October 18, 2018

Uus domeen + argipäeva võludest

Sõbrad, mul on ülimalt hea meel tervitada teil aadressil www.marispedaja.ee! Suure tõenäosusega poleks see õnnestunud mu sõbranna Evelinita, sest domeeni ühildamine blogiga valmistas meile mõlemale parajat peavalu. Matsime sellesse üritusse tuhandeid sekundeid - mina vähem, tema rohkem - oma väärtuslikust noorusest, mida me enam kunagi tagasi ei saa. Aga tulemus on teie ees! Lisaks nipet-näpet veel mõned muutused siin-seal. Viin talle nädalavahetusel koogi.

Käin nüüd iga päev kohusetundlikult ülikooli raamatukogus kirjutamas. Hakkan seal juba nägusid ära tundma. Iseäranis on mulle silma jäänud üks kiitsakas hallipäine vanamees, kes saabub alati täpipealt kell üheksa, kohmitseb aeglaselt, ent väärikalt riidekappide juures, ronib aeglaselt, ent väärikalt trepist üles ja suundub siis aeglaselt, ent väärikalt lugemissaali taha paremasse nurka, ajalehtede juurde. Seal istub ta oma harjumuspärase laua taha, laotab enda ette ajalehe ja hakkab seda ülima põhjalikkusega lugema, parema käe nimetissõrm järge hoidmas. Umbes kella üheteistkümne paiku mässib ta kaela ümber kitsa kreemja salli ja lahkub aeglaselt, ent väärikalt saalist.

Kolm korda nädalas käin Auras ujumas. Sealgi tuvastan juba nägusid. Mõned on tuttavad varasemast ajast - vanad treenerid ja piletimüüjad -, ent leidub ka uusi, kes on nüüdseks juba peaaegu armsaks saanud. Esimesel korral sattusin samale rajale ühe neiuga - Merikesega, nagu hiljem saunas teada sain -, kes kõnetas mind sõnadega "oi, sul on ka henna". Oli. Suisa kaks: üks liblikamuster paremal randmel ja umbes meetripikkune lillemuster paremal jalal. Mul on paar hennade usku saksa sõbrannat. "Jah," vastasin uhkusega ja tõmbasin vasaku käega kergelt üle parema randme. Kogu mu uhkus oli nagu niuhti maha pühitud. Kloor ju.

Jalutasin esmaspäeval pärast tavapärast raamatukogu ja Aura tiiru Ihastesse, et aidata vanaema "mõningates aiatöödes", nagu ta ise palus. Nagu peagi selgus, oli vanaema "tööde" all silmas pidanud üksnes männiokste kärutamist metsast, et saaks rododendronid talveks sooja. Kogu üritus koos metsatiiruga ja rododendronite soojustamisega nõudis meilt alla tunni. Ülejäänud õhtupooliku veetsime punast veini juues ja ossaa raks, mida enam sekundiseierid edasi nihkusid, seda rõõmsamaks muutus vanaema tuju. Tõotasime teineteisele hardalt, et maksku mis maksab, peame järgmisel nädalal kohvikusse minema.

Lõpetasin Mehis Heinsaare "Ülikonna". Hetkel on mu elus käsil üsna pöördeline aeg: pöördun nimelt üha rohkem novellide ja miniatuuride usku. Neid tillukesi laastukesi on mõnus kiirelt kohvi kõrvale rüübata, kui jõud parajasti pehkinud kännust üle ei käi. Raamatuid on mul lugemislistis kümnete kilode viisi ja neid tuleb kiiremini peale kui ma eest ära lugeda jõuan. Mu kirjutuslauale on tekkinud erinevad raamatuhunnikud, mille võib ristida vastavalt tiitlitega "loetud", "lugemisootel", "pooleli" ja "pooleli, tõenäoliselt igaveseks". 
Juba ammu-ammu soovitas Maris mulle Mauriaci "Öö lõppu", kõneldes midagi prantsuse kirjandusele omasest muhedusest. Ma ei tea prantsuse kirjandusest just ülemäära palju, mistõttu tundsin teose vastu suurt huvi. Paraku sattusid mu teele ikka jälle teised teosed, enne kui jõudsin raamatukogus M-täheni tüürida. Aga mõnikord võtab elu ohjad enda kätte. Jalutasime täna lõunapausi ajal Kaisaga Tähtveres ja leidsime "Öö lõpu" pappkastist, mille keegi oli (ilmselt kolimise käigus) Veski tänavale tõstnud. Oh seda rõõmu!!

2 comments:

  1. Õiged raamatud ikka leiavadki lugejad ise üles! Aga hihip hurraa domeenile ja koogile ära ei ütle!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loodame jah, et on ikka õige raamat - päris piinlik, kui universum oleks mulle nüüd mingi jama teose orgunninud...
      Hoia kõht tühi!

      Delete