November 19, 2018

Tagasi kodus

Tere, blogisõbrad! Olen taas Eestis, (baka)kraadi võrra kangem ja kaheksapäevase matka võrra rikkam. Võtan nii Rostocki ülikooli lõpetamise kui ka matka lähipäevil eraldi kokku, tulin siia vaid kiiruga aru andma, et olen hetkel ametis magistripaberite esitamise ja PÖFFi korraldamisega. 
PÖFF on paras lust: olen see asjapulk, kes kõnnib raadiosaatjaga ringi ja teeb filmidele sissejuhatusi. Kaelakaardiga on mul kõigile seanssidele ligipääs garanteeritud - olen neid nüüdseks juba küllaga vaadanud ja usun, et festivali lõpuks on mul filmidest küllastumus tekkinud. Siis ei taha mitu kuud ühtki ekraani näha, praegu võtan viimast. Tiimis viibides olen saanud taas kinnitust arusaamale, et kõigi suurte festivalide, laulupidude ja ürituste korraldamine toetub üksnes pisikese tuumiku õlule, kes siis tossavate ajudega kõigile probleemidele paindlikke ja leidlikke lahendusi genereerivad. Ööl vastu järgmise päeva esimest seanssi aetakse kõlareid taga ja nii edasi. Paras tohuvabohu. Ometi lahendatakse kõik probleemid niivõrd delikaatselt, nii et väljastpoolt ei saa arugi, milline segadus siseringis valitseb.
Tegin vahepeal TOEFLi testi. Selgus üllatav tõsiasi, et test pakub ligipääsu ka kolmandatele osapooltele - kui see piisavalt hästi ära teha, hakkavad USA ülikoolid ise kirjutama, ega ma ei tahaks nende juures doktorikraadi omandada. Sellised ülikoolid, kuhu ma päriselt minna tahaks, mõistagi ei kirjuta.
Vend sai täna kahekümneseks ja vintskleb eksistentsiaalses ma-pole-elus-veel-midagi-saavutanud-kriisis. Mäletan seda veel väga hästi. Õde on varjamatult nördinud, sest iga kord, kui ma ära olen, õnnestub tal Kiki enda sappa meelitada, kuid minu koju saabudes järgneb kass taas ainult mulle. Ja ma isegi ei ürita ta poolehoidu kuidagi võita. Marii nimetab seda ülimaks ebaõigluseks. 
Olin oma teeseene vahepeal nõnda elujõuliseks kasvatanud, et proovisin teda eile esimest korda poolitada. See pool, mille edasi kinkisin, sai endale igasuguste kahtlusteta väga armastava kodu. Jälgisin teeseene uut peremeest, kes oma uue lemmikuga innukalt juttu ajas, ja tabasin end mõttelt, et peaks enda omaga ka ehk rohkem sõprust sobitama.
Loen Kaugveri "Jumalat ei ole kodus", mille leidsin Veski tänavalt pappkastist, ja olen positiivselt üllatunud. Goodreadsis seisab kellegi sapine arvustus, et autor on kiiruga rea kusagilt kuuldud lugusid kokku traageldanud ja kerge filosoofilise kastmega üle valanud, aga minu võlub see filosoofiline kaste ära küll. Käisin eelmisel nädalal ka Vanemuises "Mees, kes teadis ussisõnu" vaatamas ja julgen soovitada - pole ammu niivõrd huvitava lähenemisega Vanemuise tükki näinud. Mõtlen nüüd, et võib-olla innustun ma lihtsalt keskmisest kergemini.
Sellega tänaseks kõik, astuge kindlasti PÖFFilt läbi ja olge muidu mõnusad! Kinos näeme! :)

No comments:

Post a Comment