October 11, 2018

Peeglike, peeglike seina peal

Lugesin Feministeeriumist Piret Eesmaa artiklit pealkirjaga "Ma olen paks" ja sattusin selle kaudu artiklile "How to talk to your daughter about her body". See oli oma olemuselt väga lihtne: ära räägi sellest üldse. Ära tee ühtegi märkust oma tütre kaalunumbri kohta, ära kommenteeri teiste naiste kehasid, ära irise enda keha üle ning ära kohe kindlasti mitte pea tema ees dieeti. Julgusta oma tütart mängima jalgpalli, sest selle kaudu õpib ta arvestama ülejäänud meeskonnaga, ja sisenda talle, et värskes õhus jooksmine vähendab ta stressitaset. Tehke koos salatit ja küpsetage rasvast šokolaadikooki. Pane talle südamele, et temast kiirgaks headust teiste vastu, aga ära unusta lisamast, et ta armastaks ka iseennast. Artikkel lõppes äärmiselt kena mõtteteraga, et keha peaks olema üksnes hinge tööriist (või kuidas iganes tõlkida heakõlaliselt lauset "Remind your daughter that the best thing she can do with her body is to use it to mobilize her beautiful soul").

Mõtlesin, et lapse- ja nooruspõlv, kus keha ei oleks mu jaoks nõnda suur number olnud, oleks möödunud kordades helgemates toonides. Eesmaa kirjutab artiklis järgnevat: 
"See mure pole justkui “päris” probleem. Aga tegelikult on see nii reaalne, et kui ameerika teadlased küsisid 33 000 naiselt, mida nad kõige parema meelega elus saavutaksid, vastasid nad, et ennekõike meeldiks neile kaotada mõned kilod [siia on lingitud Naomi Wolfi 1991. aastal ilmunud teos nimega "The Beauty Myth"]. See tähendab, et kõik need naised ei jõuagi kunagi oma tegeliku potentsiaali kasutamiseni, sest nad lihtsalt ei suuda hoolida millestki muust kui ainult sellest, millised nad välja näevad – ja asi POLE ainult nende peades."
Oi, kui keegi annaks mulle euro iga raisatud (kilo-)džauli eest, mille oleksin võinud suunata oma potentsiaali avardamisse, mitte oma keha pärast põdemisse! Oleksin miljonär. Rääkimata sellest, et tõenäoliselt ka kordades edukam inimene.
Omistan kehale endiselt ülemäära suurt tähtsust ja kulutan asjatult energiat selle piidlemisele peeglist, ehkki tean, et tegelik mina, kui midagi sellist üldse eksisteerib (kas eksisteerib??), pole mu keha. Ma pole peegleid kunagi ülemäära usaldanud. Ilmselt seetõttu, et need on salakavalad. Kord näitavad oma suva kohaselt üht pilti, siis sootuks teist. Olen endamisi aru pidanud, kas mitte erinevad peegeldused pole põhjuseks, miks mu enesehinnang päevast päeva nii drastiliselt kõigub. Ühe peegelduse mõjul hoobilt tekkinud enesekindlusesööst puruneb klirinal järgmise - mitte nii särava - peegelduse mõjul. Oleks siis, et ma saaks aru, milline ma tegelikult välja näen - hakkaks seda pilti aktsepteerima ja asi vask. Aga need erinevad peegeldused (jätan siinkohal fotod välja, need on veel täiesti omaette ooper) ajavad segadusse. Kas te pole vahel mõelnud, et elu oleks hulga muretum, kui peegleid ei eksisteerikski?

Ideaalis tahaksin jõuda välja punkti, kus mul ei oleks tarvis ammutada kiitust välismaailmalt (välismaailma all pean eelkõige silmas komplimente tegevaid inimesi, ent siia kuuluvad ka need va reeturlikud peeglid), et end oma kehas veetlevana tunda. Olen enda kallal kõvasti tööd teinud ja usun, et selline stsenaarium on saavutatav. Mu senised tähelepanekud annavad (üllatus-üllatus!) alust eeldada, et kõige baasiks on siiski end hästi tundev vaim. Mida enam vaimu poputada, seda enam löövad särama ka silmad. Praegusel eluperioodil katsungi teadlikult oma vaimu kuulata ja nuumata. Silmad säravad vist tõesti rohkem kui muidu. Aga kes teab, võib-olla hakkan lihtsalt palavikku jääma. (Sügis ju.)

No comments:

Post a Comment