December 17, 2018

Vahearuanne

Tutvusin eelmisel nädalal Narcissuse endaga. Noormehega, kelle imetlus iseenda vastu pimestas kõiki ruumisviibijaid. Teistega vesteldes pani ta enda hääle kõla teda erutusest vabisema ja vestluspartnerile silmavaatamise asemel naeratas ta aknaklaasi peegelduses iseendale. Selline pime enesearmastus oli nõnda siiras, et paratamatult pidin endale tunnistama, et kui paarissuhtes hoiaksid kõik oma partnerit pooltki nõnda jäägitult, oleksid kõik kooselud õnnelikud. 
Noormees oli libeda jutuga ning pealaest jalatallani hoolitsetud: raske kuldkella, Rainsi seljakoti ja stiilsete sokkidega. Kuidas ta saigi endasse ülepeakaela armumist vältida. „Ma olen ainult 22 ja selle üle uhke, sest minu arvates on noorte käes meie tulevik,“ tagus ta endale püstise ninaga vastu rinda, andes mõista, et ta muldvana neljakümnele lähenev vestluspartner taganegu parem heaga areenilt.
Veetsime koos kolm tundi ja ta suutis mulle selle ajaga migreeni tekitada. Aga just tänu temale sain uue sõbranna, kellega üksteise võidu noorhärra ütlemiste peale silmi pööritasime. Ühine vaenlane ühendab!
Nagu näha, olen vahepeal tegelenud jõulukaartide meisterdamisega. Mis nii viga, kui vanaema kapi otsast leiab kilode viisi riiet ja pitse ning mul pole tulemas ühtki eksamit! Ma ei tea, kas mul on kunagi varem olnud võimalust jõuludesse rohkem süveneda kui tänavu. Ega vist mitte. Ja ega vist mitte ka järgmise neljakümne aasta sees.
Eelmisesse nädalasse mahtus suisa neli filmielamust: "Bohemian Rhapsody", "Seltsimees laps", "Armastusega, Vincent" ja "Metspirnipuu". Ilmselt pole esimese kahe kohta mõtet suurt juttu teha, kuna iga filmisõber on need kindlasti juba ammu ära vaadanud ja veendunud, et tegemist on igati väärt linateostega. "Armastusega, Vincent" on maailma esimene täispikk maalitud animafilm ning saja ühe protsendiline esteetiline unelm. Lugu kätkeb Vincent van Goghi surmaga seonduvat müsteeriumit aasta pärast kunstniku väidetavat enesetappu. Kirsiks tordil on terve lugu maalitud Goghile omases stiilis. "Metspirnipuu" - Türgi tänavune võõrkeelse Oscari kandidaat - on samuti äärmiselt nauditav elamus, ent soovitan seda mammutpikka filmi vaadata ärksa vaimu ja kindlasti mitte tühja kõhuga. Viimasega läksingi alt, mistõttu piilusin viimasel tunnil mitu korda kella. Seda siiski üksnes oma nõrga sureliku ihu, mitte filmi kvaliteedi tõttu.
Avastasin Loomingu raamatukogu kaudu Gibrani proosaluule. Lõpetasin selle üsna kiirelt, sest mul on hetkel luulesse rohkem usku kui proosasse. "Uneskõndijad" on üks neist luuletustest, mis rohkem meelde jäid. Hetkel pooleliolevatest proosateostest on mul enim lootust lõpetada Fitzgeraldi "Sume on öö"; Ristikivi "Imede saares" pole ma veel täiesti kindel. Oi, ja suures koristustuhinas voodi alt leitud 2014. aasta juulikuu Nipiraamatut ei tohiks mingi hinna eest mainimata jätta!
Käisin ka Tallinnas Mondo jõulubasaaril ja Treffeneri klassikokkutulekul. Vaidlesin klassivennaga, et looming ei pea sündima üksnes meelemürkide ja kurvameelsuse pinnalt, nagu sageli romantiseeritakse. Elizabeth Gilbert on minuga samal meelel. Aga ega me ei saanudki teada, kummal siis õigus oli. Näis, kes meist esimesena oma loominguga kapist välja tuleb...

No comments:

Post a Comment