January 26, 2019

Omaani kõrb 2019

Armsad blogilugejad, olen elusa ja tervena tagasi nädalaselt kõrberetkelt! Ei astunudki paljajalu skorpioni otsa ega kuumenenud päikese käes nõnda pehmeks, et oleksin kauguses miraaži näinud (olgem ausad, mõlemad stsenaariumid olid mu tavapäraseid äpardusi arvesse võttes üpris tõenäolised). Sõitsin elus esimest korda kaameli seljas, küllastusin D-vitamiinist ja degusteerisin erinevates maitsekooslustes ja agregaatolekutes halvaasorte, mida meile lahkelt jagati, mil iganes kuuma päikese eest varju tõmbusime (tahkemaid halvaasid pakuti tükkhaaval, vedelamaid kraabiti kausist lusikaga). Kui peaksin kogu kõrberetke kirjeldama viie lööva märksõnaga, oleksid nendeks kindlasti suhkur, kärbsed, liiv, päike ja valgeks kuivanud kaamelikaka (kaamelid väljutavad endast muljetavaldavalt palju!).
Õnneks ei käse keegi mul üksnes viie märksõnaga piirduda, niisiis pajatan kõigest lähemalt! 
Sattusin kõrbesse Outward Bound Omani projekti Connecting Cultures raames, mida toetavad Omaani valitsus ja UNESCO. Projekti ülesehitus on üpris lihtne: igal aastal valitakse välja 3x18 hakkajat noort (kusjuures noormehed ja neiud hoitakse üksteisest lahus, niisiis käib ühel aastal kõrbes kaks satsi noormehi ja üks sats neiusid ning vastupidi), kogutakse kokku nende mobiiltelefonid ning lastakse neil 5 päeva kõrbes matkata, saateks suunavad arutelud kultuuri, stereotüüpide, meedia ja ekstremismi teemadel.

Matkad toimuvad igal aastal detsembris ja jaanuaris, mil Omaanis valitseb talv ja kõrbekuumus on kõige talutavam. Päeval jääb õhusoojus 25 ja 27 kraadi ringi, kuid pärast päikeseloojangut kukub termomeetri näit drastiliselt. Õhtuti otsisime üles oma sallid, mütsid ja fliisid ning kogunesime lõkke ümber lugusid vestma, laulma ja trumme taguma. 

Ööbisime telkides, ehkki katsetasin korra ka väljas magamist. Muretsesin esialgu küll ligi hiilivate elukate ja liiva alla mattumise pärast, kuid tegelikkuses sai saatuslikuks hoopis täies hiilguses kumav täiskuu. Olin oma naiivsuses fantaseerinud ikka Linnuteest ja üksteise järel robinal langevatest tähtedest... Ma pole suurem asi valguse käes magaja, niisiis ärkasin öö jooksul mitu tiiru üles ja ootasin kannatamatult kuu loojumist. Paraku tõusis vahetult pärast kuu silmapiiri taha vajumist teisest otsast juba päike, nii et meil oligi aeg kiiruga telgid kokku pakkida, hambad pesta ja einestada, et jõuaksime enne keskpäevast leitsakut võimalikult palju matkata.
Nagu piltidelt näha, matkasime nii jala kui ka kaamelitega: kord pehmes kollases sissevajumist soodustavas liivas, siis jälle kruusasemal pinnal. Toidumoona, joogivett ja magamisvarustust vedasid meie suureks õnnistuseks kaks maasturit. Kui päike jõudis seniiti, kogunesime autode varju ning keskendusime grupitööle. Au ja kiitus projekti haridusliku poole ülesehitajatele - õppetöö oli piisavalt loov ja mänguline, et mitte ära tüüdata, samas piisavalt tõsine, et pakkuda kõvasti mõtteainet ja ajuragnat. Tihti jätkusid arutelud ka pärast kohustuslikku osa, nii et vaim sai puhkust vaid une- (või siis edutult ühelt küljelt teisele vähkremise) ajal.

Kaamelisõit, muide, oli üllatavalt kurnav. Düünidel üles-alla tüürides tuli kõigest jõust higiste pihkudega kaameli külge klammerduda ning peletada ebameeldivat mõtet, et reisikindlustus ei kata suure tõenäosusega kaameli otsast allaprantsatamisel tekkivaid vigastusi. Reie sisekülje lihased ning kael jäid pikast sundasendist päris kangeks. Tasase maa peal polnud aga kaameli seljas viga midagi. Meie kolm kaamelit olid taltsad ja inimestega harjunud, ent möödusime ka metsikutest isenditest (kui "metsik" on õige sõna kirjeldamaks kõrbes vabalt ringi patseerivaid kaameleid...). Nägime ka üht vastusündinut tumehalli kaamelibeebit!!!

Meie noored kohalikud kaamelisaatjad valdasid kaamelite keelt hästi, naksutasid keelt ja kõndisid paljajalu; ei hoolinud nad kuumast ega potentsiaalsetest liivas varitsevatest ohtudest. Teise päeva õhtul nägime aga Lauraga üht saatjatest - pärast seda, kui ta oli kaamelid ööseks liivakottidega kinni aheldanud - uhiuue iPhone'i ja akupangaga mööda lippamas. Kontrast missugune!
Nüüd aga tüdrukutest! Kokku oli meid sel korral 19, mitte 18, ja lisaks minule osales projektis veel üks eestlanna, Laura! Lisaks Eestile olid esindatud veel Omaan, Sudaan, Iraan, Liibanon, Alžeeria, Jordaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Šotimaa, Taani, USA, Hong Kong, Hispaania ja Maroko. Pole vist tarvis eraldi välja tuua, et säärane kompott oli ütlemata kirju - niivõrd palju erinevaid taustu, tõekspidamisi, elustiile ja arusaamu! 

Ehkki erinevused hakkasid silma ka päevasel ajal, mil lahkasime programmi raames kõiksuguseid kultuuri ja identiteediga seotud teemasid, andsid need endast veel rohkem märku ööpimeduse saabudes, mil tundsime end vabalt ja kogunesime telkide vahele suhetest ja meestest lobisema. Ma polnud varem mõelnudki, kuivõrd suurt rolli mängivad päritolust tulenevad väärtused intiimsuhetes. Niisiis mainis USA neiu, et tal ei toimu suhete rindel midagi huvitavat, kõigest mõned tavalised hook up'id pidudel, sellal kui Liibanoni neiul oli särisemas äärmiselt sügav armulugu, ehkki partner pole teda kombe kohaselt siiamaani näpuotsagagi puudutanud. Sellesama neiu vanemad olid kusjuures noormehe esimese abieluettepaneku maha laitnud, kuid nüüd, mil noormees on emigreerunud Egiptusest Türki ja Liibanoni neiu ise esialgu Austraaliasse, loodavad noored tulevikus Türgi pinnal taas kohtuda ja abielluda (kas pole mitte Hollywoodi materjal?)!!!

Kõigile erinevustele vaatamata saime omavahel hästi läbi, kompromissitasime-aitasime-toetasime kuis võisime ning mis peamine, rikastasime üksteist värskete maailmavaadete ja ellusuhtumistega. Aeg nende inspireerivate ja vintskete tüdrukute seltsis möödus linnutiivul, samas on mul raske uskuda, et veetsime koos üksnes viis päeva. Mahutasime selle lühikese aja sisse vähemalt aasta jagu materjali! Jagasime omavahel kartusi ja edusamme, ebaõnnestumisi ja unistusi. Õppisin, et sisimas oleme kõik sarnased ning et ka pealtnäha kõige kaugema inimesega saab suure tõenäosusega samastuda, kui pärida ta kõige suurema hirmu või südamesoovi kohta.
Üks paljudest kõikvõimalikest halvaa maitsekombinatsioonidest ja agregaatolekutest:
Õhtusöögiga kostitasid meid kohalikud beduiinid. Käisime neil ühel õhtul ka külas ja ostsime nende käsitööd, ülejäänud kordadel toodi valmis toit maasturiga laagriplatsile. Menüü oli õhtust õhtusse üpris sarnane: pakuti riisi, friikartuleid, lihakastet, taimset dhal'i, toorsalatit, lameleiba ja mõrkjat hummust. Kuuldavasti kohalikud ise päris niimoodi ei söö, erimenüü oli kokku pandud just meid arvesse võttes, kes me pole kohalike maitsetega harjunud. Mul on veidi kahju, et meil jäid päris Omaani hõrgutised proovimata - samas meenub 2015. aasta Türgi projekt, mil terve eestlaste grupp pistis kahe käega uljalt suhu kõikvõimalikke võõraid maitsekooslusi ning vaevles hiljem ühiselt mitmepäevases kõhulahtisuses...

Iga söögikorra alla ja peale pakuti meile kihisevaid karastusjooke ja lõunaks serveeriti kiireks näljakustutuseks kartulikrõpse, šokolaadi, konserve, küpsiseid ja pähkleid. Ehkki korjasime kõrbest kokku kõvasti prügi - peamiselt plastmasspudeleid ja kilekotte -, tilkus mu süda verd, kui nägin, kuivõrd palju plasti me ise juurde tekitasime. Tõsi, meie plastmass läks küll suurtesse mustadesse plastist prügikottidesse, mitte pilla-palla kõikjale laiali, kuid fakt, et vähemalt püsis kogu meie prügi kenasti koos, ei suutnud mind väga lohutada. Nullkulu elustiili austajatel võib seda jäätmemajandust tunnistades hing kipitama jääda küll.
Arutasime Lauraga, et viis päeva oli projektiks täpselt paras aeg: saime tüdrukutega väga lähedaseks ja lahkumine tõi nii mõnegi silmi pisarad, ent palju kauem poleks jaksanud ka. Keha igatses maiseid mugavusi - peamiselt dušši, vetsu ja pehmet voodit -, vaim tahtis vahelduse mõttes niisama laiselda. Lahkusime üksteisest täpselt projekti tipphetkel, mil kõik oli veel särav ja roosiline.

Palusin tüdrukutel endale mälestuseks kirjutada, mis on nende suurimad õppetunnid elus. Toon neist mõned anonüümselt välja ka - usun, et need väärivad ülekordamist. 

*Treat others the way you would like to be treated.
*Live life openly - open mind and soul - and let it take you away on an adventure. 
*Time can fix everything.
*No response is a response.
*It's never too late.
*Never doubt yourself.
*Love doesn't have to be great or fairytale like all the time. (:D)
*You grow the most once you go out of your comfort zone.
*No one else is responsible for your happiness.

Quo vadis? Meile toonitati korduvalt, et meid valiti teiste kandideerijate seast projekti mõttega, et meis leidub särtsu ja usku maailma muuta. Kui projekt lõppeb meie jaoks pelgalt sotsiaalmeedias kaamelipiltidega uhkustamisega, on korraldajatel selleaastane valik untsu läinud. Meie eesmärgiks on saada ühel või teisel moel aktivistideks, välissuhete silujateks, storyteller'iteks, rahusaadikuteks, heategijateks. Ehkki oleme kõik veel verinoored ega tea sedagi, mida homne päev endaga kaasa toob, on mul alust uskuda, et korraldajad ei pea oma selleaastast valikut kahetsema.

Postituse lõpetuseks mõttetera Dalai Lamalt, millest omakeskis palju rääksime:

"If you think that you are too small to make a difference, try sleeping in a room with a mosquito."

Tänaseks kõik, armsad lugejad, järgmiste seiklusteni! :)

January 10, 2019

Lugu võimatute juhuste kokkulangemisest ja mu vanavanaisa imelisest pääsemisest

Mul on fantastilised vanaemad. Mida vanemaks sirgun, seda enam mõistan, et olen segu neist mõlemast. Isapoolne vanaema (snd. 1941) on krapsakas, kärme, terane ja otsese ütlemisega. Ta õmbleb, koob, küpsetab, loeb, kuulab Klassikaraadiot ja peab iPad'i kaudu kõigi oma pesast lahkunud linnupoegadega ühendust. Elab rohkem olevikus ega armasta minevikku meenutada - ütleb, et praegune aeg on parem. Emapoolne vanaema (snd. 1935) mäletab detailsusteni ka sõjaaega ning on lapsepõlves üle elatud vapustuste tõttu rohkem minevikumeenutuste küüsi jäänud. Ta on hell, soe, läbi ja lõhki altruist ning isamaapatrioot, lisaks jahmatavalt hea mäluga. Ta ei jäta kunagi juhust kasutamata, kui saab meile lugusid pajatada. Teame neid kõiki juba enam-vähem peast, ent sellegipoolest on vahva neid ikka ja jälle üle kuulda. Hiljaaegu alustas vanaema oma memuaaride üleskirjutamist, mõttega need mulle edasi pärandada. Väidetavalt on ta praeguseks juba sõja-aastad seljatanud ning jõudnud õpetajate instituudi aastatesse (vanaema töötas aastakümneid Helme sanatoorses internaatkoolis palavalt armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetajana). 
Tänases postituses jagan teiega oma vanavanaisa pääsemislugu, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest. Selle ja veel kaks lugu saatis vanaema meile posti teel, sest Martinil (kes, muide, tudeerib septembrikuust Londonis ajakirjandust) oli ülikooliga seoses tarvis persoonilugu. Siit ta tuleb!

Vanavanaisa pääsemine
Oli kas 1946. või 1947. aasta sügis - september. Vili oli põldudelt koristatud, rehi pekstud, vili salvedes. Jäi veel oodata kartulivõttu ja aedviljade koristamist. 
Ühel kaunil septembrikuu õhtupoolikul sõitis meie hoovi 2 suurt veoautot, mille peal relvastatud sõdurid. Jõudnud hoovi, tormati majja, pandi isa, ema ja vanem vend püssimeeste valve alla ja hakati omavoliliselt majas, aidas, hoovis toimetama. Aidast võeti ära kogu viljasaak, isegi salvepõhjad olid luuaga kokku pühitud, et mahalangenud teri kätte saada. Kambritest võeti ära talveriided, -saapad, tühjendati pesukapid ja riidekapid. Isegi äsja ahjust võetud soojad leivapätsid võeti kaasa. Mina olin kasvult väga väike ja mind vahi alla ei võetud. Siis ema sosistas mulle, et läheksin vaikselt ja ettevaatlikult karjateele, kust noorem vend (minust küll vanem) karjaga tuleb. Ta soovis, et me ei tuleks koju. Teesklesin õues niisama nokitsemist ja siis suundusin karjateele. Jõudsin umbes poole maa peale, kui nägin venda karjaga tulemas. Samal ajal kõlas seljataga automaadivalang. Kukkusin ehmatusest põlvili ja siis maha. Vend arvas, et mind tulistati. Tegin ruttu talle selgeks, et ajame loomad karjamaale tagasi. Neid oli raske peatada, kuid saime nad karjamaale tagasi.
Ja aeg läks. Loomad heitsid magama, kuu kerkis taevasse, oli külm, kõle. Mina olin paljajalu ja sitskleidis, vend samuti paljajalu ja pluusiväel. 
Lõpuks ometi kuulsime ema hüüdu, kes tuli meid otsima. Saime teada, et automaadivalang oli sihitud koerale, kes oli ketis ja haukus võõraste peale. Toad ja panipaigad olid tühjaks tehtud ja järel polnud peaaegu midagi enam. Põhjendus - küll kulakul on ka teisi panipaiku, millest talvel elatuda. 
Isa oli arreteeritud ja kaasa viidud.
*
Ja nüüd pilk aastasse 1941. Neil aegadel valitses Eestit saksa võim. Minu kodu lähedale (0,5 km kaugusele) rajati endisesse kõrtsihoonesse vene sõjavangide vangla. Mõne aja möödudes lubati neil ümbruskonna taludes käia süüa hankimas. Et elasime laagrile niivõrd lähedal, siis tuli neid lausa roduna meile. Ühtki vangi ei jäetud ilma. Ema küpsetas nädalas 3-4 korda leiba, jagati kartuleid (keedu), putru, leiba, aedvilja, õuna, piima, kohupiima, keedumune, jne, jne. Laagris anti ihunuhtlust eksimuste eest. Mäletan tänaseni ohvrite karjeid. See oli õudne.
1943. aasta kevadtalvel laager likvideeriti ja vangid suunati minema. Kuhu, ei teadnud keegi.
*
Ja nüüd taas 1. osapoole kirjutatu juurde. Mainisin, et isa arreteeriti septembris 1946 (?). Teda hoiti Tartus Riia tänaval vangis süüdistatuna kulakluses, Kaitseliidus osalemises, Vabadussõjast osavõtus, jne, jne. Kuid ühel päeval oli teatanud ülekuulaja, et minu isa karistuse otsustab kõrge ülemus, kes on saabunud kaugemalt. Järgmisel hommikul viidigi isa püssimeeste saatel kõrge ülemuse kabinetti. Akna all kirjutuslaua taga istus sõjaväelase riietuses, ordenid rinnas, uus uurija.
Näinud minu isa, oli tõusnud toolilt, lähenes isale, hakkas kallistama ja sosistas vene keeles ("sina, Martin, Toomase poeg, kullakene"). Andis püssimeestele märku, et need taganeksid, võttis ühe mehe käest ülekuulamise paberid, rebis need samas tükkideks ja lausus, et kui seda meest vangistatakse, siis peab kogu Eestit karistama. Selgus, et see kõrge ülemus oli olnud üks sõjavangidest, kes olnud laagris minu kodu lähedal. Lisanud veel, kui paljudele jäi hing sisse tänu meie perelt saadud toiduainetele. Tema tundis isa kohe ära, aga isa esialgu ei tundnud, sest sõjavang erineb ju välimuselt kõrgest ametnikust.
*
Ta külastas meie peret ka 60. aastatel koos oma lastega ja lastelastega, et näidata kohta, kus ta oli vangis. See oli vapustav kohtumine taas. Ja veelkord õpetlik osa - teed head või halba, kõik tuleb endale tagasi. Headust tuleb toetada, sest headusest saab alguse kurjuse kaotamine!
Kui väga ma ka ei püüaks, ikka ei oska ma siia midagi põhjapanevat lisada. Täitsa lõpp on mõelda, kui palju on aeg kahe põlvkonna jooksul muutunud...
Olen kaalunud, kas mitte tulevikus oma vanaema memuaare veelgi laiemalt levitada - on ju unustamine üks suurimaid tragöödiaid, milleks inimkond on võimeline. 
Eks näis. Andke teada, kui sellised postitused teid ka tulevikus paeluda võiksid!

January 8, 2019

Lapimaa 2019

Tere taas, kallid blogisõbrad! Ajutine blogimõõn on möödunud eelkõige jõulupidustuste ja kokkusaamiste lainel, kirsiks tordil nädalane Lapimaa retk - pugesime sinna Marcoga vana-aasta õhtuks peitu. Sellest õige pea lähemalt.

Jõulud möödusid meie peres tavapäraselt, peenutsevaid kingitusi ega üleliigset kulda-karda ei olnud. Süütasime kombe kohaselt surnuaial lahkunutele küünlad ja viisime end kaugete sugulaste käekäiguga kurssi. Sõime harjumuspärasel moel vanaema jõulukeeksi ja pohlarulli. Käisime jalutamas. Küll aga puhusid uued tuuled jõuluvana rindel: sel aastal külastas meid mitte vaid üks, vaid suisa kaks jõulumeest. Tegelikult oli üks neist jõulutaadi põdrakostüümis abiline, kes kandis hoolt põhjapõtrade eest. Jõulumeest ja tema abilist mängisid head sõbrad näiteringist, kes olid meie pere suureks vedamiseks ajateenistusest pühade ajaks koju saadetud. Väikestele sugulastele läks nende veenev komejant igatahes väga peale - meil on suguvõsas kaks täpselt sellises vanuses last, kes on jõuluvana uskumise ja mitteuskumise piiril. Näib, et sel aastal jäi usk veel püsima. 
Aga nüüd Lapimaast! Alustasime Marcoga oma üüratult pikka autoretke Helsingist 31. detsembri varahommikul, et uue aasta saabumiseks Hautajärvile jõuda. Jõudsime! Sõit vältas kokku umbes 12 tundi. Võitlesime kõigiti igavusega: ajasime juttu, kuulasime muusikat, uudiseid ja podcast'e, lahendasime teste, sõime Karjala pirukaid ja olime valmis selleks, et kui väga hulluks läheb, joome Monsteri ära. Seda ei läinud õnneks vaja. Üha lumisemaks muutuvad vaated akna taga pakkusid piisavalt silmailu, et meeli erksana hoida. (Tagasiteel olime lumega juba nõnda harjunud, et meelte ergutamine nõudis palju rohkem vaeva.)
Pärale jõudnud, viskasime end diivanile horisontaali ja ägisesime eluraskuse koorma all. Südaööl vedasime end sügavate ohete saatel külma ööpimedusse ja tulistasime taevasse 16 raketti; 20 minutit hiljem keerasime juba voodis teist külge. Niivõrd rajult see 2019 algaski! 

Esimese jaanuari hommik tervitas meid lume ja vaikusega. Alles nüüd oli meil mahti korralikult ringi vaadata, kuhu olime sattunud - keset inimtühja taigat, mis oli kaetud ühtlase lumekilbiga. Läheduses paiknesid veel kooli- ja kultuurimaja, mis näisid mõlemad kõhedusttekitavalt maha jäetud. 
Naabrite puudumisel oli oma plusspool: oivaliselt selge tähistaevas, mida ei tuimastanud ükski valgusallikas. Lamasime ühel ööl lumehanges, kuulasime ihukarvu kergitavat Hans Zimmerit* ja tabasime langeva tähegi. Virmalisi me lõppkokkuvõttes ei näinud, küll aga niivõrd palju muud ilusat, et ma ei nukrutse virmaliste puudumise pärast.
*Ma pole päris kindel, mil määral oli ihukarvade kerkimine põhjustatud külmast ja mil määral Zimmerist, aga igatahes oli mõlemal ihukarvade kerkimises oma osa täita!
Olin Lapimaal korra varem käinud, 2016. aasta veebruaris. Niisiis teadsin juba enam-vähem, kuhu tahan kindlasti naasta: Riisitunturisse, Oulanka kanjonisse ja Konttaineni tippu. Lisaks oli mu südameasjaks tõelise soome sauna külastamine, et tutvustada Marcole õiget saunakultuuri (ja, olgem ausad, parajal määral ka eputada, et ma suudan temast kauem leili taluda ja pikemalt jääauku jääda, sest ma olen selle kõigega ju nii-nii harjunud, endal huuled sinised). Ingliskeelsetest veebilehtedest polnud suuremat tolku, kuid mu soomlannast sõbranna leidis meile tõelise saunaparadiisi: pesuehtsa soome saunaklubi, mis köeti igal õhtul kella poole kuueks tulikuumaks. Jõudsime ühel õhtul veidi enne poolt kuut pärale; sees istusid veel prantslased, kes olid oma grupile terve saunalava reserveerinud. Meidki suruti jalamaid lõbusa lobisemise saatel inimkehade vahele, meie viisaka võime-ju-ka-poole-kuueni-väljas-oodata peale pööritati vaid silmi. Kästi sokid jalga tõmmata ja utsitati agaralt jääauku. Käisime, korduvalt. Ja lumeingleid tegime ka.

Prantslaste lahkudes hakkas saunalava täituma samm-sammult soomlastega. Vahe karakterites ja vestluse hoogsuses oli märgatav: piinlik vaikus nööris kurku. Vaikuse murdis aegamisi leil: näis, et mida enam sisises keris, seda jutukamaks muutusid ka soomlased. Saime nii mõnegagi jutuotsale. Teiste hulgas istus laval näiteks kaks kadestamisväärses vormis kaheksakümne viie aastast prouat, kes kinnitasid nagu ühest suust, et käivad igal hommikul talisuplemas. Sauna peremees, kes kastis saunalisi aeg-ajalt jaheda dušijoaga, avaldas lootust, et ühel päeval hakkab torudes voolama vaid puhas Viru Valge. Vot kui tore oli selle peale kosta, et ma tulen Viromaalt...
Mainimist väärib kindlasti ka see sulnis miinus kahekümne kaheksa kraadine hommik, mil meie pisike kollane auto ei läinud käima. Olgu siinkohal mainitud, et terve mu pere kergitas kulmu, kui teatasin reipalt, et plaanin just meie kollase autoga Põhja-Soome sõita. Sel külmal hommikul oli meil plaanis matkama minna, kuid see mõte lendas kolinal vastu taevast. Kammisime hoopis päev läbi ümbruskonnas ringi, otsides märke elust. Lõpuks avastasime maja, mille akendest kumas valgust. Võtsime südame rindu ja koputasime uksele.
Avas turjakas ja tõrjuva hoiakuga soomlane (edaspidi peremees), kelle esimeseks impulsiks oli uks me nina ees "maeisaakuidagiaidata" saatel kinni tõmmata. Saime siiski jala ukse vahele. Elutoast sööstis meie poole perekoer, kes lausa lunis poolehoidu. Sügasin teda kõrva tagant ja küsisin koera nime. Peremehe süda sulas juba veidi. Koer püherdas põrandal. Teisest toast pistis nina koridori lahke pereema, kes oma abikaasat noomis, et see meid kohe sisse polnud kutsunud. Niisiis pääsesime lõplikult üle läve. Võõraste häälte peale astus esikusse ka peremehe nõbu (nagu hiljem teada saime), kes ilmutas meie mure vastu elavat uudishimu. Peremehe esialgne vastupanu oli murtud ja meie täbar olukord kuulati uue innuga ära. Enne kui arugi sain, olime kõik viiekesi hasardis ja koostasime tegevusplaani. 

Esmalt püüdis nõbu me autole voolu anda ja trossiga käima tõmmata, kuid see ei õnnestunud. Laenasime peremehe mutrivõtit ja võtsime aku välja, nõbu viis selle enda juurde soojenema ja lubas täis laadida. Kolm tundi hiljem olid nad peremehega taas platsis, paigaldasid aku õigele kohale tagasi ja muhelesid rahulolevalt, kui me truu kaaslane valju möirgega ellu ärkas. Oli juba hiline õhtutund ja ilm oli pehmemaks tõmbunud, autotuled valgustasid laiu lumeräitsakuid. Mu soontes voolas puhas võidurõõm, pidin tegema lumesajus mõned võidukad tantsusammud.
Ühtäkki hakkas me abilistel kole kiire. Kartsid vist, et ehk me veel täname neid või midagi. Hüppasid agapolemidagite ja ohpoletänuväärtide saatel oma autodesse ja kimasid minema. Meie jäime lummatuna pimedusse lume keskele, lasime automootoril veel tunnikese soojeneda ja õhtustasime autos. Kuulasime "Let it snow'd" ja avastasime, et sealne fraas "and since there's no place to go" iseloomustas meie päevast haledat olukorda väga täpselt.

Järgnevatel päevadel üllatas auto meid oma võimsusega korduvalt, rühkis läbi lumevallide nagu sahk ja viis meid kohale kõikjale, kuhu me polnud lootnudki jõuda. Tundus, et temalgi oli külma päeva äparduste pärast kahju. Meiegi oskasime autot paremini hinnata. Ostsime talle tänutäheks fliisi, millesse ta edaspidi ööseks mähkisime, ja andsime talle korra ka kõrgema oktaaniarvuga kütust (tõsi, seda küll kogemata). Auto tõi meid elusate ja tervetena koju tagasi.
Nüüd püüan argieluga kohaneda. Mõtlesin küll, et pärast Lapimaa külastamist võin Eestis terve ülejäänud talve lahtiste hõlmadega ringi lipata, ent võta näpust - eile Tartu vahel liikudes puges selline külmatunne kontidesse, et hoia ja keela. Tundub, et külmaga võitlemiseks ei piisa siiski üksnes sellest, et käia kuskil veel külmemas paigas ja naastes loota, et algne külm tundub talutav. Tuleb ikka kevade saabumiseni soojale maale peitu pugeda, ma ütlen!