January 10, 2019

Lugu võimatute juhuste kokkulangemisest ja mu vanavanaisa imelisest pääsemisest

Mul on fantastilised vanaemad. Mida vanemaks sirgun, seda enam mõistan, et olen segu neist mõlemast. Isapoolne vanaema (snd. 1941) on krapsakas, kärme, terane ja otsese ütlemisega. Ta õmbleb, koob, küpsetab, loeb, kuulab Klassikaraadiot ja peab iPad'i kaudu kõigi oma pesast lahkunud linnupoegadega ühendust. Elab rohkem olevikus ega armasta minevikku meenutada - ütleb, et praegune aeg on parem. Emapoolne vanaema (snd. 1935) mäletab detailsusteni ka sõjaaega ning on lapsepõlves üle elatud vapustuste tõttu rohkem minevikumeenutuste küüsi jäänud. Ta on hell, soe, läbi ja lõhki altruist ning isamaapatrioot, lisaks jahmatavalt hea mäluga. Ta ei jäta kunagi juhust kasutamata, kui saab meile lugusid pajatada. Teame neid kõiki juba enam-vähem peast, ent sellegipoolest on vahva neid ikka ja jälle üle kuulda. Hiljaaegu alustas vanaema oma memuaaride üleskirjutamist, mõttega need mulle edasi pärandada. Väidetavalt on ta praeguseks juba sõja-aastad seljatanud ning jõudnud õpetajate instituudi aastatesse (vanaema töötas aastakümneid Helme sanatoorses internaatkoolis palavalt armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetajana). 
Tänases postituses jagan teiega oma vanavanaisa pääsemislugu, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest. Selle ja veel kaks lugu saatis vanaema meile posti teel, sest Martinil (kes, muide, tudeerib septembrikuust Londonis ajakirjandust) oli ülikooliga seoses tarvis persoonilugu. Siit ta tuleb!

Vanavanaisa pääsemine
Oli kas 1946. või 1947. aasta sügis - september. Vili oli põldudelt koristatud, rehi pekstud, vili salvedes. Jäi veel oodata kartulivõttu ja aedviljade koristamist. 
Ühel kaunil septembrikuu õhtupoolikul sõitis meie hoovi 2 suurt veoautot, mille peal relvastatud sõdurid. Jõudnud hoovi, tormati majja, pandi isa, ema ja vanem vend püssimeeste valve alla ja hakati omavoliliselt majas, aidas, hoovis toimetama. Aidast võeti ära kogu viljasaak, isegi salvepõhjad olid luuaga kokku pühitud, et mahalangenud teri kätte saada. Kambritest võeti ära talveriided, -saapad, tühjendati pesukapid ja riidekapid. Isegi äsja ahjust võetud soojad leivapätsid võeti kaasa. Mina olin kasvult väga väike ja mind vahi alla ei võetud. Siis ema sosistas mulle, et läheksin vaikselt ja ettevaatlikult karjateele, kust noorem vend (minust küll vanem) karjaga tuleb. Ta soovis, et me ei tuleks koju. Teesklesin õues niisama nokitsemist ja siis suundusin karjateele. Jõudsin umbes poole maa peale, kui nägin venda karjaga tulemas. Samal ajal kõlas seljataga automaadivalang. Kukkusin ehmatusest põlvili ja siis maha. Vend arvas, et mind tulistati. Tegin ruttu talle selgeks, et ajame loomad karjamaale tagasi. Neid oli raske peatada, kuid saime nad karjamaale tagasi.
Ja aeg läks. Loomad heitsid magama, kuu kerkis taevasse, oli külm, kõle. Mina olin paljajalu ja sitskleidis, vend samuti paljajalu ja pluusiväel. 
Lõpuks ometi kuulsime ema hüüdu, kes tuli meid otsima. Saime teada, et automaadivalang oli sihitud koerale, kes oli ketis ja haukus võõraste peale. Toad ja panipaigad olid tühjaks tehtud ja järel polnud peaaegu midagi enam. Põhjendus - küll kulakul on ka teisi panipaiku, millest talvel elatuda. 
Isa oli arreteeritud ja kaasa viidud.
*
Ja nüüd pilk aastasse 1941. Neil aegadel valitses Eestit saksa võim. Minu kodu lähedale (0,5 km kaugusele) rajati endisesse kõrtsihoonesse vene sõjavangide vangla. Mõne aja möödudes lubati neil ümbruskonna taludes käia süüa hankimas. Et elasime laagrile niivõrd lähedal, siis tuli neid lausa roduna meile. Ühtki vangi ei jäetud ilma. Ema küpsetas nädalas 3-4 korda leiba, jagati kartuleid (keedu), putru, leiba, aedvilja, õuna, piima, kohupiima, keedumune, jne, jne. Laagris anti ihunuhtlust eksimuste eest. Mäletan tänaseni ohvrite karjeid. See oli õudne.
1943. aasta kevadtalvel laager likvideeriti ja vangid suunati minema. Kuhu, ei teadnud keegi.
*
Ja nüüd taas 1. osapoole kirjutatu juurde. Mainisin, et isa arreteeriti septembris 1946 (?). Teda hoiti Tartus Riia tänaval vangis süüdistatuna kulakluses, Kaitseliidus osalemises, Vabadussõjast osavõtus, jne, jne. Kuid ühel päeval oli teatanud ülekuulaja, et minu isa karistuse otsustab kõrge ülemus, kes on saabunud kaugemalt. Järgmisel hommikul viidigi isa püssimeeste saatel kõrge ülemuse kabinetti. Akna all kirjutuslaua taga istus sõjaväelase riietuses, ordenid rinnas, uus uurija.
Näinud minu isa, oli tõusnud toolilt, lähenes isale, hakkas kallistama ja sosistas vene keeles ("sina, Martin, Toomase poeg, kullakene"). Andis püssimeestele märku, et need taganeksid, võttis ühe mehe käest ülekuulamise paberid, rebis need samas tükkideks ja lausus, et kui seda meest vangistatakse, siis peab kogu Eestit karistama. Selgus, et see kõrge ülemus oli olnud üks sõjavangidest, kes olnud laagris minu kodu lähedal. Lisanud veel, kui paljudele jäi hing sisse tänu meie perelt saadud toiduainetele. Tema tundis isa kohe ära, aga isa esialgu ei tundnud, sest sõjavang erineb ju välimuselt kõrgest ametnikust.
*
Ta külastas meie peret ka 60. aastatel koos oma lastega ja lastelastega, et näidata kohta, kus ta oli vangis. See oli vapustav kohtumine taas. Ja veelkord õpetlik osa - teed head või halba, kõik tuleb endale tagasi. Headust tuleb toetada, sest headusest saab alguse kurjuse kaotamine!
Kui väga ma ka ei püüaks, ikka ei oska ma siia midagi põhjapanevat lisada. Täitsa lõpp on mõelda, kui palju on aeg kahe põlvkonna jooksul muutunud...
Olen kaalunud, kas mitte tulevikus oma vanaema memuaare veelgi laiemalt levitada - on ju unustamine üks suurimaid tragöödiaid, milleks inimkond on võimeline. 
Eks näis. Andke teada, kui sellised postitused teid ka tulevikus paeluda võiksid!

4 comments:

  1. Kuigi neid küüditamislugusid on jagatud niivõrd palju, siis jätkuvalt tahaks neid veelgi kuulda.
    Jaga julgesti! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. <3 see teeb ka minul elu kergemaks, kuna ma ei pea ise midagi muud tegema kui vanaema sõnad maha kribama :D

      Delete