November 29, 2018

Palju PÖFFi filmisoovitusi ja veidi olmet

"Kas leili tohib visata?" uuris vanem proua saunas. Kõik kolm lavalolijat noogutasid. Proua valas kerisele terve pangetäie vett, nii et kerkiv veeaurusahmakas lükkas saunaukse lahti. Natukese aja pärast kostis proua pettunult: "Näh, midagi ei tulnudki ju..."
*
Seedin ikka veel PÖFFi raames nähtud "Free solot" - portreedokumentaali Alex Honnoldist, mis hoidis mul oma pingelisusega terve aja ihukarvad püsti ja peopesad niisked. Fantastiliste looduskaadritega film kajastas mägironimist kogu selle ilus ja valus. Filmist jäi kõlama Honnoldi mõttetera, et inimesed, kelle jaoks on siin maises ilmas tähtsaim õnnelikkus, ei saavuta kunagi midagi suurt. Seevastu inimesed, keda tiivustab ideaalne sooritus, ületavad inimvõimete piire ja muudavad maailma. Viimaste hulka luges ta mõistagi ka iseenda ning kuna tema väljaöeldut illustreerisid hanszimmerlik muusika ja National Geographicu väärilised kaadrid temast endast ronimas üles mööda El Capitani peegelsiledat seina (praeguse seisuga on Honnold ainus inimene, kes on sellega hakkama saanud), oli raske temaga mitte nõusse jääda. Aga seda ei tahaks ma küll uskuda, et sooritusele orienteeritus on ainuvõimalik eeldus muutuseks. Kindlasti leidub neid veel küllaga. Uudishimu, näiteks.
Teine raputav filmielamus: Egiptuse koomiliste elementidega läbi põimitud psühholoogiline thriller "Külaline". Olen hiljuti avastanud, et thriller on täiega minu žanr - ilmselt just seetõttu, et selles on reeglina kindlustatud pinge ja ootamatud narratiivipöörded, mis võivad mõnes poeetilises rahulikult kulgevas draamas sootuks olemata olla; õudusfilmide austamiseks olen liiga pehme. Pingest ei jää puudu ka "Külalises": ehkki lõviosa filmist jälgib lihtsalt vestlust professorist pereisa, tema abikaasa, tütre ja viimase külla kutsutud peigmehe vahel, ei suutnud ma oma pilku ekraanilt rebida. Natuke taustainfot tegelaste kohta, mis annab ehk aimu, miks vestlus nõnda palju kirgi küttis: moslemist pereisa on liberaalsete vaadetega mõtleja, akadeemik ja filosoof, kes taunib usuhullust ning katsub ühiskonnas populariseerida kainet mõistust ja ligimiesearmastust, mis oleks sõltumatu inimeste usulisest kuuluvusest. Ta on õnnelikus abielus kristlasega ja kaevatud mitmel korral kohtusse. Külla kutsutud peigmees pooldab jäigalt põhimõtet, et moslemite ülem kohus on oma (ainuõiget) usku levitada ning üksikud inimelud, mis tuleb selle nimel ohverdada, pole midagi ülevama eesmärgiga võrreldes. "Külaline" on mõtlemapanev, teravmeelne, nauditavate karakterite ja ootamatute pööretega, PÖFFi kodulehelt võib selle kohta lugeda umbes stiilis: ""Külaline" võib lõpetada võõrkeelsete filmide Oscari nominatsiooniga. Ja me ei imestaks, kui see jõuaks kaugemalegi." Ma ka ei imestaks, muide.

Väga meeldis ka poliitiline thriller "(I)slämm", mis oli segu vihast, luulest, religioonist, eelarvamustest, konfliktidest, perekonnast ning ennatlikest järeldustest. Lugu portreteerib noort palestiina päritolu Austraalias elavat pereisa, kelle hidžaabi kandev noorem õde jääb pärast üht luuleõhtut teadmata kadunuks. Mees, kes on viimastel aastatel oma aktivistist õest võõrandunud, kistakse sündmuste ja tunnete pöörisesse, kus on keeruline teha vahet tõel ja valel. Nagu selgub, on kadunuke sotsiaalmeedias oma vihaste poliitiliste värsside tõttu kõvasti sõimu ja ähvardusi saanud. Ometi teeb meedia pärast kadumisjuhtumi väljakuulutamist ennatliku kannapöörde ning järeldab õhust võlutud argumentidele toetudes, et tõenäoliselt põgenes noor naine riigist, liitumaks islami radikaalidega. Kuna ta kannab ju hidžaabi ja on oma luules kritiseerinud Austraalia ühiskonnakorraldust... Mis edasi saab, peate ise vaatama! 

Ah, no mis seal ikka, kui juba thrillerite soovitamiseks läks, siis siin veel üks vihje: ka "Emainstinkt" on ihukarvu kergitav linateos! Kahe naabrinaise - kes on ühtlasi parimad sõbrannad, kusjuures nende üheealised pojad on omakorda parimad sõbrad - idülliline elu pööratakse hoobilt pea peale, kui ühe ema poeg kukub aknast alla. Teine ema, kes õnnetust pealt näeb, ei suuda katastroofi ennetamiseks piisavalt kiiresti tegutseda. Näib, et esimese ema peas hakkab üha enam küpsema uskumus, et tegelikult viivitas sõbranna meelega ning et tema poeg oleks võinud ellu jääda. Sõbrannale tundub üha enam, et leinav ema sepitseb kättemaksu ning on sihikule võtnud tema poja. Või on see kõik üksnes tema enda hullu fantaasia vili? Et neile küsimustele vastuseid leida, peate jällegi ise vaatama!
Draamadest ka. Huvitaval kombel olen viimasel ajal näinud hulgaliselt erinevaid "Võta või jäta"-laadseid mängufilme: meenuvad belglaste "Elevant ja liblikas", leedukate "Saša oli siin" ja norrakate "Kui ma ei jaksa". Kõik on verivärsked linateosed ja põimuvad omavahel huvitavaks mustriks. Belgia film viib kokku isa ja viieaastase tütre, Norra film narkosõltuvuses isa ja kaheksa-aastase poja - kumbki mees pole oma last varem näinud. Leedu filmis otsustab lapsendamissooviga paar üheks päevaks enda hoole alla võtta 12aastase orvuks jäänud poisi, teades, et õhtul tuleb ta lastekodusse tagastada. Filme läbivateks ühisteks märksõnadeks on kõhklus, kõnekas vaikus, uue rolliga kohanemine, enese kokkuvõtmine, terendav lootuskiir. Nagu "Võtas või jätaski". Ükski film ei saa konkreetset õnnelikku lõppu, nii et klassikalise happy end'i austajaile võivad need osutuda mõnevõrra traumeerivateks kogemusteks. Ometi kumab kõigist läbi südantsulatavat soojust. Ja meesnäitlejad on kõik eranditult väga kuumad.

Viimasel ajal olen tavapärasest rohkem puutunud kokku selle maailmaga, mida ma oma roosas mullis elades üldse ei tunne. PÖFFil linastus dokumentaalfilm "Kurvi taga", mis heitis pilgu lapiku maa austajate jahmatavalt suurele kogukonnale. Sellele järgnes vestlusvoor AHHAA peaplanetaristiga. Guugeldasin hiljem Eesti lameda maa uskujate kogukonda ega suutnud otsustada, kas nutta või naerda. Lisaks sellele tutvustasid Laura, Hele-Riin ja Jete mulle tutvumissaiti majajataha.com - selle peale naersime küll päris korralikult. Stiilinäiteid: "pilt on 100% minu" ja "olen sale, paks ei ole".

Üleeile hilisõhtul pärast pikka PÖFFi vahetust koju kõndides sadas aeglaselt lund ja et mu kõrvaklappidest tuli parajasti "Visions of Gideon", valdas mind säärane meeleliigutus ja rahu, mida pole juba ammu tundnud. Imeline kombinatsioon, soovitan!

November 26, 2018

Lõpetamine

Nagu põgusalt juba mainitud sai, lõpetasin vahetult enne eelmises postituses kirjeldatud Malerwegi matka Rostocki ülikooli. Vanemad sõitsid koos Mariiga ekstra Eestist kohale, Marco tuli Taanist. Tundub, et üritus oligi märgiline üksnes meie endi jaoks; sakslastel on lõpetamisest sügavalt savi. Esiteks ei kiirusta neist keegi ülikooli lõpetamisega - minu kursuselt sai lisaks minule lõpudiplomi veel vaid üks tütarlaps. Isegi kui lõpetatakse, ei peeta eriti vajalikuks enda tseremooniale kohale tulla. Kui saabutakse, siis teksades ja võib-olla veidi pidulikumas pluusis. Ning võib juba aimata, et kuna sakslastel on probleeme iseenda lõpetamisele ilmumisega, ei tule kellelgi pähegi, et võiks ilmuda sõprade lõpetamisele...
Nõnda juhtuski, et veetsin mitu päeva ja ööd enne lõpetamist saksa sõpradega ninapidi koos, väisasime kambakesi erinevaid üritusi, mängisime lauatennist, sõitsime Wismarisse, võtsime ühes eriti alternatiivses klubis osa hiphopi rip off'ist, korraldasime filmiõhtu, magasin nende sohvadel - ometi ei tulnud keegi selle pealegi, et võiks uurida, kus ja mis kell mu lõputseremoonia toimub. Enamik neist olid õnnelikud, et said mu taas üle kaeda, ja sõitsid nädalavahetuseks rahuliku südamega Rostockist minema. Ma ei hakanud peale käima ka, et oot, mismõttes, te ei tulegi mind embama või?? Kultuuriline värk, lohutasin end. Nad tegelikult armastavad sind väga, Maris, nad armastavad sind väga...

Ega see tseremoonia ülemäära põnev olnudki, räägiti ellu astumisest ja ühe ukse sulgemisest, teise avamisest. Marii, kes õpib juba esimesest klassist saksa keelt, säras iga kord, kui tundis dekaani kõnes ära mõne ich'i või und'i. Ma usun, et reis oli talle parajaks keelekümbluseks, nii et tõsiasi, et ta pidi selle nimel mõnest saksa keele tunnist puuduma, polnud teab mis raskete tagajärgedega. 
Muide, boonusena üks pärl Mariilt: "Maris, küsi mu käest pereliikmeid saksa keeles koos artiklitega, aga ainult venda mitte, see ei jää mulle üldse meelde!"
Uuendasin oma CV'd ja päris tore tunne on, et saab kirjutada ülikooli taha 2015-2018, mitte enam 2015-present. Rohkem drastilisi muutusi pole ma täheldanud. Mõnes kohvikus saab kindlasti klienditeenindajana tööd. 

November 22, 2018

Malerweg 2018

Nagu lubasin, teen pisikese kokkuvõtte sügisvärvides Malerwegist - matkarajast, mis on inspireerinud paljusid suuri kunstnikke, sh Caspar David Friedrichit ("Maler" tähendab saksa keeles maalikunstnikku ja "Weg" teed). Paljastan juba etteruttavalt, et matkarada väärib oma nime täielikult - niivõrd palju hingematvaid vaateid, tühjust ja üksidlust. Saan täiesti aru, miks Malerweg on juba aastasadu loomehingi ligi meelitanud nagu küünlaleek koiliblikaid. Sügavat aupaklikkust tekitab kunstnike visadus molbertite ja lõuendite tassimisel. See on pühendumus, ma ütlen!
Malerweg asub Ida-Saksamaal Tšehhi piiri ääres ning kulgeb mööda Elbet. Klassikaliselt läbitakse matkarada päripäeva: alustatakse Dresdeni külje alt Liebethalist, mis asub Elbest põhja pool, ja seigeldakse läbi Wehleni, Hohnsteini, Altendorfi, Neumannmühle ja Schmilka - sealt saab praamiga üle Elbe sõita ning matkata vastaskaldal Dresdeni suunas tagasi, lõpp-peatusega Pirnas. Mõistagi võib alustada ka Pirnast ja läbida matkarada vastupäeva. 
Teekond on jagatud kaheksaks etapiks, kusjuures alloleval kaardil tähistab iga punane punkt soovituslikku vahepeatust/ööbimispaika. Otsustasime Marcoga soovitusi kuulda võtta ega katsetanud hullumeelset teeme-mitu-etappi-päevas-taktikat. See oli igati mõistlik otsus, sest novembrikuus matkamine on midagi sootuks muud kui juunis. Kui juunikuisel Rootsi matkal trampisime kõige vingemal matkapäeval maha 41 kilomeetrit - mis nii viga, kui kell 22 on ikka veel valge! -, siis nüüd nüüd hakkas juba kella poole viiest tasapisi hämarduma. Viieks ei seletanud silm metsa all enam midagi. 
Lühemad päevad tähendasid varasemaid ärkamisi ja lühemaid distantse - idee kottpimeda metsa all ekslemisest ei kütnud just ülemäära kirgi (see juhtus siiski kahel korral). Üles-alla ronimist tuli seevastu ette rohkem kui Rootsis. Õhtuti ei kurtnud kõige rohkem jalad, vaid hoopis õlad, mis pidid kogu toidumoona kaasas tassima.
Allikas 
Kõik pisikülakesed, kus ööbisime, olid nõnda väikesed, et neis puudusid toidupoed ja sularahaautomaadid. Hohnstein meeldis meile mõlemale kangesti, kuid nunnumeetri esimese auhinna pälvis siiski Schmilka - pisikesi pagarikodasid ja tulukesi täis külake, mis asub Tšehhi piirile nõnda lähedal, et jalutasime sealt viienda etapi õhtul niisama läbi (kas pole mitte tore öelda, et jalutasime niisama Tšehhist läbi?). Neljas ja viies etapp (Altendorf - Neumannmühle ja Neumannmühle - Schmilka) kulgesid läbi rahvuspargi, nii et seal me isegi ei hellitanud lootusi oma toiduvarusid täiendada. Ainus tsivilisatsioonikese Elbe kaldal oli Bad Schandau. Levisid kuuldused, et seal pidavat leiduma isegi Lidl...  
Olime kolmanda päeva õhtul Altendorfi jõudes suures kiusatuses - kas peaks ehk kindluse mõttes poes ära käima...? Retk Bad Schandausse oleks väldanud tunnikese. Siis oli meil veel piisavalt toidumoona, õlad karjusid, et me seljakottidesse grammigi juurde ei lisaks, me olime päevast väsinud ja voodi oli ka nii pehme, et lõime käega. Kuuendaks päeval teel Schmilkast Gohrischisse olime aga nõnda suures kitsikuses, et sõitsime praamiga üle Elbe ja käisime Bad Schandaus siiski ära. Seal oligi Lidl. Juudas, kuivõrd imeline tunne oli pärast pikka võileibade ja pähklite perioodi lüüa oma hambad mahlasesse õuna!!  


Etappidest osutus meie mõlema vaieldamatuks lemmikuks neljas, mis oli kirjade järgi "challenging". Tundsin selle ees suurt aukartust, kuna teist ja kolmandat kirjeldati kui "moderately demanding", ometi oli mul tõusude ajal keel täiesti vestil. Kui palju väljakutsuvamaks saab veel minna...? 
Tõele au andes eelistaksin iga kell neljandat etappi. Oli küll palju kaljude otsas turnimist, aga enamasti pääses nõlvadest üles mööda redeleid. Jäid ära piinarikkad metsaalused Jakobi mäe laadsed tõusud, mis vältasid sadu meetreid... Pealegi tähendas tõus kaljude otsa jalustrabavaid vaateid.
Seevastu teine etapp, mille pärliks on Bastei kindluse varemed (just Bastei pildid saate esimese viiekümne tulemusena siis, kui Malerwegi guugeldate), valmistas paraja pettumuse. Väljusime metsast ja leidsime end ühtäkki keset autosid ja siin-seal ringi siblivaid pühapäevaturiste, kes tippisid, Nikoni peegelkaamera kaelas, mööda korralikult sillutatud teerada vaateplatvormile, tulistasid sarivõttega kolmkümmend ühesugust kaadrit, tegid kaaslasega selfie, haigutasid ja kõndisid tagasi autosse, sellal kui Instagrami story üles laadis.
Peitsime Bastei juures endi seljakotid kaljunuki taha ja laskusime omal initsiatiivil oru põhja. Tagasiteel tõime sealt nördimusega üles hulgaliselt plastpudeleid ja kohvitopse. Basteist eelmaldumine oli suureks kergenduseks. Polnud inimesi, polnud prügi.
Bastai, 2. etapp.
Reflekteerisime igal õhtul päeva jooksul esile kerkinud takistusi ja murekohti, muutusime teineteise suhtes arvestavamaks ja paindlikkumaks. Mina olen õppinud Marco eeskujul aeglasemalt sööma, näiteks - alla tunnised lõunapausid on meie puhul äärmiselt haruldased. Tema on selgeks saanud, et alati ei pea mõtlematult iga puud ja kivi kommenteerima, et oleks ainult midagi öelda (niimoodi kirjapanduna kõlab see, nagu ma oleksin eriti tõrges matkakaaslane).
Panime uuteks matkadeks kõrva taha ka hulga õppetunde, nt "mida varem päevaga alustada, seda pingevabam","korralike taskutega riietus on kohustuslik" ning "kaardist tasub alati pilti teha, sest tont teab, mitmekümne kilomeetri pärast seda uuesti näeb". Tegelikult tasuks arvestada ka võimalikest halvima ilmaga - ehkki meil vedas roppu moodi, oleksime paduvihma ajal (mis pole novembrikuus sugugi haruldane näht) täiesti hätta jäänud.
Külmarohuks oli meil, muide, kaasas pudelitäis ürdirummi, kus sees 29 erinevat taime. Naljakas, et iga kord, kui võtsime lonksu, istudes ise männiokste, vaigu ja sambla vahel, tundus rummi maitse täiesti talutav, nii et sai rüübata mitu mehist lonksu järjest. Seevastu õhtuti soojade linade vahel ei läinud piiskagi alla - juba ainuüksi rummi mõru lõhn tõi kurku kirbe sapi. Tuletasime sellest hüpoteesi, et ürdirumm läheb kergelt alla ainult siis, kui olla oma esivanemate juurtele lähedal, st metsikus looduses. Mida kaugemale triivida esivanemate radadelt, seda kangemini maitseb ka ürtidest märjuke. 
Ülevalt vs alt, 4. etapp:
Barbarine, 7. etapp.
Ilusaid hetki oli kaheksa päeva jooksul palju, sinna sekka mõned pipraterad, millest jõudu kogusime. Eriti kirkates värvitoonides on mu mällu sööbinud matka lõpetamine Pirnas - sõitsime S-Bahniga tagasi Dresdenisse, kusjuures ma sain S-Bahni kitsukeses tualetis riideid vahetada!!! Matkasaabaste jalastvõtmine oli samuti suureks kergenduseks (haha, ilmselgelt pidi hea matk olema, et kõige helgemalt meenutan just selle lõpetamist...).

Kokku läbisime kaheksa päevaga 160,37 kilomeetrit ja 225 864 sammu, näljane hing ihkab juba lisa. Euroopas leidub niivõrd palju kauneid radu! Kõige enam tõmbavad mind hetkel Rumeenia, Itaalia ja Island. Aga ega kogu aeg ka ei saa. Kui elukutseliseks elunautlejaks otsustan hakata, siis küll.

November 19, 2018

Tagasi kodus

Tere, blogisõbrad! Olen taas Eestis, (baka)kraadi võrra kangem ja kaheksapäevase matka võrra rikkam. Võtan nii Rostocki ülikooli lõpetamise kui ka matka lähipäevil eraldi kokku, tulin siia vaid kiiruga aru andma, et olen hetkel ametis magistripaberite esitamise ja PÖFFi korraldamisega. 
PÖFF on paras lust: olen see asjapulk, kes kõnnib raadiosaatjaga ringi ja teeb filmidele sissejuhatusi. Kaelakaardiga on mul kõigile seanssidele ligipääs garanteeritud - olen neid nüüdseks juba küllaga vaadanud ja usun, et festivali lõpuks on mul filmidest küllastumus tekkinud. Siis ei taha mitu kuud ühtki ekraani näha, praegu võtan viimast. Tiimis viibides olen saanud taas kinnitust arusaamale, et kõigi suurte festivalide, laulupidude ja ürituste korraldamine toetub üksnes pisikese tuumiku õlule, kes siis tossavate ajudega kõigile probleemidele paindlikke ja leidlikke lahendusi genereerivad. Ööl vastu järgmise päeva esimest seanssi aetakse kõlareid taga ja nii edasi. Paras tohuvabohu. Ometi lahendatakse kõik probleemid niivõrd delikaatselt, nii et väljastpoolt ei saa arugi, milline segadus siseringis valitseb.
Tegin vahepeal TOEFLi testi. Selgus üllatav tõsiasi, et test pakub ligipääsu ka kolmandatele osapooltele - kui see piisavalt hästi ära teha, hakkavad USA ülikoolid ise kirjutama, ega ma ei tahaks nende juures doktorikraadi omandada. Sellised ülikoolid, kuhu ma päriselt minna tahaks, mõistagi ei kirjuta.
Vend sai täna kahekümneseks ja vintskleb eksistentsiaalses ma-pole-elus-veel-midagi-saavutanud-kriisis. Mäletan seda veel väga hästi. Õde on varjamatult nördinud, sest iga kord, kui ma ära olen, õnnestub tal Kiki enda sappa meelitada, kuid minu koju saabudes järgneb kass taas ainult mulle. Ja ma isegi ei ürita ta poolehoidu kuidagi võita. Marii nimetab seda ülimaks ebaõigluseks. 
Olin oma teeseene vahepeal nõnda elujõuliseks kasvatanud, et proovisin teda eile esimest korda poolitada. See pool, mille edasi kinkisin, sai endale igasuguste kahtlusteta väga armastava kodu. Jälgisin teeseene uut peremeest, kes oma uue lemmikuga innukalt juttu ajas, ja tabasin end mõttelt, et peaks enda omaga ka ehk rohkem sõprust sobitama.
Loen Kaugveri "Jumalat ei ole kodus", mille leidsin Veski tänavalt pappkastist, ja olen positiivselt üllatunud. Goodreadsis seisab kellegi sapine arvustus, et autor on kiiruga rea kusagilt kuuldud lugusid kokku traageldanud ja kerge filosoofilise kastmega üle valanud, aga minu võlub see filosoofiline kaste ära küll. Käisin eelmisel nädalal ka Vanemuises "Mees, kes teadis ussisõnu" vaatamas ja julgen soovitada - pole ammu niivõrd huvitava lähenemisega Vanemuise tükki näinud. Mõtlen nüüd, et võib-olla innustun ma lihtsalt keskmisest kergemini.
Sellega tänaseks kõik, astuge kindlasti PÖFFilt läbi ja olge muidu mõnusad! Kinos näeme! :)

November 8, 2018

Miks mulle meeldib olla eestlane?

Nagu kaks eelmist postitust, on seegi ette kirjutatud - kui kõik on sujunud plaanipäraselt, peaksin viibima hetkel kusagil Saksamaa mägedes. Sel puhul oleks äärmiselt paslik välja tuua punktid, miks tahaksin vaatamata rinnus pakitsevale reisikirele lõppkokkuvõttes oma juured siiski Eesti mulda ajada.

Niisiis, mulle meeldib olla eestlane, sest...

...me oleme väikesed ja asjalikud. Otsused sünnivad kiiresti. Ei pea imbuma läbi sügavalt juurdunud hierarhiakihtide, et kõrgemale positsioonile tõusta - piisab, kui potentsiaalsetele partneritele koostööpakkumisega meil saata, milles lepitakse kokku, et "davai, muidugi teeme ära (kohe)!"

...laiendus eelmisest punktist: tulenevalt väikesest rahvaarvust on üksikisiku arvamusel palju rohkem kaalu ning ühiskonnas kõlapinna leidmine on suhteliselt hõlbus. Olen 97% veendunud, et minul eestlasena on Kersti Kaljulaidi kõnetamine kordades lihtsam kui mõnel prantslasel Macroni (aga mõistagi ei pruugi see nii olla, tulistan puusalt).

...meid treenitakse juba väikesest peale iseseisvaks. See on iseenesestmõistetav, et kui välismaailmas ellu tahad jääda, õpid soravalt ära vähemalt kaks võõrkeelt ja oskad 8-aastaselt ahju kütta ja oled üleüldse igal rindel enda eest väljas.

...meis on säilinud ürgne korilusinstinkt: niipea kui marja- ja seeneaeg on käes, lükkab mingi sisemine tung meid metsa, et talvevarusid täiendada. Väga normaalne on krõmpsutada kuusevõrseid ja jänesekapsast ja üleüldse igasugust rohelist kraami, mis metsas jalutades teele ette jääb.

...meil on rabad, metsad, valged suveööd ja saun.

...meil on (enamasti) peen sarkasmitaju.

...meil on maailma kõige ilusam keel. Punkt.
Reedan juba saladuskatte all, et rohkem ma neid postitusi ette ei kirjutanud, seega kaon mõneks ajaks pildilt. Peaksin naasma 13. novembri hilisõhtul, loodetavasti paljude muljete ja piltidega! Ja kõigi kümne sõrmega. 

November 5, 2018

Vargad

Pärinen Pikanäpuliste perekonnast. 
Isa on elumees. Mõnikord näppab ta süütute naiste südameid. 
Ema on arst. Mõnikord näppab ta Aega Enesele. 
Mina olen piinatud poeet. Mõnikord näppan ma teiste mõtteid.

November 1, 2018

Ma olen feminist

Mul on tagasihoidlik teooria, nimelt: minus on nõia ja ravitseja alge täiesti olemas, aga ma pole lihtsalt kunagi vaevaks võtnud oma võimetesse süüvida. Ega see lähiajal ilmselt ei juhtu ka. Olgu sellega kuidas on, aga igasugused esoteerilised teemad paeluvad mind küll. Tegin hiljaaegu ajaviiteks testi, et teada saada, mis värvi on mu aura. Kulmu panid kortsutama vastusevariandid naistele suunatud küsimuse „Mis sind kõige enam rõõmustaks?“ all. Loetleti riideid, ehteid, kosmeetikatarbeid… Vastusevariandid meestele suunatud sama küsimuse all olid à la matkamine ja ekstreemsport. Haavusin. Oleme nüüdseks ju kummutanud müüdi, nagu oleksid naised üksnes õrnad ilusasjakesed, keda võib ainult klaasi tagant imetleda – ometi ei saa ma isegi oma aura värvi teada, sest tobedad testikoostajad juhinduvad oma vastusevariantides endiselt tsaariaegsetest hoiakutest!?!?!?! 

Hea küll, see selleks. Võib-olla ei tasuks igast näilisest pisiasjast süttida ning tähelepanu tuleks suunata pigem ühiskonnas suuremas plaanis aset leidnud positiivsetele muutustele. Ärge saage minust valesti aru, ma annan endale täielikult aru, et ükski muutus ei sünni üleöö ja et feministlikud vaated on ühiskonnas üha enam kanda kinnitamas. Ometi ei tasu alahinnata ka neid näiliselt vähetähtsaid alateadlikke tõekspidamisi, mis on visad kaduma. Auratesti eeldust, et naistele pakuvad üle kõige rõõmu aksessuaarid ja nipsasjakesed. Ema ohet, et naised ongi loodud meeste eest hoolt kandma, sest üksi ei saaks nad hakkama. Vanaema mõtlematult pillatud fraasi, et kui ma venda nõnda edasi nöögin, et taha tulevikus mitte ükski mees minuga abielluda (mitte et vennal, kes mind verbaalselt sama halastamatult materdas, võiks kunagi naisevõtmisega probleeme esineda). 
Üks hea sõber ütles kunagi, et ma olen tema arvates rohkem mees kui naine – võtsin seda kui suurt komplimenti. Olla rohkem nagu mees, see tähendab ju olla hulljulge, sõge, sülitada hirmudele ja irvitada väljakutsetele julgelt vastu. See oli esimene assotsiatsioon. Ometi jõudis kaine mõistus tasapisi järele. Tean, et see pole ilmtingimata tõsi. Tunnen küll ja veel mehi, kes ei oska endale munagi praadida, ei julge perearstile helistada ja oigavad 37-kraadises palavikus, nagu oleks lõpp lähedal, sellal kui nende kaasad tõusevad vajadusel operatsioonilaualtki püsti, et lapsele hommikusöök valmis teha. Väike kunstiline liialdus. 

Ma ei sepitse vihakõnet meeste vastu – ma armastan mehi. Aga ühtlasi arvan, et meie, naised, oleme paganama vintsked ja auratestis samuti matkamise vastusevarianti väärt. Vabandagem, kui see pidev auratesti leierdamine juba närvidele käib – see on lihtsalt hea narratiiv. Ühesõnaga: meie, naised, võime olla samuti uljad ja kartmatud, intelligentsed ja iseseisvad, laia silmaringiga ja kompleksse sisemaailmaga. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks me kleebime inimestele endiselt silte külge, lähtudes sellest primitiivest „maskuliinne vs feminiinne“ skaalast – oleks tagumine aeg läheneda igale indiviididele personaalsel tasandil. Tõepoolest, leidub ju naiivseid noori tüdrukuid ja elu näinud tarku vanahärrasid, aga täpselt samamoodi leidub tundlikke noori mehi ja kalestunud keskealisi naisi. Rääkimata sellest, et klassikalise mustvalge maailmapildi vahele jääb veel terve spektritäis värve ning et kedagi ei saa defineerida üksnes ühe (või kümne) omaduse kaudu… Rohkem paindlikkust maailma! 

Küsimusele, kas olen feminist, vastan silmagi pilgutamata jaa. Arvan, et kõik, kellele universaalsed inimõigused vähegi korda lähevad, peaksid olema feministid, soost hoolimata. Või egalitaristid, kui soovite. Kui see va auratest peaks pakkuma mulle ühel päeval vastusevarianti, et mulle võiks naisena samuti meeldida matkamine või ekstreemsport, siis olen oma eesmärgi siin maises ilmas saavutanud.