February 23, 2019

Südamelt ära

Tere taas, kallid blogilugejad! Ma vannun, et mu kellaosutid on hakanud olümpiaks treenima, kusjuures neil on tõepoolest šansse pjedestaalile tulla - vahepealne aeg on jälle niivõrd kiiresti mööda lennanud. Külastasin nädalavahetusel kalleid sugulasi Moskvas ja tegin taas Päikesele ringi peale. Sain niivõrd armsate sõnumite ja üllatuste osaliseks, tunnen end väga hoitu ja armastatuna. Käisin oma sünnipäeval muuhulgas vanaema vaatamas, istusime vastakuti köögilaua taga ja jõime konjakit. Vanaema pillas mokaotsast, et tema läks küll 22aastaselt mehele, ja tõstis toosti mu 23. sünnipäeva auks. Võtsin põhjani. :D

Sünnipäev on andnud taas põhjust kallite sõpradega kohvitada ja sügavates hingesoppides urgitseda, niisiis on viimane nädal möödunud äärmiselt teraapiliselt. Avastasin endalegi üllatuseks, et mu sees käärivad juba õige pikka aega paar hapukat lugu, mida ma polnud endast seni veel välja elanud, ometi on need mind pidevalt alateadvuses saatnud. Panen need kirja, hakkab kohe parem.
Niisiis lugu number üks: topeltstandardid. Juba õige mitu kuud tagasi väitis mulle üks meessoost isik, ise hingelt suur rändur ja yolotaja, et ma olevat liialt sirgjooneline, ratsionaalne ja kaalutlev (ühesõnaga kuivik); mulle ei teeks sugugi paha, kui ma laseks kõigel omasoodu minna ja hääletaks näiteks üksinda Aasiasse - täielikus teadmatuses homse päeva ees -, et siis spontaansuses kümmelda, lõdvestuda ja elu tšillimalt võtta. Eee... Ma ei salga, et haavusin ja ägestusin päris korralikult. 
Esiteks olen ma enda arvates üpriski spontaanne ja kõigile võimalustele avatud tütarlaps. Seisin näiteks suvel Lõuna-Euroopas püstise pöidlaga üsna mitme maantee ääres (üksinda), vaidlesin Kaliningradi lennujaamas püssimeestega, kes mu vahi alla võtsid, ja müttasin just hiljuti nädal aega kõrbes ringi. Ometi armastan ma struktuuri ja korda, mulle meeldib tüürida taamal terendavate eesmärkide poole ja vaadelda oma elu distantsilt, kontrollimaks, kas liigun ikka õiges suunas. Niisama puulehena siia-sinna lendlemine pole väga minu teema. Ometi ei arva ma, et eesmärkide omamine kellegi igavaks teeks, vastupidi! Eesmärgid on imetlusväärsed. 
See selleks. Hoopis rohkem morjendas mind tõsiasi, et mu vestluskaaslane ei tulnud selle pealegi, et üksiku tütarlapsena maailmas ringi uitamine pole päris võrreldav üksiku noormehena reisimisega. Kindlasti on see tehtav ja ma imetlen sügavalt tütarlapsi, kes omal käel ringi liiguvad, aga ilma ühegi kahtluseta tuleb olla hoolsam ja valvsam, sest meile ei laiene samad privileegid. Elu on näidanud, et kui midagi halba juhtub, on kogu maailm tagajalgadel ning küsib, miks see ullike ometi pidi valel ajal valesse kohta ronima (mine sa tea, võib-olla isegi lühikestes pükstes!). Samamoodi võime süüdistada ülesvoolu rühkivaid lõhesid, kes näljaste grislide saagiks langevad. Ise nad ju läksid kudema... Kuritöö toimepanijad on süüdi, mitte ohvrid! 

Lugu number kaks, mis siia kenasti haakub: süütunne. Istusime Liisiga jõulueelses Armastuses, lobisesime ilmast ja maast, kuid peagi köitis me tähelepanu neljakümnendates meesterahvas, kes keeldus maksmast ning käskis noorel blondil teenindajannal suu pidada ja leti taha tagasi kobida. Istusime Liisiga mõlemad nagu puuga pähe saanud. Mees kõndis maksmata välja ja talle kutsuti politsei, noor teenindajana vabandas meie ees punastades ette ja taha ning pakkus meile rummikookegi kaasa. "Ei, ei, pole vaja,“ kinnitasime nagu ühest suust, "see pole ju sugugi teie süü!" Aga mul on tunne, et see noor teenindajanna ei saanud aru, et see polnud sugugi tema süü...
*
Vot nii. Puhaste mõtetega on ikka parem vabariigi sünnopäevale vastu minna! Homse päeva valguses soovitan üht väärt artiklit: Eesti keel pole pelk tarbeese. Mõnus koht: "See, kes oskab hulga võõrsõnade ja ohetega – kuidas seda nüüd eesti keeles öeldagi? – korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küps." Olgem siis kõik õnnelikud, et meil on niivõrd ilus salakeel, milles saab kõiki välismaalasi klatšida, ilma et nad teaksid! :D 
Värsket kasevihta ja lõhnavat piparmünti!

February 14, 2019

Pannkoogirevolutsioon

Juba lugematu arv kordi olen avanud selle mustandi, et tulla vahepealseid tundmusi ja tähelepanekuid üles märkima, ent ikka ja jälle on laiskus minust võitu saanud. Ennemuistsel ajal välja otsitud meeleolumuusika on juba lootusetult aegunud (nüüdseks valdavad mind sootuks uued meeleolud), ent sellegipoolest väärib see kuldaväärt leid jagamist. Olge siis ette hoiatatud, et tegelikult hakkate kuulama mu kahe nädala tagust meeleolumuusikat.

Kõrbest tagasipöördumine ning raagus ja porise Eesti talvemaastikuga harjumine on tulnud tasapisi. Tegin Raatuse kooli üheksandikele kokkuvõtva loengu oma reisist, mis pani sellele lõplikult punkti, ning jagasin laiali kõik maiused ja datlid. Proovisin mitu korda Omaani kohvist joodavat rüübet välja võluda - lisasin keevasse vette kohvipuru ja maitsenüansiks õige pisut kardemoni, täpselt nagu mulle õpetati -, ent kõrbes kogetud maitseelamusest jäi asi küll väga kaugele. Mu sõprade ilmed meenutasid natuke Joosep Tootsi oma, kui papa Kiir talle kohvitassi sisse ekslikult lambiõli valas.

Olen tegelenud usinalt paberitööga, mille vilju ei näe ma veel kuskil, ent kui saatus mind soosib, on need hiljemalt poole aasta pärast platsis. Samas ei pruugi kõik sugugi nõnda roosiliselt minna (elu senised käitumismustrid annavad alust eeldada, et ilmselt ei lähegi), nii et mu hoole ja armastusega laotud tulevikumüür kukub kolinal kokku. Õnneks küpseb mul alateadvuses juba plaan, milline võiks välja näha mu "when life hits you in the face" Instagrami story, nii et leidub ka killuke mett ses potentsiaalses tõrvapotis...
Samas on olnud ka palju ilusaid ja päikeselisi päevi (tõsi, iga kord pole päike küll suvatsenud pilve tagant nina välja pista). Ülemiste piltidega meenuvad vahvad lood. Sõitsime möödunud reedel Kaisa, Maali ja Marilinnuga rongiga Elvasse uisutama ja tagasi. Kaisa ja Maali tegid jääl hoogsaid poognaid, hüppasid axleid ja lutzu... Marilind vihises niisama ringi, ehkki jättis lutzud vahele, ja mina, vaeseke, liikusin edasi peamiselt nõnda, et Kaisa lükkas mind tagant. 
Maanteepilt on jäädvustatud Laura autos teel Viljandist Tartusse. Käisin nimelt Viljandis koorikontserti kuulamas - Laura esines - ja lobisesin kohvikus kontserdini aega parajaks tehes ühe vanaprouaga, kes tuli mulle oma uutest kangastest ja lastelastest (kes erinevalt kangastest polnud küll uued) rääkima, nii et unustaski end mu lauda... Õhtu kulmineerus, muide, Tartus Laura pool soolaste pannkookide ja kodusiidri degusteerimise minipeoga! 
Anu sünnipäevasimmangi möödus eri sorti pannkookide seltsis ning loomelaager kaksikute maakoduski oli täis kohvi ja hommikuste banaanipannkookide praadimise hõngu. Kui otsida nüüd väikseimat ühisnimetajat, on siililegi selge, et VÜK = pannkoogid. Ükstaspuha, kas hommikused või õhtused, paksud või õhukesed. Mulle näib, et pannkoogid on muutumas mu elu helgete momentide sümboliks. Me peaksime rohkem pannkooke sööma ja omavahel juttu ajama! Kuidas sa sepitsed ja levitad negatiivseid mõtteid, kui kõht on pannkooke pilgeni täis...

Olen viimasel ajal lugenud (ja mis veel tähtsam, kirjutanud!!) tavapärasest rohkem vabavärssi, käinud TarSlämmi kuulamas, osalenud loovkirjutamise ja luule õpitubades ning sonkinud mõnuga kõiksugustes südame kipitavates hämarates soppides, et valust ja nukrusest kunsti välja võluda. Hiljuti külastas Eestit üks mainekas UK poeet, kellega ajasime ühel hilisel õhtutunnil erinevate juhuste kokkulangemise tulemusel Naiivis paari ökoõlleklaasi taga juttu. Küsisin valu kohta. Kas poeet peaks tahtlikult, soolatoos näpus, vanu haavu lahti kakkuma ja uusi vermeid otsima, et suurt kunsti teha? Lühike vastus: ei. Valust kirjutamine on oluline ning algul tulekski juba puhtalt teraapia mõttes kogu hinges kääriv jama paberile oksendada (metafooriliselt mõistagi), ent tähtis on kasutada oma luulekeeles (või kunstis üleüldse) ka teisi tundeid, näiteks hardust, õnne, hirmu, vaprust, argust... Tunnete skaala on lai - kes ei usu, vaadaku "Inside out'i"! Ideaalis suudab kunstnik erinevaid tundeid kombineerida, leida valust kauneid nüansse ja muuta sel kombel nukrus ilusaks. Ära taeva päralt lõpeta seda lauset, kui sa pole veel "Inside out'i" näinud - täpselt nagu "Inside out'i" lõpus, kui Riley genereeris õnne ja kurbuse segahelme. :')
Ülemisel esimesel pildil on näha, kuidas me kaksikute ja Eveliniga Rannus värsse kirjutasime (selle pildi tegemise ajaks vajusid pannkoogid juba me söögitorudes gravitatsiooni mõjul raske ohkega allapoole). Olime eelmisel õhtul vaadanud ära "Täiuslikud võõrad" ("Perfetti sconosciuti", 2016), mis pakkus hulgaliselt mõtteainet, ja selle lummas üritasin veel terve järgmise päeva oma värssides selgust luua, kas väikesed valged valed on mõnikord õigustatud või mitte. Teine pilt ei kanna endas otseselt mingit sügavamat sisu, aga magavaid kasse - nagu ka pannkooke - peaks tihemini vaatama.

Postituse lõpetuseks soovitan kokkuvõtvat artiklit Jaan aru loengust - kes tunneb erilist tungi, võib kuulata ära ka terve loengu (helifail artikli lõpus). Aru räägib inimkeeles äärmiselt olulistest teemadest. Tsiteerin kaht eriti mõnusat kohta: (1) ""Mõelda, et looming või innovatsioon lihtsalt tuleb ühel hetkel pähe ja sellest tuleb suur edu, on isegi ohtlik. Ma tahan väga, et meie noored ja lapsed seda ka teaksid." Lihtne on mõelda, et käin rannas ja pidudel ja ühel hetkel lihtsalt tuleb idee. "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."" ja (2) ""Kui anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid.""

Hiljutiste intriigide valguses toon igaks juhuks välja, et kopeerisin tsitaadid eelpool viidatud artiklist; tegemist on Jaan Aru mõtetega, mis on kokku võetud Marju Himma poolt. Ei, ma ei tunne neist kumbagi isiklikult, me ei teinud koostööd ja tegelikult pole nende jultunud artikkel kirjutatud maha sellesama blogipostituse pealt. :D
Järgmise korrani!