January 26, 2019

Omaani kõrb 2019

Armsad blogilugejad, olen elusa ja tervena tagasi nädalaselt kõrberetkelt! Ei astunudki paljajalu skorpioni otsa ega kuumenenud päikese käes nõnda pehmeks, et oleksin kauguses miraaži näinud (olgem ausad, mõlemad stsenaariumid olid mu tavapäraseid äpardusi arvesse võttes üpris tõenäolised). Sõitsin elus esimest korda kaameli seljas, küllastusin D-vitamiinist ja degusteerisin erinevates maitsekooslustes ja agregaatolekutes halvaasorte, mida meile lahkelt jagati, mil iganes kuuma päikese eest varju tõmbusime (tahkemaid halvaasid pakuti tükkhaaval, vedelamaid kraabiti kausist lusikaga). Kui peaksin kogu kõrberetke kirjeldama viie lööva märksõnaga, oleksid nendeks kindlasti suhkur, kärbsed, liiv, päike ja valgeks kuivanud kaamelikaka (kaamelid väljutavad endast muljetavaldavalt palju!).
Õnneks ei käse keegi mul üksnes viie märksõnaga piirduda, niisiis pajatan kõigest lähemalt! 
Sattusin kõrbesse Outward Bound Omani projekti Connecting Cultures raames, mida toetavad Omaani valitsus ja UNESCO. Projekti ülesehitus on üpris lihtne: igal aastal valitakse välja 3x18 hakkajat noort (kusjuures noormehed ja neiud hoitakse üksteisest lahus, niisiis käib ühel aastal kõrbes kaks satsi noormehi ja üks sats neiusid ning vastupidi), kogutakse kokku nende mobiiltelefonid ning lastakse neil 5 päeva kõrbes matkata, saateks suunavad arutelud kultuuri, stereotüüpide, meedia ja ekstremismi teemadel.

Matkad toimuvad igal aastal detsembris ja jaanuaris, mil Omaanis valitseb talv ja kõrbekuumus on kõige talutavam. Päeval jääb õhusoojus 25 ja 27 kraadi ringi, kuid pärast päikeseloojangut kukub termomeetri näit drastiliselt. Õhtuti otsisime üles oma sallid, mütsid ja fliisid ning kogunesime lõkke ümber lugusid vestma, laulma ja trumme taguma. 

Ööbisime telkides, ehkki katsetasin korra ka väljas magamist. Muretsesin esialgu küll ligi hiilivate elukate ja liiva alla mattumise pärast, kuid tegelikkuses sai saatuslikuks hoopis täies hiilguses kumav täiskuu. Olin oma naiivsuses fantaseerinud ikka Linnuteest ja üksteise järel robinal langevatest tähtedest... Ma pole suurem asi valguse käes magaja, niisiis ärkasin öö jooksul mitu tiiru üles ja ootasin kannatamatult kuu loojumist. Paraku tõusis vahetult pärast kuu silmapiiri taha vajumist teisest otsast juba päike, nii et meil oligi aeg kiiruga telgid kokku pakkida, hambad pesta ja einestada, et jõuaksime enne keskpäevast leitsakut võimalikult palju matkata.
Nagu piltidelt näha, matkasime nii jala kui ka kaamelitega: kord pehmes kollases sissevajumist soodustavas liivas, siis jälle kruusasemal pinnal. Toidumoona, joogivett ja magamisvarustust vedasid meie suureks õnnistuseks kaks maasturit. Kui päike jõudis seniiti, kogunesime autode varju ning keskendusime grupitööle. Au ja kiitus projekti haridusliku poole ülesehitajatele - õppetöö oli piisavalt loov ja mänguline, et mitte ära tüüdata, samas piisavalt tõsine, et pakkuda kõvasti mõtteainet ja ajuragnat. Tihti jätkusid arutelud ka pärast kohustuslikku osa, nii et vaim sai puhkust vaid une- (või siis edutult ühelt küljelt teisele vähkremise) ajal.

Kaamelisõit, muide, oli üllatavalt kurnav. Düünidel üles-alla tüürides tuli kõigest jõust higiste pihkudega kaameli külge klammerduda ning peletada ebameeldivat mõtet, et reisikindlustus ei kata suure tõenäosusega kaameli otsast allaprantsatamisel tekkivaid vigastusi. Reie sisekülje lihased ning kael jäid pikast sundasendist päris kangeks. Tasase maa peal polnud aga kaameli seljas viga midagi. Meie kolm kaamelit olid taltsad ja inimestega harjunud, ent möödusime ka metsikutest isenditest (kui "metsik" on õige sõna kirjeldamaks kõrbes vabalt ringi patseerivaid kaameleid...). Nägime ka üht vastusündinut tumehalli kaamelibeebit!!!

Meie noored kohalikud kaamelisaatjad valdasid kaamelite keelt hästi, naksutasid keelt ja kõndisid paljajalu; ei hoolinud nad kuumast ega potentsiaalsetest liivas varitsevatest ohtudest. Teise päeva õhtul nägime aga Lauraga üht saatjatest - pärast seda, kui ta oli kaamelid ööseks liivakottidega kinni aheldanud - uhiuue iPhone'i ja akupangaga mööda lippamas. Kontrast missugune!
Nüüd aga tüdrukutest! Kokku oli meid sel korral 19, mitte 18, ja lisaks minule osales projektis veel üks eestlanna, Laura! Lisaks Eestile olid esindatud veel Omaan, Sudaan, Iraan, Liibanon, Alžeeria, Jordaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Šotimaa, Taani, USA, Hong Kong, Hispaania ja Maroko. Pole vist tarvis eraldi välja tuua, et säärane kompott oli ütlemata kirju - niivõrd palju erinevaid taustu, tõekspidamisi, elustiile ja arusaamu! 

Ehkki erinevused hakkasid silma ka päevasel ajal, mil lahkasime programmi raames kõiksuguseid kultuuri ja identiteediga seotud teemasid, andsid need endast veel rohkem märku ööpimeduse saabudes, mil tundsime end vabalt ja kogunesime telkide vahele suhetest ja meestest lobisema. Ma polnud varem mõelnudki, kuivõrd suurt rolli mängivad päritolust tulenevad väärtused intiimsuhetes. Niisiis mainis USA neiu, et tal ei toimu suhete rindel midagi huvitavat, kõigest mõned tavalised hook up'id pidudel, sellal kui Liibanoni neiul oli särisemas äärmiselt sügav armulugu, ehkki partner pole teda kombe kohaselt siiamaani näpuotsagagi puudutanud. Sellesama neiu vanemad olid kusjuures noormehe esimese abieluettepaneku maha laitnud, kuid nüüd, mil noormees on emigreerunud Egiptusest Türki ja Liibanoni neiu ise esialgu Austraaliasse, loodavad noored tulevikus Türgi pinnal taas kohtuda ja abielluda (kas pole mitte Hollywoodi materjal?)!!!

Kõigile erinevustele vaatamata saime omavahel hästi läbi, kompromissitasime-aitasime-toetasime kuis võisime ning mis peamine, rikastasime üksteist värskete maailmavaadete ja ellusuhtumistega. Aeg nende inspireerivate ja vintskete tüdrukute seltsis möödus linnutiivul, samas on mul raske uskuda, et veetsime koos üksnes viis päeva. Mahutasime selle lühikese aja sisse vähemalt aasta jagu materjali! Jagasime omavahel kartusi ja edusamme, ebaõnnestumisi ja unistusi. Õppisin, et sisimas oleme kõik sarnased ning et ka pealtnäha kõige kaugema inimesega saab suure tõenäosusega samastuda, kui pärida ta kõige suurema hirmu või südamesoovi kohta.
Üks paljudest kõikvõimalikest halvaa maitsekombinatsioonidest ja agregaatolekutest:
Õhtusöögiga kostitasid meid kohalikud beduiinid. Käisime neil ühel õhtul ka külas ja ostsime nende käsitööd, ülejäänud kordadel toodi valmis toit maasturiga laagriplatsile. Menüü oli õhtust õhtusse üpris sarnane: pakuti riisi, friikartuleid, lihakastet, taimset dhal'i, toorsalatit, lameleiba ja mõrkjat hummust. Kuuldavasti kohalikud ise päris niimoodi ei söö, erimenüü oli kokku pandud just meid arvesse võttes, kes me pole kohalike maitsetega harjunud. Mul on veidi kahju, et meil jäid päris Omaani hõrgutised proovimata - samas meenub 2015. aasta Türgi projekt, mil terve eestlaste grupp pistis kahe käega uljalt suhu kõikvõimalikke võõraid maitsekooslusi ning vaevles hiljem ühiselt mitmepäevases kõhulahtisuses...

Iga söögikorra alla ja peale pakuti meile kihisevaid karastusjooke ja lõunaks serveeriti kiireks näljakustutuseks kartulikrõpse, šokolaadi, konserve, küpsiseid ja pähkleid. Ehkki korjasime kõrbest kokku kõvasti prügi - peamiselt plastmasspudeleid ja kilekotte -, tilkus mu süda verd, kui nägin, kuivõrd palju plasti me ise juurde tekitasime. Tõsi, meie plastmass läks küll suurtesse mustadesse plastist prügikottidesse, mitte pilla-palla kõikjale laiali, kuid fakt, et vähemalt püsis kogu meie prügi kenasti koos, ei suutnud mind väga lohutada. Nullkulu elustiili austajatel võib seda jäätmemajandust tunnistades hing kipitama jääda küll.
Arutasime Lauraga, et viis päeva oli projektiks täpselt paras aeg: saime tüdrukutega väga lähedaseks ja lahkumine tõi nii mõnegi silmi pisarad, ent palju kauem poleks jaksanud ka. Keha igatses maiseid mugavusi - peamiselt dušši, vetsu ja pehmet voodit -, vaim tahtis vahelduse mõttes niisama laiselda. Lahkusime üksteisest täpselt projekti tipphetkel, mil kõik oli veel särav ja roosiline.

Palusin tüdrukutel endale mälestuseks kirjutada, mis on nende suurimad õppetunnid elus. Toon neist mõned anonüümselt välja ka - usun, et need väärivad ülekordamist. 

*Treat others the way you would like to be treated.
*Live life openly - open mind and soul - and let it take you away on an adventure. 
*Time can fix everything.
*No response is a response.
*It's never too late.
*Never doubt yourself.
*Love doesn't have to be great or fairytale like all the time. (:D)
*You grow the most once you go out of your comfort zone.
*No one else is responsible for your happiness.

Quo vadis? Meile toonitati korduvalt, et meid valiti teiste kandideerijate seast projekti mõttega, et meis leidub särtsu ja usku maailma muuta. Kui projekt lõppeb meie jaoks pelgalt sotsiaalmeedias kaamelipiltidega uhkustamisega, on korraldajatel selleaastane valik untsu läinud. Meie eesmärgiks on saada ühel või teisel moel aktivistideks, välissuhete silujateks, storyteller'iteks, rahusaadikuteks, heategijateks. Ehkki oleme kõik veel verinoored ega tea sedagi, mida homne päev endaga kaasa toob, on mul alust uskuda, et korraldajad ei pea oma selleaastast valikut kahetsema.

Postituse lõpetuseks mõttetera Dalai Lamalt, millest omakeskis palju rääksime:

"If you think that you are too small to make a difference, try sleeping in a room with a mosquito."

Tänaseks kõik, armsad lugejad, järgmiste seiklusteni! :)

5 comments:

  1. very nice waiting for some new content tnks

    your biggest fan evelin

    ReplyDelete
    Replies
    1. nagu ka tali taeva ei jää, nõnda ei pea enam kaua ka uut posti ootama, luban!!

      Delete
  2. olen juba 4 korda seda posti läbi lugenud, õudselt vahva aga ootan värsket!!!

    ReplyDelete
  3. See postitus seda ootaski, et seda neli korda loetaks! Aga palun!

    ReplyDelete