November 1, 2018

Ma olen feminist

Mul on tagasihoidlik teooria, nimelt: minus on nõia ja ravitseja alge täiesti olemas, aga ma pole lihtsalt kunagi vaevaks võtnud oma võimetesse süüvida. Ega see lähiajal ilmselt ei juhtu ka. Olgu sellega kuidas on, aga igasugused esoteerilised teemad paeluvad mind küll. Tegin hiljaaegu ajaviiteks testi, et teada saada, mis värvi on mu aura. Kulmu panid kortsutama vastusevariandid naistele suunatud küsimuse „Mis sind kõige enam rõõmustaks?“ all. Loetleti riideid, ehteid, kosmeetikatarbeid… Vastusevariandid meestele suunatud sama küsimuse all olid à la matkamine ja ekstreemsport. Haavusin. Oleme nüüdseks ju kummutanud müüdi, nagu oleksid naised üksnes õrnad ilusasjakesed, keda võib ainult klaasi tagant imetleda – ometi ei saa ma isegi oma aura värvi teada, sest tobedad testikoostajad juhinduvad oma vastusevariantides endiselt tsaariaegsetest hoiakutest!?!?!?! 

Hea küll, see selleks. Võib-olla ei tasuks igast näilisest pisiasjast süttida ning tähelepanu tuleks suunata pigem ühiskonnas suuremas plaanis aset leidnud positiivsetele muutustele. Ärge saage minust valesti aru, ma annan endale täielikult aru, et ükski muutus ei sünni üleöö ja et feministlikud vaated on ühiskonnas üha enam kanda kinnitamas. Ometi ei tasu alahinnata ka neid näiliselt vähetähtsaid alateadlikke tõekspidamisi, mis on visad kaduma. Auratesti eeldust, et naistele pakuvad üle kõige rõõmu aksessuaarid ja nipsasjakesed. Ema ohet, et naised ongi loodud meeste eest hoolt kandma, sest üksi ei saaks nad hakkama. Vanaema mõtlematult pillatud fraasi, et kui ma venda nõnda edasi nöögin, et taha tulevikus mitte ükski mees minuga abielluda (mitte et vennal, kes mind verbaalselt sama halastamatult materdas, võiks kunagi naisevõtmisega probleeme esineda). 
Üks hea sõber ütles kunagi, et ma olen tema arvates rohkem mees kui naine – võtsin seda kui suurt komplimenti. Olla rohkem nagu mees, see tähendab ju olla hulljulge, sõge, sülitada hirmudele ja irvitada väljakutsetele julgelt vastu. See oli esimene assotsiatsioon. Ometi jõudis kaine mõistus tasapisi järele. Tean, et see pole ilmtingimata tõsi. Tunnen küll ja veel mehi, kes ei oska endale munagi praadida, ei julge perearstile helistada ja oigavad 37-kraadises palavikus, nagu oleks lõpp lähedal, sellal kui nende kaasad tõusevad vajadusel operatsioonilaualtki püsti, et lapsele hommikusöök valmis teha. Väike kunstiline liialdus. 

Ma ei sepitse vihakõnet meeste vastu – ma armastan mehi. Aga ühtlasi arvan, et meie, naised, oleme paganama vintsked ja auratestis samuti matkamise vastusevarianti väärt. Vabandagem, kui see pidev auratesti leierdamine juba närvidele käib – see on lihtsalt hea narratiiv. Ühesõnaga: meie, naised, võime olla samuti uljad ja kartmatud, intelligentsed ja iseseisvad, laia silmaringiga ja kompleksse sisemaailmaga. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks me kleebime inimestele endiselt silte külge, lähtudes sellest primitiivest „maskuliinne vs feminiinne“ skaalast – oleks tagumine aeg läheneda igale indiviididele personaalsel tasandil. Tõepoolest, leidub ju naiivseid noori tüdrukuid ja elu näinud tarku vanahärrasid, aga täpselt samamoodi leidub tundlikke noori mehi ja kalestunud keskealisi naisi. Rääkimata sellest, et klassikalise mustvalge maailmapildi vahele jääb veel terve spektritäis värve ning et kedagi ei saa defineerida üksnes ühe (või kümne) omaduse kaudu… Rohkem paindlikkust maailma! 

Küsimusele, kas olen feminist, vastan silmagi pilgutamata jaa. Arvan, et kõik, kellele universaalsed inimõigused vähegi korda lähevad, peaksid olema feministid, soost hoolimata. Või egalitaristid, kui soovite. Kui see va auratest peaks pakkuma mulle ühel päeval vastusevarianti, et mulle võiks naisena samuti meeldida matkamine või ekstreemsport, siis olen oma eesmärgi siin maises ilmas saavutanud.

2 comments:

  1. Eksperiment: tee auratest naiste vastustega ja siis meeste vastustega ja vaata, mis erinevused auras on

    ReplyDelete