February 14, 2019

Pannkoogirevolutsioon

Juba lugematu arv kordi olen avanud selle mustandi, et tulla vahepealseid tundmusi ja tähelepanekuid üles märkima, ent ikka ja jälle on laiskus minust võitu saanud. Ennemuistsel ajal välja otsitud meeleolumuusika on juba lootusetult aegunud (nüüdseks valdavad mind sootuks uued meeleolud), ent sellegipoolest väärib see kuldaväärt leid jagamist. Olge siis ette hoiatatud, et tegelikult hakkate kuulama mu kahe nädala tagust meeleolumuusikat.

Kõrbest tagasipöördumine ning raagus ja porise Eesti talvemaastikuga harjumine on tulnud tasapisi. Tegin Raatuse kooli üheksandikele kokkuvõtva loengu oma reisist, mis pani sellele lõplikult punkti, ning jagasin laiali kõik maiused ja datlid. Proovisin mitu korda Omaani kohvist joodavat rüübet välja võluda - lisasin keevasse vette kohvipuru ja maitsenüansiks õige pisut kardemoni, täpselt nagu mulle õpetati -, ent kõrbes kogetud maitseelamusest jäi asi küll väga kaugele. Mu sõprade ilmed meenutasid natuke Joosep Tootsi oma, kui papa Kiir talle kohvitassi sisse ekslikult lambiõli valas.

Olen tegelenud usinalt paberitööga, mille vilju ei näe ma veel kuskil, ent kui saatus mind soosib, on need hiljemalt poole aasta pärast platsis. Samas ei pruugi kõik sugugi nõnda roosiliselt minna (elu senised käitumismustrid annavad alust eeldada, et ilmselt ei lähegi), nii et mu hoole ja armastusega laotud tulevikumüür kukub kolinal kokku. Õnneks küpseb mul alateadvuses juba plaan, milline võiks välja näha mu "when life hits you in the face" Instagrami story, nii et leidub ka killuke mett ses potentsiaalses tõrvapotis...
Samas on olnud ka palju ilusaid ja päikeselisi päevi (tõsi, iga kord pole päike küll suvatsenud pilve tagant nina välja pista). Ülemiste piltidega meenuvad vahvad lood. Sõitsime möödunud reedel Kaisa, Maali ja Marilinnuga rongiga Elvasse uisutama ja tagasi. Kaisa ja Maali tegid jääl hoogsaid poognaid, hüppasid axleid ja lutzu... Marilind vihises niisama ringi, ehkki jättis lutzud vahele, ja mina, vaeseke, liikusin edasi peamiselt nõnda, et Kaisa lükkas mind tagant. 
Maanteepilt on jäädvustatud Laura autos teel Viljandist Tartusse. Käisin nimelt Viljandis koorikontserti kuulamas - Laura esines - ja lobisesin kohvikus kontserdini aega parajaks tehes ühe vanaprouaga, kes tuli mulle oma uutest kangastest ja lastelastest (kes erinevalt kangastest polnud küll uued) rääkima, nii et unustaski end mu lauda... Õhtu kulmineerus, muide, Tartus Laura pool soolaste pannkookide ja kodusiidri degusteerimise minipeoga! 
Anu sünnipäevasimmangi möödus eri sorti pannkookide seltsis ning loomelaager kaksikute maakoduski oli täis kohvi ja hommikuste banaanipannkookide praadimise hõngu. Kui otsida nüüd väikseimat ühisnimetajat, on siililegi selge, et VÜK = pannkoogid. Ükstaspuha, kas hommikused või õhtused, paksud või õhukesed. Mulle näib, et pannkoogid on muutumas mu elu helgete momentide sümboliks. Me peaksime rohkem pannkooke sööma ja omavahel juttu ajama! Kuidas sa sepitsed ja levitad negatiivseid mõtteid, kui kõht on pannkooke pilgeni täis...

Olen viimasel ajal lugenud (ja mis veel tähtsam, kirjutanud!!) tavapärasest rohkem vabavärssi, käinud TarSlämmi kuulamas, osalenud loovkirjutamise ja luule õpitubades ning sonkinud mõnuga kõiksugustes südame kipitavates hämarates soppides, et valust ja nukrusest kunsti välja võluda. Hiljuti külastas Eestit üks mainekas UK poeet, kellega ajasime ühel hilisel õhtutunnil erinevate juhuste kokkulangemise tulemusel Naiivis paari ökoõlleklaasi taga juttu. Küsisin valu kohta. Kas poeet peaks tahtlikult, soolatoos näpus, vanu haavu lahti kakkuma ja uusi vermeid otsima, et suurt kunsti teha? Lühike vastus: ei. Valust kirjutamine on oluline ning algul tulekski juba puhtalt teraapia mõttes kogu hinges kääriv jama paberile oksendada (metafooriliselt mõistagi), ent tähtis on kasutada oma luulekeeles (või kunstis üleüldse) ka teisi tundeid, näiteks hardust, õnne, hirmu, vaprust, argust... Tunnete skaala on lai - kes ei usu, vaadaku "Inside out'i"! Ideaalis suudab kunstnik erinevaid tundeid kombineerida, leida valust kauneid nüansse ja muuta sel kombel nukruse ilusaks. Ära taeva päralt lõpeta seda lauset, kui sa pole veel "Inside out'i" näinud - täpselt nagu "Inside out'i" lõpus, kui Riley genereeris õnne ja kurbuse segahelme. :')
Ülemisel esimesel pildil on näha, kuidas me kaksikute ja Eveliniga Rannus värsse kirjutasime (selle pildi tegemise ajaks vajusid pannkoogid juba me söögitorudes gravitatsiooni mõjul raske ohkega allapoole). Olime eelmisel õhtul vaadanud ära "Täiuslikud võõrad" ("Perfetti sconosciuti", 2016), mis pakkus hulgaliselt mõtteainet, ja selle lummas üritasin veel terve järgmise päeva oma värssides selgust luua, kas väikesed valged valed on mõnikord õigustatud või mitte. Teine pilt ei kanna endas otseselt mingit sügavamat sisu, aga magavaid kasse - nagu ka pannkooke - peaks tihemini vaatama.

Postituse lõpetuseks soovitan kokkuvõtvat artiklit Jaan aru loengust - kes tunneb erilist tungi, võib kuulata ära ka terve loengu (helifail artikli lõpus). Aru räägib inimkeeles äärmiselt olulistest teemadest. Tsiteerin kaht eriti mõnusat kohta: (1) ""Mõelda, et looming või innovatsioon lihtsalt tuleb ühel hetkel pähe ja sellest tuleb suur edu, on isegi ohtlik. Ma tahan väga, et meie noored ja lapsed seda ka teaksid." Lihtne on mõelda, et käin rannas ja pidudel ja ühel hetkel lihtsalt tuleb idee. "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."" ja (2) ""Kui anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid.""

Hiljutiste intriigide valguses toon igaks juhuks välja, et kopeerisin tsitaadid eelpool viidatud artiklist; tegemist on Jaan Aru mõtetega, mis on kokku võetud Marju Himma poolt. Ei, ma ei tunne neist kumbagi isiklikult, me ei teinud koostööd ja tegelikult pole nende jultunud artikkel kirjutatud maha sellesama blogipostituse pealt. :D
Järgmise korrani!

4 comments:

  1. Selle peale oskan ainult küsida, millal siis järgmised pannkoogid teeme???

    (btw väga lahe kuidas evelinil on loomelaagri kirjutamise ajal käes nii läpakas kui telefon, ma ausalt kirjutasin ka ikka mõne rea!!!)

    ReplyDelete
  2. Triple-sünna-pannukad??!?!? ;)

    Haha, seda võid sa endale muidugi väita, ent su tõeline olemus on nüüd mu blogilugejatele alatiseks paljastatud!

    ReplyDelete
  3. Ma personaalselt loodan, et see Instagrami story jääb siiski postitamata.

    ReplyDelete