June 18, 2019

Kõrgõzstan II - natuke vetsupaberist, Instagramist ning mu Okasroosikese elustiilist

Teine nädal Kõrgõzstanis on endaga kaasa toonud kuhjaga uut mäletamisväärset - käisime näiteks Aichuroki ja tema nõbuga rahvusargis matkamas, kusjuures viimane jättis oma hajameelsuses meie matka ajaks autotuled põlema. Naastes selgus, et aku oli vahepeal tühjaks saanud, niisiis olime sunnitud autot (mille varustusse ei kuulunud turvavööd, küll aga Georgi lint) käsitsi lükkama. Tulutult. Meie üritus päädis voolu lunimisega teistelt autodelt, milleks kulus ligi tund. Aga saime!
*
Mida rohkem ma siin ringi vaatan, seda enam jõuab mulle pärale, et minu jaoks niivõrd enesestmõistetav vabadus ise oma elu ja käekäiku juhtida pole sugugi kõigile nõnda käegakatsutav. Aizati, Aichuroki ja Minavara kaudu on avanenud mulle selgem pilk äärmiselt perekesksesse maailma, kus vanemad valvavad kullipilgul oma vallalisi (ehkki täisealisi) võsukesi ning mängivad suurt rolli nende elu puudutavate tähtsate otsuste langetamisel. Minuealine Aichurok ei tohtinud näiteks nädalavahetusel ööseks Aizati poole jääda, kus me valmistasime fantastilist oromo’t ja lobisesime eluolust (“Mismõttes su isa ei lub-” oli mu esmane välkreaktsioon, kuid pidasin selle targu hammaste taga kinni - katsun üha rohkem austada ja mõista aastasadade vältel sügavalt juurdunud peresidemeid, selmet läänelikult rehmata “tee, mis tahad, sinu elu ju”). 
Ühelt poolt piiravadki pere nõudmised ja traditsioonid, teisalt suurem ohutunnetus, nagu mulle näib. Siin tehakse iga kord suured silmad, kui ma teatan, et lähen nüüd jooksma või turule. “Niimoodi… üksinda?” - “Aga kuidas siis muidu?” pärin segaduses. Võib-olla olengi ohtude suhtes pime ja askeldan uljuse baasil, kuid mind morjendab pelk mõtegi sellest, et peaksin iga sammu ja turulkäiku mõne julgestajaga koordineerima. 
Kõndisime ühel hilisel õhtutunnil Aizatiga mööda pealinna tänavaid, vetsupaberirull kilekotis vastu Aizati sääri kõlkumas (jah, vetsupaberirulle - nagu ka teepakke - müüakse siin eraldi ning jah, mõistagi antakse nende jaoks küsimatagi kaasa kilekott), kui jäime imetlema peade kohal rippuvat hiiglaslikku täiskuud. Pidin seda nähes tahes-tahtmata soovima, et jääksin elu lõpuni oma otsustes vabaks. Aizat soovis samuti midagi, käed palveks rinnale ristatud. Ma ei tea, mida.
Mulle torkas juba algusest peale silma, et Instagram on siin au sees - näib, et mu esmamuljel oli alust. See, millise innuga siin igat väiksematki hetke jagatakse, on morjendav. Ma ei ole kusagil mujal maailma otsas tundnud, et sotsiaalmeedia olemasolu häiriks otseselt mu elukvaliteeti - siin olen mitmel korral nördimusega nentinud, et elataksegi puhtalt jagamise nimel. Võib-olla teen säärase radikaalse üldistustega rahvale liiga, aga kui autojuht sõidu ajal esiaknast story’tab, siis on ju midagi paigast ära?? 
Istusin eelmisel nädalal kahe töökaaslaega kohvikus. Olime põgenenud sinna kõuekõmina ja paduvihma eest, tilkusime oma pleedides nagu märjad kassipojad. Lobisesime ja kõik oligi tore, ainult selle väikese agaga, et nad mõlemad puurisid süvenenult telefoniekraani ja klõpsisid endist selfie’sid, #rainyday ja #lõpukssoojas. Mulle tundub, et Euroopas on jagamisväärsuse hindamise sõel märksa tihedam, nii et päris kõik ei mahu läbi, aga mine sa tea, võib-olla on mul lihtsalt sotsiaalmeedia maastikul sõpradega vedanud. 
Oh, ja see pidev WhatsAppi sõnumite sissevoog... Mu kaks matkakaaslast voice call’isid teineteise võidu isegi kõige järsemate tõusude ajal.
Tegelikult ei tahtnud ma sugugi üksnes heietada ja kritiseerida - head on palju! Töökollektiiv ja noored on ülivahvad, kirjutan neist õige pea. Jagan täna veel pisimärkamisi elust enesest. Kõige tähtsam: vetsupaber on teistsugune! Sel pole keskel papist rulli, vaid paber ongi ümber iseenda rulli keritud. See tundub mulle nii võõras ja loogiline samaaegselt, tegelikult päris geniaalne, kui nüüd juurdlema hakata… Miks me neid papist rulle üldse kasutame, ah? 
Teedel kehtib parempoolne liiklus, ometi sõidavad südamerahuga ringi ka parempoolse juhiistmega autod. Poodides arveldatakse täishindades. Tooted maksavad näiteks 27 som’i või 135 som’i, ei mingit tülikat müntidega jahmerdamist. Välismaalase elu teeb see kordades lihtsamaks, eriti kuna kõnealune välismaalane ei erista veel kõigi müntide kujusid (neil on siin kolmesendine!) ega paberkupüüride värvigammat. Viie som’i eest saab lasta end kaaluda - Biškekis kohtab päris palju kohalikke, kes istuvad kaalu kõrval taburetil ning on valmis kasseerima sularaha igalt möödujalt, kes peaks ilmutama huvi oma massi või kehamassiindeksi vastu. Süües ei kasutata nuge, suuremaid tükke lõigatakse kahvliga või süüakse üldse käega. Ja kui jutt juba kätele läks, siis käterätte pole kunagi ühegi kraani läheduses näha - mina ei tea, kas kohalikud pühivad märjad käed pükstesse või on neil geneetiliselt eriliste kuivamisomadustega nahk… 
Tihtipeale magatakse põrandal - selleks laotatakse õhtuks maha paksud vatitekid, mis hommikul taas kokku rullitakse ja toanurka asetatakse. Ma pole juba aastaid näinud niivõrd värvilisi ja elavaid unenägusid kui siin! Mine sa võta kinni, kas põhjuseks on erutus, õhurõhk või vatitekkide salajane koostis - igatahes istub mulle magamine väga ning kui ma nii moe pärast ei peaks päevasel ajal töö nimel ärkama, siis uneleksin vist üpris konstantselt Okasroosikese vaimus päevad ja ööd läbi...

Sel noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku, kallid lugejad (ja poen põhku)! Järgmiste pajatusteni!

June 9, 2019

Kõrgõzstan I - natuke eeslitest, vaesusest ning sellest, kuidas ma mägedesse hääletasin ja kuidas meil seal kütus otsa sai

Head lugejad, mul on siin Kirgiisimaal internetiga loodetust parem seis, niisiis panen kirja oma esimesed muljed!! Elamusi ja infotulva on tohutult; jätan oma vabatahtlikutöö ja siiasattumise tagamad esialgu üldse mängust välja - kirjutan neist mõnel teisel korral eraldi. Keskendun täna hoopis esimestele muljetele riigist, inimestest ja elukommetest ning puistan sekka paar seikluslikumat hetke. Head lugemist!
*
Kõrgõzstani puhul on tegemist tõepoolest kontrastide maaga, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Hingematvate mäepanoraamide esiplaanil ajavad karjapoisid autode keskel lehmi, autod manööverdavad kuidas jumal juhatab, valgusfoori asemel reguleerib ristmikku hoopis jalapingil istuv vanamemm, kes tõmbab kindlate intervallide järel üles nööri, takistades nõnda autodevoolu ühel ristuvatest teedest... Kontrastiks fantastilistele loodusvaadetele vedeleb kõikjal prügi, peamiselt plastmass. Inimesed elavad vaeselt, seda on kohe näha. Räämas hoovid, lagunenud kortermajad, katkised mänguväljakud möödunud sajandi keskpaigast... Ometi käiakse siin valdavalt ringi iPhone 10'ga - 10aastastel on Snapchat ja Instagram ning pleekinud rätikestega memmedki näpivad telefoni. Instagram tundub olevat tõeline prioriteet (või olen mina lihtsalt kummalisel kombel komistanud inimeste otsa, kes on lahkel häälel palunud, et ma neid jälgima hakkaksin, kuna neil on hetkel käimas suur "follower'ide kogumise protsess"). Tänavapildis domineerivad igasugused GucciMuccid, laiad pihavööd ja leopardimustrid - riided, mida meil leiab valdavalt Sepa turult. Soe vesi on luksus! Ööbisin ramadaani lõpupidustuste ajal Kunduze pool, kes on mu mentor, kolleeg ja nüüdseks juba hea sõber. Viis, millega ta teatas, et kraanist tuleb ka sooja vett, ei jätnud kahtluse varjugi, et tegemist pole sugugi enesestmõistetava nähtusega. Töökontoris, mille teisel korrusel ma alaliselt pesitsen, olen seni kümmelnud küll vaid jääkülmas vees, ehkki kuulduste kohaselt polevat soe vesi sugugi nii harv külaline. Lihtsalt mina pole kordagi veel soojale veele peale sattunud.

Viletsatest elamistingimustest hoolimata on kohalikud ääretult soojad ja külalislahked, valmis teene osutamise nimel kas või nahast välja pugema. Imetlen jäägitult Kunduzt, kelle kaudu on mulle avanenud parem pilt kirgiislaste igapäevaellu - tema usinus ja kõrge töömoraal on mulle suureks eeskujuks. Nagu mainitud, veetsin ramadaani lõpupidustused tema perega - see tähendas kaht hilisõhtut kõrvuti madratsitel deep talk'imist. Kunduz seletas, et lisaks "tavatööle", mis on hädavajalik pensioni kogumiseks, tuleb keskmisel kirgiislasel rahmeldada veel vähemalt kahel-kolmel töörindel, teenimaks igapäevast leiva- ja jahuraha. Ta ise rabab täiskohaga sotsiaaltöötajana, hoiab nädalavahetustel 16 (!) tundi päevas vanemate köögiviljapoel silma peal ja lisaks kõigele andis ta äsja sisse magistritöö. Niiviisi rabab kogu tema suguvõsa (muidugi elab ka Eestis palju inimesi vaesuses, kuid siin on mastaap veel suurem). Ometi tervitati mind kõikjal kodudes avasüli, suruti toidumoona all ägiseva laua taha ja kallati muudkui teed juurde. (Seletuseks: ramadaani lõpp on islamiusulistes riikides punane püha. Sel päeval käiakse ühe pere juurest teise juurde: istutakse, süüakse, juuakse teed ja aetakse juttu. Lapsed, keda on räämas kortermajade hoovides liialdamata hordide kaupa, jooksevad ühe ukse juurest teise juurde ja koguvad maiustusi. Huvitav tõik: sel päeval võib vabalt sisse astuda ka kontvõõraste juurde, kõik on lauda palutud.)
Rõõmsad suplejad. Kõrgõzstan 2019.
Veel lahkusest. Mul oli seik kohalike vabatahtlikega, ultranummide valdavalt 15-16-aastaste kohalikega, kes tegid mulle linnatuuri ja rääkisid innukalt uuest ja uhkest "Magasiinist", mis avati üsna hiljuti. See oli täpselt nagu Elva Konsum: toidupood, kus müüdi ka sandaale, ämbreid ja muud eluks tarvilikku kraami. Kolasime riiulite vahel, kusjuures noored tutvustasid mulle innuga kõike: "Siin on kommid, konservid, leib-sai, šokolaad..." Tundsin tugevat kahetsusesöövstu. Veel rohkem hakkas mu rinnus pitsitama, kui nad nõudsid, et peavad mulle ilmtingimata midagi välja tegema. "Kas sa banaani sööd? Aga granaatõuna, piima, pulgakommi, Bountyt?" loetles kõige agaram neist seinast seina tooteid, mis kõik võiksid mulle meeldida. Puiklesin vapralt vastu, kuid nende pikaks veninud nägusid nähes nentisin lõpuks, et ühe tillukese tükikese kohalikku suhkrukangi (mida limpsitakse tee kõrvale, kui ma õigesti aru sain) võiksin ju võtta küll... Need ullikesed ostsid mulle kaks suurt suhkrukangi, kohaliku halvaa ja Kõrgõzstani lipuga võtmehoidja. (Tegin mõttes tähelepaneku, et viin nad tuleval nädalal vaaterattaga sõitma.)

Ja veel lahkusest! Tuleb välja, et Kõrgõzstanis on ääretult lihtne hääletada. Täna oli mul siiasaabumisest alates esimene vaba päev, niisiis otsustasin võtta suuna taamal laiuvate mägede poole. Üksinda. Ehk oleks keegi töötajatest kaasa tulnud, kui oleksin väga haledal noodil palunud, ent kuna meil on niigi tulevikus väljasõite plaanis, ei söandanud ma kedagi tülitada. Kõik ju tööinimesed ning vajavad puhkust (või abistavad hoopis vanemaid köögiviljapoes, seegi võimalik)! Koostasin endale paraja marsruudi ning leidsin bussigi, mis mäejalamile viiks - bussisüsteem toimib siin nii, et kellaaegu ei eksisteeri, niisamuti bussipeatuseid. Tuleb lihtsalt tee ääres passida ja juhile peatumiseks viibata, kui buss juhtub mööda sõitma. Üks sõit = 10 som'i (13 eurosenti). Reaalsuses näebki see välja nii, et buss korjab iga 50 meetri järel inimesi peale. Nõnda oleks mu 17kilomeetrine teekond veninud 2GIS'i andmeil (kuldne äpp Kesk-Aasias ühistranspordi kasutamiseks) umbes tunniseks. Erinevad reisifoorumid tunnistasid Kõrgõzstanis hääletamise ohutuks, seega söandasin proovida. Visandasin pildi mägedest ja iseendast, lootuses, et kui näitan pilti ja rehman käega taamal terendavate mäetippude poole, on mu soov selge. Lisaks kirjutasin endale välja mõned venekeelsed fraasid (sh "mäed" ja "mul pole raha, aga mul on šokolaadi"), et mitte kohe alguses hätta jääda, ning lugesin need ette Danile, et testida, kas ta hakkab mu puise häälduse peale väga kõvasti naerma. Mitte liiga hullusti. Olin maanteele suundumiseks valmis.
Juba väike vihje: jõudsin soovitud sihtkohta.
No täitsa lõpp!!! Olin seisnud püstise pöidlaga ehk vaevu 40 sekundit, kui juba korjas üks kutt mu oma minikaubikusse, millel puudusid kõik istmed peale juhi oma. Kükitasin. Meil jäi algul jutt (minu vene keele tase on 1- ja tema inglise keele oma 2+, nii et kahe peale kokku tubli 3), et ta viib mu poolele teele, ent siis otsustas ta viia mu juba mäejalamile välja, seejärel meile jäätist osta ning seejärel mind mäeahelikus "kaks-kolm tundi ringi sõidutada, sest jala käies ei näe pooltki nii palju". :D Kehvast teekattest tulenevalt liikusime (õigemini põrkusime) üles-alla tunduvalt rohkem kui edasi, kuid tasapisi me siiski liikusime. Ajasime keelebarjääri arvesse võttes täitsa asjalikku juttu ning kus sõnadest puudu jäi, seal tuli appi laul. Ta ümises mulle kirgiisi rahvaviise ning peagi leidsime end täiel rinnal laulmas hoopis krokodill Gena laule. Öelge siis veel, et vene multikad ei ühenda! Ühel hetkel vaatas ta kütusepaagi näidikut ja ütles oi-oi - see oli üpris universaalne nending. :D Olime keset eimiskit ning veeresime edasi vaid viimaste kütusepiiskade toel. Palvetasime, et meie teele satuks mõni rändkarjakasvataja, kusjuures meil oli peale mitmeid nurjunud katseid ka õnne. Meid aitas hädast välja kohalik traktorist, kes sõitis veel ekstra naaberfarmi voolikut tooma, millega kütuse paagist kätte saaks... Nii et lõpp hea, kõik hea! Hetkel, mil meie masin rõõmsalt tööle turtsatas ning me aegamisi tagasi linna poole veeresime, nentisin, et just seetõttu mulle reisimine nii kangesti meeldibki. Ootamatused. Vabakslaskmine. Pentsikud olukorrad. Ma ei saa oma Tartu-elu üle sugugi kurta, aga ma lihtsalt ei satu seal olukordadesse, kus mul on keset mägesid võõra kuti autos kütus otsas. Nii et sain midagi ka lastelaste unejuttude salve. ;)

Vot säärased pajatused siis täna, armsad lugejad - järgmiste kordadeni! ;)

PS! Kas te teate seda piina, kui klaviatuuril ei ole ühtegi täpitähte, nii et kõik need sajad täpitähed tuleb eraldi lõigata-kleepida? Mina tean!

June 2, 2019

Rohkem deite vanaemadega!

Uskumatu, aga mul ongi kohver ja seljakott pakitud, laadijad kaasas, must leib ja Vana Tallinn kampsuni vahele rullitud, Eesti-teemaline presentatsioon valmis ja äratus tunni aja pärast - olen vist valmis Kõrgõzstani lendama küll. Ma ei julge lubada, et juunikuus veebipäevikut pean, ent ostsin ekstra uue märkmiku, millele kleepisin peale roosa kleidiga printsessi. Pühendangi selle eeskätt Kõrgõzstani muljetele (et pärast oleks meeles, millest blogida). 
Ma ei saanud kohe kuidagi jätta jagamata fotot vanaemast ja vanatädist (kes pälvis omal ajal minult ja Martinilt auga kolmanda vanaema tiitli) Anna Edasis kohvitamas. Jutustasime nagu sõbrannad kunagi; tõdesin, et peaksin neid tihemini kodust välja tirima.

Vahepeal ilmus mu TarSlämmi esimese vooru luuletus Sirbis. Saan  selle eest suisa oma elu esimese honorari - kakskümmend viis eurot miinus maksud. Viola pani ette, et ma ostaksin selle summa eest kommi ja kirjutaksin uue luuletuse. Ma arvan, et see on üks igati väärt mõte.

Kohtumiseni juulikuus, kallid lugejad!!

May 30, 2019

Kasvamine

Meeleolumuusikat*
Üks ring on täis saanud. Tunnetasin seda eriti tugevalt eile, mil kohtusin - nagu teisipäeviti ikka - ühe äärmiselt kalli sõbrannaga, et üheskoos lõunatada ja jutustada. Käime niimoodi teisipäeviti koos juba veebruarist saati. Põhjus, miks elu meid üldse nõnda kokku viis (olime tõtt-öelda aastate jooksul teineteisest kaugenenud): luhtunud suhted, tühjus ja pettumus kõiges. Elasime mõlemad enam-vähem samal ajal üle kalli inimese kaotuse, niisiis asusime pakkuma teineteisele vastastikust tuge, lohutust ja tröösti. 
Esimest korda istusime Kremplis, südamed kipitamas ja hinged marraskil, taustaks mahe Eplik. Oli ka pisaraid. Nädalate möödudes ja esimeste päikesekiirte saabudes hakkasime üha rohkem Toomemäel jalutama - mäletan, kuidas vaatasime Tartu siluetti ja nentisime, et tühised rõõmud küll on, aga sügavat õnne- ja rahulolutunnet mitte. Üksnes tuim eksistents. 

Täitsa lõpp, milline kontrast eilsega! Kõlaritest kostusid üksnes rõõmsad lood, mõlema silmad särasid - me suisa pakatasime elurõõmust, uuest lootusest ja tegutsemistuhinast. Sõime suurepärase isuga pastat ja sõbranna tellis marjakookigi, mitte ei lükanud poolt suppi kõrvale nagu esimesel korral, kui puhtfüüsiliselt ei jaksanud. Niivõrd palju olime vahepealse aja jooksul sappi kääritanud, välja hinganud, enesega tööd teinud, kasvanud.
Tõtt-öelda oligi tegemist meie viimase taolises formaadis kohtumisega sel hooajal (suveplaanid pressivad peale)!  Sõbrannat ootab sada tööd ja toimetust siin- ja sealpool merd, õigupoolest lendaski ta juba eile öösel seitsme maa ja mere taha (okei, vist siiski mitte päris seitsme). Ma isegi sõlmin vaikselt otsi, et Eestiga kuuks ajaks hüvasti jätta. Lendan pühapäeval Kõrgõzstani, kus hakkan sotsiaalselt vähekindlustatud ning rasketest oludest pärist lastele kunstiteraapiat läbi viima. Siis ongi juba laulupidu otsapidi käes, kusjuures mulle lendab külla kamp armsaid sakslasi. Eesti vajab tutvustamist, road vajab trippimist, raha vajab teenimist, Karina ja Omari vajavad laulatamist ning ülikoolgi vajab suve lõpus alustamist. Sellest kõigest siiski mõni teine kord...

Tahtsingi tänases postituses lihtsalt välja tuua, et elus käivad rasked ja helged ajad ikka lainetena. Mõnikord on need raskemad ajad küll kohe eriti rasked, kuid meri ei jää igaveseks mäslema. Tuleb lihtsalt kannatlikult selginemist ja päikesepaistet oodata.
Siin üks asjakohane päikeseline pilt kliimamarsilt (ärge laske end eksitada - see sõbranna, kellest ma rääkisin, ei ole Marilind :D).
Foto: Tiit Tamme
Demonstreerin lähemalt ka meie "Usume teadlasi" plakatit - oleks me vaid siis teadnud, millises seisus on Eesti teaduse tulevik loetud päevad hiljem...
Foto: Tiit Tamme
Kuna ringide teemal sai juba mõtiskletud, siis siin veel üks seik. Kirjutasin juba mitu-mitu postitust tagasi, et võtsin lõpuks südame rindu ja kirjutasin sõbrannale, kellega läksime viis aastat tagasi riidu. Nüüdseks oleme juba kaks korda kohtunud; sõnumeid vahetame samuti, justkui oleks tulvavesi paisu tagant pääsenud. Mul on selle üle ainult hea meel. Väike noomitus iseendale: milleks oli üldse vaja nõnda kaua oodata ja muretseda? Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks. See oli üks igavene pirakas ring, ümbermõõduks meie viieaastane vimmaperiood (oh, siit saaks ju isegi raadiust võtta, r=5/2π), kuid lõpuks ometi on seegi ring sulgunud. Kuidagi... terviklik tunne on.

Muud juttu ka. Olen viimasel ajal saanud tavapärasest rohkemate muusikaliste raputuste osaliseks. Kõige kõrgemale tõstis mu ihukarvad E STuudio noortekoori ülesastumine Prantsusmaa konkursikavaga - parimad viis eurot, mis ma elus olen kulutanud!! Jõudsin järeldusele, et muusika on tõepoolest ülevaim kunsti vorm, milleks inimkond on võimeline. Luule ja proosa ja maalikunst ja arhitektuur ja tants on ka vägevad, aga muusika... Ja veel selline! Olen sõnatu. 

*Midagi olen siin maapealses elus õigesti teinud, et mind ümbritsevad niivõrd andekad sõbrad, et saan meeleolumuusikat valides üksnes nende loomingus püherdada. Laske samas vaimus edasi!

May 25, 2019

Muljeid 24. mai ülemaailmsest kliimamarsist

Head blogilugejad, seljataga on järjekordne plakatite värvimise ja meeleavaldamise aktsioon. Jagan teiega mõningaid mõtteid, klõpse ja muljeid. 

Nagu 15. märtsil, nii ühendasin selgi korral oma jõud Marilinnuga - vanasti sidus meid näitering, nüüd kliimakaos. Muide (järgneb väike promo), Marilind peab hetkel ERRi portaalis Prügiblogi, millest tuleb vist uuel nädalal Terevisioonis juttu, ja osaleb 28. mail oma RingRehvi tiimiga Negavati superfinaalis Tartu Erinevate Tubade Klubis. Võistluse eesmärgiks on premeerida noortealgatusi, mis aitavad tüürida ressursiefektiivsema ühiskonna suunas. Niisiis oli kliimamarsi protestiplakatite disainimiseks kulunud aeg tühine selle kõrval, mis kulus tema kohustustelaviiniga sammupidamiseks. Aitasin, kuidas sain ja oskasin. 
Kui aega üle jäi, siis unistasime tulevikukoostööst - seda nii akadeemilises kui ka tööalases sfääris.

Käisime kliimamarsi hommikul Telliskivi Rimi tekstiilikonteineri juures kiiruga Prügiblogi tarbeks pilte tegemas ning kuna juba seal olime, astusime kauplusesse sisse, et pappkaste küsida. Meid abistas üks äärmiselt vastutulelik meesterahvas, kes soovis meile head kolimist. Tänasime ja teatasime, et lammutame pappkastid hoopis protestiplakatiteks.

Kogunesime Toompeal. Inimesi oli platsis tunduvalt vähem kui 15. märtsil - mine sa võta kinni, kas põntsu pani hommikune riigieksam, peatselt algav suvi või uudisväärtuse lahtumine ajas. Need, kes tulid, tegid seda aga ägedate värviliste plakatite ja loosungitega; mööda vanalinna kitsaid tänavaid marssides ei tundunudki meid nii vähe. Rongkäik kulmineerus Vabaduse väljakul, kus pidasime ka vaikuseminuti, ja selleks korraks laiali läksimegi. Premeerisime endid - nagu eelmiselgi korral - jäätistega ning otsustasime, et kliimastreikide juurde kuulugu alati jäätis ja vein. Niisiis lõime uue lisapõhjuse, miks tulevasi kliimaproteste oodata.

Hilisõhtul rongiga Tartu poole sõites lõi mu pahviks kooslus udust ja päikeseloojangust, mis kuldas üle/mattis enda alla metsad. Seadsin endale eesmärgiks tihemini päikeseloojangu ja udu koosluse ajal loodusesse sattuda - tõotasin pühalikult, et hakkan hilisõhtuti rohkem rattaga sõitmas käima, et oma šansse suurendada (ega mul ühtki paremat ideed pähe ei kargand).
Foto: Priit Mürk (ERR)
Foto: Priit Mürk (ERR)
 Foto: Janek Jõgisaar (Bioneer.ee)
 Rohkem pilte ning juttu kliimamarsist leiab siit ja siit

*Meeleolumuusika taustalugu: tegemist on Evelini uue lauluga, mille filmimise protsessist juba eelmises postituses juttu tegin! Teadke siis seda vaadates, et meid sõid filmimise hetkel igasugused sääsed ja satikad, korra katkestas meid politseiauto ning otse kaamera eest tuhises mööda ka jalgrattur, kes me peaaegu purki püütud kaadri täielikult rikkus...

May 23, 2019

Hommikused kastepiisad ja pesunööripiknik

Ärkasin eile varahommikul juba kell 04.10, et Eveliniga päikesetõusu paiku Luige tiigi ääres kohtuda - meil oli kindel plaan ta peatselt avaldatava laulu tarbeks (!) ilusaid lõike filmida. Leidsimegi äärmiselt looduskauni paiga, tuli vaid valgust ja nurka timmida. Jeerum, ma polnud juba pikka aega statiiviga jännanud ega (piinlik tunnistadagi) kaameral isegi objektiivi vahetanud - mulle meenus kuskilt udu tagant, miks pildistamisprotsess mulle vanasti niivõrd palju põnevust pakkus...
Kui video kord (loodetavasti juba homme!) netiavarustesse jõuab, jagan seda kindlasti ka siin. Mainin juba etteruttavalt ära, et kaadri taga ei näe te mind, kes ma külitasin horisontaalis Evelini jalge ees, miljon sääske ümber pea ja pisikesed satikad jalgu hammustamas, telefon välja sirutatud vasakus käes Evelini poole suunatud, et ta kuuleks loo tempot ja saaks kaasa laulda. Vaatasin tõtt veiklevate kastetilkadega ja jälgisin, kuidas üks väike ämblik üle mu küünarnuki ronis - nüüd te siis teate, millistes tingimustes sündis seesamune kastepiisapilt. 
Jäime mõlemad purki püütud video lõpptulemusega rahule - kell 06.10 mööda hommikullast Emajõe kallast kodu poole jalutades ja Mari Kalkuni "Riinukese valssi" kuulates puges põue soe tunne küll. Kojujõudmise hetkeks (06.27 - toim.) oli mul juba 5600 sammu täis.
Martin väisas vahepeal korraks kodumaad - põhiliselt selleks, et ajada dokumendid korda ja suunduda suveks USAsse raamatuid müüma (irooniline, et olin varem USA raamatukaupmeeste suhtes pigem tõrges, ent tema ettevalmistusi kõrvalt jälgides tundsin tahes-tahtmata uhkusesööstu, et mul on nii hakkaja vend). Pidasime perega ta lahkumise-eelsel õhtul pesunööride vahel piknikku. Linad lehvisid me ümber tuules, meie maiustasime brownie ja kultuurmustikatega, mis olid juba päriselt ka marja mekiga. Ema hädaldas, et ta ei saa meid üldse pildile, ilma et linad taustale ei jääks, ja meie katsusime teda veenda, et see just ongi lahe. Jõime valget veini, mille Martin oli six pack'ina Saksamaalt läbi sõites kaasa toonud. Sellega seoses üks seik elust enesest:
Martin (suht kohe pärast uksest sisse astumist): "Head emadepäeva tagantjärele! Mul läks täitsa meelest õigel päeval kirjutada, aga näed, ma tõin veini ja..."
Ema: "Oi, ei pidanud siis raha raiskama..."
Martin: "Ah ei, ära üldse muretse, see oli mingi kõige odavam, soodukaga!"
(Pidasin talle pärast lühiloengu, et teinekord ei maksa kingituse saajale mainida, et valisid poest kõige odavama, soodukaga.)

Käisin eile ka Sirelil külas, pistsime koos õunakoogi ahju ja siis lebasime ta aias võilillede vahel, kusjuures ta luges mu luuletusi ja kortsutas natuke kulmu. Usun, et mul oli seda raputust väga vaja - pärast luuleprõmmu võitu võttis mus kiirelt maad pettekujutelm, et mine sa tea, äkki mul ongi kaasa sündinud luuleanne ning äkki ootab kogu maailm hinge kinni pidades, mida mul ka öelda on. Päris nii see siiski ei ole, mõistsin ta kipras pilgust. Tööd on vaja teha. Rämedalt tööd on vaja veel teha.

May 19, 2019

Maailm vajab hädasti rohkem 9aastaseid

Olen siin juba varem juttu teinud ühest müstilisest kodutänava 9aastasest, kes suudab mind ikka ja jälle oma vahvate tegude ja ütlemistega muigama ajada. Kord kõndisin kodu poole, kui silmasin teda sirelikobaraid korjamas. "Mis teed?" ei suutnud ma kuidagi küsimata jätta. "Sirelikobaraid korjan," kõlas lühike vastus. (Aa.)
"Sa minu poole ei taha tulla?" küsis ta ühtäkki asjalikult, justkui oleksime kursakaaslased või head sõbrannad. "Ikka võib," arvasin, süda uudishimulikult rinnus põksumas. Läksime. "Kahe tunni pärast tuleb mulle muidu sõbrants külla, keda teised koolis narrivad, sest tal polnud vahepeal juukseid. Sai keemiaravi," seletas ta mulle trepist üles kõndides. Sellist vapustavat pööret ei oleks ma osanud oodata. "Kasvavad talle nüüd siis juuksed juba tagasi?" uurisin ääri-veeri. "Jah, ikka..."

Jõudsime kohale. 9aastase tuba oli kui aardekirst: kõikjal pildid, nipsasjakesed, savist ja plastiliinist voolitud kujud... Ja taimed! Ta kasvatas tillukesi taimepoegi aknalaual munarestides ning oli pistnud taimetutte teeküünalde ümbristesse, mõned isegi kasutatud rakettidesse (!). Suuremad mühasid savipottides, kusjuures ta tõstis neid oma sõnul vastavalt vajadusele suurematesse pottidesse ümber. Nüüd aga torkas ta värsked sirelioksad vaasi, visates närbunud ära. "Vaata, ma keetsin eelmisel nädalal sirelitest lõhnaõli, panin sidrunit ka täienduseks," demonstreeris ta mulle potsikut, millest hõngus tõepoolest veidi sirelite ja sidruni lõhna. "Kuidas, oota sa ise keetsid-" ei mahtunud see mulle sugugi pähe. "No daa!"

Veidi hiljem uudistasime ta kalu. "Kuule, hoia korra akvaariumit, ma pean korra veenduma, et see generaator ikka töötab," teatas ta järsku. Enne kui arugi sain, oli ta selle mööda lauda otsapidi mulle sülle lohistanud. "Töötab," juubeldas ta võidukalt. 
(Ma olen veendunud, et sellest lapsest kasvab kord vääriline jünger mu esimesele Saksamaa korterikaaslasele Zorale.)
Marii - samuti üheksane - ümiseb viimasel ajal kõlaval häälel kaasa "Maa tuleb täita lastega" ning on veendunud, et lapsendab tulevikus oma võsukesed lastekodust. Tal läheb juuni alguses kitarriõppe katsetele ning tal on kindel soov töötada ühel päeval MTÜ Kasside Turvakodu heaks. Tõele au andes tundub ta juba nõnda mõistlik, et lobisesin kord täiesti mõtlemata kolmandale isikule Marii kuuldeulatuses välja, et meil käisid möödunud talvel kõige lahedamad jõuluvanad, Madis ja Teodor... Ta sai vist aru. Aga draamat ei tulnudki. Võib-olla olid tal kahtlused juba pikemat aega.

Vanaema kandis raiuti üks uhke kask maha, sest see langetas möödunud suvel heast peast kõik oma lehed ja kuivas saladuslikul kombel omaenda tüve otsas kokku. Ümbruskonna naised teavad rääkida, et tüvest leiti auk, kuhu keegi olla süstinud tahtlikult mürki, sest kask varjavat vaadet. (Läheduses asub mitu suvilat.) 
Mu muidu rahulik ja pigem loid isa, kes tõelise eestlase kombel niisama kergelt juba ei sütti, oli täiesti löödud. "Mis inimene see on, kes nii teeb?!" nõudis ta nördinult. Jah, mis inimene see on?

Muljeid TarSlämmi finaalist

Sõbrad, mul on ülihea meel teatada, et võitsin 9. mail aset leidnud TarSlämmi finaali!!! Olen siiamaani täiesti pahviks löödud, sest mu kaasslämmijad olid ultrakõvad ja teise vooru punktiskoor tasavägine, saatuslikuks osutusid lõppkokkuvõttes mõned üksikud komakohad. Minust jäid ülinapilt maha Joosep Vesselov ja Kaisa Kuslapuu, kes mõlemad naerutasid rahvast korralikult - tasus kohal olla ja seda kõike oma kõrvaga kuulda!
Astume sügisel kolmekesi üles Eesti luuleprõmmu finaalis ning tegelikult olen millalgi kutsutud ka Soome esinema, ehkki selle kohta pole mul veel mitte mingisugust informatsiooni (samas sobib see hästi ülejäänud kaosega mu elus, mis puudutab suve lõppu ja sügise algust, nii et kõik on kenasti tasakaalus).

Panen oma esimese vooru slämmiluule kirja ka, siis on mustvalgel olemas. Lugema asudes tasub teada, et disainisin luule rohkem kõnena, niisiis mõjub see (ilmselt) suulises vormis efektsemalt, aga toredat lugemist sellegipoolest!
Foto: Ekvilibrist 
Viimastel kuudel toimunud koalitisioonikraakluste valguses on nii lihtne jaguneda eri leeri.
Omavahel taplevad
kanakari, šovinistid,
natsid, sotsid, ateistid,
kurjad kliimaaktivistid,
radikaalsed feministid,
vaesed Delfi prosaistid,
ärimehed, humanistid,
homofoobid ja rassistid,
poliitikud ja anarhistid,
rohelised, globalistid,
haritlased, patsifistid,
Martin Helme, naistearstid.

Kõik eri vaadete ja aadetega 
pole siis ime, et kokkuleppele ei jõutagi.

Ma võin silmapilkselt moodustada ruumisviibijatest koalitsiooni,
milles oleks tunduvalt rohkem ühisosa.

Niisiis,
mu koalitsiooni on oodatud kõik need, 
kes teavad,
mis tunne on kogemata trepiaste vahele jätta
ja apelsinimahla vastpestud hammaste peale võtta.
Kes on rongiaknast välja vaadates pannud ilgelt diipi
ning soovind selgitada Jaan Tättele ilmselget printsiipi:
tuulevaiksel ööl ei saa tuule suund olla Nord!

Mu koalitsiooni on teretulnud need,
kes on end oma kehas sitasti tundnud,
end võrrelnud, nüpeldand, endalt ilmvõimatut nõudnud,
Kes on kogenud jõledaid tegusid,
kel on samuti #MeToo lugusid.

Tulgu need, kes on avastanud end kellegi teise elu sümfoonias mängimas taustaks trianglit,
mitte esimest viiulit,
tulgu kõik needki, kes väldivad mõtlemist, otsides pidevalt fun’i ja stiimulit.
Tulgu need, kes on vaadanud mõnd tuttavat kui tonti,
ning pidanud tegema suhtes kapitaalremonti,
sest on kogemata sassi ajanud
armastuse 
ja mugavuse.

Mu koalitsioonis on portfell ka neile,
kes on matnud kellegi kalli,
tundnud end kesk teisi nii kuradi üksi.
Igatsenud seltskonnas üksindust ning üksi olles seltsi.
Pettund kogu inimkonnas
soovinud, et me kõneleksime vähem tühjast-tähjast
ning rohkem asjast
(kurat).

Kõik, kes end puudutatuna tundsid, saavad minult inimlikkuse mandaadi.
Portfelli, volitused, ministri kandidaadiks.
Kui täidame inimsuse kriteeriumit,
siis juhime kaastundeministeeriumit, 
empaatiaimpeeriumit
ning selline liit püsiks kauem kui see harras üks kord iga paari-kolme aasta tagant,
mil Hirvo Surva tõstab taktikepi 
ja lauldakse „Mu isamaad“.

Kui me hoiaksime ligimesi
puhtalt inimlikkuse pärast
sest kõik me oleme läbi roomanud sarnasest pasast,
ligunend poolvedelas virtsarahes,
sumbanud sitases… no mõistate isegi vahest,
siis oleks meil ju täiega pull koos eksisteerida!*

(*originaalesituses käis lõppu tegelikult ka 👌-märk)


Tänan südamest kõiki, kes kaasa elama tulid - te olete nii-nii paganama vahvad!! Sellega, kallid lugejad, tänaseks otsad okku tõmbangi! Eks ikka uute luuletuste ja slämmideni!

May 16, 2019

Jaapanlanna, kuusevõrsed, Teeme Ära ja leppimine

Tere taas, kallid lugejad! Suur rõõm on olla tagasi!
Viimasest postitusest lahutab mind jada kordaminekuid ja pettumusi, olen purjetanud emotsioonide skaalal tavapärasest kordades drastilisema amplituudiga. Kõige suurema pettumuse jätan praegu heaga kõrvale (loodan lahata seda tulevikus stiilis "näete, kui nõme vahepeal oli, aga vot kui tore, et kõik taas jonksu sain"), ka suurimast õnnestumisest (TarSlämmi 2019. aasta hooaja võit!!!) kirjutan eraldi järgmises postituses. Jagan täna hoopis killukesi ja pisimärkamisi argielust, mis jätavad mulje, justkui oleks mu elu kulgenud tavapärases rütmis.

Niisiis! Nagu kohe esimeselt pildilt näha võib, külastas mind vahepeal jaapanlannast sõbranje, kellega käisime Taevaskojas matkamas: krõmpsutasime metsa all kuusevõrseid ja jänesekapsast, haukasime karaskit ning maiustasime Kalevi šokolaadiga. Ta on oma akadeemilise tausta poolest antropoloog, hingelt suur slow food'i, orgaaniliste toitude ja aeglase elustiili austaja. Niisiis saabuski ta Euroopasse, et teha veidi mitteformaalset empiirilist vaatlust tulevase lõputöö tarbeks, mis võtab luubi alla inimsuhete kvaliteedi ja ühise toidulaua omavahelised seosed. 

Ta lõi laineid ka kodus: maalis Mariile hieroglüüfe ning demonstreeris oma origami oskusi (nagu stereotüüpsele jaapanlasele igati kohane). Ema kiindus temasse niivõrd, et ei tahtnud teda enam sugugi ära lasta. Mulle tundub, et mida rohkem ma välismaalasi koduseinte vahele toon, seda rohkem hakkab emagi uskuma, et tegelikult elavad kõikjal valdavalt head ja toredad inimesed ning et uudistes maalitud pilt ühest pommiplahvatusest teise järel ei kajasta päriselt pilti väljaspool meie kodumaa piire. Selliste pisivõitudega ma ta maailmapildi lõpuks murendangi, jee (ootan juba, kuni ta mu moslemitest sõpradega kohtub)!
Laupäeval võtsin osa Seiklejate Vennaskonna "Teeme ära!" kanuumatkast, mille eesmärgiks oli koristada Õhne jõge. Ilmataat polnud meie vastu armuline - järjekindlalt piserdas ta meile kaela seenevihma, mis kasvas viimasel tunnil jõudsas forte's paduvihmaks -, kuid sellegipoolest jäi hinge soe tunne. Leidsime valdavalt plastpudeleid, kuid ka jalanõusid, päikeseprille ja suuremaid "aardeid", sh täies hiilguses autorehvi (õnneks polnud prügi nii palju, kui ma oma kõige hirmsamates unenägudes kartsin). Pärast edukat koristustööd pakuti Marja talus kosutavat talgusuppi ja soolast plaadipirukat, mõlemat ka vegan versioonis, jehhuu!

Vastukaaluks positiivsele söögikogemusele Seiklejate Vennaskonna matkal sain eelmisel nädalal pisišoki osaliseks Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Seal toimus noorte loomekonkursi "Ood eesti keelele" lõppvoor - käisin Aliisile ja tema luuletusele pöialt hoidmas. Ilmselt olen liialt ära harjunud Treffneri-, ülikooli- ja tavaeluga, kus üha rohkem lähenetakse inimeste toidueelistustele individuaalsemal tasandil (st et valikus on mitut nägu ja tegu toite), niisiis vapustas mind hingepõhjani, et ühtäkki tõsteti kõigi taldrikutele kulbitäis standardtoitu, mõistagi lihaga. Näksisin kurki ja porisesin endamisi, et midagi sellist pole ma kogenud põhikoolist saati. 
Vetsukabiinid olid ka kitsad.

Kuna käesolev postitus on olnud seni valdavalt toiduteemaline, pean vajalikuks ka mainida, et avastasin end ühel õhtul kodus kokkamast, põll ees!!! Selle ettesidumine käis nõnda loomulikult, et ma polnud seda tähele pannudki. Teadmine rabas mind niivõrd, et pidin korraks istet võtma. Olengi nüüd keskealine valmis, jah?! 
Ohutus ja banaanid eelkõige! Seiklejate Vennaskonna kanuumatk.
Istusin ühel hilisõhtul Anu ja Lauraga Veinis ja Vines, kui kõlaritest kostus "Aeg on lahkuda" - lokaali delikaatne viis teada anda, et me nüüd sulgeme, minge ära. Midagi mus ärkas. Kuulasin seda lugu hästi palju 2015. aasta oktoobriõhtuti pimedas pargis jooksmas käies, kui olin äsja Saksamaale kolinud, (veel) sõpradeta, stressis ja õnnetu. Nüüd aastaid hiljem heade inimeste keskel sama lugu kuuldes, mil olin parajasti eluga rahul, mõjus see äärmiselt veidra kontrastina. Naljakas, kuidas ajad ja tunded muutuvad, mälestused jäävad.

Tegelikult on mul veel üks hea uudis, isegi parem kui TarSlämmi võit. Võtsin eile julguse kokku ja kirjutasin kunagisele parimale sõbrannale - meie virtuaalne vestlus lõppes 2015. aastal järsult sõnadega "mu lokitangid on sinu käes, too need palun tagasi" - "okay". Heitlesin enesega "saada" nuppu vajutades kõvasti, sest väljavaade vastusest stiilis "ma ei taha sinust midagi kuulda" ei köitnud mu meeli just ülemäära, ent nagu ikka, aitas ettekujutlus iseendast surivoodil õige otsuse langetada. Vajutasin "saada" ning teadsin, et vähemalt saab mu hing rahu. 
Juudas, milline ainuõige otsus see oli!!! Sõbranna kirjutas vastu, et temagi on minust palju mõelnud ning mind unes näinud, mille peale mina julgesin tunnistada, et minagi näen teda alatasa unes, mille peale tema teatas, et ta pole vist kedagi teist nii palju unes näinud, mille peale mina pidin nentima, et mina samuti mitte. Hakkasime teineteist kohe Instagramis jälgima (haha) ning panime paika kohtumiskuupäeva. 
Niisiis, palun väga: järjekordne tõestus, et elada tuleb ajendatuna uudishimust, mitte hirmust - oleksin kirjutamisele käega löönud, veedaksin võib-olla terve ülejäänud elu sõbrannat unes nähes, täielikus teadmatuses, kas tema ka minule vahel mõtleb... 

Nüüd aga vabandan ja tõmban siin otsad kokku - pean end meie kohtumiseks ette valmistama, võttes kokku viimased neli aastat oma elust, haha. Järgmiste muljetusteni!

May 6, 2019

Petrooleumist, porganditest, kõhurääkimisest ja rebastega kinnastest

Veetsin nädalavahetuse maal vanaema juures. Juubeldasin hinges, et ilm oli nõnda trööstitu, märg ja sombune - nõnda ei tundunudki ärajäänud öölaulupidu teab mis suur katastroof. Samas pani vihm põntsu ka aiatöödele. Proovisime küll siit-sealt midagi nokitseda, kuid lõpuks leidsime end ikka kasvuhoones kössitamas, mina, Marii, ema, tädi ja vanaema, kraed üles keeratud ja käed taskus. Täpselt nagu jaanipäeval, ainult et ilma sääskedeta.

Vanaema meenutas, kuidas vanaisa olnud omal ajal kuskilt kuulnud, et petrooleum paneb porgandid mühinal kasvama, niisiis uhanud ta kanistritäie kange kraamiga kõik porgandid hoolikalt üle. Selleks hetkeks olnud porganditaimedel juba väikese sõrme suurused porgandid küljes, kuid petrooleum teinud kõik maatasa. Vanaema lohutanud ennast, et vähemalt istutas ta tol aastal esimest korda porgandeid ka teise salajasse peenrasse, nii et kõik polnud veel kadunud, kuid vanaisa olnud suures tegutsemistuhinas salapeenra asukohagi välja nuuskinud ja petrooleumisse uputanud. 
(Tundsin teema vastu sügavamat huvi ning leidsin väikese veebiotsingu tulemusena 30. mai Päewalehe 1939. aastast, mille saab alla laadida siit. Tsiteerin: "Lehekirbu kahjustuse ärahoidmiseks tuleb porgandeid pritsida petrooleumi emulsiooniga. Petrooleumi emulsiooni valmistamiseks võetakse: petrooleumi 400 gr, rohelist seepi 100 gr, piima 300 gr ja vett 10 liitrit. Sellest saab 10 liitrit emulsiooni." Tundub, et vanaisal jäi see lahjendamise osa kuulmata...)

Kui vanaema hääles kõlas seda aastakümnete tagust seika meenutades veel endiselt nördimust, siis mina ja ema naersime laginal. Meile meenus üks hiljutine juhtum isaga, mitte küll võrreldav petreooleumi ja porganditega, kuid siiski päris hea. Tormas teine siis ühel õhtul uksest välja, ise ähmi täis, et enne toidupoe sulgemist hommikuks leivapäts haarata. Hüüdsin talle järele, et ta võtaks natuke ingverit ka, mul kurk haige... "Ei oska mina sulle ingverit tuua," ajas tema vastu, kuid minu ilusa paluni peale tõmbas ometi ukse enda järelt kinni ja läks. Poest tagasi, küsis oma kelmikas-klassikalise "kas siin peres häid lapsi ka on?" ja viskas mulle sülle kilose ingverikoti.
Oleme Mariiga endid viimasel ajal Darci Lynne'i etteastetega lõbustanud - ehk mäletate veel kõhurääkijat, kes võitis kaks aastat tagasi Ameerika talendisaate? Mariis on igatahes Darci eeskujul maad võtnud tung omandada kõhurääkimine peensusteni. Eile ta harjutaski "Musta kassi tangot", turban peas, ning käskis jälgida, ega ta huuled ei liigu.

Sain endale kevadlaadalt maailma armsaimad käpikud: sügavsinised, villased, peal vilditud rebased. Nüüd olengi dilemma ees: ühest küljest tahaks ju kahtkümmet viit kraadi ja päikest, teisalt poleks mul midagi selle vastu, kui oleksin mõnda aega sunnitud käpikuid kandma...

Kel suurem lugemisisu, sellele postituse lõppu ka lugemissoovitus: Your Questions About Food And Climate Change, Answered. Väga asjalik artikkel, mis teeb üksikisiku toiduvalikute mõju keskkonnale ja kliimale puust ja punaseks. Selles on elegantselt vastatud ka ühele mu lemmikküsimustest, nimelt: kas üksikisiku väikesed ponnistused tõepoolest mõjutuvad midagi suuremas plaanis? 
Tsiteerin: "It’s true that one person alone can make only a tiny dent in the global climate problem. It’s just a really huge problem that requires large-scale action and policy changes to address. And food isn’t even the biggest contributor to global warming; most of it is caused by burning fossil fuels for electricity, transportation and industry. On the other hand, if many people collectively made changes to their diets, that could start to add up. Scientists have warned that we’ll need to slim down agriculture’s climate impact in the years ahead if we want to get global warming under control, particularly as the world’s population keeps growing. [---] But experts have also argued that it would make a big difference if the world’s heaviest meat eaters scaled back even moderately, helping to free up land to feed everyone else."
Neljapäeva õhtul kell 20 toimub Vildes ja Vines TarSlämmi finaal, kus minagi üles astun, olete kõik lahkesti palutud!

May 2, 2019

Molbert, hanekolmnurgad, Nikolai ja õllejooga

Käisin ühel hilisõhtul emaga Meenikunno rabas, kohvitermos kaasas ja puha. Küsisin nippe tulevaste töövestluste tarbeks ja katsusin tema abiga kaardistada oma nõrgimaid külgi (see ei läinud ülemäära edukalt, sest ma kipun oma emale vist pigem meeldima, nii et ta ei suutnud üdini objektiivseks jääda). Sõitsime hämaras mööda metsateed tagasi kodu poole, kõhuõõs äsja nähtud päikeseloojangust veel meeldivalt soe, kuid olime sunnitud järsult pidurdama. Autoninast umbes viie meetri kaugusel jooksis üle tee pirakas metssiga.

Praegu aknast välja vaadates on keeruline uskuda, et vahepeal oli juba nõnda palav, et kandsin lühikesi pükse ning põlesin näost nõnda ära, et pidin Panthenoli kapi otsast alla tooma. See juhtus päeval, mil läksime Liisiga ilma eriliste plaandeta Emajõe äärde wipe out'i vaatama ning lõpetasime võõra seltskonnaga Vooremäel discgolfi mängides. Esimese mai päike kõrvetas samuti - võtsime Lisannega osa õllejoogast (mis on naljakas, kuna tavaliselt olen harjunud nägema teda joogainstruktori rollis, nii et tema teeb ees nii nagu peab ja mina püüdlikult järele) ning tunni lõpuks olid mulle joogariided keresse päevitunud. Igal varakevadel mõtlen, et sel aastal läheb teisiti (sel aastal püüan juba varakult ühtlase jume alla), kuid lõpetan alati päikeserandilisena. 

Ilusad ilmad on välja toonud ka teised inimesed, nii et kogu aeg on kellelgi tere öelda. Pikkadel talvekuudel kipub meelest minema, et Tartus on igal kolmandal sammul keegi tuttav ees - külmal ajal keegi juba naljalt lõbu pärast jõepromenaadile tšillima ei tule. Ükskord kõndisin La Dolce Vitast tund aega koju, sest tegin teel kolm jutustamispausi (teadmiseks neile, kes pole kursis ajavahemikuga minu kodu ja La Dolce Vita vahel: kaheksa minutit).

Istutasin sooja ilma puhul vanaema kasvuhoonesse ka kaks uut viinamarjataime - eelmisel aastal tegime kannapöörde oma kasvuhoone sortimendis ning panime mulda kaks heledat viinamarjasorti, mis andsid juba esimest saakigi. Seekord otsustasime tumedate kasuks. Ja niimoodi me tasapisi tomatid kasvuhoonest välja puksimegi... 

Nädalavahetusel tervitasin ka hanede saabumist - oli üks hästi äge juhtum, mil lamasklesin võrkkiiges, kevadlillede lõhn ninas, ja ühtäkki oli taevas täis kümneid hanekolmnurki, mitusada lindu lendas korraga kaagutades pea kohalt üle. 

Olen korra varem blogis maininud, et mu tänaval elab üks koeraga meesterahvas, kes pole endale endiselt kardinaid soetanud, niisiis eksleb mu pilk tahes-tahtmata ta elutuppa, kui ta aknast möödun. Kirjutasin: "Mõnikord vaatab mees just siis aknast välja, kui ma harjumuspäraselt sisse piilun, ja jalad, millel on inerts sees, kannavad mu tema aknasuurusest vaateväljast välja alati enne, kui mu suu jõuab naeratuse vormida." Mõned päevad tagasi toimus meie suhtes läbimurre: tabasin nad tänaval jalutamast (mõlemad, mehe ja koera)! Noogutasime ja naeratasime!!

Kui jutt juba kodutänavale läks, siis siin elab ka üks üheksa-aastane tüdruk, Marii sõbranna, kes suudab mind ikka ja jälle muigama ajada. Kord kõndis ta koju, ise kahe ronitaime raskuse all kössis, ja seletas, et neid müüdi allahindlusega, niisiis ei saanud ta neid võtmata jätta (pesuehtne eestlane!). Mõned päevad tagasi sõitis ta minust tõukerattal mööda, molbert (jah, molbert!!!) punase nööriga ümber piha seotud, nii et ta küürutas selle sees, vasak jalg tõuksil ja parem hoogu lükkamas...

Ja kui nüüd juba Mariid mainitud sai... Koostasin talle kassireferaadi tarbeks kasutatud kirjanduse listi. No täitsa lõpp! Meie ajal piisas sellest, kui kirjutasime uurimistöö lõppu à la "Google'i otsing" ja lisasime hunniku veebilinke, nüüd käib viitamine nagu ülikoolis. Ilma naljata. Referaadi enda raskustase oli stiilis "kassil on vurrud" ja "kass nurrub", kasutatud kirjanduse list aga "Fogle, B. (1997): Tunne oma kassi. Tallinn: Varrak.", loetelu mõistagi tähestikulises järjekorras.

Käisime täna Eveliniga Trükimuuseumis märkmikke meisterdamas, kusjuures meie mõlema peas nägi esialgne visioon välja parem kui lõpptulemus ise. Aga lahe oli ikka! Andsin oma märkmikule eriti originaalse pealkirja: "mõtted". Mulle tundub, et hakkan selles märkmikus lahkama mõtteid armastusest, sest need sindrid on iga päev isemoodi - sel noodil sulgengi oma veebipäeviku, et avada kraadi võrra intiimsem päevik, kuhu võivad sisse piiluda vaid lastelaste silmad.

*Tänane meeleolumuusika on üliandeka Kaisa Kuslapuu värske ansambli Lonitseera esimene Soundcloudis avaldatud pala, millega nad astusid eile üles ka Tudengilaulul (ja mõistagi võitsid). Aga kulda on neil veel hulga, mu oma kõrvad on olnud sellele tunnistajaks. Nii et tasub neil pilk peal hoida, loodetavasti laekub netiavarustesse veel kraami - pärast hea eputada, et näete, ma teadsin neid tüüpe juba varem.

April 23, 2019

Konnad teel ja Aperol Spritz

Sinilillelõhna ja kollaseid liblikaid teile, kallid blogilugejad!! Nüüd on küll looduses lahti läinud üks suur trallitamine, pidu ja pillerkaar, kevad tükib kohe vägisi põue. Viimasel ajal on raske toas püsida, niisiis olen katsunud õuesviibimist oma argitoimetustega lõimida. Sõitsin eile rattaga Luunja parki valgete ülaste keskele "Tõe ja õiguse" viiendat osa lugema ning käisin täna hommikul Kuradisillal luuletamas, näiteks. 
Ühtlasi on mus pead tõstnud tung pärastlõunati aperatiive pidada - ju on päikesepaiste äratanud vahepeal unustuste hõlma vajunud Lõuna-Itaalia elustiili. Mõistuse häälel on mu tungide vaoshoidmiseks üsnagi kaalukas argument - sage Aperol Spritzi rüüpamine kesklinna kohvikutes laostaks mu õige pea -, kuid õnneks pole tungid kuigi paljunõudlikud, ühest-kahest korrast on (seniks!) täielikult piisanud.
Muidu on elu kulgenud tasapisi, suurimaks muutuseks ehk see, et tunnen üha sügavamat huvi improteatri telgitaguste vastu. Olen käinud nüüdseks kolmes avatud improtunnis ning katsunud oma lavahirmu seljatada - usun, et mida rohkem end rambivalgusesse sundida, seda kergem seal hakkab. Harjumise asi. Minu huvi impro vastu on aga tühine Marii vaimustusega - võtsin ta eile kaasa improlahingule, õrn hirmupiste rinnus (mine sa tea, äkki seal tehakse kahemõttelisi nalju, mis pole Mariile eakohased...), kuid selgus, et Marii elas etendusele kõige intensiivsemalt kaasa, kilkas rõõmust ja tõstis agaralt kätt, kui publikult inspiratsiooniks kohti ja tegevusi küsiti. Koduteel lahkas ta üksipulgi oma lemmikstseene ning soovis neid tingimata minu ja Martini peal taaslavastada. Paralleelselt improteatrihuviga on temas süvenenud huvi ka värsside vastu - alles hiljaaegu kirjutas ta sõbrannaga luuletuse konnapoiss Filippist, kes pääses napilt autorataste alt, ning esitas selle luulekonkursile "Hüppav konn".
Eveliniga mõtteid mõlgutamas ja Martiniga "väikesel värskendaval jalutuskäigul", mille käigus veetsime tunnikese hoopis prügi koristades:
Ega mul rohkem teab mis pöördelisi uudiseid polegi. Sinilillepildid pärinevad ühelt ülimalt toredalt Kiidjärve-Taevaskoja matkalt ning ülejäänud kaks said jäädvustatud möödaminnes nädala sees. 

Mind isutab kohutavalt võrkkiige ja moosisaiade ja seikluste ja vanaema vaarikate järele (millegipärast tundub mulle, et kõige kauem tuleb oodata just viimaseid, kuid kergendasin vähemalt pisutki oma ootust rediste, salati, sibulate, basiiliku ning tomatite muldapistmisega).

April 14, 2019

Kliimastreigist, allahindlustest ja armastuse reeglitest

Käisin paar nädalat tagasi uusi teksapükse jahtimas - selliseid võimalikult tavalisi musti, kõrge vöökoha ja lihtsa lõikega. Lisakriteeriumiks veel vastupidav ja kvaliteetne materjal, ideaalis soovisin takkapihta ka hea välja näha. Täiesti võimatu ettevõtmine! Oleksin pidanud juba eos otse veeniverre rahusteid tilgutama, et teksajahil sisemine tasakaal säilitada. 
Oma suureks õnnetuseks sattusin kaubanduskeskusesse täpselt keset hooaja suurimat allahindlust - kuhu ma ka pilku ei pööranud, kõikjal ründasid agressiivsed SAH-sildid ja riidekabiinide taga looklesid Balti ketiga võrreldavad järjekorrad. Olin tunnistajaks stseenile, kus üks naisterahvas seisis riidestange ees, hulk hilpe juba paremale käele kuhjatud, ja pidas endamisi aru: "Tegelikult on mul juba liiga palju riideid, mul ei ole midagi juurde vaja, aga siin on nii palju ilusaid asju..." Noor Kaubamaja näitsik julgustas teda innukalt: "Ah mis, vanad riided viskate kõik ära, siis saategi süümepiinadeta uued asemele osta!"

Mul hakkas niivõrd kurb. Kuidas saavad säärase tarbimismentaliteediga inimesed öösiti rahus magada? Just tänapäeval, mil üldine teadlikkus ületarbimise ja pillamisega kaasneva hinna osas on suurenenud, informatsioon on kõigile vabalt kättesaadav?? Aga vist ikka saadakse. 

Käisin möödunud reedel taas kliimastreigil, mille raames moodustasime Balti kliimaketi. Tallinnas, Pärnus, Leedus ja Lätis tehti sama. Päris Balti ketiga meie kliimakett ei konkureerinud, kahjuks mitte ka SAHi riidekabiini järjekorra ketiga. Aga kohalolijad ja kõnelejad andsid piisavalt usku ja indu, et mitte pead norgu lasta.
Olen kusjuures avastanud, et plakatite maalimine mõjub teraapiliselt ja pakub sünget rahulolu, et teen vähemalt midagi. Vähemalt midagigi.
Fotod: Anni Ulm
Foto: Aldo Luud
Olen saanud viimasel ajal päris heade lugemiselamuste osaliseks, enim raputas mind "Armastuse 40 reeglit". Ma ei oleks pealkirja põhjal ise ilmselt teose sisuni jõudnudki, kui seda poleks mulle soojalt soovitatud (niipalju siis raamatu mittehindamisest kaane põhjal). Kirjutasin Goodreadsis ka, et teose pealkiri võib mõjuda eksitavalt - tegemist EI OLE eneseabi, five love languages'i ega tšakrate avamise õpetusega, vaid ülimalt kaasakiskuva romaaniga, millesse on paolocoelholikul kombel pikitud üle lause sügavaid mõtteteri. 
Mulle jäi enim meelde mõte, et inimesed on nagu savipotid - nad ei sarnane üksteisega mitte väliste graveeringute ja kaunistuste, vaid sisemise tühjuse poolest. Mõtlesin siis, et kui sisemine tühjus on meile nagunii kõigile omane (vähemalt aeg-ajalt), miks siis mitte rohkem sellele keskenduda ja väline tänan-mul-läheb-hästi fassaad kõrvale heita? 

Ma ei saa õnneks kurta - mul on fantastiline sõprusvõrgustik, kes mind õlale patsutab, kui tuju on sant. Aga just viimase aja ühiskondliku lõhestumise valguses olen endamisi mõelnud, et kui me keskenduks väliste hoiakute ja väärtuste asemel rohkem ühisele sisemisele tühjusele, mis meid inimestena ühendab, oleksime kaaskodanike suhtes kõvasti empaatiavõimelisemad. 

Sellele mõttele jätkuks ka üks väärt TED-talk - tõestuseks, et sallivuse suurendamine inimliku kontakti loomise kaudu pole üksnes ühe noore blondi tüdruku naiivne uitmõte (kes on kõigele lisaks üliemotsionaalne, sest käes on see õnnis osa kuust). Lühikokkuvõte: Özlem Cekic on kurdi päritolu poliitik ja meditsiiniõde Taanis, kes kuulus aastatel 2007-2011 Socialistisk Folkeparti koosseisus Folketing'i (Taani parlament - toim.), saades paljude solvavate meilide ja kommentaaride osaliseks. Algul katsus ta solvanguid ignoreerida, kuid paratamatult tegid need haiget - niisiis algatas Özlem hoopis #dialoguecoffee liikumise, mille raames hakkas ta oma laimajaid külastama. Tulemus? Tsiteerin: "Along the way, I have learned some valuable lessons. The people who sent hate mails are workers, husbands, wives, parents like you and me. I'm not saying that their behavior is acceptable, but I have learned to distance myself from the hateful views without distancing myself from the person who's expressing those views."

Üks mõttetera samast kõnest veel: "If you want to prevent hate and violence, we have to talk to as many people as possible for as long as possible while being as open as possible. That can only be achieved through debate, critical conversation and insisting on dialogue that doesn't demonize people." 

Vot nii. Sellised tõsised mõtted siis täna. Uute kirjutamisteni!