December 20, 2018

2018 retrospektiivis

2018 oli kindlasti märgiline aasta. Kui proovin iseloomustada seda ühe märksõnaga, nagu olen teinud kahel möödunud aastal (2016 - rahu; 2017 - kohalolek), jään esialgu vastuse võlgu. Pähe turgatab elunautlemine. Ehkki jõudsin selle aastanumbri sees lõpetada ülikooli, tundub mulle tagasi vaadates, et töötamise ja lullilöömise vahekord oli küll kõvasti viimase poole kallutatud. Või olen ma lihtsalt valikuliselt kogu oma nähtud vaeva unustanud...? Pilte vaadates, päeviku sissekandeid lugedes ja mälusoppides sobrades kerkivad esmalt silme ette päike, vein, muusika ja mõnusad jutuajamised.

Ometi tean, et see pole päris kõik. Helgete mälestuste all peituvad tumedamadki, mille mu mälu esmalt osavasti ära blokeerib. Kaotusi oli, mitu. Ehkki olen hakanud endale tasapisi teadvustama, et mul endal tuleb ühel päeval maise eluga lõpparve teha, on mul veel väga, väga palju vaja harjuda mõttega, et mida vanemaks elan, seda enam näen teisi riburada pidi suremas. Ma ei unusta kunagi üht iseäranis kaunist ja selge tähistaevaga maikuuööd, mil toomingate kange lõhn ulatus katusele, kus me kolme sõbrannaga neljandat sõpra leinasime. Ka suguvõsas esines kaotusi ja raskemaid haiguseid, millest ükski ei ole jätnud mu hinge ilma terava täkketa. 

Andsin endale suvekuudel korralikult piitsa. Kõige ilusa ja kauni varjus, mida Euroopas reisides kogesin, maadlesin oma hüppeliselt langenud enesehinnanguga. Mind ennastki vapustanud jälestus iseenda vastu tumestas kõiki muuseumide, kirikute ja viinamarjaistanduste külastamisi. Olin küll pealnäha õnnelik, kuid kandsin endas igal sammul kaasas rõhuvat raskust. 
Sain oma deemonitest võitu* kirjutamise ja mõtlemise toel. Oh juudas, ma mõtlesin nii, et aju tossas! Sõnastasin pidevalt oma probleeme ümber, kritseldasin märkmikusse kõikvõimalikke lahendusskeeme ja koostasin tegevusplaane. Toetan oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja mõtet, et paljudes meie probleemides on eelkõige süüdi oskamatus iseendale sõnastada, milles mure üleüldse seisneb - see teeb mõistagi probleemi lahendamise keerukaks. Sõnades peitub maagia. 
*Ma ei julgeks tegelikult lubada, et olen kõik oma deemonid lõplikult seljatanud, ent kindlasti läheb mul hetkel kordades paremini kui suvekuudel. 

Sain nii mõnegi äraütlemise osaliseks. Päris nõme oli. Kibe. Aga lohutan end mõttega, et tulevikus on palju toredam rääkida edulugu, mida ilmestavad arvukad konarused. Järsud sealjuures. Keda see lauge tähtede poole kulgemine ikka köidab, eks.

Aga meelikõditavaid hetki oli siiski rohkem. 2018 oli pikkade silmavaadete, karuste kallistuste ja võõraste kõnetamise aasta. Looduse ja linnamelu ja põletavate küsimuste ja uute maade ja naljakate maitsekoosluste ja pentsikute seikade ja oma moraalitundes kahtlemise ja üldse kõige-kõige aasta. Nii et võib-olla peaksin oma märksõna muutma. Mitte "elunautlemine", vaid "sinusoid". Ükski tunne ega aisting ei jäänud sel aastal kasutult norutama. Kõike sai: suhkrut, soola ja pipart. Ja vürtsköömneid. 

Lisan siia kombe kohaselt mõned pildid, mis suure sorteerimise käigus suunurgad üles kergitasid, ent mingil seletamatult põhjusel aasta jooksul postitamata jäid. Siin nad on!
Mont Blanc ja pagariäri augustikuises Barcelonas.
Minu kevadine Rostocki pesa. Selles lopsakas paradiisis ma aprillist juulini üksinda elasingi.
Bordeaux' öömelu septembris ja Eesti suvi augustis.
Lõuna-Rootsi jalgsimatk juunis.
Vasakul: Omas põhielemendis (loe: vees). Paremal: 100meetrisel teekonnal Viola suvekodust lähimasse pitsabaari, mille käigus suutsin plätud ära lõhkuda. Mõlemad juulikuises Itaalias.
Ja viimaks üks teraapia pilt.
Mida tarka ma ikka oskan 2019. aastalt soovida, eks ikka õnne ja (enese)armastust ja tervist ja kordaminekuid ja seiklusi. Rämedalt pappi võiks ka tulla muidugi. :D

December 17, 2018

Vahearuanne

Tutvusin eelmisel nädalal Narcissuse endaga. Noormehega, kelle imetlus iseenda vastu pimestas kõiki ruumisviibijaid. Teistega vesteldes pani ta enda hääle kõla teda erutusest vabisema ja vestluspartnerile silmavaatamise asemel naeratas ta aknaklaasi peegelduses iseendale. Selline pime enesearmastus oli nõnda siiras, et paratamatult pidin endale tunnistama, et kui paarissuhtes hoiaksid kõik oma partnerit pooltki nõnda jäägitult, oleksid kõik kooselud õnnelikud. 
Noormees oli libeda jutuga ning pealaest jalatallani hoolitsetud: raske kuldkella, Rainsi seljakoti ja stiilsete sokkidega. Kuidas ta saigi endasse ülepeakaela armumist vältida. „Ma olen ainult 22 ja selle üle uhke, sest minu arvates on noorte käes meie tulevik,“ tagus ta endale püstise ninaga vastu rinda, andes mõista, et ta muldvana neljakümnele lähenev vestluspartner taganegu parem heaga areenilt.
Veetsime koos kolm tundi ja ta suutis mulle selle ajaga migreeni tekitada. Aga just tänu temale sain uue sõbranna, kellega üksteise võidu noorhärra ütlemiste peale silmi pööritasime. Ühine vaenlane ühendab!
Nagu näha, olen vahepeal tegelenud jõulukaartide meisterdamisega. Mis nii viga, kui vanaema kapi otsast leiab kilode viisi riiet ja pitse ning mul pole tulemas ühtki eksamit! Ma ei tea, kas mul on kunagi varem olnud võimalust jõuludesse rohkem süveneda kui tänavu. Ega vist mitte. Ja ega vist mitte ka järgmise neljakümne aasta sees.
Eelmisesse nädalasse mahtus suisa neli filmielamust: "Bohemian Rhapsody", "Seltsimees laps", "Armastusega, Vincent" ja "Metspirnipuu". Ilmselt pole esimese kahe kohta mõtet suurt juttu teha, kuna iga filmisõber on need kindlasti juba ammu ära vaadanud ja veendunud, et tegemist on igati väärt linateostega. "Armastusega, Vincent" on maailma esimene täispikk maalitud animafilm ning saja ühe protsendiline esteetiline unelm. Lugu kätkeb Vincent van Goghi surmaga seonduvat müsteeriumit aasta pärast kunstniku väidetavat enesetappu. Kirsiks tordil on terve lugu maalitud Goghile omases stiilis. "Metspirnipuu" - Türgi tänavune võõrkeelse Oscari kandidaat - on samuti äärmiselt nauditav elamus, ent soovitan seda mammutpikka filmi vaadata ärksa vaimu ja kindlasti mitte tühja kõhuga. Viimasega läksingi alt, mistõttu piilusin viimasel tunnil mitu korda kella. Seda siiski üksnes oma nõrga sureliku ihu, mitte filmi kvaliteedi tõttu.
Avastasin Loomingu raamatukogu kaudu Gibrani proosaluule. Lõpetasin selle üsna kiirelt, sest mul on hetkel luulesse rohkem usku kui proosasse. "Uneskõndijad" on üks neist luuletustest, mis rohkem meelde jäid. Hetkel pooleliolevatest proosateostest on mul enim lootust lõpetada Fitzgeraldi "Sume on öö"; Ristikivi "Imede saares" pole ma veel täiesti kindel. Oi, ja suures koristustuhinas voodi alt leitud 2014. aasta juulikuu Nipiraamatut ei tohiks mingi hinna eest mainimata jätta!
Käisin ka Tallinnas Mondo jõulubasaaril ja Treffeneri klassikokkutulekul. Vaidlesin klassivennaga, et looming ei pea sündima üksnes meelemürkide ja kurvameelsuse pinnalt, nagu sageli romantiseeritakse. Elizabeth Gilbert on minuga samal meelel. Aga ega me ei saanudki teada, kummal siis õigus oli. Näis, kes meist esimesena oma loominguga kapist välja tuleb...

December 13, 2018

Segane emojimaailm + minu 2018. aasta enim kasutatud emojid

Järgnevat postitust lugema asudes tasub endale teadvustada, et teema, mida ma kohe-kohe lahkama asun, on nii pseudo kui veel üldse olla saab. Mõistagi ei ole see päris probleemide - haigused, sõda, nälg, surm - kõrval mainimist väärtki. Ja ometi kirjutan ma sellest, sest miks mitte natuke muiata. Ehk on keegi veel leidnud end arusaamatustest, mille on põhjustanud vastastikune vääritimõistmine netikommunikatsioonis.

Usun, et pea kõik*, kes igapäevaselt sotsiaalmeedias suhtlevad, on täheldanud, et sõnumite saatmine on peen kunst. Mitu "ha"-d keegi "haha"-sse kirjutas, kas "ok" lõppu lisati punkt või mitte, kas sõnum seen'iti lihtsalt ära või reageeriti sellele poolehoiu märgiks ka püstise pöidlaga... 
Vale emoji valikuga võib nõnda puusse panna, et ilmaasjata ei ilmu turundajatele suunatud sotsiaalmeedias navigeerimise teejuhte nagu seeni pärast vihma, nt The Definite Emoji Guide for Social Media Marketers ja 7 Ways to Use Emojis in Social Media Marketing
*Üheks erandiks on kindlasti Marco, kes kuulas mu juttu lahtise suuga ja väitis, et ta pole elu sees sellistele mõtetele aega raisanud...

Igapäevaelus ma seda keerukust reeglina ei märkagi - suhtlus omaealistega sujub nõnda orgaaniliselt, et mul ei teki tahtmist juukseid katkudes endalt küsida, mida kirjutaja silmas pidas. Mulle tundub - mõistagi üksnes nende suhtlusringide põhjal, milles ma ise figureerin -, et meie generatsioon, mille tähistamiseks on loodud suisa termin digital natives, peab üldjoontes* viisakalt kinni sotsiaalmeedia kirjutamata reeglitest, st ei kirjuta "ok" lõppu seda paganama punkti ega kasuta üleliia tihti passiiv-agressiivse alatooniga ":)"-emojit, jättes vestluspartneri maadlema mõttega, kas kirjutaja on solvunud või mitte. 
*Ometi näib mulle ka - jällegi üksnes iseenda subjektiivsele kogemusele tuginedes -, et juba paariaastane vanusevahe sotsiaalmeedias on kirjutamisstiili seisukohast kriitilise tähtsusega ja võib tugevasti mõjutada vastastikust arusaamist. Samuti kujundavad meie emojivalikuid isiklikud eelistused ja hoiakud - mulle näiteks ei istu, kui vestluspartner kasutab liiga tihti punastavat naerusmaili, kuigi paljud peavad seda tõenäoliselt armsaks ja turvaliseks poolehoiu märgiks.

Kõik muutub, kui mängu astuvad digitaalsed immigrandid - enne 80ndaid sündinud isikud, kes pole tehnoloogiaga sünnist saati sina peal olnud (link). Siis saab nalja. Muidugi mitte alati - tean omast käest digitaalseid immigrante, kes haldavad sotsiaalmeediat paremini kui ma ise. Aga mu ema emojivalikud Whatsappis toovad muige suule küll. Teinekord võtab minus maad suisa kahtlus: äkki ta hoopis trollib meid kõiki????
Siinkohal mõned vahvad kuvatõmmised Pedaja pere vestlusest.
Meenub ka heldimuspisaraid silma toov lugu sõbranna emast, kes tavatseb iga sõnumi lõppu kirjutada "ema." :') 

See selleks. Loo tuum on järgmine: kui emaga suheldes tekitab minus enamasti küsimusi emoji enda valik - nt "siin on nii soe" ja arbuusiviil -, siis hoopis rohkem segadust võib külvata fakt, et erinevate platvormide emojid pole üks ühele samad. Mäletate veel seda õndsat aega, mil iOS'ist saadetud grimass ilmus teistel platvormidel naeratusena ja Samsungist saadetud naeratus paistis kõikjal mujal silmapööritusena? Need segased ajad hakkavad vist meie kõigi õnneks lõpule jõudma: 2018: The Year of Emoji Convergence? 

Näiteks soostus Apple 2016. aastal grimassi naeratusega asendama, et teiste platvormidega paremini sobituda.
Allikas: link
Samuti on täieliku uuenduskuuri läbi teinud tantsija emoji - Apple'i mõjul on ülejäänud platvormid vaikse ohkega nõustunud, et tantsija tähendab just punase kleidiga siredasäärelist naist. Allpool tantsija emoji evolutsioon:
Allikas: link.

Apple asendas ka 2016. aastal püstoli emoji mängupüssi emojiga, Samsung järgis 2018. aastal Apple'i eeskuju. Ka Whatsappi 2017. aastal avaldatud emojide listis, mis - tõsi küll - tugineb suuresti Apple'i listile, asub päris relva asemel mänguasi. Jääb üle vaid oodata, kas teised platvormid võtavad uuenduse omaks või mitte. Mul isiklikult on sellest natuke kahju, sest naeratava näo ja relva kombinatsioon oli päris kasulik, kui oli tarvis edasi anda eksamieelset meeleolu, näiteks.

Ei saa väita, et 2018 oleks mu emojikasutuse koha pealt revolutsiooniline olnud. Ikka suuresti need samad vanad lemmikud, mis kõikjale sobivad: päikeseprillid iroonilise väite taga, pingul biitseps vestluspartnerile edusoovimise taga ja läikega süda kiindumusavalduse või meelit(at)use taga. Mõned uued tulijad siiski olid: helkivad tähed/haldjatolm (listis esimene) ja hundiratast viskav poiss. Siinkohal jagangi teiega emojivalikut, mis oli mul sel aastal Whatsappis "hiljuti kasutatud" lahtris alati käepärast.
Loodan väga, et 2019 toob endaga kaasa vähem segadust ja rohkem mõistmist! Ja WhatsApp võiks oma hundiratta emojit veidi korrigeerida.

December 10, 2018

Kange vanaema

Sõitsin mõneks ajaks vanaema juurde. Ta naases äsja operatsioonilt ja terve suguvõsa (mina sealhulgas) leidis ühiselt, et poleks kuigi tark tegu lasta tal üksinda küttepuid tassida ja jäist teed liivatada. Niisiis pesitsen mõnda aega siin.

Vanaema on mul vintske proua. Ma loodan, et ta ei jäta endast vintskemat muljet kui tegelikult. Vanaemal peab silma peal hoidma, et ta ise kõiki töid ära ei teeks, kui ma selja pööran. Ta on loomult kärme ega salli mingit jokutamist. Pidime esimesel päeval tavalised kardinad jõulukardinate vastu vahetama, kuid ma lubasin endale omaalgatuslikult luksust vetsu minna. Naastes avanes mulle järgnev vaatepilt: vanaemal oli kardina ots juba pihus ning silmis kaljukindel kavatsus tabureti otsa ronida. Vanaema, ütlesin ma karmilt, ära sa mitte mõtlegi!! Selleks ma ju siin olengi, et sa taburettidel ei kõõluks...
Ta kipub mind ka kole palju õpetama. Ähvardasin teda juba esimesel päeval, et kui ta kohe järele ei jäta, siis lidun seitsme tuule suunas ja tassigu oma puukorve ise. :D Vanaema helistas jalamaid tädi Helvele ja onu Priidule ning teatas, et lapselaps pani ta paika.
Muidu on meil siin koos väga tore, meie lainepikkused joonduvad kenasti pikkadeks paralleelseteks ahelateks. Vanaema on loomult vängem versioon minust endast - minus on tulevaste põlvkondade mõjul tema algne konsentraat lahjenenud, kuid siiski veel aimatav. Nagu heleroosas morsiski tunneb rüüpaja ära veel kange punasõstrasiirupi meki. Oleme siin küünlaid põletanud ja sauna kütnud ja ahjupeete valmistanud ja maja ehtinud, tassisin metsast kuuseoksi vaasi ja otsisin ülemistest kappidest vanaema heegeldatud lumehelbed välja. Päkapikud käivad meil ka. 

December 8, 2018

Vegan päkapikud ja Keenia toetuslaps

Mul pole viimased kolm aastat päkapikud käinud. 2015. aasta jõuluootus möödus Saksamaal – seal külastas mind päkapikkude asemel hoopis Nikolaus. Mul oli toona äärmiselt krapsakas korterikaaslane, kes meisterdas värvilistest makaronidest jõuluehteid ja kleepis köögilakke jõulukaarte. Asi tal siis kõige muu hulgas ka Nikolausi mängida. Aasta hiljem viibisin Norras ja veel aastake edasi Taanis. Sinna Nikolaus mind otsima ei tulnud. Nüüd resideerun taas vanemate kantsis ja ehkki ma ei lootnudki hommikuti sussi seest maiustusi leida, pani Marii kohe esimese detsembri hommikul tähele, et mina jäin tühjade kätega, tema mitte. Istus siis teine mureliku näoga diivanil ja pidas endaga nõu, mida küll ette võtta. Peagi ta nägu selgines. Leidis vist lahenduse. Õhtuks oli tal päkapikule kiri koostatud: „armas päkapikk palun too mu õele midagi veganit ta on meil ju vegan“. Teise detsembri hommikul vaatasid mulle sussi seest vastu kirsstomatid.

Käisin nädala sees ühel hommikupoolikul vanas koolimajas (mis on nüüdseks nõnda värskelt renoveeritud, et lõhnab veel värvi järele) Marii klassiga jõulukaarte ja -ehteid valmistamas. Kui lapsed end söömiseks üles rivistasid ja vanemad kahekümneks minutiks omapead jätsid, tõusis emade kurtmine: laps läheb igal õhtul nõnda hilja magama, et emal on tõsiseid raskusi pika ülevalpüsimise ja päkapiku mängimisega. Sinna sekka hirm, et äkki ärkab teine keset ööd üles ja muinasjutt ongi rikutud… „Aga mis sa lased lapsel sussi oma toa aknale panna, toogu elutuppa!“ kõlas kuskilt asjalik soovitus. „Mure lahendatud!“ 
Seedisin seda tarkusetera hetke, vaikne vaatleja nagu ma olin, ja kõrvetasin selle siis mälukurru sisse, et tulevikus meeles püsiks. 

Oma vana koolimaja oli mul eelmisel nädalal põhjust külastada veelgi. Viisin seal läbi kaks 45-minutilist ettekannet kaheksandale ja üheksandale klassile. Mu klassijuhataja tuli ekstra kuulama ja suskas mulle pihku omanimelise šokolaadi (Tiina - toim.), saabusid ka geograafia- ja ajalooõpetaja oma klassidega. Nii tore oli kõiki taas näha! Geograafiaõpetaja, hästi tragi ja hakkaja naine, küsis konkreetselt: "Noh, Maris, aga sa ümbermaailmareisile ei tahagi minna või?" - "Noh, eks ikka tahaks..." - "A ma ei saa aru, mis sa veel siin passid siis?"
Ta pani mind korralikult mõtlema. Ma ka ei saa aru.
Eelmisel nädalavahetusel sõitsime emaga Endla rappa päikesetõusu vaatama, sellest käigust ka tänased pildid. Päikest me ei näinud, küll aga kolme välistudengit, kellega saime tagasiteel mõnusasti jutu peale. Tegemist oli kahe sakslannaga, kellest üks tuli Rostocki külje alt, ja sloveenlannaga, kes elas kiviviske kaugusel kohast, kus ma Liisil suvel külas käisin (muide, meile kõigile kallis Liisi naases kolmapäeval pärast üheksat kuud noorsootööd Tartusse; korraldasime talle sel puhul väärika üllatusvastuvõtu). Rabatüdrukud olid käinud juba Peipsi ääres vene vanausulisi uudistamas, teadsid meie õ-tähe saamislugu ja plaanisid korraldada lähiajal brunch’i Muhu kanepiseemneleibade ja laia kohukesevalikuga. Tõime nad Tartusse tagasi. Nad elavad mõistagi Raatuse ühiselamus, minuti kaugusel minu elupaigast. Ma loodan väga, et kindlustasin endale meie üürikese autosõidu vältel kutse Muhu leibade degusteerimisele. 

PÖFF lõppes 2. detsembril. Et vaatasin festivali jooksul keskmiselt 2-3 filmi päevas, mõjus selline järsk lõpp kui võõrutusravi. Nüüd paranen jõudsasti. Ma ei lasku selles postituses põhjalikesse filmiarvustustesse, ent eelmise postituse filmisoovitustele lisaks väärivad vaatamist kindlasti ka „Gundermann“ ja „Metsikud väljad“. „Kärva maha, paps!“ ainult juhul, kui igale poole laias kaares pritsiv veri nalja pakub. Ülihästi tehtud film oli muidu, pälvis Venemaal kriitikute kiidulaulu ja puha. Mulle lihtsalt igale poole laias kaares pritsiv veri üle kõige peale ei lähe. 
Siit leiab kõik võidufilmid!
Ma polegi blogiveergudel paljastanud, et mul on alates septembrikuust Mondo Tarkusefondi kaudu toetuslaps Keenias, neljanda klassi tüdruk Cynthia. Finantseerin tema õpinguid. Viiekümneeurone aastane püsimakse, mis võrdub umbes ühe Werneri koogilõiguga kuus, katab terve kooliaasta kulud. Kirjutasin talle eelmisel nädalal esimese kirja ka, mille võtan homme Tallinnasse kaasa - lähen nimelt Mondo jõulubasaarile appi (müüme üheteistkümnest viieni Mondo kontoris kooki ja õiglast käsitööd, astuge läbi!). Mondo vabatahtlikud toimetavad kirja Cynthiale ning jaanuaris on lootust tema kohta rohkem kuulda. Olen põnevil! Üks asi on teada, et kuskil peaks vist minu toetusel mingi laps koolis käima, sootuks midagi muud on lugeda tema enda kätega kirjutatud kirja...

Mu enda magistripaberid edenevad aeglaselt, ent järjekindlalt. Bakatöö asejuhendaja soostus mu harda palve peale mulle soovituskirja kirjutama. Püha mooses! Kartsin, et ehk ta ei mäletagi mind enam, ent ta tõstis oma helde kiidulauluga mu enesehinnangut mitme pügala võrra. Mõtlesin, et teinekord tasub lasta suvalistel inimestel endale soovituskirju kirjutada, kui meel mõru...

Võtan nüüd ahjust piparkoogid (selle aasta esimesed!) ja muljetan varsti jälle! Peatse lugemiseni!