October 8, 2018

Minikultuurinurk

Täna jagan teiega, kallid lugejad, oma viimase nädala kultuurielamusi. Ma pole eriti kogenud arvustaja ega julge lubada, et ma midagi salaja välja ei lobise, mida te ehk sugugi teada ei taha, kuid annan endast parima. Lugemine omal vastutusel!
*
TEATER.
Vanemuise repertuaari kuuluv "Viini veri" oli silmadele tõeline puhkus, esteetiline unelm. Sirelilillad toonid, tantsijannade kaharad kleidid ja nutikad koreograafilised lahendused mõjusid vägagi nauditavalt. Sisuliselt oli "Viini veri" justkui eeskujulik näide õpikust, kuidas teha korraliku janti: selgesti tajutavad olid nii sissejuhatus, sõlmitus kui ka kulminatsioon, loo edenedes lisati vurtsu aina juurde ja hing ihkas teada, kuidas lootusetult sõlme keerutatud suhete sasipundar lõpus lahti harutatakse. Lõpp oli mõistagi õnnelik, kõik laabus raskusteta. Hiljem Shakespeare'is muljetades ja Old Tbilisit juues tõi Anu välja, et täpselt nagu kriminullis: kogu aeg tead, et kurjategija nabitakse kinni, küsimus seisneb vaid selles, kuidas. "Viini veres" oli samuti algusest peale teada, et lõpus loksub kõik paika, aga mitte see, kuidas. Tüki lõpus tekitas mus veidi meelehärmi asjaolu, et kõik tehti vaatajale puust ja punaseks ette: kes kellega millist salaplaani haudus, kes kellele soovis õpetust anda. Mul on keskkooli kirjandustundidest meeles õpetussõnad, et lugejale ei meeldi, kui autor nämmutama kukub ja sellega lugeja taibukust alahindab - viimase vaatuse ajal tundus kohati, et ka publiku nutikust ja erinevate seoste loomise võimet oli alahinnatud. Aga seda trotslikku mõtet sai kergesti ignoreerida. Tuli vaid joobuda kuldsest šampanjast, mida voolas laval ojadena, ja unustada end Straussi imelisse muusikasse, kleitide kahinasse ja kuldsesse Viini atmosfääri.
Üks teistlaadi muljetus ka: etenduse õhtul oli laval suisa kolm sünnipäevalast, niisiis laulsime hiljem kõik üheskoos sünnipäevalaulu. Püüdsin ka. See kõlas laval seisvate sopranite kõrval nii koledalt, et andsin pärast kolme silpi (õn-ne soo-) alla.
KIRJANDUS.
Lõpetasin neljapäeval Kaplinski 2007. aastal ilmunud tähtteose "Seesama jõgi", mille kallal olin pusinud juba üpris pikka aega. Laias laastus võib mind vallanud emotsioonid jagada kolme faasi: vasikavaimustus, tüdimus ja leppimine. Alustasin innukalt: mõistsin, et tegemist on täpselt minu tassikese teega. Imetlesin Kaplinski teadmiste põhjatuna näivat varasalve ja habisesin kõigi nende tarkuseterade ees, mis olid tihedalt pikitud pea igasse lausesse. Teos oli mul kahe nädala eest Prantsusmaalgi kaasas - lasin meie võõrustajail tõlkida prantsuskeelseid salme, mida teoses ikka ette tuli, ja arutasin sakslannadega saksakeelsete värsside ridade vahede üle. Ajapikku hajus teose lumm. Sündmustik kulges liiga aeglaselt, olles ehitatud üles peamiselt introverdist teadmishimulise üliõpilase sisemonoloogidele, ja tihe mütoloogilistest viidetest kubisev tekst mõjus väsitavalt. Kohati kippus pähe küsimus, ega Kaplinski mitte meelega ei targuta. Lasin lausetest stiilis "Ema või vanaisa olid talle jutustanud, kuidas lord Byron oli ujunud üle Hellespontose Euroopast Aasiasse või vastupidi, ja „Loomingust“ luges ta tõlkes Swinburne’i luuletust ujuja mõtisklustest motoga Somme mollior unda – laine on pehmem unenäost" diagonaalis üle. Lõpp läks õnneks taas põnevaks, viimane neljandik raamatust lausa lendas. Jäin lõpplahendusega rahule ja loodan, et suudan mõnekümne aasta pärast ka teose keskosast rohkem rõõmu tunda. Praegu päästsid Kaplinski teose minu jaoks küll vaid algus ja lõpp.
*
Asusin põhjalikumalt uurima ka Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse varamut, mis on kordades rikkalikum kui eeldasin. Avastasin Hellati 1976. aastal välja antud "Naiste maailma", millega olen jõudnud peaaegu lõpusirgele. Teose sündmustik leiab aset Maaga sarnasel planeedil nimega Rendon, mille on põhiosas enda võimu alla allutanud naised. Mehi, kelle suhtearv on naistega võrreldes tühine, peetakse range järelvalve all eraldi asulates, nende roll seisneb naiste viljastamises. Ühekordset ühenädalast visiiti Armastuse Paleesse võivad taotleda vaid 22-28-aastased täie tervise ja viljakuse juures olevad naised, kel tuleb läbida hulk sobivust kinnitavaid teste ja tasuda kopsakas lõiv - need, kel see ei õnnestu, ei kohta oma eluea jooksul ainsamatki meest. Meeste ülesandeks on nelja silma all vastu võtta ja viljastada klien-, vabandust, sõbratare, et populatsioon säiliks. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui Armastuse Paleesse saabub noor hakkaja teadlane, kellele on määratud Teaduste Akadeemia poolt stipendium, et ta võiks üht lihast ja luust meessoo esindajat uurida - ta kogub nimelt ainest oma magistriväitekirjaks pealkirjaga "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses". Väike spoiler: nad armuvad (kes oleks osanud seda ette näha, eks!) ja taotlevad õigust pärast neile määratud nädala lõppu kokku jääda. Järgneb tuline sõnasõda kolme osapoole - Teaduste Akadeemia, Rahvastuskomisjon ja Naiskogu - vahel, mille raames peetakse suuremaid ja väiksemaid erakorralisi istungeid, kuhu kaasatakse esmakordselt Naiste Maailma ajaloos ka meessaadikud... Lugu on hoogne ja haarav, kuigi sündmusteahela jälgimine on keerukate terminite ja nimede paljususe tõttu paras pähkel. See ei häiri, vaid tekitab mõnusat hasarti. Küll aga on seni veidi silma kriipinud tegelaste keevalisus ja kalduvus pidevalt tühjalt kohalt nähvata, turtsuda või nina kirtsutada - raske on nendega hingeliselt samastuda. Eks nende käitumises peegeldub ka ENSV-aegse meesautori visioon naise iseloomust, mis, olgem ausad, on üsna üldlevinud tänapäevalgi. Sellegipoolest loen Hellati teose lähipäevil kindlalt lõpuni ja soovitan soojalt teistelegi!
FILM.
Eelmise nädala sees sattusin Elektriteatri Jaapani kuu filmiõhtute raames vaatama ka mängufilmi "Elu on ilus - Irodori", mis põhines tõestisündinud lool. Film kajastab ühe väikese Jaapani külakese igapäevaelu, mille vananev elanikkond katsub vaevaga ots otsaga kokku tulla. Kui ühe noormehe peas võrsub idee alustada "lehe äriga", mille idee seisneb erineva kujuga taimelehtede müümises peentele restoranidele toitude kaunistamiseks, laidetakse idee külaelanike poolt valjuhäälselt maha. Kolm naist otsustavad siiski õnne proovida, sest midagi pole kaotada - üks on laste ja lastelaste poolt hüljatud, teine täielikult abikaasa hirmuvalitsuse all ning kolmas hiljaaegu suurlinnas abikaasast lahku läinud ja naasnud kolkakülasse oma vana ema eest hoolt kandma. "Lehe ärist" võrsub ajapikku sadu miljoneid jeene sisse toov ettevõte. Võib-olla polekski film mulle nõnda hinge läinud, kui selles poleks leidunud niivõrd palju äratundmismomente: tuttavad olid nii põllumaana kasutatavad mäenõlvad, söömiskultuur, kilekotid, kirjud joogiautomaadid, hingematvad loodusvaated, restoranide sisustus, valged risttahukakujulised neljarattalised kui ka jaapanlaste kalduvus pidevalt kummardada ja koogutada.... Oleksin justkui kandunud tagasi 2017. aasta kevadtalve, mille veetsin Jaapani apelsinisaludes. Sisu kohta nõnda palju, et lõpp kippus venima: sealt, kus film võinuks loogiliselt lõppeda, küteti üles järgmine konflikt, millele järgnes veel paar tagasihoidlikumat vapustust ja šokki. Muidu igati positiivne vaatamine, per aspera ad astra!

//Piltidel mu maiad sõbrannad Clissonis erinevaid jäätiseid arvustamas, september 2018.

2 comments:

  1. Tahtsin lihtsalt öelda aitäh selle eest, et tagasi oled! Nii-nii tore on.

    ReplyDelete