January 8, 2019

Lapimaa 2019

Tere taas, kallid blogisõbrad! Ajutine blogimõõn on möödunud eelkõige jõulupidustuste ja kokkusaamiste lainel, kirsiks tordil nädalane Lapimaa retk - pugesime sinna Marcoga vana-aasta õhtuks peitu. Sellest õige pea lähemalt.

Jõulud möödusid meie peres tavapäraselt, peenutsevaid kingitusi ega üleliigset kulda-karda ei olnud. Süütasime kombe kohaselt surnuaial lahkunutele küünlad ja viisime end kaugete sugulaste käekäiguga kurssi. Sõime harjumuspärasel moel vanaema jõulukeeksi ja pohlarulli. Käisime jalutamas. Küll aga puhusid uued tuuled jõuluvana rindel: sel aastal külastas meid mitte vaid üks, vaid suisa kaks jõulumeest. Tegelikult oli üks neist jõulutaadi põdrakostüümis abiline, kes kandis hoolt põhjapõtrade eest. Jõulumeest ja tema abilist mängisid head sõbrad näiteringist, kes olid meie pere suureks vedamiseks ajateenistusest pühade ajaks koju saadetud. Väikestele sugulastele läks nende veenev komejant igatahes väga peale - meil on suguvõsas kaks täpselt sellises vanuses last, kes on jõuluvana uskumise ja mitteuskumise piiril. Näib, et sel aastal jäi usk veel püsima. 
Aga nüüd Lapimaast! Alustasime Marcoga oma üüratult pikka autoretke Helsingist 31. detsembri varahommikul, et uue aasta saabumiseks Hautajärvile jõuda. Jõudsime! Sõit vältas kokku umbes 12 tundi. Võitlesime kõigiti igavusega: ajasime juttu, kuulasime muusikat, uudiseid ja podcast'e, lahendasime teste, sõime Karjala pirukaid ja olime valmis selleks, et kui väga hulluks läheb, joome Monsteri ära. Seda ei läinud õnneks vaja. Üha lumisemaks muutuvad vaated akna taga pakkusid piisavalt silmailu, et meeli erksana hoida. (Tagasiteel olime lumega juba nõnda harjunud, et meelte ergutamine nõudis palju rohkem vaeva.)
Pärale jõudnud, viskasime end diivanile horisontaali ja ägisesime eluraskuse koorma all. Südaööl vedasime end sügavate ohete saatel külma ööpimedusse ja tulistasime taevasse 16 raketti; 20 minutit hiljem keerasime juba voodis teist külge. Niivõrd rajult see 2019 algaski! 

Esimese jaanuari hommik tervitas meid lume ja vaikusega. Alles nüüd oli meil mahti korralikult ringi vaadata, kuhu olime sattunud - keset inimtühja taigat, mis oli kaetud ühtlase lumekilbiga. Läheduses paiknesid veel kooli- ja kultuurimaja, mis näisid mõlemad kõhedusttekitavalt maha jäetud. 
Naabrite puudumisel oli oma plusspool: oivaliselt selge tähistaevas, mida ei tuimastanud ükski valgusallikas. Lamasime ühel ööl lumehanges, kuulasime ihukarvu kergitavat Hans Zimmerit* ja tabasime langeva tähegi. Virmalisi me lõppkokkuvõttes ei näinud, küll aga niivõrd palju muud ilusat, et ma ei nukrutse virmaliste puudumise pärast.
*Ma pole päris kindel, mil määral oli ihukarvade kerkimine põhjustatud külmast ja mil määral Zimmerist, aga igatahes oli mõlemal ihukarvade kerkimises oma osa täita!
Olin Lapimaal korra varem käinud, 2016. aasta veebruaris. Niisiis teadsin juba enam-vähem, kuhu tahan kindlasti naasta: Riisitunturisse, Oulanka kanjonisse ja Konttaineni tippu. Lisaks oli mu südameasjaks tõelise soome sauna külastamine, et tutvustada Marcole õiget saunakultuuri (ja, olgem ausad, parajal määral ka eputada, et ma suudan temast kauem leili taluda ja pikemalt jääauku jääda, sest ma olen selle kõigega ju nii-nii harjunud, endal huuled sinised). Ingliskeelsetest veebilehtedest polnud suuremat tolku, kuid mu soomlannast sõbranna leidis meile tõelise saunaparadiisi: pesuehtsa soome saunaklubi, mis köeti igal õhtul kella poole kuueks tulikuumaks. Jõudsime ühel õhtul veidi enne poolt kuut pärale; sees istusid veel prantslased, kes olid oma grupile terve saunalava reserveerinud. Meidki suruti jalamaid lõbusa lobisemise saatel inimkehade vahele, meie viisaka võime-ju-ka-poole-kuueni-väljas-oodata peale pööritati vaid silmi. Kästi sokid jalga tõmmata ja utsitati agaralt jääauku. Käisime, korduvalt. Ja lumeingleid tegime ka.

Prantslaste lahkudes hakkas saunalava täituma samm-sammult soomlastega. Vahe karakterites ja vestluse hoogsuses oli märgatav: piinlik vaikus nööris kurku. Vaikuse murdis aegamisi leil: näis, et mida enam sisises keris, seda jutukamaks muutusid ka soomlased. Saime nii mõnegagi jutuotsale. Teiste hulgas istus laval näiteks kaks kadestamisväärses vormis kaheksakümne viie aastast prouat, kes kinnitasid nagu ühest suust, et käivad igal hommikul talisuplemas. Sauna peremees, kes kastis saunalisi aeg-ajalt jaheda dušijoaga, avaldas lootust, et ühel päeval hakkab torudes voolama vaid puhas Viru Valge. Vot kui tore oli selle peale kosta, et ma tulen Viromaalt...
Mainimist väärib kindlasti ka see sulnis miinus kahekümne kaheksa kraadine hommik, mil meie pisike kollane auto ei läinud käima. Olgu siinkohal mainitud, et terve mu pere kergitas kulmu, kui teatasin reipalt, et plaanin just meie kollase autoga Põhja-Soome sõita. Sel külmal hommikul oli meil plaanis matkama minna, kuid see mõte lendas kolinal vastu taevast. Kammisime hoopis päev läbi ümbruskonnas ringi, otsides märke elust. Lõpuks avastasime maja, mille akendest kumas valgust. Võtsime südame rindu ja koputasime uksele.
Avas turjakas ja tõrjuva hoiakuga soomlane (edaspidi peremees), kelle esimeseks impulsiks oli uks me nina ees "maeisaakuidagiaidata" saatel kinni tõmmata. Saime siiski jala ukse vahele. Elutoast sööstis meie poole perekoer, kes lausa lunis poolehoidu. Sügasin teda kõrva tagant ja küsisin koera nime. Peremehe süda sulas juba veidi. Koer püherdas põrandal. Teisest toast pistis nina koridori lahke pereema, kes oma abikaasat noomis, et see meid kohe sisse polnud kutsunud. Niisiis pääsesime lõplikult üle läve. Võõraste häälte peale astus esikusse ka peremehe nõbu (nagu hiljem teada saime), kes ilmutas meie mure vastu elavat uudishimu. Peremehe esialgne vastupanu oli murtud ja meie täbar olukord kuulati uue innuga ära. Enne kui arugi sain, olime kõik viiekesi hasardis ja koostasime tegevusplaani. 

Esmalt püüdis nõbu me autole voolu anda ja trossiga käima tõmmata, kuid see ei õnnestunud. Laenasime peremehe mutrivõtit ja võtsime aku välja, nõbu viis selle enda juurde soojenema ja lubas täis laadida. Kolm tundi hiljem olid nad peremehega taas platsis, paigaldasid aku õigele kohale tagasi ja muhelesid rahulolevalt, kui me truu kaaslane valju möirgega ellu ärkas. Oli juba hiline õhtutund ja ilm oli pehmemaks tõmbunud, autotuled valgustasid laiu lumeräitsakuid. Mu soontes voolas puhas võidurõõm, pidin tegema lumesajus mõned võidukad tantsusammud.
Ühtäkki hakkas me abilistel kole kiire. Kartsid vist, et ehk me veel täname neid või midagi. Hüppasid agapolemidagite ja ohpoletänuväärtide saatel oma autodesse ja kimasid minema. Meie jäime lummatuna pimedusse lume keskele, lasime automootoril veel tunnikese soojeneda ja õhtustasime autos. Kuulasime "Let it snow'd" ja avastasime, et sealne fraas "and since there's no place to go" iseloomustas meie päevast haledat olukorda väga täpselt.

Järgnevatel päevadel üllatas auto meid oma võimsusega korduvalt, rühkis läbi lumevallide nagu sahk ja viis meid kohale kõikjale, kuhu me polnud lootnudki jõuda. Tundus, et temalgi oli külma päeva äparduste pärast kahju. Meiegi oskasime autot paremini hinnata. Ostsime talle tänutäheks fliisi, millesse ta edaspidi ööseks mähkisime, ja andsime talle korra ka kõrgema oktaaniarvuga kütust (tõsi, seda küll kogemata). Auto tõi meid elusate ja tervetena koju tagasi.
Nüüd püüan argieluga kohaneda. Mõtlesin küll, et pärast Lapimaa külastamist võin Eestis terve ülejäänud talve lahtiste hõlmadega ringi lipata, ent võta näpust - eile Tartu vahel liikudes puges selline külmatunne kontidesse, et hoia ja keela. Tundub, et külmaga võitlemiseks ei piisa siiski üksnes sellest, et käia kuskil veel külmemas paigas ja naastes loota, et algne külm tundub talutav. Tuleb ikka kevade saabumiseni soojale maale peitu pugeda, ma ütlen! 

4 comments:

  1. Tore, et ikka elus ja tervetena tagasi jõudsite! Ja kahju, et Eesti nüüd soojem ei tundu - kuigi valgem ehk ikka tundub? Mis kell oli kohaliku aja järgi, kui päikeseloojangulisi pilte said teha?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Valgem on siin kindlasti! Seal oli ikka kell 15.15 hämar juba.
      Ja valgusega on Lapimaal sellised lood, et kuna päike käib seal nõnda madalalt, on seal selgel päeval taevas suht konstantselt sellises mõnusas roosakas-oranžikas vines. Nii et praktiliselt terve päeva (mis oli küll lühike) sai nautida päikeseloojangu värve! Kui pilves polnud muidugi. Siis oli lihtsalt hall ja nukker.

      Delete