October 22, 2018

Üks sügavalt oktoobrikuukollane postitus

Mu igapäevasele marsruudile kodu - asjaajamised - kodu jääb üks oranžikas maja, mille esimesel korrusel elab üks kergelt kiilanev keskealine mees, kel pole elutoakardinaid. Niisiis saan tahes-tahtmata ta elust osa nagu tüdruk rongis. Hommikuti ei ole teda kunagi näha, aga õhtuti lösutab ta enamasti diivanil, telekapult käes, ja mõnikord on ta sülle pugenud üks pisike pikkade ruugete karvadega koer. Mõnikord vaatab mees just siis aknast välja, kui ma harjumuspäraselt sisse piilun, ja jalad, millel on inerts sees, kannavad mu tema aknasuurusest vaateväljast välja alati enne, kui mu suu jõuab naeratuse vormida.

See selleks. Murdsin täna kõvasti pead selle üle, mis mul kõik on, ühest kümneni. See osutus kõvasti raskemaks, kui oleksin oodanud, aga sain hakkama. Niisiis, mul on...
1 suur pseudoprobleem,
2 lahedat lähitulevikuväljavaadet,
3 sünget saladust,
4 üksikut sokki,
5 to-do listidega sedelit,
6x tunnis pissihäda,
7 sooja kampsunit,
8 raamatut pooleli, aga tegelikkuses viis neist vist igaveseks,
9 päeva Saksamaale lendamiseni,
10 lollikindlat retsepti, mis õnnestuvad alati (+veel mõned, mis alati ei õnnestu).
Tänase postituse meeleolumuusika pärineb filmist "Call me by your name", mis jättis mu hinge niivõrd sügava jälje, et olen seda endaga viimased nelikümmend tundi kõikjal kaasas kandnud: Tähtveres, Karlovas, Ülejõel, kesklinnas. Kes selle filmi teemal südant puistata soovib, kõnelgu julgesti!

Pildid pärinevad eelmisest nädalast, mil Toomemägi oli veel tunduvalt kollasem.

No comments:

Post a Comment