December 10, 2018

Kange vanaema

Sõitsin mõneks ajaks vanaema juurde. Ta naases äsja operatsioonilt ja terve suguvõsa (mina sealhulgas) leidis ühiselt, et poleks kuigi tark tegu lasta tal üksinda küttepuid tassida ja jäist teed liivatada. Niisiis pesitsen mõnda aega siin.

Vanaema on mul vintske proua. Ma loodan, et ta ei jäta endast vintskemat muljet kui tegelikult. Vanaemal peab silma peal hoidma, et ta ise kõiki töid ära ei teeks, kui ma selja pööran. Ta on loomult kärme ega salli mingit jokutamist. Pidime esimesel päeval tavalised kardinad jõulukardinate vastu vahetama, kuid ma lubasin endale omaalgatuslikult luksust vetsu minna. Naastes avanes mulle järgnev vaatepilt: vanaemal oli kardina ots juba pihus ning silmis kaljukindel kavatsus tabureti otsa ronida. Vanaema, ütlesin ma karmilt, ära sa mitte mõtlegi!! Selleks ma ju siin olengi, et sa taburettidel ei kõõluks...
Ta kipub mind ka kole palju õpetama. Ähvardasin teda juba esimesel päeval, et kui ta kohe järele ei jäta, siis lidun seitsme tuule suunas ja tassigu oma puukorve ise. :D Vanaema helistas jalamaid tädi Helvele ja onu Priidule ning teatas, et lapselaps pani ta paika.
Muidu on meil siin koos väga tore, meie lainepikkused joonduvad kenasti pikkadeks paralleelseteks ahelateks. Vanaema on loomult vängem versioon minust endast - minus on tulevaste põlvkondade mõjul tema algne konsentraat lahjenenud, kuid siiski veel aimatav. Nagu heleroosas morsiski tunneb rüüpaja ära veel kange punasõstrasiirupi meki. Oleme siin küünlaid põletanud ja sauna kütnud ja ahjupeete valmistanud ja maja ehtinud, tassisin metsast kuuseoksi vaasi ja otsisin ülemistest kappidest vanaema heegeldatud lumehelbed välja. Päkapikud käivad meil ka. 

No comments:

Post a Comment