November 22, 2018

Malerweg 2018

Nagu lubasin, teen pisikese kokkuvõtte sügisvärvides Malerwegist - matkarajast, mis on inspireerinud paljusid suuri kunstnikke, sh Caspar David Friedrichit ("Maler" tähendab saksa keeles maalikunstnikku ja "Weg" teed). Paljastan juba etteruttavalt, et matkarada väärib oma nime täielikult - niivõrd palju hingematvaid vaateid, tühjust ja üksidlust. Saan täiesti aru, miks Malerweg on juba aastasadu loomehingi ligi meelitanud nagu küünlaleek koiliblikaid. Sügavat aupaklikkust tekitab kunstnike visadus molbertite ja lõuendite tassimisel. See on pühendumus, ma ütlen!
Malerweg asub Ida-Saksamaal Tšehhi piiri ääres ning kulgeb mööda Elbet. Klassikaliselt läbitakse matkarada päripäeva: alustatakse Dresdeni külje alt Liebethalist, mis asub Elbest põhja pool, ja seigeldakse läbi Wehleni, Hohnsteini, Altendorfi, Neumannmühle ja Schmilka - sealt saab praamiga üle Elbe sõita ning matkata vastaskaldal Dresdeni suunas tagasi, lõpp-peatusega Pirnas. Mõistagi võib alustada ka Pirnast ja läbida matkarada vastupäeva. 
Teekond on jagatud kaheksaks etapiks, kusjuures alloleval kaardil tähistab iga punane punkt soovituslikku vahepeatust/ööbimispaika. Otsustasime Marcoga soovitusi kuulda võtta ega katsetanud hullumeelset teeme-mitu-etappi-päevas-taktikat. See oli igati mõistlik otsus, sest novembrikuus matkamine on midagi sootuks muud kui juunis. Kui juunikuisel Rootsi matkal trampisime kõige vingemal matkapäeval maha 41 kilomeetrit - mis nii viga, kui kell 22 on ikka veel valge! -, siis nüüd nüüd hakkas juba kella poole viiest tasapisi hämarduma. Viieks ei seletanud silm metsa all enam midagi. 
Lühemad päevad tähendasid varasemaid ärkamisi ja lühemaid distantse - idee kottpimeda metsa all ekslemisest ei kütnud just ülemäära kirgi (see juhtus siiski kahel korral). Üles-alla ronimist tuli seevastu ette rohkem kui Rootsis. Õhtuti ei kurtnud kõige rohkem jalad, vaid hoopis õlad, mis pidid kogu toidumoona kaasas tassima.
Allikas 
Kõik pisikülakesed, kus ööbisime, olid nõnda väikesed, et neis puudusid toidupoed ja sularahaautomaadid. Hohnstein meeldis meile mõlemale kangesti, kuid nunnumeetri esimese auhinna pälvis siiski Schmilka - pisikesi pagarikodasid ja tulukesi täis külake, mis asub Tšehhi piirile nõnda lähedal, et jalutasime sealt viienda etapi õhtul niisama läbi (kas pole mitte tore öelda, et jalutasime niisama Tšehhist läbi?). Neljas ja viies etapp (Altendorf - Neumannmühle ja Neumannmühle - Schmilka) kulgesid läbi rahvuspargi, nii et seal me isegi ei hellitanud lootusi oma toiduvarusid täiendada. Ainus tsivilisatsioonikese Elbe kaldal oli Bad Schandau. Levisid kuuldused, et seal pidavat leiduma isegi Lidl...  
Olime kolmanda päeva õhtul Altendorfi jõudes suures kiusatuses - kas peaks ehk kindluse mõttes poes ära käima...? Retk Bad Schandausse oleks väldanud tunnikese. Siis oli meil veel piisavalt toidumoona, õlad karjusid, et me seljakottidesse grammigi juurde ei lisaks, me olime päevast väsinud ja voodi oli ka nii pehme, et lõime käega. Kuuendaks päeval teel Schmilkast Gohrischisse olime aga nõnda suures kitsikuses, et sõitsime praamiga üle Elbe ja käisime Bad Schandaus siiski ära. Seal oligi Lidl. Juudas, kuivõrd imeline tunne oli pärast pikka võileibade ja pähklite perioodi lüüa oma hambad mahlasesse õuna!!  


Etappidest osutus meie mõlema vaieldamatuks lemmikuks neljas, mis oli kirjade järgi "challenging". Tundsin selle ees suurt aukartust, kuna teist ja kolmandat kirjeldati kui "moderately demanding", ometi oli mul tõusude ajal keel täiesti vestil. Kui palju väljakutsuvamaks saab veel minna...? 
Tõele au andes eelistaksin iga kell neljandat etappi. Oli küll palju kaljude otsas turnimist, aga enamasti pääses nõlvadest üles mööda redeleid. Jäid ära piinarikkad metsaalused Jakobi mäe laadsed tõusud, mis vältasid sadu meetreid... Pealegi tähendas tõus kaljude otsa jalustrabavaid vaateid.
Seevastu teine etapp, mille pärliks on Bastei kindluse varemed (just Bastei pildid saate esimese viiekümne tulemusena siis, kui Malerwegi guugeldate), valmistas paraja pettumuse. Väljusime metsast ja leidsime end ühtäkki keset autosid ja siin-seal ringi siblivaid pühapäevaturiste, kes tippisid, Nikoni peegelkaamera kaelas, mööda korralikult sillutatud teerada vaateplatvormile, tulistasid sarivõttega kolmkümmend ühesugust kaadrit, tegid kaaslasega selfie, haigutasid ja kõndisid tagasi autosse, sellal kui Instagrami story üles laadis.
Peitsime Bastei juures endi seljakotid kaljunuki taha ja laskusime omal initsiatiivil oru põhja. Tagasiteel tõime sealt nördimusega üles hulgaliselt plastpudeleid ja kohvitopse. Basteist eelmaldumine oli suureks kergenduseks. Polnud inimesi, polnud prügi.
Bastai, 2. etapp.
Reflekteerisime igal õhtul päeva jooksul esile kerkinud takistusi ja murekohti, muutusime teineteise suhtes arvestavamaks ja paindlikkumaks. Mina olen õppinud Marco eeskujul aeglasemalt sööma, näiteks - alla tunnised lõunapausid on meie puhul äärmiselt haruldased. Tema on selgeks saanud, et alati ei pea mõtlematult iga puud ja kivi kommenteerima, et oleks ainult midagi öelda (niimoodi kirjapanduna kõlab see, nagu ma oleksin eriti tõrges matkakaaslane).
Panime uuteks matkadeks kõrva taha ka hulga õppetunde, nt "mida varem päevaga alustada, seda pingevabam","korralike taskutega riietus on kohustuslik" ning "kaardist tasub alati pilti teha, sest tont teab, mitmekümne kilomeetri pärast seda uuesti näeb". Tegelikult tasuks arvestada ka võimalikest halvima ilmaga - ehkki meil vedas roppu moodi, oleksime paduvihma ajal (mis pole novembrikuus sugugi haruldane näht) täiesti hätta jäänud.
Külmarohuks oli meil, muide, kaasas pudelitäis ürdirummi, kus sees 29 erinevat taime. Naljakas, et iga kord, kui võtsime lonksu, istudes ise männiokste, vaigu ja sambla vahel, tundus rummi maitse täiesti talutav, nii et sai rüübata mitu mehist lonksu järjest. Seevastu õhtuti soojade linade vahel ei läinud piiskagi alla - juba ainuüksi rummi mõru lõhn tõi kurku kirbe sapi. Tuletasime sellest hüpoteesi, et ürdirumm läheb kergelt alla ainult siis, kui olla oma esivanemate juurtele lähedal, st metsikus looduses. Mida kaugemale triivida esivanemate radadelt, seda kangemini maitseb ka ürtidest märjuke. 
Ülevalt vs alt, 4. etapp:
Barbarine, 7. etapp.
Ilusaid hetki oli kaheksa päeva jooksul palju, sinna sekka mõned pipraterad, millest jõudu kogusime. Eriti kirkates värvitoonides on mu mällu sööbinud matka lõpetamine Pirnas - sõitsime S-Bahniga tagasi Dresdenisse, kusjuures ma sain S-Bahni kitsukeses tualetis riideid vahetada!!! Matkasaabaste jalastvõtmine oli samuti suureks kergenduseks (haha, ilmselgelt pidi hea matk olema, et kõige helgemalt meenutan just selle lõpetamist...).

Kokku läbisime kaheksa päevaga 160,37 kilomeetrit ja 225 864 sammu, näljane hing ihkab juba lisa. Euroopas leidub niivõrd palju kauneid radu! Kõige enam tõmbavad mind hetkel Rumeenia, Itaalia ja Island. Aga ega kogu aeg ka ei saa. Kui elukutseliseks elunautlejaks otsustan hakata, siis küll.

No comments:

Post a Comment