December 20, 2018

2018 retrospektiivis

2018 oli kindlasti märgiline aasta. Kui proovin iseloomustada seda ühe märksõnaga, nagu olen teinud kahel möödunud aastal (2016 - rahu; 2017 - kohalolek), jään esialgu vastuse võlgu. Pähe turgatab elunautlemine. Ehkki jõudsin selle aastanumbri sees lõpetada ülikooli, tundub mulle tagasi vaadates, et töötamise ja lullilöömise vahekord oli küll kõvasti viimase poole kallutatud. Või olen ma lihtsalt valikuliselt kogu oma nähtud vaeva unustanud...? Pilte vaadates, päeviku sissekandeid lugedes ja mälusoppides sobrades kerkivad esmalt silme ette päike, vein, muusika ja mõnusad jutuajamised.

Ometi tean, et see pole päris kõik. Helgete mälestuste all peituvad tumedamadki, mille mu mälu esmalt osavasti ära blokeerib. Kaotusi oli, mitu. Ehkki olen hakanud endale tasapisi teadvustama, et mul endal tuleb ühel päeval maise eluga lõpparve teha, on mul veel väga, väga palju vaja harjuda mõttega, et mida vanemaks elan, seda enam näen teisi riburada pidi suremas. Ma ei unusta kunagi üht iseäranis kaunist ja selge tähistaevaga maikuuööd, mil toomingate kange lõhn ulatus katusele, kus me kolme sõbrannaga neljandat sõpra leinasime. Ka suguvõsas esines kaotusi ja raskemaid haiguseid, millest ükski ei ole jätnud mu hinge ilma terava täkketa. 

Andsin endale suvekuudel korralikult piitsa. Kõige ilusa ja kauni varjus, mida Euroopas reisides kogesin, maadlesin oma hüppeliselt langenud enesehinnanguga. Mind ennastki vapustanud jälestus iseenda vastu tumestas kõiki muuseumide, kirikute ja viinamarjaistanduste külastamisi. Olin küll pealnäha õnnelik, kuid kandsin endas igal sammul kaasas rõhuvat raskust. 
Sain oma deemonitest võitu* kirjutamise ja mõtlemise toel. Oh juudas, ma mõtlesin nii, et aju tossas! Sõnastasin pidevalt oma probleeme ümber, kritseldasin märkmikusse kõikvõimalikke lahendusskeeme ja koostasin tegevusplaane. Toetan oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja mõtet, et paljudes meie probleemides on eelkõige süüdi oskamatus iseendale sõnastada, milles mure üleüldse seisneb - see teeb mõistagi probleemi lahendamise keerukaks. Sõnades peitub maagia. 
*Ma ei julgeks tegelikult lubada, et olen kõik oma deemonid lõplikult seljatanud, ent kindlasti läheb mul hetkel kordades paremini kui suvekuudel. 

Sain nii mõnegi äraütlemise osaliseks. Päris nõme oli. Kibe. Aga lohutan end mõttega, et tulevikus on palju toredam rääkida edulugu, mida ilmestavad arvukad konarused. Järsud sealjuures. Keda see lauge tähtede poole kulgemine ikka köidab, eks.

Aga meelikõditavaid hetki oli siiski rohkem. 2018 oli pikkade silmavaadete, karuste kallistuste ja võõraste kõnetamise aasta. Looduse ja linnamelu ja põletavate küsimuste ja uute maade ja naljakate maitsekoosluste ja pentsikute seikade ja oma moraalitundes kahtlemise ja üldse kõige-kõige aasta. Nii et võib-olla peaksin oma märksõna muutma. Mitte "elunautlemine", vaid "sinusoid". Ükski tunne ega aisting ei jäänud sel aastal kasutult norutama. Kõike sai: suhkrut, soola ja pipart. Ja vürtsköömneid. 

Lisan siia kombe kohaselt mõned pildid, mis suure sorteerimise käigus suunurgad üles kergitasid, ent mingil seletamatult põhjusel aasta jooksul postitamata jäid. Siin nad on!
Mont Blanc ja pagariäri augustikuises Barcelonas.
Minu kevadine Rostocki pesa. Selles lopsakas paradiisis ma aprillist juulini üksinda elasingi.
Bordeaux' öömelu septembris ja Eesti suvi augustis.
Lõuna-Rootsi jalgsimatk juunis.
Vasakul: Omas põhielemendis (loe: vees). Paremal: 100meetrisel teekonnal Viola suvekodust lähimasse pitsabaari, mille käigus suutsin plätud ära lõhkuda. Mõlemad juulikuises Itaalias.
Ja viimaks üks teraapia pilt.
Mida tarka ma ikka oskan 2019. aastalt soovida, eks ikka õnne ja (enese)armastust ja tervist ja kordaminekuid ja seiklusi. Rämedalt pappi võiks ka tulla muidugi. :D

No comments:

Post a Comment