October 3, 2018

Dialoog Elisa Raamatuga

Täna leidis minu ja Elisa Raamatu vahel telefonitsi aset üks pentsik dialoog. Parajalt tragikoomiline ja nunnu, et seda siin jagada.
Lugu algas sellega, et otsisin üleeile tasuta audioraamatute äppe, laadisin alla äpi nimega Audiobooks ja kuulasin Emajõe, Raadi ja Kõrveküla vahel joostes läbi Kafka „Metarfoosi“. Silm jäi pidama ka Elisa Raamatu äpil, mis sai niisamuti huvi pärast alla tõmmatud. Selgus, et tegemist on siiski e-raamatu-, mitte audioraamatuäpiga, niisiis kaotasin huvi. Kui on valida, kas lugeda paberilt või telefoniekraanilt, eelistan sada korda paberit!!!
Eile TÜ raamatukogus istudes sain Elisa Raamatust kõne – sooviti rääkida „Elisa Raamatuga seoses“. Moment polnud küll parajasti sobiv, ent olin valmis põhimõtteliselt rääkima, niisiis leppisime kõnelemiseks kokku hilisema aja. See läks, tõsi küll, vett vedama. Täna saime siiski oma jutud aetud! Panen siinkohal kirja meie lihtsustatud dialoogi – välja on jäetud kõiksugused tühifraasid, kuid dialoogi tuum on säilinud. Skaudi ausõna! Vestlus salvestati!
*
Selgituseks:
H = Helistaja
M = Mina

H: „Tere, helistan teile taas siit Elisa Raamatust, eile õhtul pidime rääkima, aga ei saanud teid enam kuidagi kätte…“
M: „Tere, tõsi ta on, sattusin nimelt kinno ja telefon oli hääletu peal.“
H: „Ohhoo, no väga põnev! Aga tahaksin rääkida teiega natuke Elisa Raamatust, on teil pärast äpi tõmbamist tekkinud juba ka mingeid küsimusi?“
(Siinkohal seletasin, et otseselt mitte; tõmbasin küll äpi, kuid ilmselt ei hakka selle kaudu e-raamatuid lugema, olen päris raamatute fänn.)
H: „Ahsoo, või nii. Mina ise olin ka suur paberraamatute austaja, aga enam mitte. Katsun teile seletada, miks on e-raamatud tavaraamatutest kõvasti etemad. Esimene põhjus. Satute kindlasti pidevalt olukordadesse, kus võiks lugeda, ent raamatut pole kaasas. Mina isiklikult küll kogu aeg sattusin!“
M: „Ee, ei, tegelikult mitte. Mul on alati väga teadlikult kotti pistetud mõni teos, mida järjekordades või bussis lugeda. Pealegi on see osa mu imidžist – ikka on endal parem tunne istuda bussipeatuses ja lugeda paberraamatut kui jõllitada telefoniekraani ja lasta möödujatel arvata, et olen järjekordne hukka läinud noor, kel pole paremat teha kui nutitelefonis passida,“ naljatasin.
H: „Nii, mhmh, okei. Ega teiste arvamusest ei tasu lasta end niimoodi kõigutada, muide. Nii, teine põhjus. Raamatukogud! Ma saan aru, et see raamatukogude lõhn ja kõik see, aga järjekorrad on ju pikad ja peab ootama ja alati ei jõua õigeks ajaks raamatuid läbi lugeda ja… (kandev paus)“
M: „See on ehk pigem probleemiks uudiskirjanduse puhul – siis peab, tõepoolest, end raamatukogus järjekorda panema. Aga ma pole veel kunagi kogenud, et Tuglas või Lermotov raamatukogust otsas oleksid. Mind hetkel ükski uudisteos nii hullult ei põleta ka, et üldse oodata ei jaksaks.“
H: „Olgu siis nii, aga kolmas põhjus: lennureisid!!!! Kas te reisite ka tihti? Väärtkirjandus kaalub nii palju ja kui tahta lennukis lugeda, siis läheb pea kogu käsipagasi kaal raamatute alla!!!“
M: „Lennureise on viimasel ajal tulnud tõesti üsna tihti ette, aga ühe-kahe raamatu seljakotti pistmine pole veel kordagi probleemiks osutunud. Ma loen lennukis väga meelsasti.“
H: „Olgu…“
Mõtlesin talle natuke vastu tulla.
M: „Olen ise küll ühele põhjusele mõelnud, miks e-raamat võiks mugavam olla. See helendab pimedas, pole vaja õhtuti voodis lugedes muretseda lisavalgustit ega midagi.“
H: „Jah, just, mõelge!!!! E-raamatutel on tõesti helendav ekraan!!!“
Siinkohal kordasin taas kindlalt, et helendavast ekraanist hoolimata jään esialgu veel paberraamatutele truuks. Tõmbasime otsad kokku, laususime vastastikku tänusõnad teineteisele pühendatud aja eest ning lubasin kindlasti Elisa Raamatu poole pöörduda, kui mul peaks veel küsimusi tekkima. 
Loodan, et nad saavad helendava ekraani argumenti edaspidi kellegi teise peal katsetada.

3 comments:

  1. Väga armas, et sa ta tujul täitsa langeda ei lasknud! Natukene nagu see olukord, kui lennujaama turvatöötajad vahel meelega narkokoertele mõne koti nuusutamiseks ette annavad, kus on narkootikume sees, sest muidu langevad kutsud depressiooni, kui kunagi mitte midagi ei leia :)

    ReplyDelete
  2. Kõigepealt naersin postituse yle ja nyyd Eliise kommentaari. Tõsi ta on, jah ! Ja hea, et sa ikka viitsisid jutustada tõesti.

    Tuletab meelde, et pean endale uue raamatu kotti sokutama :)

    ReplyDelete
  3. Hahaaa, nüüd naeran hoopis mina! Punapea, pista jah raamat kotti!

    ReplyDelete