October 4, 2018

Kolm suurimat viimase poole aasta õppetundi

Nüüd, kus olen viimase poole aasta suurematele sündmustele valgust heitnud, oleks paslik jagada ka mõningaid elulisi õppetunde - eks ikka tõestamaks, et viimased kuud ei ole mitte kasutult itsituste saatel möödandikku lahustunud. Üht-teist õpetlikku sai ka ajukurdudesse uuristatud! Eks pisemaid elult vastu näppe saamisi tuli ette hulga, kuid blogis tutvustamiseks valisin neist välja kolm kõige värvikamat. Siin nad on!

1. Sa ei tea, mis on millekski hea.
Käisime juunis Marcoga Rootsis matkamas. Kohtusime Kopenhaagenis ja sõitsime bussiga Malmösse, mis asub Rootsi lõunatipus, 600 kilomeetrit Stockholmist. Umbkaudne plaan oli kuskilt metsa siseneda ja kuus päeva hiljem Stockholmi all metsast väljuda, kuna mul olid selleks ajaks ostetud lennupiletid marsruudil Stockholm-Helsingi-Tartu. Täpsem plaan nägi ette, et läbime lõigu Sörmlandsledenist - tuhandekilomeetrisest läbi Rootsi kulgevast matkarajast, mis jõuab otsapidi ka Stockholmi välja. Mõeldud-tehtud! Otsustasime hääletada Malmöst Norrköpingisse, sest just seal ristus maantee matkarajaga ning meil olnuks mõnus metsa putkata. Google Mapsi andmetel jäi Norrköpingist Stockholmi umbkaudu 160 kilomeetrit - ideaalne kuue päeva marsruut, mõtlesime meie. Kui raske see ikka olla saab, rõõmustasime. E4 maantee viis (noh, endiselt viib) Malmöst otse Stockholmi välja (küll inimesed juba seda mööda sõidavad, eksole) ja meie ülesandeks jäi vaid õigel hetkel maha hüpata.  
Hehe.
Hakkasime hääletama kell üks päeval ja kella kümneks õhtul olime jõudnud 3 erineva juhiga umbes 30 kilomeetri kaugusele algpunktist. Käsi südamel, see polnud just vaimustavaim algus matkale. Olime raisanud terve päeva, millest poole võinuks ideaalis juba matkamisele kulutada, ja passisime selle asemel igavledes maantee ääres, iga kord mõne auto lähenedes erutudes ja siis jälle pettudes. Olin tige, et me polnud hetkekski kaalunud bussipiletite ostmist, kuna "hääletamine on ju nii palju huvitavam".
Kui olukord hakkas omandama juba lootusetuid noote, otsustasime siiski öise Flixbussi kasuks. Norrköpingisse sellega ei saanud, küll aga Södertäljesse. Sealgi ristus maantee Sörmlandsledeniga. Google'i andmetel oli Södetäljest Stockholmi üksnes 37 kilomeetrit vantsimist - mida me siis viis päeva teeme, ahastasin. Ainult lesime ja sulistame? Tulime ju ometi matkama!
Hehe.
Jõudsime varahommikuks Södertäljesse, otsisime üles õige teeotsa ja hakkasime astuma. Selgus, et Sörmlandsledeni matkarada on kordades pikem kui Google'i poolt arvestatud vahemaa Södertälje ja Stockholmi vahel - kulges see ju risti-rästi läbi metsa, viskas sisse lookeid ja kaari. Arvutasime välja tegeliku vahemaa - umbkaudu 120 kilomeetrit. Viieks allesjäänud päevaks täpselt paras. Mitte liiga intensiivne (sai hommikuti rahus linnulaulu peale ärgata, järves sulistada ja hommikusööki nautida), kuid siiski piisavalt pinget pakkuv. Kui meie esialgne plaan - alustada Norrköpingist - oleks seevastu õnnestunud, oleks meie seis olnud ikka õige nigel, kui selgunuks, et ups, tegelik marsruut on Google'i andmetest umbes kolm korda pikem...
Eks selline arusaam jõuabki kohale üksnes retroperspektiivis. Olevikus elades me ju ei tea, et meie plaanid pole tegelikult piisavalt taibukad ja nende läbikukutamisega teeb universum meile suure teene. Tegelikult pole me üleüldse pädevad otsuste langetamiseks, sest meil pole ju aimugi, millega meie otsused kulmineeruvad... (Selles järelduses peitub juba mõjutusi Milan Kunderalt.) 
Umbes niimoodi algasid kõik matkahommikud. Kuskil Sörmlandsledenil, juuni 2018.
2. Sa ei tea, milliste inimestega oled võimeline läbi saama, kuni sa pole nendega piisavalt aega koos veetnud.
Vahetult enne Rootsi matka võtsin osa haridusliku suunitlusega ökosotsialistlikust seminar-laagrist nimega Ecosocialist Educational Convergence. Osalema tõukas mind eelkõige huvi laagris käsitletavate teemade vastu: eco-philosophy, climate and capitalism, social ecology jt. Olin juba mõnda aega salaja aru pidanud, kas ökodiktatuur ja ajutine despootia oleksid õigustatud, kui küsimus seisneb näiteks heitgaaside järsus vähendamises, tagamaks kõigile universaalsed inimõigused, mis on hetkel  kliimasoojenemise tõttu välistatud (eksisteerib ju suisa termin "kliimapõgenikud"). Olin Aarhuse semestril tutvunud mõningate filosoofide seisukohtadega, mis väidavad, et on, ja ka nendega, mis väidavad, et püha müristus, mitte mingi hinna eest. Lootsin laagris oma põletavatele küsimustele vastuseid leida.
Nagu eelmises postituses mainitud, ei uskunud ma laagri alguses kohe üldse, et võiksin laagrilistega ühise keele leida: tulime täiesti erinevatest taustsüsteemidest. Ju mõjusin mina neile, kes olid üles kasvanud ökokülades või skvotitud majades, läänelike mugavustega ärahellitatud printsessina, ja nemad, kes ei tundnud kella ja veetsid seminaridesse ilmumise asemel aega suitsetades või päikeselaigus mediteerides, mõjusid minule vastutustundetute lillelastena. Sisetunne ütles, et pole minu inimesed. Sellist masti inimestega tavaolukorras kohtudes oleks mu pilk neist tõenäoliselt üle libisenud, otsimaks teistsuguste tunnusjoontega karaktereid, kes võiksid mulle kõhutunde järgi paremini sobida - õnneks kahenädalases laagris muust maailmast äralõigatuna polnud selleks võimalust. Tuli leppida. (Või noh, võinuksin muidugi ka nurgas mossitada, aga otsustasin mitte.)
Käsi südamel, mõnikord tuleb olla sundolukordadele tänulik. Katkistele liftidele. Keskkooliklassidele. Kahenädalastele laagritele keset eimidagit. Ma poleks elu sees avastanud niivõrd huvitavate lugudega inspireerivaid inimesi, kui poleks olnud seda ühendavat sundpinda, mis meid sidus. Usun, et ühise pinna olemasolul on tehniliselt võimalik kõigiga lähedaseks saada - tarvis läheb vaid aega, avatud suhtumist ja kannatlikku meelt. Paraku on argielus ikka kergem teha shortcut'e ja lühikese analüüsi tulemusena kõnetada inimesi, kes võiksid meiega potentsiaalselt klappida. Käitun ise samamoodi. Ja selle tulemusel avastangi üha uusi inimesi, kes mõtlevad, käituvad ja viskavad nalja, noh, kui just mitte päris samamoodi nagu mina, siis kindlasti mitte ülemäära teistmoodi. Rohkem sundolukordi ellu, ma ütlen!
Tarkusterade noppimise vahel puhkamas. Seekord Sloveenias, juuli 2018.
3. Inimesed on hingelt suured aitajad.
Mulle on juba varastest noorusaastatest külge poogitud arusaam, et parem on olla vait ja lasta teistel arvata, et oled loll, kui suu avada ja seda arvamust kinnitada. Sellele juhtmõttele toetub terve mu elukorraldus! Ehkki säärase tõekspidamisega elul on mõned plusspooled - üldiselt kipun vist jätma endast hulga asjalikumat muljet kui tegelikult -, kaasneb sellega kordades rohkem häda. Hirm rumalana näimise ees on parajaks ristiks kaelas. Üliõpilaskontekstis näiteks: parem ikka kodus üksinda pusida, nutta ja elu eest guugeldada kui auditiooriumis käsi tõsta ja lasta professoril end korrata. 
Alles viimastel aastatel olen õppinud, et enese närvide säästmiseks on üks hõlbus moodus: abiküsimine. Senised kogemused on näidanud, et inimesed aitavad meelsasti - kes siis ei tunneks end kõrvust tõstetuna, kuid talle abiküsimisega au osutatakse! Tahame ju kõik hinges end kasulikuna tunda. (?) 
Selles veendusin ka kevadel Rostockis lõputööd kirjutades. Vaatasin tõtt oma prestiižsse pealkirjaga ja tundsin end kui hunnik õnnetust. Millest ma, lihtsurelik, peaksin küll alustama?!
Võtsin südame rindu ja hakkasin maad kuulama. Hing värises küll, kui kirjutasin esmakordselt Riigikantselei strateegiabüroosse ja Landestag'i - aga teate mis juhtus? Seal töötasid kenad abivalmid inimesed! Mulle tuldi niivõrd armsasti vastu, mu kirju saadeti mööda meililiste ringi, mulle organiseeriti intervjuupartnereid ning lõpuks käisin nii Eestis kui ka Saksamaal erinevates riigiastutustes ja MTÜ-des kohal, et lõputöö tarbeks ainest koguda. Nii vahva! Lubasin endale, et küsin tulevikuski tihemini abi.

Järgmise poole aasta jooksul loodan veel rohkem õppida. (Eriti tore oleks muidugi, kui see toimuks teiste eksimuste arvelt...)

Tänase meeleolumuusika kohta veel niipalju, et soovitan seda kuulata kõigil, kes elavad endiselt eksiarusaamas, nagu kõlaks saksa keel koledalt ja vägivaldselt (see müüt saab lõpuks ometi kummutatud!).
Tänaseks kõik, järgmiste muljetusteni!

No comments:

Post a Comment