingetõmbamisperioodist maksimaalset kasu lõigata. Kellele fraas "kirjutan nagu hull" kõlab väheusutavalt (saan sellest täitsa aru, arvestades viimase poole aasta blogimõõna), sellele võin saladuskatte all pihtida, et olen ikka kirjutanud küll, aga mitte blogisse. Aga pssssssst, veel ei taha midagi ära sõnuda! 

Oeh, sellised need viimased kuus kuud siis üldjoontes olidki. Välja jäid paljud armsad pisidetailid, ent mingil hetkel peab postitus ometi lõppema. Suur rõõm oli teile taas kirjutada, armsad lugejad! Loodetavasti säilib see rõõm ka edaspidi, vähemalt kaks korda nädalas (ideaalis esmaspäeviti ja neljapäeviti)! ;) Olete väga oodatud endast märku andma! Uute muljetusteni!