November 29, 2018

Palju PÖFFi filmisoovitusi ja veidi olmet

"Kas leili tohib visata?" uuris vanem proua saunas. Kõik kolm lavalolijat noogutasid. Proua valas kerisele terve pangetäie vett, nii et kerkiv veeaurusahmakas lükkas saunaukse lahti. Natukese aja pärast kostis proua pettunult: "Näh, midagi ei tulnudki ju..."
*
Seedin ikka veel PÖFFi raames nähtud "Free solot" - portreedokumentaali Alex Honnoldist, mis hoidis mul oma pingelisusega terve aja ihukarvad püsti ja peopesad niisked. Fantastiliste looduskaadritega film kajastas mägironimist kogu selle ilus ja valus. Filmist jäi kõlama Honnoldi mõttetera, et inimesed, kelle jaoks on siin maises ilmas tähtsaim õnnelikkus, ei saavuta kunagi midagi suurt. Seevastu inimesed, keda tiivustab ideaalne sooritus, ületavad inimvõimete piire ja muudavad maailma. Viimaste hulka luges ta mõistagi ka iseenda ning kuna tema väljaöeldut illustreerisid hanszimmerlik muusika ja National Geographicu väärilised kaadrid temast endast ronimas üles mööda El Capitani peegelsiledat seina (praeguse seisuga on Honnold ainus inimene, kes on sellega hakkama saanud), oli raske temaga mitte nõusse jääda. Aga seda ei tahaks ma küll uskuda, et sooritusele orienteeritus on ainuvõimalik eeldus muutuseks. Kindlasti leidub neid veel küllaga. Uudishimu, näiteks.
Teine raputav filmielamus: Egiptuse koomiliste elementidega läbi põimitud psühholoogiline thriller "Külaline". Olen hiljuti avastanud, et thriller on täiega minu žanr - ilmselt just seetõttu, et selles on reeglina kindlustatud pinge ja ootamatud narratiivipöörded, mis võivad mõnes poeetilises rahulikult kulgevas draamas sootuks olemata olla; õudusfilmide austamiseks olen liiga pehme. Pingest ei jää puudu ka "Külalises": ehkki lõviosa filmist jälgib lihtsalt vestlust professorist pereisa, tema abikaasa, tütre ja viimase külla kutsutud peigmehe vahel, ei suutnud ma oma pilku ekraanilt rebida. Natuke taustainfot tegelaste kohta, mis annab ehk aimu, miks vestlus nõnda palju kirgi küttis: moslemist pereisa on liberaalsete vaadetega mõtleja, akadeemik ja filosoof, kes taunib usuhullust ning katsub ühiskonnas populariseerida kainet mõistust ja ligimiesearmastust, mis oleks sõltumatu inimeste usulisest kuuluvusest. Ta on õnnelikus abielus kristlasega ja kaevatud mitmel korral kohtusse. Külla kutsutud peigmees pooldab jäigalt põhimõtet, et moslemite ülem kohus on oma (ainuõiget) usku levitada ning üksikud inimelud, mis tuleb selle nimel ohverdada, pole midagi ülevama eesmärgiga võrreldes. "Külaline" on mõtlemapanev, teravmeelne, nauditavate karakterite ja ootamatute pööretega, PÖFFi kodulehelt võib selle kohta lugeda umbes stiilis: ""Külaline" võib lõpetada võõrkeelsete filmide Oscari nominatsiooniga. Ja me ei imestaks, kui see jõuaks kaugemalegi." Ma ka ei imestaks, muide.

Väga meeldis ka poliitiline thriller "(I)slämm", mis oli segu vihast, luulest, religioonist, eelarvamustest, konfliktidest, perekonnast ning ennatlikest järeldustest. Lugu portreteerib noort palestiina päritolu Austraalias elavat pereisa, kelle hidžaabi kandev noorem õde jääb pärast üht luuleõhtut teadmata kadunuks. Mees, kes on viimastel aastatel oma aktivistist õest võõrandunud, kistakse sündmuste ja tunnete pöörisesse, kus on keeruline teha vahet tõel ja valel. Nagu selgub, on kadunuke sotsiaalmeedias oma vihaste poliitiliste värsside tõttu kõvasti sõimu ja ähvardusi saanud. Ometi teeb meedia pärast kadumisjuhtumi väljakuulutamist ennatliku kannapöörde ning järeldab õhust võlutud argumentidele toetudes, et tõenäoliselt põgenes noor naine riigist, liitumaks islami radikaalidega. Kuna ta kannab ju hidžaabi ja on oma luules kritiseerinud Austraalia ühiskonnakorraldust... Mis edasi saab, peate ise vaatama! 

Ah, no mis seal ikka, kui juba thrillerite soovitamiseks läks, siis siin veel üks vihje: ka "Emainstinkt" on ihukarvu kergitav linateos! Kahe naabrinaise - kes on ühtlasi parimad sõbrannad, kusjuures nende üheealised pojad on omakorda parimad sõbrad - idülliline elu pööratakse hoobilt pea peale, kui ühe ema poeg kukub aknast alla. Teine ema, kes õnnetust pealt näeb, ei suuda katastroofi ennetamiseks piisavalt kiiresti tegutseda. Näib, et esimese ema peas hakkab üha enam küpsema uskumus, et tegelikult viivitas sõbranna meelega ning et tema poeg oleks võinud ellu jääda. Sõbrannale tundub üha enam, et leinav ema sepitseb kättemaksu ning on sihikule võtnud tema poja. Või on see kõik üksnes tema enda hullu fantaasia vili? Et neile küsimustele vastuseid leida, peate jällegi ise vaatama!
Draamadest ka. Huvitaval kombel olen viimasel ajal näinud hulgaliselt erinevaid "Võta või jäta"-laadseid mängufilme: meenuvad belglaste "Elevant ja liblikas", leedukate "Saša oli siin" ja norrakate "Kui ma ei jaksa". Kõik on verivärsked linateosed ja põimuvad omavahel huvitavaks mustriks. Belgia film viib kokku isa ja viieaastase tütre, Norra film narkosõltuvuses isa ja kaheksa-aastase poja - kumbki mees pole oma last varem näinud. Leedu filmis otsustab lapsendamissooviga paar üheks päevaks enda hoole alla võtta 12aastase orvuks jäänud poisi, teades, et õhtul tuleb ta lastekodusse tagastada. Filme läbivateks ühisteks märksõnadeks on kõhklus, kõnekas vaikus, uue rolliga kohanemine, enese kokkuvõtmine, terendav lootuskiir. Nagu "Võtas või jätaski". Ükski film ei saa konkreetset õnnelikku lõppu, nii et klassikalise happy end'i austajaile võivad need osutuda mõnevõrra traumeerivateks kogemusteks. Ometi kumab kõigist läbi südantsulatavat soojust. Ja meesnäitlejad on kõik eranditult väga kuumad.

Viimasel ajal olen tavapärasest rohkem puutunud kokku selle maailmaga, mida ma oma roosas mullis elades üldse ei tunne. PÖFFil linastus dokumentaalfilm "Kurvi taga", mis heitis pilgu lapiku maa austajate jahmatavalt suurele kogukonnale. Sellele järgnes vestlusvoor AHHAA peaplanetaristiga. Guugeldasin hiljem Eesti lameda maa uskujate kogukonda ega suutnud otsustada, kas nutta või naerda. Lisaks sellele tutvustasid Laura, Hele-Riin ja Jete mulle tutvumissaiti majajataha.com - selle peale naersime küll päris korralikult. Stiilinäiteid: "pilt on 100% minu" ja "olen sale, paks ei ole".

Üleeile hilisõhtul pärast pikka PÖFFi vahetust koju kõndides sadas aeglaselt lund ja et mu kõrvaklappidest tuli parajasti "Visions of Gideon", valdas mind säärane meeleliigutus ja rahu, mida pole juba ammu tundnud. Imeline kombinatsioon, soovitan!

No comments:

Post a Comment