December 8, 2018

Vegan päkapikud ja Keenia toetuslaps

Mul pole viimased kolm aastat päkapikud käinud. 2015. aasta jõuluootus möödus Saksamaal – seal külastas mind päkapikkude asemel hoopis Nikolaus. Mul oli toona äärmiselt krapsakas korterikaaslane, kes meisterdas värvilistest makaronidest jõuluehteid ja kleepis köögilakke jõulukaarte. Asi tal siis kõige muu hulgas ka Nikolausi mängida. Aasta hiljem viibisin Norras ja veel aastake edasi Taanis. Sinna Nikolaus mind otsima ei tulnud. Nüüd resideerun taas vanemate kantsis ja ehkki ma ei lootnudki hommikuti sussi seest maiustusi leida, pani Marii kohe esimese detsembri hommikul tähele, et mina jäin tühjade kätega, tema mitte. Istus siis teine mureliku näoga diivanil ja pidas endaga nõu, mida küll ette võtta. Peagi ta nägu selgines. Leidis vist lahenduse. Õhtuks oli tal päkapikule kiri koostatud: „armas päkapikk palun too mu õele midagi veganit ta on meil ju vegan“. Teise detsembri hommikul vaatasid mulle sussi seest vastu kirsstomatid.

Käisin nädala sees ühel hommikupoolikul vanas koolimajas (mis on nüüdseks nõnda värskelt renoveeritud, et lõhnab veel värvi järele) Marii klassiga jõulukaarte ja -ehteid valmistamas. Kui lapsed end söömiseks üles rivistasid ja vanemad kahekümneks minutiks omapead jätsid, tõusis emade kurtmine: laps läheb igal õhtul nõnda hilja magama, et emal on tõsiseid raskusi pika ülevalpüsimise ja päkapiku mängimisega. Sinna sekka hirm, et äkki ärkab teine keset ööd üles ja muinasjutt ongi rikutud… „Aga mis sa lased lapsel sussi oma toa aknale panna, toogu elutuppa!“ kõlas kuskilt asjalik soovitus. „Mure lahendatud!“ 
Seedisin seda tarkusetera hetke, vaikne vaatleja nagu ma olin, ja kõrvetasin selle siis mälukurru sisse, et tulevikus meeles püsiks. 

Oma vana koolimaja oli mul eelmisel nädalal põhjust külastada veelgi. Viisin seal läbi kaks 45-minutilist ettekannet kaheksandale ja üheksandale klassile. Mu klassijuhataja tuli ekstra kuulama ja suskas mulle pihku omanimelise šokolaadi (Tiina - toim.), saabusid ka geograafia- ja ajalooõpetaja oma klassidega. Nii tore oli kõiki taas näha! Geograafiaõpetaja, hästi tragi ja hakkaja naine, küsis konkreetselt: "Noh, Maris, aga sa ümbermaailmareisile ei tahagi minna või?" - "Noh, eks ikka tahaks..." - "A ma ei saa aru, mis sa veel siin passid siis?"
Ta pani mind korralikult mõtlema. Ma ka ei saa aru.
Eelmisel nädalavahetusel sõitsime emaga Endla rappa päikesetõusu vaatama, sellest käigust ka tänased pildid. Päikest me ei näinud, küll aga kolme välistudengit, kellega saime tagasiteel mõnusasti jutu peale. Tegemist oli kahe sakslannaga, kellest üks tuli Rostocki külje alt, ja sloveenlannaga, kes elas kiviviske kaugusel kohast, kus ma Liisil suvel külas käisin (muide, meile kõigile kallis Liisi naases kolmapäeval pärast üheksat kuud noorsootööd Tartusse; korraldasime talle sel puhul väärika üllatusvastuvõtu). Rabatüdrukud olid käinud juba Peipsi ääres vene vanausulisi uudistamas, teadsid meie õ-tähe saamislugu ja plaanisid korraldada lähiajal brunch’i Muhu kanepiseemneleibade ja laia kohukesevalikuga. Tõime nad Tartusse tagasi. Nad elavad mõistagi Raatuse ühiselamus, minuti kaugusel minu elupaigast. Ma loodan väga, et kindlustasin endale meie üürikese autosõidu vältel kutse Muhu leibade degusteerimisele. 

PÖFF lõppes 2. detsembril. Et vaatasin festivali jooksul keskmiselt 2-3 filmi päevas, mõjus selline järsk lõpp kui võõrutusravi. Nüüd paranen jõudsasti. Ma ei lasku selles postituses põhjalikesse filmiarvustustesse, ent eelmise postituse filmisoovitustele lisaks väärivad vaatamist kindlasti ka „Gundermann“ ja „Metsikud väljad“. „Kärva maha, paps!“ ainult juhul, kui igale poole laias kaares pritsiv veri nalja pakub. Ülihästi tehtud film oli muidu, pälvis Venemaal kriitikute kiidulaulu ja puha. Mulle lihtsalt igale poole laias kaares pritsiv veri üle kõige peale ei lähe. 
Siit leiab kõik võidufilmid!
Ma polegi blogiveergudel paljastanud, et mul on alates septembrikuust Mondo Tarkusefondi kaudu toetuslaps Keenias, neljanda klassi tüdruk Cynthia. Finantseerin tema õpinguid. Viiekümneeurone aastane püsimakse, mis võrdub umbes ühe Werneri koogilõiguga kuus, katab terve kooliaasta kulud. Kirjutasin talle eelmisel nädalal esimese kirja ka, mille võtan homme Tallinnasse kaasa - lähen nimelt Mondo jõulubasaarile appi (müüme üheteistkümnest viieni Mondo kontoris kooki ja õiglast käsitööd, astuge läbi!). Mondo vabatahtlikud toimetavad kirja Cynthiale ning jaanuaris on lootust tema kohta rohkem kuulda. Olen põnevil! Üks asi on teada, et kuskil peaks vist minu toetusel mingi laps koolis käima, sootuks midagi muud on lugeda tema enda kätega kirjutatud kirja...

Mu enda magistripaberid edenevad aeglaselt, ent järjekindlalt. Bakatöö asejuhendaja soostus mu harda palve peale mulle soovituskirja kirjutama. Püha mooses! Kartsin, et ehk ta ei mäletagi mind enam, ent ta tõstis oma helde kiidulauluga mu enesehinnangut mitme pügala võrra. Mõtlesin, et teinekord tasub lasta suvalistel inimestel endale soovituskirju kirjutada, kui meel mõru...

Võtan nüüd ahjust piparkoogid (selle aasta esimesed!) ja muljetan varsti jälle! Peatse lugemiseni!

No comments:

Post a Comment