November 8, 2018

Miks mulle meeldib olla eestlane?

Nagu kaks eelmist postitust, on seegi ette kirjutatud - kui kõik on sujunud plaanipäraselt, peaksin viibima hetkel kusagil Saksamaa mägedes. Sel puhul oleks äärmiselt paslik välja tuua punktid, miks tahaksin vaatamata rinnus pakitsevale reisikirele lõppkokkuvõttes oma juured siiski Eesti mulda ajada.

Niisiis, mulle meeldib olla eestlane, sest...

...me oleme väikesed ja asjalikud. Otsused sünnivad kiiresti. Ei pea imbuma läbi sügavalt juurdunud hierarhiakihtide, et kõrgemale positsioonile tõusta - piisab, kui potentsiaalsetele partneritele koostööpakkumisega meil saata, milles lepitakse kokku, et "davai, muidugi teeme ära (kohe)!"

...laiendus eelmisest punktist: tulenevalt väikesest rahvaarvust on üksikisiku arvamusel palju rohkem kaalu ning ühiskonnas kõlapinna leidmine on suhteliselt hõlbus. Olen 97% veendunud, et minul eestlasena on Kersti Kaljulaidi kõnetamine kordades lihtsam kui mõnel prantslasel Macroni (aga mõistagi ei pruugi see nii olla, tulistan puusalt).

...meid treenitakse juba väikesest peale iseseisvaks. See on iseenesestmõistetav, et kui välismaailmas ellu tahad jääda, õpid soravalt ära vähemalt kaks võõrkeelt ja oskad 8-aastaselt ahju kütta ja oled üleüldse igal rindel enda eest väljas.

...meis on säilinud ürgne korilusinstinkt: niipea kui marja- ja seeneaeg on käes, lükkab mingi sisemine tung meid metsa, et talvevarusid täiendada. Väga normaalne on krõmpsutada kuusevõrseid ja jänesekapsast ja üleüldse igasugust rohelist kraami, mis metsas jalutades teele ette jääb.

...meil on rabad, metsad, valged suveööd ja saun.

...meil on (enamasti) peen sarkasmitaju.

...meil on maailma kõige ilusam keel. Punkt.
Reedan juba saladuskatte all, et rohkem ma neid postitusi ette ei kirjutanud, seega kaon mõneks ajaks pildilt. Peaksin naasma 13. novembri hilisõhtul, loodetavasti paljude muljete ja piltidega! Ja kõigi kümne sõrmega. 

No comments:

Post a Comment