April 14, 2019

Kliimastreigist, allahindlustest ja armastuse reeglitest

Käisin paar nädalat tagasi uusi teksapükse jahtimas - selliseid võimalikult tavalisi musti, kõrge vöökoha ja lihtsa lõikega. Lisakriteeriumiks veel vastupidav ja kvaliteetne materjal, ideaalis soovisin takkapihta ka hea välja näha. Täiesti võimatu ettevõtmine! Oleksin pidanud juba eos otse veeniverre rahusteid tilgutama, et teksajahil sisemine tasakaal säilitada. 
Oma suureks õnnetuseks sattusin kaubanduskeskusesse täpselt keset hooaja suurimat allahindlust - kuhu ma ka pilku ei pööranud, kõikjal ründasid agressiivsed SAH-sildid ja riidekabiinide taga looklesid Balti ketiga võrreldavad järjekorrad. Olin tunnistajaks stseenile, kus üks naisterahvas seisis riidestange ees, hulk hilpe juba paremale käele kuhjatud, ja pidas endamisi aru: "Tegelikult on mul juba liiga palju riideid, mul ei ole midagi juurde vaja, aga siin on nii palju ilusaid asju..." Noor Kaubamaja näitsik julgustas teda innukalt: "Ah mis, vanad riided viskate kõik ära, siis saategi süümepiinadeta uued asemele osta!"

Mul hakkas niivõrd kurb. Kuidas saavad säärase tarbimismentaliteediga inimesed öösiti rahus magada? Just tänapäeval, mil üldine teadlikkus ületarbimise ja pillamisega kaasneva hinna osas on suurenenud, informatsioon on kõigile vabalt kättesaadav?? Aga vist ikka saadakse. 

Käisin möödunud reedel taas kliimastreigil, mille raames moodustasime Balti kliimaketi. Tallinnas, Pärnus, Leedus ja Lätis tehti sama. Päris Balti ketiga meie kliimakett ei konkureerinud, kahjuks mitte ka SAHi riidekabiini järjekorra ketiga. Aga kohalolijad ja kõnelejad andsid piisavalt usku ja indu, et mitte pead norgu lasta.
Olen kusjuures avastanud, et plakatite maalimine mõjub teraapiliselt ja pakub sünget rahulolu, et teen vähemalt midagi. Vähemalt midagigi.
Fotod: Anni Ulm
Foto: Aldo Luud
Olen saanud viimasel ajal päris heade lugemiselamuste osaliseks, enim raputas mind "Armastuse 40 reeglit". Ma ei oleks pealkirja põhjal ise ilmselt teose sisuni jõudnudki, kui seda poleks mulle soojalt soovitatud (niipalju siis raamatu mittehindamisest kaane põhjal). Kirjutasin Goodreadsis ka, et teose pealkiri võib mõjuda eksitavalt - tegemist EI OLE eneseabi, five love languages'i ega tšakrate avamise õpetusega, vaid ülimalt kaasakiskuva romaaniga, millesse on paolocoelholikul kombel pikitud üle lause sügavaid mõtteteri. 
Mulle jäi enim meelde mõte, et inimesed on nagu savipotid - nad ei sarnane üksteisega mitte väliste graveeringute ja kaunistuste, vaid sisemise tühjuse poolest. Mõtlesin siis, et kui sisemine tühjus on meile nagunii kõigile omane (vähemalt aeg-ajalt), miks siis mitte rohkem sellele keskenduda ja väline tänan-mul-läheb-hästi fassaad kõrvale heita? 

Ma ei saa õnneks kurta - mul on fantastiline sõprusvõrgustik, kes mind õlale patsutab, kui tuju on sant. Aga just viimase aja ühiskondliku lõhestumise valguses olen endamisi mõelnud, et kui me keskenduks väliste hoiakute ja väärtuste asemel rohkem ühisele sisemisele tühjusele, mis meid inimestena ühendab, oleksime kaaskodanike suhtes kõvasti empaatiavõimelisemad. 

Sellele mõttele jätkuks ka üks väärt TED-talk - tõestuseks, et sallivuse suurendamine inimliku kontakti loomise kaudu pole üksnes ühe noore blondi tüdruku naiivne uitmõte (kes on kõigele lisaks üliemotsionaalne, sest käes on see õnnis osa kuust). Lühikokkuvõte: Özlem Cekic on kurdi päritolu poliitik ja meditsiiniõde Taanis, kes kuulus aastatel 2007-2011 Socialistisk Folkeparti koosseisus Folketing'i (Taani parlament - toim.), saades paljude solvavate meilide ja kommentaaride osaliseks. Algul katsus ta solvanguid ignoreerida, kuid paratamatult tegid need haiget - niisiis algatas Özlem hoopis #dialoguecoffee liikumise, mille raames hakkas ta oma laimajaid külastama. Tulemus? Tsiteerin: "Along the way, I have learned some valuable lessons. The people who sent hate mails are workers, husbands, wives, parents like you and me. I'm not saying that their behavior is acceptable, but I have learned to distance myself from the hateful views without distancing myself from the person who's expressing those views."

Üks mõttetera samast kõnest veel: "If you want to prevent hate and violence, we have to talk to as many people as possible for as long as possible while being as open as possible. That can only be achieved through debate, critical conversation and insisting on dialogue that doesn't demonize people." 

Vot nii. Sellised tõsised mõtted siis täna. Uute kirjutamisteni!

April 1, 2019

Sattusin taas lavale, jagan värsse ja kilde argielust

Kuitahes kiivalt sa noorsugu kaitsva vatiteki sees hoida ei püüaks, ikka sirguvad nad omasoodu ja triivivad su haardeulatusest välja, kiviaegsetest dogmadest eemale. Generatsioonide vahel laiuv järsk lõhe annab endast iga päevaga üha häälekamalt märku - aina rohkem pööritab peatselt üheksaseks saav Marii silmi ja ohkab "miks sa ometi nii tobe pead olema", kaebusesse põimitud kogu maailma rusuv masendus. 
Marii on, muide, avastanud endas tugevad vlog'imise alged. Seni pole ta videod veel netiavarustesse jõudnud (ma vähemalt loodan sügavalt), ent tal on tavaks saanud õhtuti ühe pereliikme juurest teise juurde jalutada, filmiv telefon pihus, ise pereliikmete tegevusi kommenteerides ja intervjuusid nõudes. Oma esimeses ametlikus videos, mida mul ka armulikult näha lubati, tutustas Marii vaatajale oma sünnipäevakutseid ja iseennast: "Mina olen Marii, mul on pikad kastanpruunid juuksed ja tore elu."

Muide, just nüüdsama käisid nad klassiõega poes, et osta pakk tortillasid ja üks muna - üheskoos filmiti tortillade ahjupistmise protsessi ja omletitegu. Käisin ise kah köögis videoreportaaži sündi tunnistamas. Köök oli pööratud täielikult peapeale, laual lebasid segamini munakoored ja avatud käärid. Pann oli nihkunud kuumalt pliidiplaadilt kümmekond sentimeetrit vasakule ja tüdrukud, mõlemal pihus filmiv telefon, kummardasid parajasti vedela muna kohale, imestades, miks see ometi ei küpse. 
"Nihutage pann kuumale plaadile tagasi," jagasin lahkelt nõu. Tüdrukud tänasid. 
"Kui panni varrest kinni hoida, ei sõida see omletti pöörates eest ära," ei suutnud ma end tagasi hoida, kui olin mõnda aega jälginud tüdrukute võitlusi pannilabida, liiga vedela munaga, eest nihkuva panni ja telefonidega, mida ei saanud sugugi käest panna. Jälle oldi tänulikud. 
Pillasin nii muu seas, et võib-olla tasuks enne omletiteo ülesfilmimist endale omletitegemise põhitõed selgeks teha, kuid see ei olnud ülemäära populaarne seisukoht. Jäin vähemusse kaks ühe vastu.

Nüüd istun teises toas ja tunnen kerget kärsahaisu, kuid oma suureks üllatuseks kuulsin äsja ka entusiastlikku lauset: "Ja nüüd filmime nõudepesu!"
Kuna käin tihti Auras, on mul välja kujunenud üpris põhjalik ülevaade saunakultuurist - vastupidiselt stereotüüpsele naiste-saun-on-kädinat-täis-arvamusele on Aura saun enamasti üpris vaikne, aeg-ajalt katkestab mõni "kasmavõinleilivisata" lavalistujate sisemonoloogid.
Täna sattusin lahedate memmekeste sauna, kusjuures üks neist paistis olevat just lõpetanud sajandi nalja (kui teha järeldused selle põhjal, et ülejäänud kolm luksusid naerust ja pühkisid pisaraid, jutuvestja enda keha vappus samuti uhkusest).
"Millest ma ilma jäin?" pressisid uudishimulikud sõnad tee vabadusse enne, kui jõudsin suu sulgeda.
Jutuvestja teatas, et ta oli hommikul maakonnaliini bussijuhile öelnud "Tartu bussijaama, palun!" asemel "ujulasse, palun!" ning bussijuht vahtinud teda arusaamatul pilgul. Õnneks leidus bussis veel üks daam, kel oli jutuvestjaga sama siht, nii et üheskoos said nad bussi tagumisel pingil terve tee itsitada.

Radadel kohtab ka igasuguseid kirevaid tegelasi. Kord jagasin rada meesterahvaga, kes võis olla kolmekümnendate lõpus. Ühel hetkel ta lahkus - arvasin juba, et saan raja tervenisti endale ahnitseda, kuid eksisin. Ta tuli tagasi, suutmata laia naeratust tagasi hoida: "Ma olen selle trenniga juba üheksasada grammi alla võtnud ja ma pole veel tervet tundigi ujunud!" 
Teisel korral ujus mu kõrval umbes samas eas meesterahvas püüdlikult intervalle ning tahtis nähtavasti muljet avaldada. Kuna suhteliselt edev oleks öelda "ma ujun 50 meetrit 31 sekundiga", valis ta hetke, mil ma parajasti vett lonksasin, ja kurtis: "Nii raske on saada oma aega kolmekümne sekundi peale, alatasa jääb üks sekund puudu!"
Kevadpäike muudab linnapildi ja inimesed kordades rõõmsamaks. Nägin kaht gümnaasiumiealist kevadmantlites kutti, kes olid süvenenud hoogsasse vestlusesse, üks neist tõstis käigu pealt üles plastmasskarbi ja viskas lähedal asuvasse prügikasti. Viis minutit hiljem avanes papa Jannseni ja väikese Lydia kuju juures võrdväärselt liigutav vaatepilt: pingil puhkasid jalga veel kaks innukat vestlejat, kuid mitte kõne-, vaid viipekeeles. 
Kui vaid poliitika meie päikeselisi kevadmõtteid ei tumestaks! Vanaema helistas mulle kord: "Tead, Maris, ma ei saanud eile öösel nende koalitsioonikõneluste pärast üldse magada!"

Natuke viimase aja käikudest ka: käisin hiljuti gümnaasiumiaegse kirjandusõpetajaga jalutamas ja kevadõhku hingamas, sain asjalikku armunõu ning takkapihta veel ühe Kundera teose. Üleüldse kuuluvad Tartu kevad ja jalutamine kohustuslikus korras kokku, üha rohkem kannavad jalad mind  hilisõhtuti kella 23 paiku veel tunnikeseks Toomemäele, et ööhämaruses mõtiskleda ja unistada.

Mu suureks rõõmuks muutub Fahrenheiti raamatutuba üha kodusemaks, meil on välja kujunenud väga äge noorte luuletajate tuumik, kellega käime aeg-ajalt teed joomas ja kirjutamas. Eelmine nädal Fahrenheitis möödus suuresti rahvusvahelise luuleprojekti "Borderlines" tarbeks luulet ette valmistades, millest tegin veidi juttu ka eelmise postituse lõpus. Siin üks igavesti vahva jäädvustus meie pundist luuleõhtu lõpus puuviljaliudade taga:
Üritusest endast: toetusime oma tekstidega Hasso Krulli müütilisele luulekogule "Euroopa" ning pidasime dialoogi Eesti ja Euroopa vahel. Detailset juttu siinkohal ei tee, esitasin laval kolm teksti ja avaldan neist siin esimese.
*
Katkend Krulli "Euroopast": 
Mu keha on mu esivanemate 
unenägu. Luu ja nahk, karvad 
ja rasv: nemad nägid seda juba 
ammu, aga mööda on läinud 
nii vähe aega, et keegi ei usu 
seda. Mu perse ei ole ilmaasjata 
selline vetruv ja ümmargune: 
keegi on tema peal juba tuhandeid 
aastaid istunud, siis laenati kanni- 
kad minule, ära kuluta neid 
lihtsalt ära, kui istud, siis istu 
mõnuga. Istu kohe mõttega. 

Minu edasiarendus (I): 
Mul on palav. 
Kannan oma esivanemate parkunud nahka 
täis arme ja haavu ja rebendeid 
ega mahu sellesse kuidagi ära. 
Kõri juurest pitsitab, 
keelepaelad on aastatuhandeid väldanud vaikimisest 
marraskil. 

Mu luud ja nahk, 
karvad ja rasv, 
kondid ja sapp, 
magu ja maks, 
hingetoru, kusejuha, 
munasarjad, käbikeha, 
põselohk ja sääreluu, 
vaagen, põrn ja pärasool, 
kapillaarid, süda, veen, 
uss ja ripik, kops ja neel – 

need on juba ammu enne mind mõisapõllul rassind, 
leivajärjekorras passind 
ja käinud Siberiski ära, 
nüüd külastavad odavlennufirmadega 
ERASMUSe sõpru Euroopas, 
30 SPFi voolab maha mu vaarema päevitund nahalt, 
hommikujooga avab mu vaarisa tšakrad-diafragma, 
augud uuristavad mu esivanemate kõrvalesti 
ja kanda on torgitud tint, mis püsib seal igavesti. 

Aga mina põrnitsen peeglist altkulmu 
oma esivanemate poolt sisse kantud ürpe, 
nendega kaasnevaid tõbesid, valusid, kirpe. 

„Maris, meie isapoolses suguvõsas kanduvad üle põlvkonna naisliini pidi koletud puusahaigused,“ hoiatas vandeseltslaslikult vanaema 
ja lohutas: „aga tänapäeval saab ju opereerida!“ 

Vahutan vihast. 
Mina ei tahtnud ju sääraseid muresid, reisi ja nina, 
miks minul ei võiks olla midagi täiesti uut ja oma? 

"Rumal plika, kõik me kanname pruugitud rüüsid, 
geneetilist taaka. 
Oleme second-handid, 
third-handid, 
inimkonna-tekke-algusest-peale-handid 
ja sinustki saab kord su järeltulijate komisjonipood, 
pesuehtne HUMANA. 

Pärandad jäsemed uutele põlvedele, 
niisiis hoia neid hoolega, 
ära liiga palju kuluta, 
hoia nagu kaks nädalat näritud nätsu 
raudse eesriide taga."
*
Tänaseks kõik, head lugejad, kaunist kevadet ja uute muljetusteni! :)

March 28, 2019

FOMOst ja JOMOst ja Raja Teelest

Märtsikuises Müürilehes kõnetas mind väga Joosep Ehasalu artikkel "Vaimse tasakaalu säilitamine digiajastul - JOMO vs. FOMO". FOMO ehk fear of missing out oli mulle juba ammu tuttav tegelane - seesama vennas, kes muudab mu näpud ikka ja jälle rahutuks, kui need pole juba mõnda aega mis tahes sotsiaalmeediakanali feed'i kerinud. Ma polnud seni kursis ta vastase JOMOga - joy of missing out -, kuid mulle see uus vennike igatahes väga meeldib. Nagu nimigi vihjab, ärgitab JOMO analüüsima oma käitumismustreid sotsiaalmeedias ning kriitiliselt valima, kuhu oma energiat suuname - vaevalt keegi meist ühel päeval surivoodil ohkab: "Oh, oleks ma vaid elu jooksul rohkem instagramminud..." Täpselt JOMO suunas ma viimasel ajal oma digitaalse käitumisega tüürinud olengi.
Ehasalu sõnul on tähelepanu tänapäeval hindamatu resurss. Ta ise kirjutab niimoodi: "Peame seda [tähelepanu] kaitsma ja olema valvsad selle suhtes, kuhu oma mõtteid ja fookust suuname, et iga pinin ja tuluke meid elurajalt kõrvale ei juhiks, mis paratamatult juhtub. Kujutan ette kõrgete kummikutega soos müttamist, suundudes aina pimedamasse rägastikku, oma eesmärkide poole. Kohta, kus keegi pole varem käinud. Sa tallad seda rada sisse. Enda jaoks. Tee kõrval on aga helkiva sildiga hamburgerirestoran, mõni metsanäkk, kes tahab sind vee alla tõmmata, või mugav laudtee, mis viib sündmustevaeselt ja ohutult pehmete linade vahele."

Siia haakub nii kenasti seesama kuldaväärt Jaan Aru loeng, mille linkisin oma blogisse juba Pannkoogirevolutsiooni postituses, ent teen seda häbitult korra veel. Aru juurdleb, et kui Picassol oleks olnud nutiseade, mille seltsis mõnusalt aega veeta, poleks ta võib-olla viitsinud nädalaid ühe lõuendi kallal vaeva näha, liiati kuna nõutav kulu oli niivõrd ränk, ent otsest tulu ei paistnud kusagilt. Nii poleks tema "Guernica" võib-olla kunagi meieni jõudnud.

Tõepoolest. Katsun endalegi sisendada, et päriselu ennekõike, tee tööd ja näe vaeva, armastust küll võib-olla ei tulegi, ent vähemalt saab "Guernica" valmis...
Viimased paar nädalat on möödunud äärmiselt tugevate ja inspireerivate naiste lainel. Lõpetasin Michelle Obama eluloo ja tunnen end läbinisti raputatuna. Milline fantastiline visadus, püsivus, kindlameelsus! Ometi ei ununenud Michelle'il ränga rügamise kõrval ka siirus ega soojus. Soovitan kõigile, kel oleks tarvis üht turgutavat motivatsioonisüsti!

Möödunud teisipäeval käisin kuulamas Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi vestlusõhtut, milles särasid Marina Kaljurand, Riin Tamm, Merili Metsvahi ja Irene Käosaar - kõik lõpmata innustavad naised. Nende sõnavõttudest jäi mulle enim kõrvu kumisema, et tasub olla julge ning mitte peljata riske, sest on ju ammu teada tõde, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kaljurand täpsustas, et tuleb olla nagu Raja Teele - kus näed võimalust, seal paku end ise mehele (metafooriliselt mõistagi (keegi ei keela ka päriselt)). Veel läks mulle hinge Kaljuranna manitsus, et meie suhtumine poliitikasse ei tohiks olla kui millessegi räpasesse, millega meie oma puhtaid käsi ei määri. Nii lõpmata kerge on rinnal ristatud kätega passiivselt mühatada, et kõik poliitikud on tainapead; hoopis keerukam (ent ka tänuväärsem) on aktiivse kodaniku rolli täita: kaasa rääkida, arvata, algatada... Selleks, et ühiskonda puudutavates küsimustes osaleda, ei pea tingimata Riigikokku kandideerima.
Ajasime pärast vestlusringi ametlikku lõppu veel pisikeses pundikeses juttu; üks tütarlaps uuris Kaljurannalt, kuidas end ikkagi töökeskkonnas noore naisterahvana meeste keskel kehtestada. Kaljurand arvas, et eks see ongi raske, ent lohutas, et õnneks ei püsi me väga kaua noored. On lootust, et tulevikus läheb kergemaks!!!

Sõitsin nädalavahetusel Tõrvast Tartusse ja sirvisin teel ajakirja Sugu: N aastast 2016, milles Kaja Kallas kirjeldab petja sündroomi (imposture syndrome) - leidsin hiljem taustauuringut tehes samateemalise lõigu ka Kallase isiklikust blogist. Milline rõõmustav äratundmine! Ma pole üksi!!! Põhimõtteliselt võib petja sündroomi iseloomustada nõnda: sündroomi põdejal on pidevalt tunne, et tegelikult ei vääri ta au ja kuulsust ja edu, mille ta on oma tööga saavutanud. Sisimas närib vastik kahtluseuss, et on vaid aja küsimus, mil teised aru saavad, et ta on tegelikult oma valdkonnas täielik võhik, kel on õnnestunud mingi ime läbi end alati arukamaks teeselda. Iga kord, kui hästi läheb, langeb kivi südamelt: "vedas, seekord ei jäänud vahele!".  Ehkki petja sündroom painab mõlema soo esindajaid, on see omane eelkõige naistele. Usun, et seda on maru hea teada, kui järgmisel korral enda väärtust alahindama kipun. Probleemi teadvustamine on juba pool võitu!
Fahrenheiti raamatutoa pildid pärinevad õhtutundidest, mil olen viibinud verivärskes põrandaaluses Tartu poeetide salaühingus. Meie rühmituse nimi on endiselt Esialgu Untitled, kuid loodetavasti leiame selle asemele peagi midagi paremat. Seni oleme joonud liitrite viisi teed ja valmistunud reedeseks üle-euroopaliseks luuleprojektiks "Borderlines", mille missiooniks on panna noored arutlema piiride teemal. Projekti idee sai alguse Ühendkuningriikides, ajendiks Brexit. Ma pole kursis kõigi reedeste esinejate etteastete peensustega, kuid sain eile üht-teist nuusutada ja julgen väita, et enamikel etteastetel on sotsiaalne antenn küljes, ühiskonnakriitikast juba puudu ei tule. Ise panen samuti siia-sinna puid alla, mõistagi läbi lillede. 8) 8)
Siit leiab ürituse kohta rohkem informatsiooni, nii et tulge, seltsimehed tartlased, tulge aga!

Mul oli plaanis kirjutada ka oma vaimse tervise võidukäigust, viimaste nädalate lõpmata suurest joogaentusiasmist, mis tulenes tõenäoliselt marraskil hingest, ja isegi esmasest tutvusest ida meditsiiniga, ent olen nüüdseks juba omajagu tippinud ja midagi peab jääma ka järgnevateks kordadeks.

Jagan teiega, kallid lugejad, lõpetuseks üht lugu Veronika Kivisilla üpris värskest teosest "Kuni armastus peale tuleb":
"Mõni juhuslikult pealt kuuldud jutukatke on kuidagi eriti magus. 
Mees telefoni, hellalt: "Tere, musi! Kell kolm saan oma uued prillid kätte ja siis kohe näemegi!""

March 18, 2019

Esimesest ülemaailmsest kliimastreigist

Möödunud reedel toimus ülemaailmne kliimastreik, mille algatas nüüdseks legendaarne rootslanna Greta Thunberg, kes nomineeriti äsja ka Nobeli rahupreemiale. Thunbergist on saanud noorema generatsiooni jaoks üks ajastu silmapaistvamaid ikoone ja eeskujusid. Vaid 16aastane Aspergeri sündroomi põdev tütarlaps on nüüdseks kogu maailmale tõestanud, et muutusi ei tasu käsipõsakil ootama jääda - kui ikka ise ära ei tee, siis ei saagi midagi tehtud! Haiguse kohta selgitab Greta oma TED-talk'is järgmist: "I was diagnosed with Asperger syndrome, OCD and selective mutism. That basically means I only speak when I think it's necessary - now is one of those moments." (Naer publikus.) 
Mõte, mis mulle Greta kõnest enim kõrvu jäi, on järgmine: "To me, that is black or white. There are no gray areas when it comes to survival. Either we go on as a civilization or we don't. We have to change.
The Guardiani andmeil puudus reedel koolist enam kui miljon õpilast; 125 riigis leidis aset üle 2000 protestiavalduse. Olen kirjeldamatult rõõmus, et Greta algatatud liikumisest on kasvanud midagi niivõrd suurt, samas ääretult kurb, et oleme jõudnud sinnamaale, kus koolinoored on sunnitud koolist poppi panema, et täiskasvanutele olukorra tõsidus kohale jõuaks. Oleme viimane generatsioon, kel on võimalik kliimamuutuse vastu võidelda, ses suhtes et pinget pole üldse - ja olgem nüüd kristalselt ausad, meile pole jäetud selleks just parimad tingimused. Samal ajal säutsub üks tüüp kuskilt valgest majast, et kliimasoojenemine on müüt, muidu ju lund ei sajaks, ja söör Mart Helme teatab, et Eestil oleks mõttekam Pariisi kliimaleppest loobuda, kuna kliimasoojenemise näol on tegemist "selgusetu nähtusega". 
Selle peale üks asjakohane pilt:
Mul on hea meel, et Toompeale oli kogunenud niivõrd palju vahvaid noori, sh täitsa pisikesi mudilasi, kes ei paistnud pidavat allolevat graafikut "selgusetuks nähtuseks".
Siin need vahvad inimhinged ongi! 
Mina protestisin oma hea sõbranna ja kunagise näiteringikaaslase Marilinnuga, kes valutab südant me planeedi tuleviku pärast, katsub hoida oma ökoloogilise jalajälje võimalikult minimaalse ning õpib Tallinna Ülikoolis esimest aastat keskkonnakorraldust. Olime enne streiki maganud vaid neli tundi, sest käisime protestile eelnenud hilisõhtul emakeeleöö raames luulet kuulamas ja jutustasime poole ööni, jäätisekauss süles. 

Hommikukohvi rüübates meisterdasime Marilinnule plakati ja kirjutasime sõnumid ka põskedele. Marilinnu põsk kandis löövat hoiatust "kiireks läheb!", minu omal oli kirjas "meil on tõsisemaid probleeme kui alkoholiaktsiis". Säärast lohisevat teksti polnud vist ülemäära kerge välja lugeda, oleksin võinud piirduda lihtsama sõnumiga. Samas, midagi jõudis siiski pärale: üks tänaval vastutulija tegi mu sõnumi peale torinal "hmh".

Olime vaevu Toompeale jõudnud, kui meile astus reipal sammul ligi kaameraga meesterahvas, kes uuris, mis meie põskedele on kirjutatud. Järgmisel hetkel oli ta juba klõpsanud pildi, mis - nagu me hiljem avastasime - sai illustreerima nii Postimehe veebi- kui ka paberväljaannet (me oleme need kaks teineteisele otsa vaatavat tütarlast paremal).  
Rõõmustan väga, et käisime! Järgmine kliimastreik toimub juba 24. mail (täiendus, siiski juba tuleval reedel - toim.), nii et kel jäi sel korral minemata, võib hakata juba uuteks postriteks mõtteainet koguma. Mai lõpuni on aga palju aega; enne jõuab ära käia näiteks Teeme Ära talgupäeval, mis toimub sel aastal 4. mail, ja võtta osa #trashtag'i väljakutsest. 

Soovitan palavalt liituda sotsiaalmeedias ka "Kõigi Eesti" liikumisega, mis seisab solidaarsema, kaasavama ja võimalusterohkema Eesti eest praegusel ebakindlal poliitilisel maastikul. Minus on viimase kahe nädala jooksul kuhtunud niivõrd palju valimisjärgset ahastust ja frustratsiooni - on äärmiselt lohutav teada, et peale minu leidub veel vähemalt kakskümmend tuhat suure südame ja armastava hingega eestlast, kes seisavad minuga sarnaste põhimõtete ja alusväärtuste eest. Armastus päästab maailma.

March 11, 2019

TarSlämmi võit ja esimene tätoveering

Head sõbrad, mu elus leidis möödunud nädala lõpus aset kaks üpris arvestatavat pööret. Võtsin nimelt neljapäeva õhtul esmakordselt osa TarSlämmist - tegemist on Tartu poetry slam'i (maakeeli luuleprõmmu) õhtute sarjaga, mille raames astuvad lavale igasugused vahvad tegelased ning esitavad publikule kolme minuti jooksul omaloomingut. Rahval on vaba voli esinejaid hinnata ning üheskoos Tarkade Klubiga valitakse 3-5 finalisti, kes võistlevad veel samal õhtul teises voorus, sel korral kaheminutilise etteastega. Aja ületamise eest võetakse punkte maha. 
Teises voorus hinnatakse esinejaid taas ning lõpuks jäävad sõelale kaks parimat, kes saadetakse TarSlämmi superfinaali (selgituseks: TarSlämmil on viis eelvooru, keskmiselt kord kuus, nii et superfinaali pääseb 5x2=10 esinejat). Kaks TarSlämmi võitjat pistavad rinda juba üle-eestilises luuleprõmmu finaalis, mille võitja pääseb Euroopasse Eestit esindama.
Ehkki TarSlämmi veetakse eest juba kaheksandat hooaega, kuulsin ise sellest alles mõned kuud tagasi. Käisin veebruaris vaatams TarSlämmi III eelvooru ja sattusin suurde vaimustusse. Niivõrd mõnus atmosfäär, poeedid, vein, huumor, teravus, üha tihenev hilisõhtu akna taga. Olin enda peale suisa pahane: kus kivi all ma viimased kaheksa aastat passinud olen, ah??? (Hea küll, kolm viimast möödusid Saksamaal ja enne seda käisin alles keskkoolis, olles biloogia kontrolltööks tuupimise kõrvalt täiesti pime kõigele muule lahedale, mis linnas toimus.) Otsustasin, maksku mis maksab, et panen end IV eelvooru kirja. 
Võistluse eelõhtul tabas mind äng: mida ma küll teinud olen?! Olin oma luulet juba küllastumuseni mõttes edasi-tagasi kerinud, nii et see ei tundunud mulle enam ühestki otsast naljakas, ometi oli liiga hilja millegi uue loomiseks. Aga enam ei saanud vedelaks lüüa: esinejad olid välja kuulutatud, sõprade seas sõna levitatud ning mis peamine, ma olin veel hiljaaegu märkinud LinkedInis avaliku esinemise oma suurimaks trumbiks. Tuli oma saatusele vastu astuda.
Mul ei ole erksaid mälestusi laval viibimisest (mida ja kuidas ma õigupoolest ütlesin), küll aga mäletan siiani publikult tulvanud energiat ja üldist positiivset emotsiooni. Kõik see, mis oli minu peas juba igiammu igavaks mantraks kulunud, mõjus laval värskelt ja ootamatult, rahvas müristas naerda ja jagas heldekäeliselt punkte. Täitsa lõpp, sellisest soojast osavõtust poleks ma julgenud unistadagi (unistasin küll, see tähendab, aga mitte ülemäära julgelt)!! Lõppkokkuvõttes tulingi õhtu võitjaks, aga tõtt-öelda olid punktid teisejärgulised selle meeletu eneseületamise tunde kõrval, mis tõestas taas, et aeg-ajalt peab nimme oma hirmudele vastu astuma, sest vastasel juhul ei muutu me elus kunagi midagi. 

Üheksandal mail võistlen teiste finalistidega superfinaalis. Tean, et kõik finalistid on äärmiselt tugevad ja huvitavad luuleprõmmijad, nii et kindlasti ei lähe ma sinna sooviga võita. Töötan praegu just selle kallal, et jääksin ise oma esitusega rahule. Kuulasin taas Gilberti TED-talk'i, milles Gilbert annab nõu, kuidas saada üle hirmust tulevase läbikukkumise ees, kui eelmist ettevõtmist on saatnud ootamatu edu, nii et meie järgmine samm, mis iganes see ka poleks, toob paratamatult kaasa pettumuse (sest see pole enam see). Gilbert väidab, et tuleb tunda ära oma kodu - see on miski, mida me armastame üle kõige siin ilmas, olgu selleks siis kirjutamine, perekond, reisimine, ratsutamine või teiste abistamine - ning pühenduda täielikult sellele. Kui tegeleme oma suurima kirega südame tungist, mitte edujanust, ei saa maruline edu ega täielik läbikukkumine meid verest välja lüüa, niisiis ei lakka me tegemast seda, mida armastame enim. (Ideaalis.) Tsiteerin: "The only trick is that you've got to identify the best, worthiest thing that you love most, and then build your house right on top of it and don't budge from it. And if you should someday, somehow get vaulted out of your home by either great failure or great success, then your job is to fight your way back to that home the only way that it has ever been done, by putting your head down and performing with diligence and devotion and respect and reverence whatever the task is that love is calling forth from you next."
Fotod: Ekvilibrist 
Reedel läksin tegema tätoveeringut, olles endiselt eelmise õhtu uimas. Paraku polnud lumm nõnda tugev, et päästa mind täielikult tätoveerimise valust. Mingil põhjusel oli mul tätokate osas alati no-mis-see-siis-ära-ei-ole-suhtumine, hindasin kindlasti oma valutaluvust üle. Assa raibe, mõtlesin haledalt, kui kanna kandis kõrvetas, ei kunagi enam!!! Minu õnneks oli sümbol pisike ega nõudnud palju aega. Nüüdseks on kehamälust kogu valu ununenud ja ehkki aju veel häguselt mäletab, et tõesti oli valus, ei ole uus tätoveering tulevikus välistatud. Tänks, keha. Sind ja su haugimälu!

Aga ma olen nii-nii rõõmus ja rahul! Ema oleks näinud mind parema meelega liblikat tätoveerimas, mis oleks piisavalt väike, et seda palja silmaga ei näekski, ja vanaema ohkis nii vaevaliselt, nagu oleksin teda okasseaga visanud. See ei kõigutanud kübetki mu meelerahu.
Siinkohal üks stseen elust enesest, mis leidis aset enne tätoveerimist:
Ema: "Oled ikka kindel? Ma mõtlen, see jääb sulle ju igavesest ajast igavesti!!!!"
Mina: "Juudas, ema. Sa oled ikka nii dramaatiline. Ainult kuni mu füüsiline kest ära sureb."

Sest tegelikult pole ju üldse vahet?? Maksimum kaheksakümne aasta pärast olen oma sureliku ihu nagunii läbi ja lõhki ära kulutanud ning kes siis pärast üldse mäletab, mida ma mõtlesin või ütlesin või oma nahaga sellel kahesentimeetrisel pinnal tegin. (Ja eemaldada saab ka, emps, jeerum küll.)
Algava nädala märksõnadeks on kindlasti emakeelepäev, ülemaailmne kliimastreik 15.03 (mul on juba plakatki valmis!) ning kulminatsiooniks ema sünnipäev, mis on tegelikult üksnes ettekääne, et proovida seda karamellist oa-blondie't, mis on juba pikka aega järjehoidjaribal kannatlikult oma aega oodanud. 
Marii (8), kes on ilmutanud end viimasel ajal suure empaadina, kui küsimus puudutab mind ja veganlust, tuli mu juurde järgmise jutuga: "Maris, emme sünnipäev eks. Ma leidsin ühe video, kus kasteti Domino küsiseid valge šokolaadi sisse ja lasti neil tarduda, aga ma mõtlesin juba välja, et me võime teha Oreo küpsiste ja Bitteri šokolaadiga, et sa ka saaksid." :') 
See on armastus, ma ütlen.

March 6, 2019

Kui vaid elu oleks nagu poks

Käisin möödunud nädalal Taanis oma esimesel poksimatšil. Olin poksimist näinud varem vaid filmides ning kartsin, et see saab olema äärmiselt õõvastav kogemus, mida minusugune tundlik natuur üle ei ela. Nägin juba vaimusilmas mööda muskleid voolavat higi, sisselöödud hambaid, verevalumeid ja lahtist verd, sekka paari viltu löödud lõualuud. Tegelikkuses polnud üldmulje nii hull midagi. Paaril korral vajus mu peale küll kogu maailmavalu ja süngus, kui nägin, et üks vastane oli teisest ülekaalukalt tugevam ja pälvis sellega rahva ergutavad poolehoiuhõiked. Hoidsin siis südames automaatselt nõrgema poole ja lootsin, et allajääja tuhast tõuseb ja vastu virutab. Aga suuremas plaanis jäi mulle poksist mulje kui äärmiselt ausast spordialast - pärast lõpusignaali vajusid võistlejate rusikad hoobilt rippu ja vastased surusid teineteisel kätt. Oleks vaid päriselus ka nii.

Päriselu on pannud viimasel ajal natuke nördima. Sellele on andnud alust ennekõike frustratsioon valimistulemustest ja vihakõned sotsiaalmeedias, aga ka pooleaastase hilinemisega välja ujunud võlgnevus Lemon Gymile, mis on vahepeal taevastesse kõrgustesse kerkinud, ja verekeskuse keeld 2020. aasta jaanuarikuuni verd annetada, sest nähtavasti solkis Omaani külastamine mu vere kvaliteedi ära. (Siinkohal väärib märkimist, et vereloovutamine on minu jaoks äärmiselt teraapiline kogemus ja süngetest mõtetest vabanemise viis.)
Verekeskuse tädi: "Vaadake asja ikka positiivsest küljest, nüüd saate ju aasta otsa veel ringi reisida!"
Mina: "Seda küll, aga siis pikeneb keeld ju veelgi aasta võrra..."
Verekeskuse tädi: "Ärge minge siis sellistesse riikidesse!"

Samas on olnud ka mitmeid helgemaid momente. Jagasin Auras rada 88aastase vanaprouaga, kes oli aastatel 1952-1954 Eesti meister liblikaujumises, kuid käib nüüd Auras eelkõige saunamõnusid nautimas. Taanis kasvas juba jõudsasti roheline muru ja pargis õitsesid krookused, välilettidel müüdi küpseid mandariine ja läänerannik oli täis südamekujulisi kivikesi. "Tõde ja õigus" raputas väga - tabasin end mõttelt, et nii väga tahaks oma rahvusvaheliste sõpradega maha istuda ja neile terve filmi ära näidata, et nad lõpuks ometi mõistaksid, mida tähendab olla eestlane. Aga nad ei saaks vist üldse aru. Me oleme lihtsalt nii teistmoodi. 
Lõpetuseks ka üks taaslavastus aastast 1997 (reedan igaks juhuks, et 1997. aasta foto on see vasakpoolne). Varsti juba uued uudised!

February 23, 2019

Südamelt ära

Tere taas, kallid blogilugejad! Ma vannun, et mu kellaosutid on hakanud olümpiaks treenima, kusjuures neil on tõepoolest šansse pjedestaalile tulla - vahepealne aeg on jälle niivõrd kiiresti mööda lennanud. Külastasin nädalavahetusel kalleid sugulasi Moskvas ja tegin taas Päikesele ringi peale. Sain niivõrd armsate sõnumite ja üllatuste osaliseks, tunnen end väga hoitu ja armastatuna. Käisin oma sünnipäeval muuhulgas vanaema vaatamas, istusime vastakuti köögilaua taga ja jõime konjakit. Vanaema pillas mokaotsast, et tema läks küll 22aastaselt mehele, ja tõstis toosti mu 23. sünnipäeva auks. Võtsin põhjani. :D

Sünnipäev on andnud taas põhjust kallite sõpradega kohvitada ja sügavates hingesoppides urgitseda, niisiis on viimane nädal möödunud äärmiselt teraapiliselt. Avastasin endalegi üllatuseks, et mu sees käärivad juba õige pikka aega paar hapukat lugu, mida ma polnud endast seni veel välja elanud, ometi on need mind pidevalt alateadvuses saatnud. Panen need kirja, hakkab kohe parem.
Niisiis lugu number üks: topeltstandardid. Juba õige mitu kuud tagasi väitis mulle üks meessoost isik, ise hingelt suur rändur ja yolotaja, et ma olevat liialt sirgjooneline, ratsionaalne ja kaalutlev (ühesõnaga kuivik); mulle ei teeks sugugi paha, kui ma laseks kõigel omasoodu minna ja hääletaks näiteks üksinda Aasiasse - täielikus teadmatuses homse päeva ees -, et siis spontaansuses kümmelda, lõdvestuda ja elu tšillimalt võtta. Eee... Ma ei salga, et haavusin ja ägestusin päris korralikult. 
Esiteks olen ma enda arvates üpriski spontaanne ja kõigile võimalustele avatud tütarlaps. Seisin näiteks suvel Lõuna-Euroopas püstise pöidlaga üsna mitme maantee ääres (üksinda), vaidlesin Kaliningradi lennujaamas püssimeestega, kes mu vahi alla võtsid, ja müttasin just hiljuti nädal aega kõrbes ringi. Ometi armastan ma struktuuri ja korda, mulle meeldib tüürida taamal terendavate eesmärkide poole ja vaadelda oma elu distantsilt, kontrollimaks, kas liigun ikka õiges suunas. Niisama puulehena siia-sinna lendlemine pole väga minu teema. Ometi ei arva ma, et eesmärkide omamine kellegi igavaks teeks, vastupidi! Eesmärgid on imetlusväärsed. 
See selleks. Hoopis rohkem morjendas mind tõsiasi, et mu vestluskaaslane ei tulnud selle pealegi, et üksiku tütarlapsena maailmas ringi uitamine pole päris võrreldav üksiku noormehena reisimisega. Kindlasti on see tehtav ja ma imetlen sügavalt tütarlapsi, kes omal käel ringi liiguvad, aga ilma ühegi kahtluseta tuleb olla hoolsam ja valvsam, sest meile ei laiene samad privileegid. Elu on näidanud, et kui midagi halba juhtub, on kogu maailm tagajalgadel ning küsib, miks see ullike ometi pidi valel ajal valesse kohta ronima (mine sa tea, võib-olla isegi lühikestes pükstes!). Samamoodi võime süüdistada ülesvoolu rühkivaid lõhesid, kes näljaste grislide saagiks langevad. Ise nad ju läksid kudema... Kuritöö toimepanijad on süüdi, mitte ohvrid! 

Lugu number kaks, mis siia kenasti haakub: süütunne. Istusime Liisiga jõulueelses Armastuses, lobisesime ilmast ja maast, kuid peagi köitis me tähelepanu neljakümnendates meesterahvas, kes keeldus maksmast ning käskis noorel blondil teenindajannal suu pidada ja leti taha tagasi kobida. Istusime Liisiga mõlemad nagu puuga pähe saanud. Mees kõndis maksmata välja ja talle kutsuti politsei, noor teenindajana vabandas meie ees punastades ette ja taha ning pakkus meile rummikookegi kaasa. "Ei, ei, pole vaja,“ kinnitasime nagu ühest suust, "see pole ju sugugi teie süü!" Aga mul on tunne, et see noor teenindajanna ei saanud aru, et see polnud sugugi tema süü...
*
Vot nii. Puhaste mõtetega on ikka parem vabariigi sünnopäevale vastu minna! Homse päeva valguses soovitan üht väärt artiklit: Eesti keel pole pelk tarbeese. Mõnus koht: "See, kes oskab hulga võõrsõnade ja ohetega – kuidas seda nüüd eesti keeles öeldagi? – korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küps." Olgem siis kõik õnnelikud, et meil on niivõrd ilus salakeel, milles saab kõiki välismaalasi klatšida, ilma et nad teaksid! :D 
Värsket kasevihta ja lõhnavat piparmünti!

February 14, 2019

Pannkoogirevolutsioon

Juba lugematu arv kordi olen avanud selle mustandi, et tulla vahepealseid tundmusi ja tähelepanekuid üles märkima, ent ikka ja jälle on laiskus minust võitu saanud. Ennemuistsel ajal välja otsitud meeleolumuusika on juba lootusetult aegunud (nüüdseks valdavad mind sootuks uued meeleolud), ent sellegipoolest väärib see kuldaväärt leid jagamist. Olge siis ette hoiatatud, et tegelikult hakkate kuulama mu kahe nädala tagust meeleolumuusikat.

Kõrbest tagasipöördumine ning raagus ja porise Eesti talvemaastikuga harjumine on tulnud tasapisi. Tegin Raatuse kooli üheksandikele kokkuvõtva loengu oma reisist, mis pani sellele lõplikult punkti, ning jagasin laiali kõik maiused ja datlid. Proovisin mitu korda Omaani kohvist joodavat rüübet välja võluda - lisasin keevasse vette kohvipuru ja maitsenüansiks õige pisut kardemoni, täpselt nagu mulle õpetati -, ent kõrbes kogetud maitseelamusest jäi asi küll väga kaugele. Mu sõprade ilmed meenutasid natuke Joosep Tootsi oma, kui papa Kiir talle kohvitassi sisse ekslikult lambiõli valas.

Olen tegelenud usinalt paberitööga, mille vilju ei näe ma veel kuskil, ent kui saatus mind soosib, on need hiljemalt poole aasta pärast platsis. Samas ei pruugi kõik sugugi nõnda roosiliselt minna (elu senised käitumismustrid annavad alust eeldada, et ilmselt ei lähegi), nii et mu hoole ja armastusega laotud tulevikumüür kukub kolinal kokku. Õnneks küpseb mul alateadvuses juba plaan, milline võiks välja näha mu "when life hits you in the face" Instagrami story, nii et leidub ka killuke mett ses potentsiaalses tõrvapotis...
Samas on olnud ka palju ilusaid ja päikeselisi päevi (tõsi, iga kord pole päike küll suvatsenud pilve tagant nina välja pista). Ülemiste piltidega meenuvad vahvad lood. Sõitsime möödunud reedel Kaisa, Maali ja Marilinnuga rongiga Elvasse uisutama ja tagasi. Kaisa ja Maali tegid jääl hoogsaid poognaid, hüppasid axleid ja lutzu... Marilind vihises niisama ringi, ehkki jättis lutzud vahele, ja mina, vaeseke, liikusin edasi peamiselt nõnda, et Kaisa lükkas mind tagant. 
Maanteepilt on jäädvustatud Laura autos teel Viljandist Tartusse. Käisin nimelt Viljandis koorikontserti kuulamas - Laura esines - ja lobisesin kohvikus kontserdini aega parajaks tehes ühe vanaprouaga, kes tuli mulle oma uutest kangastest ja lastelastest (kes erinevalt kangastest polnud küll uued) rääkima, nii et unustaski end mu lauda... Õhtu kulmineerus, muide, Tartus Laura pool soolaste pannkookide ja kodusiidri degusteerimise minipeoga! 
Anu sünnipäevasimmangi möödus eri sorti pannkookide seltsis ning loomelaager kaksikute maakoduski oli täis kohvi ja hommikuste banaanipannkookide praadimise hõngu. Kui otsida nüüd väikseimat ühisnimetajat, on siililegi selge, et VÜK = pannkoogid. Ükstaspuha, kas hommikused või õhtused, paksud või õhukesed. Mulle näib, et pannkoogid on muutumas mu elu helgete momentide sümboliks. Me peaksime rohkem pannkooke sööma ja omavahel juttu ajama! Kuidas sa sepitsed ja levitad negatiivseid mõtteid, kui kõht on pannkooke pilgeni täis...

Olen viimasel ajal lugenud (ja mis veel tähtsam, kirjutanud!!) tavapärasest rohkem vabavärssi, käinud TarSlämmi kuulamas, osalenud loovkirjutamise ja luule õpitubades ning sonkinud mõnuga kõiksugustes südame kipitavates hämarates soppides, et valust ja nukrusest kunsti välja võluda. Hiljuti külastas Eestit üks mainekas UK poeet, kellega ajasime ühel hilisel õhtutunnil erinevate juhuste kokkulangemise tulemusel Naiivis paari ökoõlleklaasi taga juttu. Küsisin valu kohta. Kas poeet peaks tahtlikult, soolatoos näpus, vanu haavu lahti kakkuma ja uusi vermeid otsima, et suurt kunsti teha? Lühike vastus: ei. Valust kirjutamine on oluline ning algul tulekski juba puhtalt teraapia mõttes kogu hinges kääriv jama paberile oksendada (metafooriliselt mõistagi), ent tähtis on kasutada oma luulekeeles (või kunstis üleüldse) ka teisi tundeid, näiteks hardust, õnne, hirmu, vaprust, argust... Tunnete skaala on lai - kes ei usu, vaadaku "Inside out'i"! Ideaalis suudab kunstnik erinevaid tundeid kombineerida, leida valust kauneid nüansse ja muuta sel kombel nukrus ilusaks. Ära taeva päralt lõpeta seda lauset, kui sa pole veel "Inside out'i" näinud - täpselt nagu "Inside out'i" lõpus, kui Riley genereeris õnne ja kurbuse segahelme. :')
Ülemisel esimesel pildil on näha, kuidas me kaksikute ja Eveliniga Rannus värsse kirjutasime (selle pildi tegemise ajaks vajusid pannkoogid juba me söögitorudes gravitatsiooni mõjul raske ohkega allapoole). Olime eelmisel õhtul vaadanud ära "Täiuslikud võõrad" ("Perfetti sconosciuti", 2016), mis pakkus hulgaliselt mõtteainet, ja selle lummas üritasin veel terve järgmise päeva oma värssides selgust luua, kas väikesed valged valed on mõnikord õigustatud või mitte. Teine pilt ei kanna endas otseselt mingit sügavamat sisu, aga magavaid kasse - nagu ka pannkooke - peaks tihemini vaatama.

Postituse lõpetuseks soovitan kokkuvõtvat artiklit Jaan aru loengust - kes tunneb erilist tungi, võib kuulata ära ka terve loengu (helifail artikli lõpus). Aru räägib inimkeeles äärmiselt olulistest teemadest. Tsiteerin kaht eriti mõnusat kohta: (1) ""Mõelda, et looming või innovatsioon lihtsalt tuleb ühel hetkel pähe ja sellest tuleb suur edu, on isegi ohtlik. Ma tahan väga, et meie noored ja lapsed seda ka teaksid." Lihtne on mõelda, et käin rannas ja pidudel ja ühel hetkel lihtsalt tuleb idee. "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."" ja (2) ""Kui anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid.""

Hiljutiste intriigide valguses toon igaks juhuks välja, et kopeerisin tsitaadid eelpool viidatud artiklist; tegemist on Jaan Aru mõtetega, mis on kokku võetud Marju Himma poolt. Ei, ma ei tunne neist kumbagi isiklikult, me ei teinud koostööd ja tegelikult pole nende jultunud artikkel kirjutatud maha sellesama blogipostituse pealt. :D
Järgmise korrani!

January 26, 2019

Omaani kõrb 2019

Armsad blogilugejad, olen elusa ja tervena tagasi nädalaselt kõrberetkelt! Ei astunudki paljajalu skorpioni otsa ega kuumenenud päikese käes nõnda pehmeks, et oleksin kauguses miraaži näinud (olgem ausad, mõlemad stsenaariumid olid mu tavapäraseid äpardusi arvesse võttes üpris tõenäolised). Sõitsin elus esimest korda kaameli seljas, küllastusin D-vitamiinist ja degusteerisin erinevates maitsekooslustes ja agregaatolekutes halvaasorte, mida meile lahkelt jagati, mil iganes kuuma päikese eest varju tõmbusime (tahkemaid halvaasid pakuti tükkhaaval, vedelamaid kraabiti kausist lusikaga). Kui peaksin kogu kõrberetke kirjeldama viie lööva märksõnaga, oleksid nendeks kindlasti suhkur, kärbsed, liiv, päike ja valgeks kuivanud kaamelikaka (kaamelid väljutavad endast muljetavaldavalt palju!).
Õnneks ei käse keegi mul üksnes viie märksõnaga piirduda, niisiis pajatan kõigest lähemalt! 
Sattusin kõrbesse Outward Bound Omani projekti Connecting Cultures raames, mida toetavad Omaani valitsus ja UNESCO. Projekti ülesehitus on üpris lihtne: igal aastal valitakse välja 3x18 hakkajat noort (kusjuures noormehed ja neiud hoitakse üksteisest lahus, niisiis käib ühel aastal kõrbes kaks satsi noormehi ja üks sats neiusid ning vastupidi), kogutakse kokku nende mobiiltelefonid ning lastakse neil 5 päeva kõrbes matkata, saateks suunavad arutelud kultuuri, stereotüüpide, meedia ja ekstremismi teemadel.

Matkad toimuvad igal aastal detsembris ja jaanuaris, mil Omaanis valitseb talv ja kõrbekuumus on kõige talutavam. Päeval jääb õhusoojus 25 ja 27 kraadi ringi, kuid pärast päikeseloojangut kukub termomeetri näit drastiliselt. Õhtuti otsisime üles oma sallid, mütsid ja fliisid ning kogunesime lõkke ümber lugusid vestma, laulma ja trumme taguma. 

Ööbisime telkides, ehkki katsetasin korra ka väljas magamist. Muretsesin esialgu küll ligi hiilivate elukate ja liiva alla mattumise pärast, kuid tegelikkuses sai saatuslikuks hoopis täies hiilguses kumav täiskuu. Olin oma naiivsuses fantaseerinud ikka Linnuteest ja üksteise järel robinal langevatest tähtedest... Ma pole suurem asi valguse käes magaja, niisiis ärkasin öö jooksul mitu tiiru üles ja ootasin kannatamatult kuu loojumist. Paraku tõusis vahetult pärast kuu silmapiiri taha vajumist teisest otsast juba päike, nii et meil oligi aeg kiiruga telgid kokku pakkida, hambad pesta ja einestada, et jõuaksime enne keskpäevast leitsakut võimalikult palju matkata.
Nagu piltidelt näha, matkasime nii jala kui ka kaamelitega: kord pehmes kollases sissevajumist soodustavas liivas, siis jälle kruusasemal pinnal. Toidumoona, joogivett ja magamisvarustust vedasid meie suureks õnnistuseks kaks maasturit. Kui päike jõudis seniiti, kogunesime autode varju ning keskendusime grupitööle. Au ja kiitus projekti haridusliku poole ülesehitajatele - õppetöö oli piisavalt loov ja mänguline, et mitte ära tüüdata, samas piisavalt tõsine, et pakkuda kõvasti mõtteainet ja ajuragnat. Tihti jätkusid arutelud ka pärast kohustuslikku osa, nii et vaim sai puhkust vaid une- (või siis edutult ühelt küljelt teisele vähkremise) ajal.

Kaamelisõit, muide, oli üllatavalt kurnav. Düünidel üles-alla tüürides tuli kõigest jõust higiste pihkudega kaameli külge klammerduda ning peletada ebameeldivat mõtet, et reisikindlustus ei kata suure tõenäosusega kaameli otsast allaprantsatamisel tekkivaid vigastusi. Reie sisekülje lihased ning kael jäid pikast sundasendist päris kangeks. Tasase maa peal polnud aga kaameli seljas viga midagi. Meie kolm kaamelit olid taltsad ja inimestega harjunud, ent möödusime ka metsikutest isenditest (kui "metsik" on õige sõna kirjeldamaks kõrbes vabalt ringi patseerivaid kaameleid...). Nägime ka üht vastusündinut tumehalli kaamelibeebit!!!

Meie noored kohalikud kaamelisaatjad valdasid kaamelite keelt hästi, naksutasid keelt ja kõndisid paljajalu; ei hoolinud nad kuumast ega potentsiaalsetest liivas varitsevatest ohtudest. Teise päeva õhtul nägime aga Lauraga üht saatjatest - pärast seda, kui ta oli kaamelid ööseks liivakottidega kinni aheldanud - uhiuue iPhone'i ja akupangaga mööda lippamas. Kontrast missugune!
Nüüd aga tüdrukutest! Kokku oli meid sel korral 19, mitte 18, ja lisaks minule osales projektis veel üks eestlanna, Laura! Lisaks Eestile olid esindatud veel Omaan, Sudaan, Iraan, Liibanon, Alžeeria, Jordaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Šotimaa, Taani, USA, Hong Kong, Hispaania ja Maroko. Pole vist tarvis eraldi välja tuua, et säärane kompott oli ütlemata kirju - niivõrd palju erinevaid taustu, tõekspidamisi, elustiile ja arusaamu! 

Ehkki erinevused hakkasid silma ka päevasel ajal, mil lahkasime programmi raames kõiksuguseid kultuuri ja identiteediga seotud teemasid, andsid need endast veel rohkem märku ööpimeduse saabudes, mil tundsime end vabalt ja kogunesime telkide vahele suhetest ja meestest lobisema. Ma polnud varem mõelnudki, kuivõrd suurt rolli mängivad päritolust tulenevad väärtused intiimsuhetes. Niisiis mainis USA neiu, et tal ei toimu suhete rindel midagi huvitavat, kõigest mõned tavalised hook up'id pidudel, sellal kui Liibanoni neiul oli särisemas äärmiselt sügav armulugu, ehkki partner pole teda kombe kohaselt siiamaani näpuotsagagi puudutanud. Sellesama neiu vanemad olid kusjuures noormehe esimese abieluettepaneku maha laitnud, kuid nüüd, mil noormees on emigreerunud Egiptusest Türki ja Liibanoni neiu ise esialgu Austraaliasse, loodavad noored tulevikus Türgi pinnal taas kohtuda ja abielluda (kas pole mitte Hollywoodi materjal?)!!!

Kõigile erinevustele vaatamata saime omavahel hästi läbi, kompromissitasime-aitasime-toetasime kuis võisime ning mis peamine, rikastasime üksteist värskete maailmavaadete ja ellusuhtumistega. Aeg nende inspireerivate ja vintskete tüdrukute seltsis möödus linnutiivul, samas on mul raske uskuda, et veetsime koos üksnes viis päeva. Mahutasime selle lühikese aja sisse vähemalt aasta jagu materjali! Jagasime omavahel kartusi ja edusamme, ebaõnnestumisi ja unistusi. Õppisin, et sisimas oleme kõik sarnased ning et ka pealtnäha kõige kaugema inimesega saab suure tõenäosusega samastuda, kui pärida ta kõige suurema hirmu või südamesoovi kohta.
Üks paljudest kõikvõimalikest halvaa maitsekombinatsioonidest ja agregaatolekutest:
Õhtusöögiga kostitasid meid kohalikud beduiinid. Käisime neil ühel õhtul ka külas ja ostsime nende käsitööd, ülejäänud kordadel toodi valmis toit maasturiga laagriplatsile. Menüü oli õhtust õhtusse üpris sarnane: pakuti riisi, friikartuleid, lihakastet, taimset dhal'i, toorsalatit, lameleiba ja mõrkjat hummust. Kuuldavasti kohalikud ise päris niimoodi ei söö, erimenüü oli kokku pandud just meid arvesse võttes, kes me pole kohalike maitsetega harjunud. Mul on veidi kahju, et meil jäid päris Omaani hõrgutised proovimata - samas meenub 2015. aasta Türgi projekt, mil terve eestlaste grupp pistis kahe käega uljalt suhu kõikvõimalikke võõraid maitsekooslusi ning vaevles hiljem ühiselt mitmepäevases kõhulahtisuses...

Iga söögikorra alla ja peale pakuti meile kihisevaid karastusjooke ja lõunaks serveeriti kiireks näljakustutuseks kartulikrõpse, šokolaadi, konserve, küpsiseid ja pähkleid. Ehkki korjasime kõrbest kokku kõvasti prügi - peamiselt plastmasspudeleid ja kilekotte -, tilkus mu süda verd, kui nägin, kuivõrd palju plasti me ise juurde tekitasime. Tõsi, meie plastmass läks küll suurtesse mustadesse plastist prügikottidesse, mitte pilla-palla kõikjale laiali, kuid fakt, et vähemalt püsis kogu meie prügi kenasti koos, ei suutnud mind väga lohutada. Nullkulu elustiili austajatel võib seda jäätmemajandust tunnistades hing kipitama jääda küll.
Arutasime Lauraga, et viis päeva oli projektiks täpselt paras aeg: saime tüdrukutega väga lähedaseks ja lahkumine tõi nii mõnegi silmi pisarad, ent palju kauem poleks jaksanud ka. Keha igatses maiseid mugavusi - peamiselt dušši, vetsu ja pehmet voodit -, vaim tahtis vahelduse mõttes niisama laiselda. Lahkusime üksteisest täpselt projekti tipphetkel, mil kõik oli veel särav ja roosiline.

Palusin tüdrukutel endale mälestuseks kirjutada, mis on nende suurimad õppetunnid elus. Toon neist mõned anonüümselt välja ka - usun, et need väärivad ülekordamist. 

*Treat others the way you would like to be treated.
*Live life openly - open mind and soul - and let it take you away on an adventure. 
*Time can fix everything.
*No response is a response.
*It's never too late.
*Never doubt yourself.
*Love doesn't have to be great or fairytale like all the time. (:D)
*You grow the most once you go out of your comfort zone.
*No one else is responsible for your happiness.

Quo vadis? Meile toonitati korduvalt, et meid valiti teiste kandideerijate seast projekti mõttega, et meis leidub särtsu ja usku maailma muuta. Kui projekt lõppeb meie jaoks pelgalt sotsiaalmeedias kaamelipiltidega uhkustamisega, on korraldajatel selleaastane valik untsu läinud. Meie eesmärgiks on saada ühel või teisel moel aktivistideks, välissuhete silujateks, storyteller'iteks, rahusaadikuteks, heategijateks. Ehkki oleme kõik veel verinoored ega tea sedagi, mida homne päev endaga kaasa toob, on mul alust uskuda, et korraldajad ei pea oma selleaastast valikut kahetsema.

Postituse lõpetuseks mõttetera Dalai Lamalt, millest omakeskis palju rääksime:

"If you think that you are too small to make a difference, try sleeping in a room with a mosquito."

Tänaseks kõik, armsad lugejad, järgmiste seiklusteni! :)

January 10, 2019

Lugu võimatute juhuste kokkulangemisest ja mu vanavanaisa imelisest pääsemisest

Mul on fantastilised vanaemad. Mida vanemaks sirgun, seda enam mõistan, et olen segu neist mõlemast. Isapoolne vanaema (snd. 1941) on krapsakas, kärme, terane ja otsese ütlemisega. Ta õmbleb, koob, küpsetab, loeb, kuulab Klassikaraadiot ja peab iPad'i kaudu kõigi oma pesast lahkunud linnupoegadega ühendust. Elab rohkem olevikus ega armasta minevikku meenutada - ütleb, et praegune aeg on parem. Emapoolne vanaema (snd. 1935) mäletab detailsusteni ka sõjaaega ning on lapsepõlves üle elatud vapustuste tõttu rohkem minevikumeenutuste küüsi jäänud. Ta on hell, soe, läbi ja lõhki altruist ning isamaapatrioot, lisaks jahmatavalt hea mäluga. Ta ei jäta kunagi juhust kasutamata, kui saab meile lugusid pajatada. Teame neid kõiki juba enam-vähem peast, ent sellegipoolest on vahva neid ikka ja jälle üle kuulda. Hiljaaegu alustas vanaema oma memuaaride üleskirjutamist, mõttega need mulle edasi pärandada. Väidetavalt on ta praeguseks juba sõja-aastad seljatanud ning jõudnud õpetajate instituudi aastatesse (vanaema töötas aastakümneid Helme sanatoorses internaatkoolis palavalt armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetajana). 
Tänases postituses jagan teiega oma vanavanaisa pääsemislugu, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest. Selle ja veel kaks lugu saatis vanaema meile posti teel, sest Martinil (kes, muide, tudeerib septembrikuust Londonis ajakirjandust) oli ülikooliga seoses tarvis persoonilugu. Siit ta tuleb!

Vanavanaisa pääsemine
Oli kas 1946. või 1947. aasta sügis - september. Vili oli põldudelt koristatud, rehi pekstud, vili salvedes. Jäi veel oodata kartulivõttu ja aedviljade koristamist. 
Ühel kaunil septembrikuu õhtupoolikul sõitis meie hoovi 2 suurt veoautot, mille peal relvastatud sõdurid. Jõudnud hoovi, tormati majja, pandi isa, ema ja vanem vend püssimeeste valve alla ja hakati omavoliliselt majas, aidas, hoovis toimetama. Aidast võeti ära kogu viljasaak, isegi salvepõhjad olid luuaga kokku pühitud, et mahalangenud teri kätte saada. Kambritest võeti ära talveriided, -saapad, tühjendati pesukapid ja riidekapid. Isegi äsja ahjust võetud soojad leivapätsid võeti kaasa. Mina olin kasvult väga väike ja mind vahi alla ei võetud. Siis ema sosistas mulle, et läheksin vaikselt ja ettevaatlikult karjateele, kust noorem vend (minust küll vanem) karjaga tuleb. Ta soovis, et me ei tuleks koju. Teesklesin õues niisama nokitsemist ja siis suundusin karjateele. Jõudsin umbes poole maa peale, kui nägin venda karjaga tulemas. Samal ajal kõlas seljataga automaadivalang. Kukkusin ehmatusest põlvili ja siis maha. Vend arvas, et mind tulistati. Tegin ruttu talle selgeks, et ajame loomad karjamaale tagasi. Neid oli raske peatada, kuid saime nad karjamaale tagasi.
Ja aeg läks. Loomad heitsid magama, kuu kerkis taevasse, oli külm, kõle. Mina olin paljajalu ja sitskleidis, vend samuti paljajalu ja pluusiväel. 
Lõpuks ometi kuulsime ema hüüdu, kes tuli meid otsima. Saime teada, et automaadivalang oli sihitud koerale, kes oli ketis ja haukus võõraste peale. Toad ja panipaigad olid tühjaks tehtud ja järel polnud peaaegu midagi enam. Põhjendus - küll kulakul on ka teisi panipaiku, millest talvel elatuda. 
Isa oli arreteeritud ja kaasa viidud.
*
Ja nüüd pilk aastasse 1941. Neil aegadel valitses Eestit saksa võim. Minu kodu lähedale (0,5 km kaugusele) rajati endisesse kõrtsihoonesse vene sõjavangide vangla. Mõne aja möödudes lubati neil ümbruskonna taludes käia süüa hankimas. Et elasime laagrile niivõrd lähedal, siis tuli neid lausa roduna meile. Ühtki vangi ei jäetud ilma. Ema küpsetas nädalas 3-4 korda leiba, jagati kartuleid (keedu), putru, leiba, aedvilja, õuna, piima, kohupiima, keedumune, jne, jne. Laagris anti ihunuhtlust eksimuste eest. Mäletan tänaseni ohvrite karjeid. See oli õudne.
1943. aasta kevadtalvel laager likvideeriti ja vangid suunati minema. Kuhu, ei teadnud keegi.
*
Ja nüüd taas 1. osapoole kirjutatu juurde. Mainisin, et isa arreteeriti septembris 1946 (?). Teda hoiti Tartus Riia tänaval vangis süüdistatuna kulakluses, Kaitseliidus osalemises, Vabadussõjast osavõtus, jne, jne. Kuid ühel päeval oli teatanud ülekuulaja, et minu isa karistuse otsustab kõrge ülemus, kes on saabunud kaugemalt. Järgmisel hommikul viidigi isa püssimeeste saatel kõrge ülemuse kabinetti. Akna all kirjutuslaua taga istus sõjaväelase riietuses, ordenid rinnas, uus uurija.
Näinud minu isa, oli tõusnud toolilt, lähenes isale, hakkas kallistama ja sosistas vene keeles ("sina, Martin, Toomase poeg, kullakene"). Andis püssimeestele märku, et need taganeksid, võttis ühe mehe käest ülekuulamise paberid, rebis need samas tükkideks ja lausus, et kui seda meest vangistatakse, siis peab kogu Eestit karistama. Selgus, et see kõrge ülemus oli olnud üks sõjavangidest, kes olnud laagris minu kodu lähedal. Lisanud veel, kui paljudele jäi hing sisse tänu meie perelt saadud toiduainetele. Tema tundis isa kohe ära, aga isa esialgu ei tundnud, sest sõjavang erineb ju välimuselt kõrgest ametnikust.
*
Ta külastas meie peret ka 60. aastatel koos oma lastega ja lastelastega, et näidata kohta, kus ta oli vangis. See oli vapustav kohtumine taas. Ja veelkord õpetlik osa - teed head või halba, kõik tuleb endale tagasi. Headust tuleb toetada, sest headusest saab alguse kurjuse kaotamine!
Kui väga ma ka ei püüaks, ikka ei oska ma siia midagi põhjapanevat lisada. Täitsa lõpp on mõelda, kui palju on aeg kahe põlvkonna jooksul muutunud...
Olen kaalunud, kas mitte tulevikus oma vanaema memuaare veelgi laiemalt levitada - on ju unustamine üks suurimaid tragöödiaid, milleks inimkond on võimeline. 
Eks näis. Andke teada, kui sellised postitused teid ka tulevikus paeluda võiksid!